Igav füüsikatund on patt

“Igav füüsikatund on patt” – nii ütleb Püha Johannese Kooli füüsikaõpetaja Oleg Shvaikovsky. OSKA raporti andmetel pole aga ligi pooled meie füüsikaõpetajatest ülikoolis füüsikaõpetajaks õppinud. Nii tulebki koolides ette ka igavaid füüsikatunde.
Kuidas olukorda parandada? Tallinnas Kivimäel asuva Püha Johannese Kooli füüsikaõpetaja Oleg Shvaikovsky leiab, et senisest rohkem on vaja füüsikaõpetajate koostööd ja üksteiselt õppimist ning aktiivsemat füüsikaõpetajate seltsides ja kogukondades kaasalöömist.
Oleg Shvaikovsky on tulnud koolimaailma IT-valdkonnast, kuid on füüsika õpetamisse nii hästi sisse elanud, et eelmisel õppeaastal esitati ta kandidaadiks programmi „Lae end“. See on füüsikaõpetajate täiendusprogramm, kus otsitakse aktiivselt füüsikatundide huvitavamaks muutmise võimalusi, ja sealt oli palju õppida, meenutab Shvaikovsky. Programmi kõige suuremaks plussiks peab ta siiski seda, et see viis ta kokku kolleegidega, võimaldas nendega mõtteid vahetada, saada teada, kuidas kolleegid töötavad, millest mõtlevad, mida on saavutanud, mis on nende probleemid jpm.
Kuidas te programmi „Lae end“ sattusite?
Oleg Shvaikovsky: Tõtt-öelda ma ei teagi, kes mind sinna esitas, pole seda ka hiljem uurinud. Algul ma isegi kahtlesin, kas tahan „Lae end“ programmis osaleda, kuid mure meie reaalainete olukorra pärast kaalus kahtluse üles ja nii tegingi programmi kandideerimise video valmis. Saatsin selle ära mõni minut enne tähtaega.
Mida on „Lae end“ meie füüsikaõpetusele andnud?
Selle programmi käigus on valminud näiteks Videoõpsi tehtud füüsikaõpetuse videomaterjalid, kus ma ka ise mingil määral kaasa aitasin. Teiseks on jõudnud füüsikaõpetajateni iduettevõtte Praktikal füüsika katsevahendite komplektid, millega saab muuta füüsikatunnid õpilastele palju põnevamaks ja õpetajal on ka lihtsam, sest ta ei pea endale ise katsevahendeid tegema. Näen oma õpilaste pealt, et Praktikali katsevahendid pakuvad huvi ja teevad neile füüsikanähtused kergemini arusaadavaks. Näiteks uurisime seoses Archimedese seadusega, kuidas toimib ülestõukejõud vette asetatud anumate puhul – kui palju asju saab anumasse panna, ilma et see põhja vajuks. Õpilastel oli väga huvitav ja asjad said selgeks ka.
Videoõpsi videoloengud ja Prakatikali katsevahendid kergendavad oluliselt füüsikaõpetaja tööd, muutes tunnid õpilastele huvitavamaks. Programmi „Lae end“ juures pean ma kõige olulisemaks siiski seda, et ta viis füüsikaõpetajaid omavahel kokku, et tekkis füüsikaõpetajate võrgustik. Mulle meeldib külastada näiteks Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi õpetaja Erkki Templi tunde. Neid jälgides teen endale üldjuhul lehekülgede kaupa märkmeid selle kohta, mida võiksin tema eeskujul ka oma tundides teha. Üks väga tugev õpetaja, kellelt ma „Lae end“ käigus palju õppisin, on Reimo Maasik. Huvitav on, et alustasime füüsikatundide külastamisest, kuid nüüd olen külastanud ka oma kooli ajalooõpetaja tunde ja sealtki mitmeid asju üles kirjutanud. Iga õppeaine tunnist on midagi õppida, kui õpetaja on loova suhtumisega.

Millega Erkki Tempel tähelepanu köidab? Kas ta paneb õpilased koostööd tegema, omavahel võistlema, teeb projekte?
Erkki on väga huvitav isiksus. Tema tundides torkas aga mulle silma, et ta on väga hea improviseerija. Tal on tunnid hästi ette valmistatud, kuid iga tunni käigus juhtub ju alati üllatusi ja nendeks on Erkki väga hästi valmis. Kui näiteks selgub, et üks rühm õpilasi saab oma tunnitöö üllatavalt ruttu valmis, siis on tal kohe anda neile väike lisatöö ehk uus kont närida. Ta on kiirematele õpilastele täiendavate ülesannete andmisele juba tundi ette valmistades mõelnud ja tal on neid paras hulk varuks. Me oleme harjunud rääkima, et aeglasemate õpilastega tuleb teha lisatööd, kuid Erkki teeb lisatööd ka kiirematega ja on selles osas meile eeskujuks.
Mis puutub õpilaste võistlemisse, siis seda püüame oma koolis vältida. Meie selge seisukoht on, et koostöö on parem kui konkurents. Olen kohanud õpetajaid, kelle arvates ei tee aeglasemad õpilased rühmas tööd kaasa, lasevad lihtsalt liugu ja nende teadmised jäävad veelgi kehvemaks. See ei ole tõsi. Olen oma tundides näinud, kuidas kiirem õpilane selgitab oma aeglasemale paarilisele mingit teemat, läheb selgitamisega sassi, uurib siis õpikust asja uuesti ja selgitab seejärel oma paarilisele juba õigesti. Mõlemad õpivad sellisest koostööst. Kui on suurem rühm, siis tekib seal ka spontaanselt mingi rollijaotus: üks paneb kiiresti vooluvõrgu üles, teine teeb kiiresti arvutused ära, kolmas võtab rühmatöö esitleja rolli jne.
Siinkohal meenutaksin hiina vanasõna: „Kui tahad minna ruttu, siis mine üksinda. Kui tahad minna kaugele, siis mine koos teistega.“

IT-valdkonnas on paaristöö kõrgelt hinnatud?
Ma töötasingi varem IT-valdkonnas ja kogesin seal näiteks paarisprogrammeerimist (extreme programming). Paarisprogrammeerimine on üks Extreme Programming (XP) tarkvaraarendusmetoodika põhielemente. See hõlmab kahe programmeerija koostööd, kus üks neist on juhtiv programmeerija (driver) ja teine on kaaslane (navigator). Juhtiv programmeerija vastutab koodi kirjutamise eest, samal ajal kui kaaslane jälgib, mõtleb kaasa ja pakub ideid. Rollid vahetuvad perioodiliselt. Paarisprogrameerimise eelis on vigade ennetamine ja kvaliteetsema koodi loomine. Kaaslane suudab pakkuda teistsugust vaatenurka ja aidata vältida vigu, samal ajal kui juhtiv programmeerija saab keskenduda koodi loomisele. Lisaks võimaldab paarisprogrammeerimine jagamist meeskonna liikmete vahel teadmisi ja parandab üldist koostööd.
On teaduslikult tõestatud, et selline paaristöö annab tunduvalt paremaid tulemusi kui üksinda ja omaette programmeerimine. Õpetajad, kes õpilaste paarikaupa õppimises kahtlevad, võiksid selle fakti teadmiseks võtta.

Iduettevõte Praktikal on loonud füüsika õpetamiseks kuus suurt karbitäit katsevahendeid.
See kuus karbitäit katab kogu põhikooli füüsika ära – elekter, soojusõpetus, optika, mehhaanika jm. Iga karbi materjalidega saab teha ligikaudu 50 katset. Oma sadakond Eesti kooli juba kasutab ka Praktikali füüsika katsevahendeid. Ehkki need on tehtud füüsika õpetamiseks, on näiteks meie kooli õpetajad kasutanud neid ka loodusõpetuse ja keemia ainetundides, sest need katsevahendid on interdistsiplinaarsed ja sobivad ka teiste õppeainete õpetamiseks. Ja olgu märgitud, et need katsevahendid on samuti mõeldu õpilastele paarikaupa töötamiseks. Kuuldavasti teeb Praktikal järgmisena füüsika katsevahendid ka gümnaasiumiklassidele ja sealt edasi olevat kavas teha neid keemiale, bioloogiale jt õppeainetele.

Õppevahendid oleksid siis justkui olemas, aga kust ikkagi õpetajaid võtta?
Tallinna Ülikool kavatseb pakkuda eri õppeainete õpetajatele füüsikaõpetaja lisaeriala. Näiteks loodusõpetuse õpetaja õpiks ka füüsikat õpetama. Kui loodusõpetuse õpetaja käis kooli ajal füüsika olümpiaadidel, polegi see ehk halb lahendus. Keemia- ja matemaatikaõpetajad on varemgi füüsikat ka õpetanud, kuid nüüd kavatseb TLÜ vist natuke latti alla lasta ega nõua füüsikaõpetaja lisaeriala õppijalt füüsikas bakalaureusekraadi. Aga eks füüsika baasteadmised saab omandada ka füüsika lisaeriala omandamise käigus.
Teiseks arvan, et füüsikaõpetaja tööd tuleks senisest laiemaltki propageerida. „Lae end“ on väga hea programm, kuid seal saab korraga kokku ainult kümme füüsikaõpetajat. Oleks tore, kui programmi lõpus saaks kokku siiski ikka palju rohkem füüsikaõpetajaid ja tekiks rohkem kogukonna tunnet.
Lastel on olemas suuepärane telsaade „Rakett 69“. Minu õpilased vaatavad seda ja arutavad omavahel, miks seal mõni asi välja ei tulnud, seda uuritakse vahel ka minu käest. Füüsikaõpetajaks saamine võiks olla samasugune pidev jututeema. Meil on füüsikaõpetajate selts, kus on säravaid isiksusi ja arvamusliidreid, kes on palju ära teinud, kuid meie füüsikaõpetajad võiksid olla ise ka aktiivsemad ning füüsikaõpetajate seltsis ja muudes füüsika kogukondades julgemalt kaasa lüüa.

Artikli autor: Raivo Juurak
Foto: Ajujaht facebook’i fotogalerii
Loe artiklit: Õpetajate lehelt või vaata Youtube’st videointervjuud

Tartu Ülikooli emeriitprofessor, astrofüüsik Ene Ergma pälvis 2017. aastal Tiiu Silla nimelise elutööpreemia pikaajalise süstemaatilise teaduse ja tehnoloogia populariseerimise eest. Auhinda annavad koostöös välja Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Teadusagentuur.

Tekst: Madli Leikop, foto: Sven Tupits

Ei pea jääma ühe eriala juurde

Esinemised koolinoortele, kohtumised ja arutelud erinevate inimestega ei ole Ene Ergma jaoks võõras teema, vastupidi – ta naudib suhtlemist; teaduse, astrofüüsika, poliitika, kosmose, kõrghariduse, erialavaliku ja paljude teiste keeruliste teemade selgitamist kuulajatele, seda ikka oma töö- ja elukogemusest lähtudes. „Õpilastele esinemine, loengute pidamine on mulle väga tuttav. Eriti palju käisin õpilastega kohtumas siis, kui olin Riigikogu esimees. Ma tahtsin neile iseenda najal näidata, et olen saanud füüsika-alase hariduse, olen astrofüüsik, ja olen nüüd hoopis teisel erialal suuteline tegutsema. Ei maksa mõelda, et tuleb ühe eriala juurde kinni jääda. Aga füüsika ja astronoomia õppimine on mulle palju andnud ning väga vajalik olnud,“ rääkis Ene Ergma ja lisas, et teadlase elu ongi üks suur õppimine. „Sul on kogu aeg elukestev õpe, muidu oled varsti surnud, mitte füüsiliselt, vaid kui teadlane. Veel tuleks noortel meeles pidada, et ükski asi, ükski tulemus siin elus ei tule kergelt. Ma pidin Riigikogus alustama täiesti puhtalt lehelt, läksin sinna ju otse teadusest. Ja veel enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga! No mida mina teadsin Euroopa Liidu struktuuridest! Aga kõik tuli selgeks õppida, hulk materjale läbi lugeda. Koolides rääkisin astrofüüsikast, aga palju küsimusi oli ka poliitika kohta, selgitasin siis mõlemaid.“ Ja kinnitamaks, kui hea on olla füüsik, rääkis ta näitena loo tuttavast teoreetilise füüsika professorist Londonis, kes sai  auhinna Prantsuse Kaunite Kunstide Akadeemialt, kuna ta uuris prantsuse poeesiat. „Aga kas seda on juhtunud, et humanitaar saab füüsika-alase auhinna…? Pole veel kuulnud,“ sõnas Ergma.

„Sul on kogu aeg elukestev õpe, muidu oled varsti surnud, mitte füüsiliselt, vaid kui teadlane.”

Teaduse populariseerimine hobi korras

Ometi oli Ene Ergma hoolimata aktiivsest tegutsemisest teadusmaailmas siiralt üllatunud, kui ta teaduse populariseerimise auhinna sai. „Ma ju tean tõelisi teaduse populariseerijaid, kes olid enne mind selle auhinna saanud, näiteks Tartu observatooriumi astrofüüsik Mare Ruusalepp või ajakirjanik Tiit Kändler. Inimesed, kellele teaduse populariseerimine on elutöö! Mul on see hobi,“ sõnas Ergma. „Mulle meeldis vaadata säravaid silmi, mitte neid silmi, mida ma väga tihti nägin Riigikogu saalis, kahjuks nii see oli… Noorte silmad hakkasid teadusprobleeme arutades särama, aga kui ma Riigikogu saalis kõnelesin teadusest, siis vaadati, et no nüüd tuli rääkima. Aga ma pean teadust üheks tähtsamaks teemaks üldse. Kõik, mis meid ümbritseb, on teadus, aga keegi ei mõtle, kust üks või teine vidin välja on tulnud. Iga vidina taga on tohutu hulga inimeste töö, teadlaste töö!“  Ja jutustas taas näite elust, kuidas Euroopa Kosmosagentuuri endine direktor sõitis Pariisis taksoga, ja taksol oli GPS-seade peal. Küsinud siis taksojuhilt naljaga pooleks teadmiste kontrolliks, et mis see on. Taksojuht vastu, et ei tea, mingi asjandus on, aga näitab hästi teed. „Vaat selline arusaam ongi. Mõeldakse, et teaduses nad tegelevad oma asjadega. Ei ole nii! Teadus tegeleb sellega, mis tuleb väga kiiresti meie igapäevaellu. Võtame või geeniuuringud või ravimite arenduse, mis mõjutab eluea pikkust. Alles sajand tagasi tundus 70-aastane täielik relikt, praegu elatakse juba 100-aastaseks. Muidugi, eluea tõus toob kaasa omad probleemid,“ arutles Ergma.

Ikka mure reaalteadustega

Kaudselt tegeles Ene Ergma teaduse populariseerimisega selgi päeval, kui intervjuud tegime. Nimelt toimus siis Tartus õpilaste teadustööde riikliku konkursi finaal ehk õpilaste teadusfestival 2018. Ene Ergma oli žürii liige ja aitas otsustada, kes saavad Teaduste Akadeemia eripreemiad. „Vaatasin põhiliselt reaal- ja loodusteaduste alaseid töid, aga kui pealkiri tekitas huvi, siis võtsin ka midagi muud. Saime oma eriauhinnad kenasti jagatud, aga nagu alati, auhindu on vähem kui töid, mida tunnustada tahaks, eriti kui tööde koguarv on suur,“ selgitas ta.

Seekordselt konkursilt jäi silma, et humanitaarala uurimistöid oli tunduvalt rohkem kui reaal- ja täppisteaduste omi. Mis omakorda tõi taas esile probleemi, et reaalteaduseid ei taha noored õppima minna. „Olen ise füüsikaharidusega, mulle on alati meeldinud ka humanitaaria. Olen ikka püüdnud selgitada, et kui inimene õpib füüsikat, siis see ei tähenda, et ta ei võiks ka mujal, ka humanitaaraladel ja sotsioloogias tegutseda. Aga praegu on humanitaar- ja sotsiaalaladel tohutu üleproduktsioon. Kuhu nad tööle lähevad? Meie riik vajab ka inimesi, kes reaalselt midagi valmis teevad, st toovad raha sisse. Olen alati rääkinud, et üks võimalusi väikesel riigil on kõrgtehnoloogilised väikefirmad. Kui suur laev hakkab pööret tegema, vaadake, kui palju läheb aega. Kui võtate pisikese laeva, on kursimuutus lihtne. Loomulikult, siin on teine hädaoht, et hakkadki niimoodi kiirelt muutuma. Suurel laeval on pöörde ajal aega mõelda, kuhu ta välja jõuab,“ kõneles Ene Ergma ja tõi loomulikult värvika näite elust endast, kuidas kunagi 90ndatel ütles Laur Järv, praegu TÜ füüsikainstituudi asedirektor, toona tudeng, et füüsikaosakonda on sisse saada väga kerge, aga sealt välja tulla on jube raske. „Tõepoolest, sa pead palju tööd tegema. Tundub, et humanitaarained on lihtsamad, aga mul on tunne, et need on lihtsaks tehtud, taandatud rohkem jutustamise peale. Ajaloos peab minu meelest palju olema analüüsi, mõtlemist. Astronoomia on ju ka ajalugu. See, mida taevas näeme, see on olnud juba. Kui kaua läheb aega, et päikese pinnalt jõuaks valgus siia! Päikese pinda me näeme ka juba minevikus. Tuleb aru saada, et tulevikku me eriliselt vaadata ei saa,“ mõtiskles Ergma.

“Olen ikka püüdnud selgitada, et kui inimene õpib füüsikat, siis see ei tähenda, et ta ei võiks ka mujal, ka humanitaaraladel ja sotsioloogias tegutseda.”

Akadeemiline õpe nõuab annet

Kõrghariduse teemal jätkus juttu kauemaks. Ene Ergma sõnas otsekoheselt, et ta ei ole massiülikoolide pooldaja. „Me oleme liiga väikesed. Ameerikas on üle 2000 ülikooli, aga teatakse-tuntakse neist vast 15. Me teame hästi, et nende 15 diplom maksab kogu maailmas, ülejäänud annavad välja korraliku haridusega inimesi, mitte rohkemat. Aga meie oma väiksuse juures ei saa niimoodi! Meil tuleb aru saada, et igasugune akadeemiline õpe nõuab inimestelt teatud talenti. Mina tahaks ka olla Pärt või Panso. Aga mul ei ole seda annet! Peetakse arusaadavaks, et heliloojaks või lavastajaks sajakaupa ei saa, ja nendele erialadele ei võeta massiliselt õppima. Aga ülikoolides on sisse võetud pearaha ja ülikoolid kaklevad, et saada rohkem üliõpilasi enda juurde õppima. Peaksime mõtlema, kas meil on ikka vaja 800 bakalaureusetasemel ajakirjanikku. Või 300 juristi. Kui võtta vastu niisuguse hulk inimesi, siis mina õppejõuna ütlen, et tase kukub. Loengut loed keskmise järgi, sest muidu sa tapad kursuse ära ju. Ja nii lased keskmist allapoole ja allapoole. Arvamine, et meie pisikeses riigis, mis on sama suur nagu Londoni üks linnaosa, et me suudame siin kõike, suudame hoida üleval mitut ülikooli ja veel hulga kõrgkoole lisaks, on kõige suurem viga üldse, mida teha.“

Kõigepealt mõista, alles siis ole kriitiline

Tähtsam kui reaal- või humanitaarvaldkonna valik on siiski see, et eriala oleks südame järgi, et see oleks noore inimese kirg ja kutsumus. Ene Ergma meenutab, et Moskvasse ülikooli läks ta omal ajal õppima plasma- ja tuumafüüsikat, astronoomia nii väga huvi ei pakkunud. „Astronoomiasse suhtusin kooli ajal külmalt, see tundus nii igav aine. Alguses ei oska ju öelda, kus sa leiad selle efekti, et see siin on tõeliselt minu oma. Astronoomia ei meeldinud mulle sellepärast, et ma ei teadnud sellest mitte midagi. Selles ongi asi. Minu jaoks on väga tähtis mõte, et alati püüa aru saada, ja alles siis ole kriitiline. Aga me oleme tihti sellised, et kui midagi ei meeldi, siis kohe võtame sõna ja oleme negatiivsed, anname hinnangu, see või too on halb. Ei ole ju nii!“  

Et noored vaimustuksid kosmosest

Suuresti Ene Ergma teeneks loetakse Eesti liitumist Euroopa kosmoseagentuuriga. Keerulised läbirääkimised ja ettevalmistused kestsid ligi 10 aastat ja Ergma rõhutas, et selles protsessis ei olnud ta üksi, vaid tegutses Eesti kosmosepoliitika töögrupp. „Mõtlesin, et mina sain olla osaline kosmosevaldkonna kiires arengus. Nagu üks vene akadeemik ütles, et teadus on omaenda uudishimu rahuldamine maksumaksja arvelt. Aga sul peavad olema võimalused. Kui me ei oleks läinud kosmoseagentuuri, siis meil neid võimalusi ei oleks. See on nagu tagasimakse nooremale  põlvkonnale, et nemad saaksid ka tunda seda tohutut vaimustust, entusiasmi. Tänavu mais sai viis aastat Eesti esimese satelliidi ESTCube-1 orbiidile saatmisest. Teame, kui suure entusiasmiga ja kui õnnestunult poisid-tüdrukud tegid seda tööd. Riik peab andma võimalusi. Riik ei tohi olla lapsehoidja, et võta nüüd üks väike amps suhu. Inimene harjub sellega ära ja siis ajab kogu aeg suu laiemaks, anna rohkem ja rohkem. Võimalused peavad olema, meie tegime ukse lahti, see ei olnud ainult minu teene,“ selgitas Ene Ergma ja meenutas, et kosmosepoliitika töögrupis tegutsesid inimesed oma vabast ajast ja vabatahtlikult. „Mulle meeldib, kui inimesed teevad midagi, mis on kasulik. Mitte enda jaoks kasulik, vaid teed midagi teiste jaoks. Ärme mõtle nii, et esimene peab olema enda tasku ja siis erakonna tasku. Kui teeme midagi kõikide jaoks, siis seda hinnatakse. Poisid-tüdrukud, kes on teinud ESTCube-1 ja ehitavad ESTCube-2e, ongi need tulevased insenerid, keda riik vajab. Nemad on õppinud tegema tööd väga perfektselt. Nad teavad, et kosmos ei andesta ühtegi eksimust.“

Teadlane, õppejõud, poliitik

Kas kolm eluetappi – töö teadlasena, õppejõuna, poliitikuna – moodustavad ühe rea või eristub mõni neist jõulisemalt?  „Ma töötasin pikalt Moskvas Teaduste Akadeemia astronoomia instituudis. 1988 kutsuti mind Tartu Ülikooli, et hakkaksin siin astronoomia ja astrofüüsika alal edasi tegutsema. Tundsin, et Moskva periood on minu jaoks läbi, olin alati tahtnud tagasi tulla Eestisse. Naasmine ei olnud lihtne. Läksin ära 20aastaselt, tulin tagasi 44aastasena. Noorpõlvesõbrad, kaaslased olid kõik Moskvas. Jah, ma käisin kodus, ei kaotanud iialgi eesti keeles rääkimise võimet, aga need olid ikkagi pistelised kontaktid,“ meenutas Ene Ergma, ja ütles oma keelevõimekuse kohta, et tal oli keele jäävuse seadus – ei suutnud oma eesti keelt ära rikkuda, aga selle eest ei suutnud ka teisi keeli selgeks saada. Moskva perioodile järgnes pingeline töö õppejõuna Tartus, loenguid oli palju. „Siis ma tapsin ennast tööga ära,“ ütles Ene Ergma otsesõnu. 80ndate lõpp ja 90ndate algus oli vabanemine ka selles mõttes, et pääses vabalt välismaale. „Olin nagu vasikas, kes pääses aiast lahti, sõitsin igale poole välismaale oma tuttavate juurde, kohutavalt põnev ja tore aeg, nautisin seda täiel rinnal,“ meenutas ta. „Õppejõu elu on teistsugune. Kui oled puhtalt teaduse peal, oled palju vabam. Aga kui on loengud lugeda, tudengid juhendada… Mõistsin, kui raske ja ajamahuks on loenguid ette valmistada ja pidada. Aga professoriamet õpetas, et õppejõud peab olema ka teatud määral näitleja: kuidas ma suudan auditooriumit hoida, kuidas panen tudengid huvituma, kuidas oleme teatud aegadel partnerid. Minu jaoks oli see põnev. Poliitikas õppisin inimestega jälle teistmoodi suhtlema.  Kui elad teadlaste ja õppejõudude maailmas, siis elad ju väga väikeses kihis. Kui tahad erinevate inimestega suhelda, siis pead nende olukorraga kohanema ja neid mõistma, mitte mõtlema, et nemad peavad sinu tasemele tulema ja sinu moodi asjadest aru saama,“ sõnas Ergma. Üheks oma suureks õppetunniks peabki ta seda, kui hakkas tudengitele loenguid pidama ja otsustas, et paneb kõik oma teadmised täie rauga loengusse sisse. Aga loengus hakkas vaatama, et tudengite silmad on tühjad. Nad ei saanud mitte midagi aru. Siis tuligi arusaamine, et tudengid on oma tee alguses, tema aga 20 aastat teaduses olnud, ja arvestada tuleb algajate teadmistega. „Olin küll keskealine, aga õppejõuna noor, ja tegin samu vigu, mida teevad noored õppejõud,“ meenutas Ergma nüüd.

“Mulle on oluline, et inimene oleks professionaal omal alal. Mul on head, professionaalsed arstid, ma ei uuri ise internetis, mis mul võiks viga olla.”

Austa professionaalsust!

Olgu teadlane, õppejõud, poliitik – Ene Ergma on alati käitunud oma tõekspidamiste järgi, mitte nii, nagu seisus kohustab. „Üks ajakirjanik küsis kunagi minu elu kõrghetke kohta. Vastasin, et see oli siis, kui kolleegid valisid mind Teaduste Akadeemiasse. Ajakirjanik imestas – aga Riigikogu esimehe ametikoht? Teate, sinna võib igasugune sattuda. Mulle on oluline, et inimene oleks professionaal omal alal. Mul on professionaalne juuksur, mina ei oskaks iialgi inimestel juukseid lõigata. Mul on head, professionaalsed arstid, ma ei uuri ise internetis, mis mul võiks viga olla. Ja ma ei paigalda ise elektrijuhtmeid, ehkki ma elektrist üht-teist tean. Jah, ma tean, ka professionaalid eksivad, aga mulle meeldivad inimesed- professionaalid. Ma olen teatud kohas akadeemik, aga teine on omas valdkonnas akadeemik! Kui sa inimest austad selle eest, mida ta teeb professionaalselt, siis inimesed tunnetavad seda.“

Räägime lõpetuseks veel taevatähtedest. Millal te viimati tähti vaatasite, üldse mitte teaduse pärast? „Vahel ikka vaatan. Möödunud aasta lõpus oli üllatav, et 24. detsembril oli nii ilus tähistaevas, see oli fantastiline. Oli selge ja küllaltki külm. See on väga hästi meelde jäänud.“

 

Artikkel aitab kaasa teadus- ja tehnoloogiapakti eesmärkide saavutamisele. Pakt on ühiskondlik koostöölepe teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna arendamiseks. Pakti üldeesmärk on valdkonna hariduse ja ettevõtluse jätkusuutlik arendamine ning piisava tööjõu tagamine Eestis. 

Loe lähemalt siit ja liitu pakti partnerite võrgustikuga.