Moeakadeemia inspireeris tegema karjääripööret maa-teaduste kasuks

Kirke Britt Benjamin tegi pärast õpinguid Amsterdami moeakadeemias julge kannapöörde ja asus õppima Tallinna Tehnikaülikooli, et pühendada end maavarade ja materjalide jätkusuutlikule väärindamisele. Ta jagab oma kogemust südamelähedase erialani jõudmisest. 

Kümme aastat tagasi pärandas ema Kirke Brittile rõivatööstusettevõte, kus ta töötab tänaseni. “Peale keskkooli läksin loogilisena tundunud sammuna Amsterdami moeakadeemiasse õppima moeärindust. Mõtlesin, et võtan üle emalt päritud rõivaettevõtte ja suundun peale õpinguid Amstredamis edasi elama Milaanosse, Londonisse või Pariisi,“ räägib Kirke Britt.  

Hollandis pöörati palju tähelepanu jätkusuutlikkusele, keskonnasäästlikule materjalikasutusele ja vastutustundlikule tarbimisele. Need teadmised juhatasidki Kirke Britti 22-aastaselt julge kannapöördeni. “Meile tutvustati uudseid keskkonnasäästlikke lahendusi ja ma sain seal üsna ruttu aru, et just kestlik ning leidlik materjalikasutus on valdkond, millega oma tulevikku siduda soovin ning moetööstus ei pruugi seetõttu olla minu jaoks see õige väljund,“ jagab Kirke Britt oma lugu ja lisab, et ühtlasi tabas teda välismaal õppides kindel äratundmine, et ta ei taha elada ega töötada kuskil mujal kui Eestis.

Nii hakkaski neiu kodumaale naastes endale uut väljundit otsima ja jõudis TalTechi Maa süsteemide, kliima ja tehnoloogiate õppekavani. “Kõige rohkem paelus mind selle õppekava juures multidistsiplinaarne lähenemine Maa süsteemidele ning keskkonnamõjude ja jätkusuutlikkuse teemale. Siit saab laiapõhjalised teadmised erinevatest keskkonna valdkondadest ja nende omavahelistest seostest, mis loob hea eelduse leida tulevikus enda jaoks õige väljund keskkonnateemadega tegelemiseks,“ ütleb Kirke Britt ja lisab, et esmakursuslasena ta veel täpselt ei teagi, mis ametis ta uut eriala tulevikus rakendama hakkab.

Praktilistel õppekäikudel avanes Eesti looduse rikkus

Kirke Britt möönab, et ta ei osanud oodata niivõrd kõikehõlmavat ning põhjalikku õpet. “Igas aines minnakse süvitsi ja see on ülimalt inspireeriv. Meie õppejõud ei ole ainult oma ala professionaalid, vaid ka tulihingelised eriala fännid ja nende kirg on nakkav,“ ütleb ta ja rõhutab, et juba kolme kuuga on tema teadmistes keskkonnast, loodusest ning selle protsessidest tänu geoloogiaõpingutele toimunud meeletu hüpe.

Veel ühe plussina toob ta välja praktikumide ja välitööde osa õppekavas. “Oleme käinud õppekäikudel siinsamas Tallinna külje all kohtades, millest ma ei olnud varem midagi kuulnud, aga ka kaugemates paikades, mis välitöö vaatest täiesti uue nurga alt paistis. Tänu õppejõudude põnevatele lugudele olen aru saanud, et meie mäetööstus, mereteadus ja üleüldse Eesti loodus on tegelikult palju rikkam, kui ma oleksin varem osanud arvata,“ tõdeb esmakursuslane.

“Meid on kursusel 11, mis tähendab, et saame juhendajatelt suhteliselt personaalset tagasisidet. Nad mõtlevad igal sammul meiega kaasa ja on väga toetavad,“ lisab ta.

Sisetundele tuginedes langetatud uue eriala valik annab enesekindlust  

Noori, kes alles oma teed otsivad, julgustab Kirke Britt kuulama oma sisetunnet ja langetama  otsuseid, mis tuginevad just iseenda väärtustele ja eesmärkidele. “Minu suunamuutus on olnud pikk ja raske tee. Valisin suhteliselt kindla tuleviku asemel midagi täiesti teistsugust. Täna olen oma otsusega väga rahul ja see on mulle andnud sisemise rahu ja palju enesekindlust,“ ütleb ta. 

“Alati ei peagi õpingute alguses väga täpselt teadma, millise ameti sa tulevikus valid. Peaasi, et suund on hingelähedane. Meie õppekaval on esimene aasta sissejuhatavate ainete päralt ja mul on õnneks veel aega, et otsustada kas võtan järgmisel aastal geoloogia, okeanograafia-meteoroloogia või hoopis maapõue inseneeria ja tehnoloogia suuna,“ ütleb Kirke Britt.

Samuti soovitab ta välismaal õppida. “Alati tasub minna maailma avastama ja kogemusi ammutama, sest kunagi ei tea, kuhu see välja viib. Minule tõi see läbi õnneliku juhuse uue südamelähedase eriala ja kindla teadmise, et Eesti loodus ja tema tulevik on mulle kõige armsam,“ ütleb ta kokkuvõtteks.

Artikli autor:

TalTechi geoloogia instituut
geo@taltech.ee

Iga päev kanname endaga taskus kaasas vähemalt 60 erinevat elementi, sealhulgas haruldasi metalle, mida kaevandatakse maailma eri paigust ning mis panevad nutitelefoni tööle.

Telefonis leidub nii kulda kui ka hõbedat, kuid hoopis kriitilisemad haruldasemad on neodüüm, lantaan, euroopium jt. Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi teadlane Rutt Hints selgitab, et haruldased muldmetallid võimaldavad näiteks kõlarites heli tekitada ja ekraanides värvilist pilti luua. „Arvestades, et maa peal on stabiilseid elemente 92, siis see, mida inimene peab maapõuest välja võtma, et tänapäevast elu võimaldada kasvõi nutitelefoni kasutuseks, on väga muljetavaldav,“ räägib Hints ja lisab, et nõudlus haruldaste elementide järele üha kasvab. Niisamuti suureneb vajadus väljaõppinud geoloogide ja mäeinseneride järele.

Hintsi sõnutsi on inimkonnal täna geoloogia valdkonda vaja rohkem kui kunagi varem. „Iga tehnoloogiline murrang, mida tahame teha, et maailm muutuks säästlikumaks ja vähem atmosfääri reostavamaks, sõltub sellest, kas meil on uute tehnoloogiate arendamiseks baasressurss olemas või ei.“ Geoloogid ja mäeinsenerid on tehnoloogilise ringi alguspunkt, sest uudsete tehnoloogiate arendamiseks ja tootmiseks on tarvis maapõues peituvaid metalle.

Näiteks koobalt ja liitium on vajalikud patareitehnoloogias. Uue infrastruktuuri, päikese- ja tuuleenergia kasutamiseks, vesiniktehnoloogiateks, autode ehituseks ja muud materjalimahukad arendused nõuavad selliseid metalle, mida varasemalt on tunduvalt vähem kasutatud. Seetõttu on maavarade uurimine võtnud suuna uute metallimaakide avastamisele ja ka olemasolevate ja vanade kaevanduste jääkvarude rikastamisele.

Eri metallivarude mahuhinnangud ongi Hintsi sõnutsi vaid hinnangud, sest maakoort on uuritud vähe. Eestis on maakoort uuritud ligi 1 km sügavuseni, kuid tänaste tehnoloogiatega kaevandatavaid metalliressursse võib leiduda kuni 3 km sügavusel. Selleks, et teha kindlaks, kas ja kus maapõues leidub väärtuslikku maavara, tuleb puurida puurauke. Kuna see on aga üsna kulukas, siis püüavad teadlased esmalt potentsiaalseid maardlate asukohti selgitada kaudselt, geofüüsikaliste uuringute abil. „Arvatakse, et tulevikus hakkab tehisintellekt uuringute fokuseerimise faasis olulist rolli mängima,“ märgib Hints.

Maavarade kaevandamine on Eesti ühiskonnas vastuoluline teema, kuna seostub põlevkivi või fosforiidi kaevandamisega. „Viimase 30 aasta jooksul oleme väga vähe oma maapõuega tegemist tahtnud teha.“ Skandinaaviamaad on maapõue kasutuses eesrindlikumad ning on leidnud ühiskondliku tasakaalu avatud dialoogiks kohalike kogukondadega, keda kaevandamised mõjutavad. Soomes näiteks paikneb Euroopa üks suuremaid kullakaevandusi ning lähitulevikus on seal tööd alustamas ka Euroopa esimene liitiumikaevandus. Hintsi sõnutsi on meil põhjanaabritel nii mõndagi õppida.

Enam ammu ei vasta geoloog stereotüüpsele arusaamale kullaotsijast või tahmase näoga kaevurist. „Geoloogia tegeleb nii planetaarsete probleemidega kui ka nano-skaalas toimuvate protsessidega. Töö võib toimuda eri keskkondades – tehakse välitöid geoloogilistel uuringualadel ning töötatakse laboris,“ selgitab Hints. Mäeinseneride pädevuses on projekteerida erinevaid allmaastruktuure nagu näiteks allmaakaevandused või Tallinn-Helsingi tunnel.

Üha suurem osa kaevandamisest põhineb robottehnoloogial. „Pigem näeme töökohti, mis on kontorites. Nn kaevur istub arvutiekraani taga ja kontrollib kaugelt masinate protsesse. Kogu valdkond on tulevikus suundumas automatiseerimise ja suurandmetel põhinevate lahenduste poole.“ Kokkupuutepunkte on ka materjaliteadlastega – näiteks kuidas lubjakivi kaevandamisel tekkivaid peenosiseid kasutada plastitäitena. „Töö on vaheldusrikas ja ei sobi inimesele, kes armastab rutiini,“ resümeerib Hints.

 

Autor: Sigrid Rajalo
Avaldatud: 15.04.2021

Noortele, kellele reaalained ei meeldi, ütleb „Rakett69“ viimase hooaja võitja Uku Andreas Reigo (17) , et ühest küljest ei peagi meeldima, tuleb tegeleda sellega, mis huvi pakub. Teisalt rõhutab ta, et vähemalt matemaatikast ei ole kellelgi edasistes õpingutes pääsu, erialast olenemata.

„Ükskõik, mida edasi õppima lähed, vähemalt kitsas matemaatika on ees ootamas,“ selgitab Tartu Miina Härma Gümnaasiumi 11. klassis õppiv Reigo ja toob näiteks psühholoogia, kus on tarvis koostada mudeleid ja hallata statistilisi andmeid. „Tahad sa või mitte, aga matemaatikat läheb tööriistana vaja, et saada aru kõigest muust.“ Kooli ülesanne on sealjuures aidata õpilasel saavutada mõistlik teadmiste tase, mis ei takistaks edasiõppimise plaane. „Kooliprogrammi mõte ei ole teha sinust tohutult head keemikut, füüsikut või matemaatikut,“ mõtestab noormees koolis käimise eesmärki.

Seda öeldes on Reigo ise üks neist eranditest, kes torkab silma, kuna demonstreeris „Rakett69“ juubelisaates läbivalt häid teadmisi oma lemmikainetes keemias ja füüsikas ning suutis kaamerate ees ja prožektorite valguses pingelistes olukordades hoida selget meelt. Kui reaalainete huvi seletab ta uudishimuga saada aru end ümbritsevast maailmast, siis huvitaval kombel on vibulasketrenn õpetanud säilitama igas olukorras kainet pead ja kiiret mõtlemist.

Noormees sattus vibulaskmise juurde üsna juhuslikult seitse aastat tagasi, mil filmist „Sõrmuste isand“ jättis kustumatu mälestuse haldjast vibulaskja Legolas. Nüüdseks on selle ala 7-kordse Eesti meistri jaoks vibulaskmine muutunud elu lahutamatuks osaks, ilma selleta ei oskaks enam olla. „Hea vibulaskja suudab juhtida oma mõtteid ja kontrollida emotsioone. Minu jaoks hakkab see taanduma meditatsiooniks või joogaks,“ selgitab Reigo ja lisab, et taoline trenn on muutnud teda rahulikumaks.

Peale vibulasketrenni harrastab Reigo ka rahvatantsu, mis paelub ennekõike ägeda seltskonnaga. „Puhtalt seal olemine kolm tundi nädalas on, mida hea meeleoluga oodata. Iga tüütu tegevuse juures meenutada, et jess, kahe päeva pärast saab tantsida!“ jutustab noormees.

Eelmisel aastal lõi Reigo klassivennaga noorematele õpilastele huviringi, kus nad räägivad igapäevateemadest, mis haakuvad koolis õpitavate reaalainetega. Näiteks on nad koos uurinud, mis on tõus ja mõõn ning kuidas need tekivad, hiljuti olid teemaks päikesepaneelid. „Olen tähele pannud, et teemade seletamine annab mulle endale palju sügava arusaama, see on lisaviis, kuidas õpin ka ise, kuidas kõik need asjad töötavad.“

Just jätkusuutliku energia nagu päikese- või tuuleenergia salvestamisega seonduvad probleemid on äratanud 11. klassi noormehes sügavama huvi energeetikavaldkonna vastu. Tagasihoidlikult märgib Reigo, et ei ole pädev neid probleeme süvitsi lahkama, kuid kirjeldab enda arusaama selgelt ja loogiliselt. Kuigi päikese- ja tuuleenergia tootmine levib üha enam ka tavatarbijaskonnas, aina rohkem võib märgata majade katustel päikesepaneele ning loodud on lausa päikese- ja tuuleenergia tootmisparke, siis on sedalaadi energia tootlus väga ebastabiilne. „Isegi parima tahtmise korral ei ole võimalik suures mastaabis puhtalt selliste variantide peale toetuda,“ märgib Reigo. Nimelt puudub efektiivne salvestusmehhanism, mis lahendaks energiakõikumise probleemi. „Ma loodan, et saan kord arendada energia salvestust, mis oleks odav, kiiresti reageeriv ega oleks suurte kadudega. See oleks super, kuigi ühes lahenduses seda kõike korraga loota oleks väga optimistlik.“

Kuigi noormehel on gümnaasiumi lõpetamiseni veel aasta aega, on „Rakett69“ võitmisega Reigole ülikoolikoht tagatud ning enda sõnul kaldub ta Tartu Ülikooli keemia, füüsika ja materjaliteaduse eriala poole. Kuna kõik kolm suunda huvitavad võrdselt, on tal praegu raske ainult ühe, teise või kolmanda kasuks otsustada. „Igaühel on oma võlud, kahetseksin väga, kui peaksin valima näiteks füüsika suuna ja jääksin ilma keemiast,“ selgitab ta ja möönab samas, et mõne aja pärast võivad ta eelistused muutuda. Praegu keskendub ta, nagu paljud eakaaslasedki, õppimisele distantsilt ning see on tekitanud hoopis rohkem vaba aega. „Saan kodust päris hästi asjad ära õpitud ja säästa iga päev tund aega edasi-tagasi sõitmisele.“ Siiski loodab ta, et epidemioloogiline olukord lähiajal leeveneb, sest seniks on pausil armastatud rahvatantsutrenn.

 

Autor: Sigrid Rajalo
Fotod: Postimees/Scanpix
Avaldatud: 7.12.2020

 

„Avastaja geniaalsus seisneb selles, et ta tunneb avastuse ära, mitte ei viska prügikasti,“ märgib Tartu Ülikooli materjaliteadlane Tanel Tätte. Umbes nagu šoti teadlane Sir Alexander Fleming, kes 1928. aastal otsustas hallitanud Petri tasse mitte puhtaks pesta, vaid lähemalt uurida – nii sai maailm endale penitsilliini.

Tätte juhendatav tudeng keeras korduvalt ühe katse nässu. Mitu korda viskas tulemuse minema, kuna see ei tulnud selline, nagu ta ootas. „Lõpuks ma ütlesin, proovi veel ja kui ikka untsu läheb, too mulle ka näha,“ räägib Tätte. Oodatud tulemusena pidid Petri tassile tekkima fiibrid, kuid tudeng tõi Tättele näha väikesed õõnsad struktuurid. „Uurisime neid koos, vangutasime pead, et imelik lugu ja otsustasime, et jätame alles, ehk on need kunagi millekski muuks head.“

Järgmisel hetkel rääkis Tätte oma kolleeg Gunnar Nurgaga TÜ Keemia Instituudist. Nurk oli kaua aega uurinud sarnase koostisega materjalide põhiseid tahkeoksiidseid kütuseelemente. „Õhtusel ajal mitteformaalses õhkkonnas sündis me jutuajamises natuke hullumeelne ja alguses isegi naerma ajav idee proovida neist struktuuridest valmis meisterdada maailma pisim kütuselement.“ Selleks oli tarvis valminud struktuure keemiliselt modifitseerida, lisada elektroodid ja ühendada gaasisüsteemiga. Katsed veel kestavad, kuid kindel on see, et teadlastel õnnestus valmistada element, mis on maailmas seni tehtuist vähemalt 100 korda väiksem. Struktuuride sünteesi uurimisega tegeleb edasi kaks tudengit.

Tätte selgitab, et tõelise avastusliku teaduse võlu seisneb selles, et avastusi ei oska keegi ette planeerida. „Avastuseni viib juhuste ahel, aga neis sageli absurdsetes juhustes tuleb silmad lahti hoida.“

Isegi juhul, kui ees seisab uurimine ja arendamine tellimuse peale ehk n-ö planeeritult, tuleb ette üllatusi. Üks selliseid näiteid on pikaajaline koostöö mööblifirmadega, kelle huvi oli luua konkurentsis püsimiseks uue lisandväärtusega voodimadratseid. „Madratseid on ometigi sada aastat arendatud, milles see lisandväärtus küll peaks seisnema,“ räägib Tätte toonastest mõtetes, kuid lisab kohe, et esmalt tekkis siiski idee integreerida madratsisse uudseid elektroonilisi lahendeid, et luua õhku puhastav voodi. Selline voodi pidi kasulik olema eeskätt allergikutele.

Ettevõtjaga edasi arutledes tekkis mõte lisada madratsisse sensorid, mis näitaks, kas inimene on voodis. „Kruttisimegi oma insenerist venna Tauri Tätte ja elektroonik Vladimir Kontratjeviga sellise asja kokku.“ Suur oli meeste üllatus, kui seadme käivitamisel ütles elektroonik, et südametöö ja hingamine on ilusasti näha. „Arvasime alul, et ta teeb nalja, aga nii oligi! Jändasime sellega veel ning nüüd on meil südametööst päris ilus pilt,“ jutustab Tätte.

Kuna tark madrats registreerib lausa südametöö peenstruktuuri, saab selle põhjal teha oletusi südame rütmihäirete, apnoe jms kohta. Sensorid koos lisaks programmeeritud tehisintellektiga on nõnda nutikad, et võivad ära tunda, kas inimene on voodis selili, kõhuli või külili, mis on oluline teadmine näiteks epilepsiat põdevatele inimestele või voodihaigetele, kes ei tohi pikalt ühte asendisse jääda. Tundlike sensorite edastatava detailse info vastu huvi on üles näidanud meedikud. Tätte sõnutsi pakub taoline teave aga lisandväärtust ka tavakasutajale. „Kõigi inimeste südamed teevad aeg-ajalt mingeid vigureid ja hea on juba varakult teada, millist tüüpi vigureid nad teevad, et õigel ajal midagi ette võtta.“ Praegu arendavad sensoreid voodite tootmisest välja kasvanud iduettevõte Marexa OÜ ja Tartu Ülikool, ettevõte on saanud selleks rahastust ka sihtasutuselt Archimedes.

Tätte selgitab, et teadus- ja arendustöö on looming, mis ei allu kuivale planeerimisele. Pidevalt tuleb ette üllatusi, millest teinekord on hoopis rohkem kasu, kui tulemustest, mida algselt saavutada üritati. Tätte möönab, et planeerida tuleb samuti, kuid plaanid vajavad samm-sammulist korrigeerimist. „Seega, teadus ei ole mitte ainult selleks, et kindlaid probleeme lahendada, pigemini on tegu üllatustest tulvil protsessiga.“

Taolistes juhuste ahelas sunnib intuitsioon sageli olema väga järjepidev. Selle näiteks toob Tätte Thomas Alva Edisoni, kes tegi hõõglambi leiutamiseks tuhandeid ebaõnnestunud katseid. „Ma arvan, et sõbrad-tuttavad soovitasid talle korduvalt see jama sinnapaika jätta ja millegi realistlikumaga tegeleda. Kui ta oleks neid kuulda võtnud, siis suure tõenäosusega oleks elektrilamp kasutusse tulnud aastakümneid hiljem.“ See oli leiutaja intuitsioon ja järjepidevus, mis meil pirnid põlema pani.

 

Autor: Sigrid Sajalo
Foto: erakogu
Avaldatud: 23.10.2020

 

Mulle meeldib töö, mis on iga päev erinev ja ei saa kunagi otsa.

Külm sõda tõi enesega kaasa tuumavõidujooksu. Tuumapommide valmistamiseks toodeti nii palju plutooniumi, et kui Ameerika Ühendriigid tahaks täna mingil põhjusel uusi pomme toota, jätkuks selleks ainuüksi olemasolevatest varudest. Tuumarelvastus on räpane ja seda ka kaudses mõttes. Tuumarelvade tootmisjäätmed on suur keskkonnarisk ka siis, kui neid selleks ehitatud tunneleis hoiustatakse. Suured vihmad ja maavärinad võivad jäätmeladustusehitisi kahjustada, põhjustades radioaktiivse aine lekkeid. Suuremate ohtude välistamiseks tuleb neid tunneleid hooldada ja parandada, kuid see on üsna keeruline väljakutse. Kõige suurem probleem on kahtlemata radioaktiivsus, mis tihti välistab inimtööjõu kasutamise. Masinate kasutamist raskendavad tunnelite lagunemisel tekkinud prügi ja eelmistest hooldustöödest mahajäänud ülesöelnud seadmed. Kõigele lisaks on hoolduse aeg piiratud: töid saab teha vaid mõnel päeval aastas, kui jäätmeid jahutav ventilatsioon on välja lülitatud.

Sellise lähteülesandega maadles robootikainsener Veiko Vunder, kui ta Ameerika Ühendriikides Texase ülikoolis oma järeldoktorit tegi. Tema täpsem ülesanne oli luua lahendus, kus tuumajäätmete hoiustamistunnelite kontrollrobot edastaks 360-kraadi kaamera pildi virtuaalreaalsusprillidesse. Lahenduse eesmärgiks oli roboti tunnelis liikumise aja võimalikult efektiivne ära kasutamine, lastes inimeksperdil hinnata tunneli olukorda ja pakkuda selle põhjal välja tegevusstenaariume. Siit edasi oleks järgmiseks loogiliseks sammuks lasta robotil enesel sellesama kaamera pildi põhjal luua tunneli tingimustest mentaalne mudel ja kasutada seda oma tegevuse kavandamisel, ehk siis õpetada robot nägema. Ja see on täpselt see, mille Veiko Eestisse tagasi tulles ette võttis: tegi koos kolme teise Tartu teadlasega masinnägeva õpperoboti ClearBot.

ClearBot on üks keskmise robottolmuimeja mõõtu robot neile robootikahuvilistele, kelle jaoks on sellised tavalised õpperobotid “väikeseks jäänud” ja kes näevad oma tulevikutööd tihedalt seotud tööstusrobotitega. Veiko ütleb, et kuna ClearBoti loomise eesmärgiks oli eelkõige masinnägemise ja roboti-operatsioonisüsteemi (ROS) õpetamine, siis on robotil vaid üks andur (3D sügavuskaamera) ning võimas pardaarvuti (võimsam, kui sülearvuti, milles seda lugu kirjutan). Hea küll, mis see masinnägemine siis täpselt on?

Kõigepealt tuleb tõdeda, et masinnägemine ei ole pilditöötlus. Kuigi mõlema tehnoloogia sisendiks on visuaalsed andmed, on pilditöötluse väljundiks teine pilt, samas kui nägev masin otsib pildist mingit liiki teavet, näiteks inimeste nägusid, jalgrattaid või autode numbrimärke. Võimsamad masinnägemise seadmed kasutavad sügavõpet ja tehisintellekti kaamera nähtud piltidest oma mällu tegelikkuse lihtsustatud mudeli loomiseks – üsna sarnaselt sellele, kuidas inimene ümbritsevast enesele mentaalse mudeli konstrueerib. ClearBoti andur “näeb” tavalist fotograafilist pilti ja sügavusinfoga piltide pilve. Nende kahe andmeliigi põhjal saab õppida, kuidas selgitada robotile asukohta ruumis, kaardistada ruume ja planeerida liikumist. Aga „pärismaailmas“ on sarnast robotit võimalik kasutada ka hoopis tuumajäätmete tunnelist 3D mudeli loomiseks, et inseneridel oleks lihtsam kavandada tunneli puhastamist ja parandamist. ClearBoti roboti töö juhtimiseks kasutatakse tööstusrobotite juures levinud roboti operatsioonisüsteemi ROS. Tegemist on üsna paindliku avatud lähtekoodil põhineva platvormiga, mida kasutavad nii amatöörid kui ka suured tööstusgigandid nagu Boeing, Siemens, ABB jt. Põhimõtteliselt on ROS üks 21. sajandi töövahendeist, mille oskused saab edukalt omandada mõne väikese ClearBoti taolise roboti abil.

Robootikainsener Veiko igapäevatöö on päris vaheldusrikas. ClearBot on pidevalt arenev robot, mida saab kogu aeg parendada nii füüsiliselt kui ka tarkvaraliselt. Loomulikult osaleb selles töös kogu meeskond, milles igal liikmel on oma kindel vastutusvaldkond. Veiko vastutab ClearBoti tarkvara korrastamise, standardiseerimise ja ühilduvuse eest. Selleks tööks on vaja põhjalikult tunda ROSi, osata programmeerida ning omada head ülevaadet ka kaudselt seonduvast. Toon järgmise näite. ROSi käske saadetakse ClearBoti robotisse läbi mõne Linuxi keskkonna. Üks levinud graafilisi Linuxi keskkondi on Ubuntu ja tihti kasutatakse seda emulaatori abil Windowsi arvutis, mis võib põhjustada probleeme. Ja samal ajal, mil Veiko andis mulle seda intervjuud siin, tegeleski ta (edukalt) ühe kliendi Ubuntu emulaatori probleemidega.

Veiko kujunemistee Viljandimaa aleviku koolipoisist masinnägemisega tegelevaks robootikainseneriks on paeluv. Tartu Ülikooli infotehnoloogia bakalauruseõppe lõputööks arendas ta kaameradraivereid. Magistrikraadi omandas ta arvutitehnikas, ehitades arukaid materjale (täpsemalt, elektroaktiivseid polümeere) kasutades läätse, mille kõverust ehk fookust sai programmide abil muuta. Peale doktoriõpet, Texase ülikoolis, ehitas ta virtuaalreaalsusprillide väljundi lahendust hooldusrobotile ning nüüd tegeleb masinnägemise õpperobotiga. Mulle tundub, et siin võib tajuda mustrit, mis on põimitud ümber nägemise, robotite ja ägedate tegevuste, mistõttu ootan põnevusega, mida Veiko järgmisena välja mõtleb. Senikaua aga ootab ClearBot Eesti teaduse- ja tehnoloogiahuvilisi arendama oma teadmisi masinnägemisest ja sellega seotud tehisintellektist.

 

Tekst: Jaanus Leoste
Fotod: Veiko Vunder, Dominik Scythe (unsplash.com)
Avaldatud: 28.08.2020

 

Neid momente on vast küll igaühel olnud, kus teed midagi väga olulist, mida kuidagi ei saa pooleli jätta… aga kõht on vahepeal tühjaks läinud. On see siis bändiproov sõpradega, pika referaadi kirjutamine tähtaja kukkumisele eelneval õhtul, elusuuruses Titanicu mudeli kokkuliimimine… Eks neid põhjuseid toidu koju tellimiseks võib muidugi rohkem olla. Näiteks usun ma, et Itaalia kuningas Umberto ja kuninganna Margherita helistasid 1889. aastal Raffaele Espositole ja tellisid oma Napoli paleesse pitsa vaid selleks, et olla maailma esimesed toidukulleri teenuse kasutajad (ja maailma esimese Margherita pitsa sööjad). Täna on muidugi aastanumbriks 2020 ja toidu kojutellimine toimib natukene teistmoodi, kui 130 aastat tagasi. Oma teadmisi jagas minuga Bolt Foodi toidukulleriteenuse arendusmeeskonna juht Rasmus Lelumees.
 

Õppimise kõrvalt sai koos sõpradega tehtud esimesed ägedad, kuigi lihtsad tööotsad – puutetundlike infopaneelide sisu ja mängude loomine, mõned veebilehtede arendused jne.

Ligikaudu 9 aastat tagasi lõpetas Rasmus parasjagu Hugo Treffneri gümnaasiumit ja pani paika edasise õppimise plaane. Kaalutud sai väga erinevaid võimalusi. Ehitusinseneri kutse oli äge, kaalutud sai ka arstiteaduskonda astumist – aga lõpuks jäi peale hoopis informaatika suund Tallinna Tehnikaülikoolis. Õppimise kõrvalt sai koos sõpradega tehtud esimesed ägedad, kuigi lihtsad tööotsad – puutetundlike infopaneelide sisu ja mängude loomine, mõned veebilehtede arendused jne. Rasmuse jaoks on oluline luua ja arendada asju, mida ta ka ise peaks ägedaks ja aktiivselt kasutaks, näiteks sõidujagamist või teenust, mis toimetaks restoranitoidu kiirelt ja odavalt kodukontorisse. See põhimõte viis ta 2018. aasta sügisel Bolti tööle esmalt tarkvarainsenerina elektritõukerataste projektiga tegelema ning seejärel, mõned kuud hiljem, arendusmeeskonna juhina Bolti toidukulleriteenust looma.

Toidutellimise äpi kirjutamine oli Rasmuse üks esimesi suuremaid töid Boltis – aga kui hästi järele mõelda, siis see ongi suhteliselt mahukas ülesanne. Hästitoimiva kasutajaliidese taga on algoritmid, mis peavad arvestama protsessi kõigi osapoolte vajaduste ja piirangutega. Klient, ehk see, kes tellib, vajab toitu õigel ajal ja õigel temperatuuril. Kuller tahab toidu võimalikult vähese ooteajaga kliendini toimetada. Restoran soovib tellimusi piisavalt, aga mitte liiga palju korraga. Seega, kui härra Raffaele Espositol oli vaja oma peas teha vaid väike arvutus („jooksupoiss jõuab paleesse 24 minutiga, pitsa vajab valmistamiseks ja küpsemiseks 15“), siis äpp arvestab ühest küljest samuti vahemaad kliendi ja restorani vahel ning restorani poolt etteantud toiduvalmistamise aega, teisalt aga võtab arvesse lähima sobiva kulleri asukohta, selle kindla kulleri tavalist keskmist liikumise kiirust, kogemust restorani toiduvalmistamise ajakuluga, aga võib-olla ka liikumistingimusi (Kas sajab lund? Kas liiklus on tihe?) ja veel muid pisikesi tegureid, mis võivad mõjutada toidu jõudmist kliendini. Rasmuse sõnul saab Bolti äpis toidu saabumise aja kalkuleerimise keerukust võrrelda miniatuurse tehisintellektiga.

Algoritmide keerukust iseloomustavad paremini mõisted suurandmed ja masinõppimine: protsessi mõõdetakse mitmete parameetrite abil ja neist leitakse üles masinõppimise abil töödeldavad mustrid. Töötluse tulemuseks on näiteks toidu kohale jõudmise aja prognoos. Kahtlemata on algoritmid siin nagu Tallinna linn, mis ei saa kunagi valmis, kuid lähevad aina paremaks. Rasmus tõdemusel suudavad nad täna kogu protsessi väga palju paremini näha ja kliendile antav tagasiside on tänu sellele üsna täpseks läinud.

Meeskonna kasvades on Rasmuse tööülesanded muutunud. Arendusmeeskonna juhina vastutab ta teiste inseneride töö koordineerimise eest, kõrvaldades nende teelt kõik segavad takistused – või teisiti öeldes, loob tingimusi, et igaüks saaks meeskonna eesmärkide saavutamiseks maksimaalselt panustada. Rasmus nendib, et tarkvaraarenduses ametites edasi liikudes jääb inimene teatud mõttes alati tarkvarainseneriks edasi. Otsene koodi kirjutamisele kuluv aeg võib edasi liikudes väheneda, kuid keerukate süsteemide kavandamine jääb alles. Keeruliste tarkvarakomponentide omavahelise suhtlemise läbimõtlemine on inseneritöö ka siis, kui abivahendina kasutatakse üksnes paberit ja pliiatsit. Kuid alati ei pea liikuma edasi, mõnikord võib liikuda ka hoopis, kutsume seda siis nii – kõrvale, täiesti omaette suunale. Nimelt on tarkvaraarenduses üks hea asi see, et kui sul tuleb mõni superhea mõte, siis nende elluviimiseks piisab sul täiesti iseenda teadmistest ja pealehakkamisest.

Tekst: Jaanus Leoste

Fotod: tarkvarainsener Rasmus Lelumees kiigel Bolti puhkenurgas; Bolti toidukuller toimetab toidu tehisintellekti abil kohale õigeaegselt (Jaanus Leoste fotod)
Avaldatud: 08.10.2020

 

Eesti Loodusmuuseum on oma ekspositsioone juba tükk aega liitreaalsustehnoloogia abil huvitavamaks teinud. Nutiseadme, olgu see siis telefon või tahvelarvuti, vahendusel saab külastaja uurida asju, mida muidu väga raske või lausa võimatu näha oleks – näiteks muistseid mereasukaid või huulheina „jahilkäiku“, aga ka mitmeid teisi elusolendeid.

Erinevalt virtuaalreaalsusest ei vii liitreaalsus külastajat näitusesaalist välja – seadmete abil äratatakse inimest ümbritsev ruum ellu ja pannakse eksponaadid külastajale põnevaid lugusid rääkima. Tegelikult saad mõnda neist lugudest kuulata ja vaadata ka oma kodus, kui võtad ette Eesti Loodusmuuseumi lehel olevad juhised.

Liitreaalsus, inglise keeles augmented reality, on teaduslaborites elanud aastakümneid – sobivaks näiteks on roboti juhtimiseks kasutatud 1990-ndaist aastaist pärinev USA õhujõudude Virtual Fixtures süsteem. Kõigile kättesaadavaks muutus liitreaalsus alles hiljuti (mäletad mängu Pokemon Go?), kui ühes tavalises nutiseadmes oli järsku olemas kõik, mis vaja pärisreaalsusele täiendava kihi joonistamiseks: kaamera, võimas protsessor, kuva ning hulk asukohta ja liikumist jälgivaid andureid.  Ja tarkvara! Ärme unusta tarkvara, sest just tarkvara avab liitreaalsuse ukse ja määrab ära selle, mida me liitreaalsuskihis kuuleme või näeme. Mõned näited: automehaanik näeb oma liitreaalsusäpis vahetamist vajava detaili nimetust, vahetusjuhiseid ja muud sellist. Kunstihuvilisele näidatakse maali vaadates autori nime, maalimisaastat, modelli nime ja lugu maali sündimisest. Eesti Loodusmuuseumi liitreaalsusäpp aga aitab sul loodusest rohkem teada saada.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sellise äpi valmimiseks pingutab tavaliselt terve meeskond, kelle tegevusi suunab tootejuht – inimene, kelle ülesandeks on juhtida tootearendust ja selle taga olevat meeskonda nii, et kliendi püsitatud probleemile saaks ettenähtud eelarve piires sündida parim sobiv lahendus. Eesti Loodusmuuseumi liitreaalsuse platvormi loojaks on ettevõte Mobi Lab, mille tootejuhiks on Allan Valm. Kohtusin temaga Telliskivi loomelinnakus, Palo Alto klubis, kus asub üks mitmest Mobi Labi kontorist. Eesmärk oli saada tootejuhi tööst rohkem teada.

Internet ütles mulle, et tootejuhi töö nõuab inimest, kellel leidub häid mõtteid, kes suudab mõelda süsteemselt, luua erinevaid strateegiaid ja oskab kasutada olemasolevat hoopis uuel moel. Kõlab nagu Rakett69 saate osaleja kirjeldus? Allan lisab selle töö kirjeldamisele natuke teistsuguse vaatenurga: tootejuhi amet on väga sarnane ammuses lastesaates “Hunt Kriimsilma 9 ametit” nähtule – tal on kandmiseks palju erinevaid mütse, ehk siis rolle, koos vajalike oskustega. Kord tuleb olla nõustaja, kord analüütik, disainer, läbirääkija, projekti ja meeskonnajuht…

Näiteks Eesti Loodusmuuseumi puhul oli eesmärgiks muuseumi külastaja elamuse rikastamine, lisades näitusesaali virtuaalseid eksponaate ja giidi selgitusi. Sobiva lahenduse leidmiseks tuli Allanil tootejuhina endale kõigepealt selgeks teha, et kuidas toimib muuseum, mida tahavad näha külastajad ning kuidas ja missugust olemasolevat tehnoloogiat saab kasutada selle eesmärgi saavutamiseks. Allani sõnul üheks oluliseks tootejuhi oskuseks on oskus kuulata ja mõista oma klienti küsides õigeid küsimusi eemärgiga saada parem arusaam probleemist millele lahendust otsitakse.. Seejärel kujundab tootejuht nägemuse sobivast tootest, püstitab oma meeskonnale selle toote loomisega seonduvad eesmärgid ja vajadusel mõtleb läbi ka selle, et kas leidub teisigi kliente, kes sarnast toodet võivad vajada. Ja vaat alles seejärel on meeskonnal võimalik tööle asuda.

Näiteks Eesti Loodusmuuseumi puhul püstitas Allan eesmärgiks luua liitreaalsusplatvorm, mille liitreaalsuskihti saaks klient ise hõlpsasti täiendada ning mida oleks kerge kasutusele võtta ka teistel muuseumidel. Sisuliselt annab selline platvorm Eesti Loodusmuuseumile vabaduse püsiekspositsioone vastavalt vajadusele värskendada või luua uusi näituseid ning anda külastajatele võimaluse neid ka väljaspool muuseumi ruume avastada, kasvõi nende endi kodudes. Samuti saaks näiteks Eesti Kunstimuuseum kerge vaevaga panna külastajatele vaatamiseks välja haruldasi kunstiteoseid – või kindral Laidoneri muuseum seada ülesse kasvõi terve soomusrongi.

Kui nüüd hästi järgi mõelda, siis tarkvara tootejuhi töö nõuab küll tugevaid eelteadmisi tehnoloogiast, disainist ja kodeerimisest, kuid see töö ise toimub põhiliselt tootejuhi pea sees – sa kogud kliendilt, tema konkurentidelt ja kasutajatelt andmeid, analüüsid neid, kirjeldad meeskonnale ja veendud, et eesmärk ja plaan on kõigi jaoks üheselt arusaadav..

Kui sa nüüd küsid, et kuidas tootejuhiks õpitakse, siis ega siin ühte ja ainsat vastust ole – eespool oli näha, et osata või mõista tuleb päris paljusid ameteid. Allan alustas nende õppimist Tallinna Polütehnikumis telekommunikatsiooni erialal. Järgnesid bakalauruse- ja magistriõpe Tallinna Tehnikaülikoolis, ikka samal erialal – kuid suur osa oskustest on omandatud hoopis väljaspool kooli.

Just tööd tehes tekkis esimene kogemus klientidega suhtlemisest, nende vajaduste mõistmisest, aga ka arusaam meeskonnatöö tähtsusest ja oskus erinevate inimeste tööd ühe eesmärgi saavutamiseks kokku viia. Allan rõhutab, et kõik tööd käivad inimestega. Loomupäraselt sobib mõnele inimesele küll teha üksnes oma asja ja ei midagi muud – ja mõned suurepärased programmeerijad ongi sellised – kuid oma sotsiaalset poolt tuleb ikka ka teadlikult arendada. Sinu tööalased tuttavad, see võrgustik, mis neist moodustub, see kõik tõstab sinu väärtust. Võrgustik aitab sul tööalaselt lihtsamalt edasi liikuda – ja liikuda on kindlasti tarvis.

Oma tee leidmine võib võtta aega. Näiteks Allan tegi kaheteistkümne aasta jooksul läbi kõik erinevad tarkvara loomisega seotud rollid, kogudes kogemust ning arusaama, et kuidas tegelikult ühe hea ja kvaliteetse tarkvara loomine käib. Iga samm sellel teel on pakkunud aina rohkem väljakutseid: probleemid lähevad suuremaks, lahenduste leidmine keerulisemaks – aga samas see kõik arendab. Või nagu Allan ütleb: ühel hetkel on tal piisavalt teadmisi, et alustada midagi suurt ja ägedat, mis on täiesti tema enda oma. 

Tekst: Johan Leoste ja Jaanus Leoste
Fotod: Loodusmuuseum ja Markus Spiske / Unsplash
Avaldatud: 08.10.2020

 

Jaan Hendrik suutis kooliajal end korralikult arvutite maailma ära kaotada, sarnaselt väga paljudele tänastele noortele. Ta loetleb jutu alustuseks sellega kaasnenud tegematajätmisi kui ka saadud õppetunde. Poisi pea oli mõnes mõttes nagu kooreklops – sihid hägusad, tegemised lünklikud. Oli tema käiguvahetiks ühe sõbra hetkega kätte ulatatud usalduskrediit või armastuse leidmine, jäägu see tema elulooraamatu kaante vahele – täna aga juhib ta ettevõttes Krakul teiste inimeste tööd ning keerukaid arendus- ja tarneaehlaid.

Vajadus riistvara loojate järgi

2013. aasta, mil Krakul tööd alustas, oli olukord Eesti tehnoloogiaettevõtete turul tarkvaraarenduste poole kaldus ning on seda tegelikult tänaseni: „Kui me räägime elektroonikast, siis tekib tunne, et need on need odavad asjad, mis tulevad Hiinast ja peamine, mille kallal saame Eestis töötada, on järjekordne teenus või tarkvaraarendus. Aga see ei pea nii olema – kvaliteetne elektroonika tuleb enamjaolt Saksamaalt.“

Asjaolu, et Cleveron ettevõttena on käivitanud oma akadeemia, annab selge turusignaali, et vajadus inimeste järgi, kes riistvara looksid, teravneb. Meie väga edukas superkondensaatorite tootja Skeleton viis suure osa oma tootmisest Saksamaale, mis samuti kinnitab Jaani väidet, et füüsiline tootmisprotsess ei pea ära liikuma madala tööjõukuluga riikidesse. „Väga vähe inimesi asub õppima erialadele, kus tehakse elektroonikaarendusi, mehaanikainseneeriat või juhitakse tööstuslikke seadmeid – sisseastujate arv väheneb, aga vajadus on karjuv.“

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Fotodel: Krakul tegeles oma esimeste projektidena elektroonikaarendustega. Vajadus selle järgi tekkis ettevõtete Threod ja Bikeep arendustega seoses. Nüüdseks pakub Krakul laiemalt terve tarne- ja arendusahela haldust.

Põhjused, miks Krakuli „kõikeoskajate“ tiimi poole pöörduda, on umbes järgmised:

„Me oleme partnerid neile, kellel pole parasjagu nii palju töötajaid ettevõttes mingi vajaduse katmiseks, osa tuleb aga lihtsalt idee või seletusega ja neil puudub igasugune know-how ja võimekus seda lahendada. Meie lähtume sellisel juhul kliendi ärilisest eesmärgist. Lisaks toote loomisele on meil endal vaja kaasa mõelda ettevõttega selles, kuidas eri turgudele kohaneda või hakata pakkuma väärtust hoopis teises kohas.“

Lühidalt väljendatult on Krakul arenduskiirendi, kes ei mängi ideedega, vaid võtab ettevõttena vastutuse klienti tehnoloogiliselt keerukal teekonnal toetada.

„Mõned arendajad tahavad teha ainult arendust, tehes oma osa valmis, andes selle üle ja seejärel on see tellija probleem, kuidas asi töötab. Krakulis tahame me olla kindlad partnerid, pakkudes väärtust kõikjal, kus võimalik.“

Jaan Hendrikut on ilmselt sellist laadi partneriks olemine innustanud teistmoodi mõtlema – Krakuliga on tema huvi kas enese mõttest või kellegiga koos ka ühiseid tooteid arendada. „Me tahame luua sümbioosi ettevõtete vahel, et jagada ettevõtete eri ressursse, kui arendustöö või ärilises mõttes see vajadus tõstatub. Need ettevõtted oleksid ühes ökosüsteemis ja kasutaks üksteise tuge vajadusel.“

Värbamise uus standard

Krakulis osalemine on inimestele, kes julgevad asju proovida ja saavad aru, et asjad ei pea kohe alguses õigesti minema. „Me saaks paksu raamatu kirjutada asjadest, mis on valesti läinud – kui aga sellega käib kaasas vihik asjadest, mis on hästi läinud, oleme me ju võitnud.“

Säärane mõtteviis töötajate leidmisel ja värbamisel on startupi maailma normaalsus. Jaan Hendrik pakub sellele siiski oma mõttekastme – arutelust sündiv vastastikune rikastumine on selge indikaator, et koostööd on alustatud õigetel alustel.

„Praegu meeskonnas olevate inimeste seast olen ma ainult ühe inimese CV-d näinud. Me oleme ka tudengeid ja noori kaasanud ettevõttesse. Kui nad teevad midagi, siis mind huvitab, kas nad on saanud aru, mis nad on teinud ning kui nad selgitavad, miks nad midagi kindlal viisil tegid, siis kas sellest saab arutelu, mis meid mõlemaid arendab või muutub see inimene kuidagi isiklikuks.“

Jaan Hendriku lühike sõnum seisneb selles, et tehnoloogiaettevõtetes pole ruumi inimestele, kes ei mõtle kaasa. „Ülikoolis käimise väärtus ei seisne selles, et sa käisid loengus ja kirjutasid asju üles, vaid see õhkkond ning õpingutega kaasnevad huviringid ja üliõpilasprojektid nagu tudengivormel ja tudengisatelliidid. Ma julgustan minema ülikooli, aga samas mitte ülikooli ennast liiga tõsiselt võtma.“

Selliste isejuhtivate õppijate ja kaasamõtlejate tööprotsessi juhtimisel näeb Jaan Hendrik selget vajadust kindla juhtimisstiili järele: „Hea juht ei ütle, et võta see ämber ja liiguta see sinna, vaid hea juhi ülesanne on selgitada, miks on see oluline, et see ämber üldse siin on ja miks on parem seda sinna liigutada – see tähendab, et inimesed saavad aru, kuidas see süsteem töötab ja neil on motivatsioon seda töös hoida. Sul peab juhina olema mingi kaugem ja suurem eesmärk – noor tahab olla osa suuremast asjast – nad tahavad elukutset, mitte töökohta. Sellise inimesega tuleb hoopis teistmoodi ümber käia, kui sellega, kes otsib töökohta.“

Fotodel: Jaan Hendrik rõhutab partnerluse väärtust ka juhtimises. „Inimene peab saama tulla otse minu juurde ja öelda, et Jaan, mul on abi vaja. Sellest saab sel hetkel minu prioriteet.“

Sobiliku mõtteviisi otsingute kõrvalt jätkub muret ka valdkonna meestekesksuse üle. Tartu Ülikooli karjääripäeval tuli üks noor tudeng Jaan Hendriku juurde küsimusega, kas tal naisterahvana oleks raske Krakulis töötada. „Reaalsus on, et IKT valdkonnas on palju mehi ning kõik mehed ei ole avatud ligi laskma teisi, kes ei ole nende moodi. Aga see, et 19-aastane inimene teeb selle järgi karjäärivalikuid, on masendav. Tegelikult rikastab see arendust, kui seda tehes märgatakse mitmete kasutajagruppide vajadusi.“

Julgus tegutseda

Jaan Hendrik ei tea, mis temast oleks saanud, kui poleks tulnud sõpra, kes Krakuli kunagi asutas ja pakkunuks temale selle kaasjuhtimist. „Ma julgustaksin tegutsema, liiga palju muretsemata, kuhu see asi välja jõuab ja hoida samas inimsuhteid korras. Igasugustest koolivälistest tegevustest soovitan osa võtta – see on tore, kui sul õnnestub parimaid hindeid saada, kuid eesmärk peaks olema uusi asju uute inimestega teha.“

Selle kõrval tuleb meie vestlusest korduvalt esile vastutuse aspekt: „Oma last kooli pannes huvitaks mind eelkõige see, et sealt välja tulles teab ta paremini, miks ta midagi teeb ning saab aru oma tegude tagajärgedest.“
Loodetavasti saab selline suhtumine – partnerluse ja töötaja arengu rõhutamine – järjest enam meie hariduses ja töökultuuris normaalsuseks.

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Jake Farra
Avaldatud: 08.10.2020

Keskkooli ajaloo tundides õppisime kõik, kuidas mullaviljakus määras tervete rahvaste ja riikide tekke – viljakuse hääbumine aga nende kadumise. Tänasel päeval on musta mulla piirkond keset Eestit pigem inimestest tühjaks jooksmas. Kuna maa põllumajanduslik väärtus pole kuhugi kadunud, leidub igas säärases paigas ka põllumajandusettevõte, mis sageli seotud kohaliku elu püsimisega. Väätsa Agro on Eesti keerulistes oludes silma paistnud oma süsteemsuse ja visadusega, mille eest vastutavad selle ettevõtte karjakasvatuse asjatundja Margus Muld ning agronoom Lenno Link. Teen sissevaate sellesse ettevõttesse 2019. aastal põllumajanduse tippjuhiks tituleeritud ettevõtja Margus Mulla kaudu.

Kas loomakasvataja saab ilma taimekasvatajata hakkama?

Nimetasin juba sissejuhatuses, et Margus, kes on loomaarsti kutsega ja tunneb karjakasvatuse poolt, tegutseb ettevõtte juhtkonnas tandemis Lennoga, kes vastutab taimekasvatuse eest.

„Üldjuhul ongi need pooled koos, eriti Eesti skaalas. Suur loomapidaja peab ise haldama ka piirkonna taimekasvatuse ressurssi. Sa ei saa riskida sellega, et ei jõua mõne allhankijaga kokkuleppele loomade sööda asjus. Oluline on hoida kogu kriitilist ringi maade ja loomade kohalt enda käes.“

Seeläbi pole Väätsa Agro kohalike seas tuntud mitte ainult ettevõttena, kes kuskil eralduses üht farmi peab, vaid kui suurmaaomanik, kes rendib ja haldab ka väga suurt osa ümbritsevast taimekasvatusmaast.

Võib öelda, et töö iseloom ei ole karja- ega taimekasvatuses ajapikku muutunud. Kuigi ühe traktoriga suudetakse täna kahe töö ära teha, on tehtav töö samalaadne. Ka laudas pole loomade vajadused suuremas osas muutunud.

„Kõige rohkem on muutunud loomaarsti töö – mitte seepärast, et loom oleks ise muutunud, vaid just selles, et me suudame rohkem tema hädasid ennetada ja neid kiiremini menetleda. Farmi juhataja töö on kolinud rohkem arvutisse, seal on statistika karja ning kõige sisse- ja väljamineva kohta. Kunagi kirjutati andmeid ühest kaustikust teise, nüüd saame andmetest järeldusi teha oluliselt lihtsamalt.“

Margus näebki enda meeskonna tugevusena head struktureerimist.

„Teadmised on sarnased, mis mujal – me ei tee midagi erilist laudas ega põllu peal. Tugevus on selles, et me ei võta firmas toimuvat korra aastas kokku, vaid omame igapäevast ülevaadet ja suudame neile probleemidele õigeaegselt reageerida.“

Valdkond, mis liigub automatiseerimise rada

Kümne aasta eest oli Väätsa Agros tööl umbes 130 töötajat, täna aga on see arv langenud 90-le. Lehmade arv on samas suurenenud 1800-lt 2400-le.

„Piima hind, mida me välja müüme, on läbi kümne aasta püsinud ühel tasemel, sellal kui kõik ülejäänu kallineb. Samas palgad kasvavad ja töötajaid leida on niigi raske. Selleks, et seda ettevõtet elus hoida, tulebki joosta kõigest väest, paigalseis on tagasiminek, sest kõik teised arenevad kõrvalt. Inimeste asemele tulevad masinad ja karja arv peab suurenema.“

Kuigi Väätsa farmis on lüpsikarusell, peavad ka sellel inimesed siiski olulise töö ära tegema. Söötmist suudetakse tänase tehnoloogiaga automatiseerida alles palju väiksemal skaalal, mistõttu peab keegi siiski igapäevaselt selles lõhnas ja jahedas tööga toime tulema. Järjest tavalisemaks saab see, et kohalikud elanikud tegutsevad spetsialisti ametites, kui aga laudas loomadega töötavad välistöölised Ukrainast.

Efektiivsuse kasvatamise püüete hulka kuulub ka igat laadi säästmine. Väätsa Agro on käivitanud mitmeid muudatusi piimatootmises, mis ressurssi väärtustavad ja raisata ei lase.

„Praegu teeme detailplaneerigut biogaasijaamale, millega hakata mitte ainult soojust või elektrit, vaid sõidukikütust, biometaani tegema. Sellest sõnnikust saame gaasi piisavalt, et see kasumlik paistaks. Lehmapiimast saadava energia me juba suuname tagasi loomade joogivee soojendamisse ja lauda kütmisse.“

Väiketootjad muutuste tuules

Nagu tähelepanelike uudistejälgijatena ilmselt juba mõistame, peavad madalate piima hindade tõttu farmid järjest suuremaks minema, et üldse ellu jääda – sellest ka Väätsa Agro investeeringud suurtesse farmidesse ja automatiseerimisse.

„Sellega käib kaasas ka perefarmide kadumine. Need kohad on paljude inimeste elatusallikaks ja elustiiliks olnud. Kui inimene saab muidu pärast koondamist mujale tööle, siis farmerid on maatüki ja loomadega põlvkondade kaupa olnud seotud. Paljud neist pole ise teinud ka järgmist käiku, et konkurentsis püsida – nad peavad kas minema suuremaks, ära kaduma, või siis leidma niši ja end ära brändima.“

Suurtes farmides suudetakse spetsialiseeruda, väikses farmis teeb enamasti perekond ise kõik algusest lõpuni.

„Sul polegi aega maha istuda ja mõelda, kas kuidagi teistmoodi teha või välismaalt uusi praktikaid koguda. Suures farmis nagu meil, töötavad inimesed ikkagi regulaarsel tööajal ja nad saavad end täiendada.“

Väikeste farmide püsimine on Marguse hinnangul siiski väga oluline. On selge, et nende ellujäämise võti seisneb mitte toorpiima müügis, vaid toodangu väärindamises. Suured tööstused tahavad samas just vastupidiselt toodete sortimenti koomale tõmmata.

„Suured piimatööstused teevad erineva maitsega tooteid tohutul määral. See kisub nende kasumlikkust alla. Kui nad peavad mustikamaitselise jogurti asemel tootma virsikumaitselist, seiskavad nad selleks suured liinid ja peavad kõik ära puhastama. Seeläbi mahuvad erilisi, ka kallimaid maitseid pakkuma just väiksemad farmid oma nišitoodetega. See valik peab kindlasti suurtööstuste kõrval olemas olema.“

Me liigume sarnases suunas Lääne-Euroopaga

Meie elatustase tõuseb ning samas pole oodata, et väljundi hinnad, ei teravilja ega piima puhul, tõuseksid. Seega jätkub üsna tihe konkurentsiolukord, milles jäävad pinnale suurtootjad või kavala niši leidnud väiksemad tegijad.

Margus ise on küll mõelnud tõmbuda suurfarmi juhtimisest mõne „enda asja“ ajamisse, kuid kalkuleeriva mõtlejana on ta sellest sammust seni hoidunud.

„Sektori sees asju nähes on mul raske hüpata kuhugi, kuna kainust on liiga palju. Põllumajandus on väga kapitalimahukas – maade, loomade ja seadmete ostmine. Seda väikses skaalas on raske teha. Minu teadmised kahjuks on ka ühesuunalised, otseselt tootmisega seotud – väikses farmis on toote loomine ja selle turundamine palju olulisem.“

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: erakogu, Margus Muld
Avaldatud: 08.10.2020

Valdo ja mina istume ajaloolises Väätsa vallamajas, tänases Eesti Jalgrattamuuseumis, ümbritsetuna vanadest raadiotest, jalgratastest ja veel paljust sellisest, mille restaureerimine on Valdo kirg olnud viimased aastakümned. Temaga vesteldes kuulen kirurgilist läbimõeldust ja süsteemsust, millega käib samas kaasas giidilik mõõdutunne kogu tema väljenduses, igas silbis ja rõhus. Ta on lugude kandja, sõnaga teejuht – ning mina olen täna ennekõike kuulaja, kes istub nende põhjalike elu- ja ajaloojuhtumiste valgel. Vaid kardinat suudan ma poetada nähtuselt nimega Valdo Praust.

Põletav huvi reaalteaduste vastu määrast tööelu suuna

Valdo oli juba õpilasena üleriigilistel reaalainete olümpiaadidel absoluutses tipus ning jõudis koguni üleliidulistel matemaatikavõistlustel esikümnesse. Varakult selgus, et tegu on talendist pakatava ja tohutu pühendumisvõimega inimesega.

Oma ande rakendamiseks leidis Valdo peatselt väljundi küberneetikas, algul lootusega muuta tööstuslikke protsesse ja masinaid efektiivsemaks. Küberneetika ongi defineeritud kui teadusharu, mis uurib informatsiooni liikumist ja selle juhtimist tehnilistes, looduslikes või sotsiaalsetes süsteemides.

Taasiseseisvumise algusaegu juhatas see töökogemus Valdot küberturbe teemadeni. Tema on üks neist, kes koostas esimese rahvusliku infoturbestandardi ISKE. See turbesüsteem, mis on tänaseks jõudnud juba versioonini 8.0, tagab töödeldavatele andmetele piisava turvalisuse ning leiab eelkõige kasutust riigiasutustes. Lisaks infoturbe juhi või eksperdi ametinimetuse kandmisele mitmete riiklike süsteemide juures, oli tema ka keskne arhitekt Eesti digiallkirja ja digiasjaajamise käivitamisel. Toetudes paarikümne aastasele õppejõu kogemusele on ta viimased kaks aastat olnud Taltechis küberturbe õppekava juht.

„Õppekava juhina mõtlen ma, kuidas teha küberturvet atraktiivseks noorele inimesele nii, et asi ei upuks akadeemilisse igavusse ja teisalt, et klassikalised alusteadmised ei kaoks tilulilu sisse ära. Iga keerulise asja peab saama teha lihtsaks ja põnevaks – kes seda ei suuda, võiks õpetamisest ikka väga kaugele hoida.“

Tema tööalane saavutustepagas võib teenida endale pikema lahtikirjutuse mujal. Mina pühendan ülejäänud loo, et jagada veidi maailmavaadet ja suhtumist, mis on Valdo isiku sedavõrd silmapaistvaks kujundanud ning kirjeldada neid mitmeharulisi kõrvalteid, mida see mees on paljude silmis meistri pühendumisega tallanud.

Mis on töö, mis on hobi?

„Minu jaoks on töö see, mis leiva lauale toob. Kõik see, millega ma põhitöö kõrvalt olen tegelenud, on hobid ja samas need asjad, mis raha välja viivad.“

Küberturbe töö kõrvalt ning paljuski sellest sündinud eurode kaudu on Valdo saanud end pühendada ajalooliste jalgrataste ja grammofonide kogumisele ja korda tegemisele ning Eesti mõisate ja teedevõrgu ajaloo uurimisele. Oma sulest on ta seni avaldanud 12 ajaloo-teemalist raamatut. Kusjuures tema on ka üks väheseid selle riigi kodanikke, kes üheksateistkümne aasta jooksul käis läbi kõik Eesti mõisad – neid on ligemale 1250 tükki!

„Ma olen küberturbesse kirglikult suhtunud, aga nii nagu Jumal on mulle andnud oskust reaalaineid omandada, on ta andnud ka uudishimu asjade vastu, mis on varem toimunud.“

Vabakutselisena töötamise perioodil, alates 2013. aastast, rajas Valdo Väätsale Eesti Jalgrattamuuseumi, mille eksponaatidest 96% kuulub temale.

„Mul oli soov, et rattamuuseum tekiks mõne teise muuseumi juurde, kuid head kosilast ei leidnud. Väätsa vallamaja seisis tühjana ning me jäime siia – praegu pole me enam rentnikud vaid hoonestajad. Ma loodan, et muuseumi, tuhandeaastase koha ja viiesaja aastase maja koostöö säilib veel pikaks ajaks.“

Jalgrattamuuseum on jõudnud kahetuhande külastajani aastas. See on vägagi soliidne, arvestades, et Valdo ja tema elukaaslase veetaval muuseumil senini ühtegi püsikohaga töötajat ei ole – rajaja sõnul on see endiselt hobiprojekt. Omast kogemusest ütlen, et Valdo läbi viidud ringkäik selles muuseumis on üks kirkamaid juhatusi läbi ajaloo, mida mul on õnnestunud saada, kuigi mind jalgrattad kuidagi eriliselt ei huvita!

Märkimisväärne on antud loo puhul see, kuidas mehel, kes nimetab end ise hobiajaloolaseks, on õnnestunud eest vedada vägagi märgilisi töid ajalooteaduse vallas. Oma viimatises Ööülikooli loengus „Eesti teede kujunemisloost“ kirjeldab Valdo oma meetodeid, mis on lasknud tal konstrueerida Eesti muinas- ja keskaegsete teede mudeli, samas pakkudes välja hulgaliselt oletusi koha- ja teedenimede tekke kohta. Töö, mis sellesse on läinud, ulatub selgelt tuhandetesse töötundidesse ja tipneb ehk ühel päeval selleteemalise monograafia ilmumisega.

„Mulle on ette heidetud, et ma oletan. Ma ei väida, et need rekonstruktsioonskeemid on absoluutselt tõepärased, aga varem ei olnudki mitte mingeid mudeleid. Hea, kui on kasvõi nigelad mudelid, mida keegi saab arendada ja ümber lükata.“

Neid mudeleid tunnen mina vaid paari loengu kaudu, ent meie vestlust rikastab selle valdkonna põhjalik tundmine ootamatutes kohtades…

„Minu elu jääb Väätsa kõrvalt alati Tallinnaga seotuks – tee tööle ja tagasi kulgeb sama teed pidi, mida mööda Neli kuningat Jüriöö ajal Paidesse tulid.“

Siit küsimus lugejale – kes olid neli kuningat ja missugune oli nende saatus?

Mis kasu on reaalteaduslikust väljaõppest ajalooga tegelemisel?

Ajalooga on Valdol aidanud tegeleda süsteemsus, mis tulnud matemaatika ja tööelu kaudu.

„Ma vaatan asjadele küberneetiku pilguga otsa – hunnikust faktidest saab ju midagi järeldada. See on nagu luure! Sul on teada 20 fakti, kuid pead teada saama 20 fakti veel. Kui sinule teadaolevad faktid on teadmata faktide lähismaailmast ja sa tabad ära selle mudeli, kuidas nad kokku tervikuks lähevad, siis sa oletad. Kui aga luure läheb täppi asjadest, mida täielikult varjatakse, siis see luure on edukas.“

Minu vestuskaaslase väitel leidub kõigis ühiskonna- ja sotsiaalteadustes koht reaalteaduslikul taustal. Inimene ei käitu nagu robot ja tema käitumist ei saa kunagi mudeliga ette ennustada. Siiski peaks nö. pehmetes teadustes adekvaatsete järelduste tegemiseks olema teadmised juhtimissüsteemidest, tõenäosusteooriast ja  statistikast.

„Loomingulisus sellega ei kao, vastupidi, loomingulisus jääb! Sotsiaalteadustes ei ole ühegi indiviidi tegutsemine ette määratud – küll aga võib tegutsemiste üldsumma olla ette määratud. Seda üldsummat aitabki reaalteaduste taust mõista.“

Loomulikult pole meil aega kõigisse asjadesse süüvida, ent rohkem kui korra rõhutab intervjueeritav mulle: „Üks hukutavaid asju kaasaegses maailmas on pealiskaudsus!“

Kaasajal õpid sa surmani

Valdo tunnistab väga hästi, et meil on tarvis kahe vaimuvalla koostööd. Esiteks nooruslikku uljust, mis mõnel asjal laseb läbi minna ja katsetada, kasvõi tõestamaks, et see on tupiktee. Teisalt on vaja süsteemsust ja põhjalikkust, et teha asju optimaalselt. Valdo esindab pigem seda teist vaadet, ning jagab selleni jõudmiseks pihku ka kimbu nõuandeid:

„Õppige matemaatikat või füüsikat. Kui te mingi asjaga tegelema hakkate, siis maksimaalselt 6-9 aastat on optimaalne aeg ühele asjale keskenduda. Eraldage oluline mitteolulisest ja ärge minge ühegi asja sisse, kui te pole sellega seonduvaid olulisi põhimõtteid selgeks teinud. Pealiskaudsus tapab meie maailma. Kui tuleb uus asi, millest sa aru ei saa, siis tee see endale baastasemel selgeks, enne ära suud lahti tee. See on minu soovitus. Üks asi veel – kaasajal õpid sa surmani. Seda, et sa teed olulise selgeks ja hakkad siis liugu laskma, ei tule mitte kunagi.“

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Eesti Jalgrattamuuseumi Facebooki konto ja Valdo Prausti erakogu
Avaldatud: 08.10.2020

 

Janika on üks järjekindlamaid ja süsteemsemaid inimesi, kellega ma hariduses midagi koos olen teinud. Tema käivitada on mitmed uuendused, mis parasjagu meie koolisüsteemis juuri alla ajavad – kõige silmapaistvama osa Janika tööst moodustab robomatemaatika viimine koolidesse ning selle uurimine Tallinna Ülikoolis.

Enne seda on tema eestvedamisel ja koostöös perekonnaga sündinud Jänku-Jussi hariduslikud multikad ja raamatud. Kõige muu alt kajab ka tema varasem kogemus programmeerijana. Nimelt on Janika kunagi välja arendanud Eesti ühe esimese raamatupidamistarkvara.

Janika teekonnal asjatut rabelemist palju ei kohta. Ma olen ise temalt kaasa võtnud mõned sihikindluse ja tõhusa töötamise õppetunnid ning loodan neid ka lugejaga jagada.

Lubadused on täitmiseks

Keskkoolis sai Janika kohustusliku erialana programmeerimisõpet. TTÜ-s informaatika ja ökonomistika õppekavadel õppimise ajal leidis ta juba ka võimaluse rajada oma firma ning hakata looma raamatupidamistarkvara. Ühel hetkel oli tema vedada Eesti levinuim sellelaadne teenus ning ta tegeles valdkonnas kümme aastat, kuid pidi järsult lõpetama.

„Saabus raske haiguse periood ja ma pidin oma elus palju ümber muutma. Kui selle ettevõttega tegutsemist lõpetasin, polnud oluline selle müügist saadav raha, vaid sotsiaalne vastutus, mis mul oli klientide ees kuhjunud. Nad olid saanud igapäevast tuge ja hakanud oma äriprotsessis sellest sõltuma.“

Ma intervjueerin väga ettevõtlikku inimest, kuid ta ei räägi minuga praktiliselt üldse käibenumbritest, müügist või laienemisest. See vestlus keskendubki päris pikka aega hoopis sotsiaalsele närvile.

„Enne, kui sa annad oma esimesele kliendile eluaegse lubaduse ja ligipääsu millelegi, pead veenduma selles, kuidas sa enda jätkusuutlikkuse tagad. Sinu teenus võib pakkuda lahenduse firma kriitilistele äriprotsessidele ja nad ootavad tuge.”

„Enne, kui sa annad oma esimesele kliendile eluaegse lubaduse ja ligipääsu millelegi, pead veenduma selles, kuidas sa enda jätkusuutlikkuse tagad. Sinu teenus võib pakkuda lahenduse firma kriitilistele äriprotsessidele ja nad ootavad tuge. Kui sa start-upina mõtled, miks suured firmad sinu toodet ei taha, siis nende ettevaatlikkus tuleneb statistikast, et enamus start-up’e kukub läbi.“

Janika suutis oma ettevõtmise edukalt koos töötajatega üle anda ning keskendus seejärel õpetlike videote ja raamatute tootmisele. Selles tugines ta paljuski ka varasemale kogemusele õppevideote koostamisel.

Missugune innovatsioon meid päriselt toidab ja aitab?

Kui ettevõte kulutab sadu tuhandeid, oodatakse selle rahakasutuse mõõdetavat mõju vahel juba kuude pärast. Janika uurib täna juba viiendat aasta haridusinnovatsiooni ja selles valdkonnas ei ole turbolahendusi.

„Haridusuuringu tulemusel ei teki kuude jooksul kusagile sadu tuhandeid eurosid, vaid neid pigem kulub selle uuringu läbi viimisele. Samas on see hädavajalik, kuna uuringu kaudu saad sa aru, kas miski on kasulik või kahjulik ning see võib hoida kokku miljonites riigi raha.“

Janika sõnul ringleb justkui linnalegend, et õpetaja ei taha uusi tehnoloogilisi vahendeid tundi tuua, kuna ta ei oska seda teha ja on ise nende kasutamises ebapädev. Tema senine uurimine näitab aga selgelt, et õpetaja lihtsalt ei too tehnikat tundi, kui ta ei näe sellel MÕTET.

„Kui me koolitame inimest mingiks meetodiks, millel ta ei näe mõtet, siis me raiskame koolitusraha ära. Iga õpetaja näeb aga mõtet oma aine kontekstis. Õpetaja peab olema kaasatud meetodi reaalelulisse koosloomesse. Ainult tema saab seostada selle uue tehnoloogilise vahendi õpisisuga.“

Rääkides koosloomest, siis ettevõtlusmaailma ühed põnevamad üritused on ettevõtluskonkurssid ja häkatonid, milles lühikese aja jooksul luuakse ideeseemnetest ideeidusid ja loodetakse neid pärast edasi kasvatada.

„Me tuleme häkatonidele 48-ks tunniks kokku ja see idee turboarendus on lahe mäng. Aga teised, kes kõrvalt vaatavad, peavad teadma, et see on mäng. Start-up’ina võid teha ilusa pitchingu ja öelda, kuidas sinu toode lahendab maailma probleemid. Kasulikkus on aga olemas ainult siis, kui sul on võimalik seda tõendada, ehk kui klient selle ise välja ütleb ja sa seda tagasisidet piisavalt süsteemselt kogud.“

Häkatoni keskne sõnum ei peaks olema see, et igasühest meist võib saada ettevõtja, kes kiiresti rikastub. Häkaton annab eelkõige sotsiaalse koosloome kogemuse.

„Me tõesti ei saa tuleviku ühiskonnas enam ilma koosloometa asju teha.“

Vastutusvõime on aeglase kasvuga taim.

Haridusmaailm teeb teadlikult samme selle suunas, et tulevase täiskasvanu üleminek tööturule oleks sujuv. Samas Janika väidab, et sotsiaalmeedia ja info ülekülluse ajastul tekib õpilaste peades ilmselt kognitiivne konflikt. Tänane kooli 45-minutiline klassitund, kus tehakse eraldi ruumides õppetööd, ei peegelda reaalset elu ei seadmete poolest ega ka selles mõttes, kuidas meie päevane rütm toimib.

„Kui me tahame, et kooli lõpetaja oleks vastutustundlik, siis kas me koolis anname talle võimaluse olla vastutustundlik?“

See küsimus põletab, kui mõtleme viimasest sajandist pärinevale õppeprotsessi ülevalt-alla loomusele. Vastutust ei saa õpetada läbi loengute. Kooli lõpureisi korraldamine on päris vastutus. Ent kuidas saab õpilane kogeda näiteks matemaatikas seda, et tema vastutab?

„Seni, kuni me oleme paberimaailmas ja me ei vii oma tulemusi päris eluga kokku, siis on meil väga turvaline olla. Kui ma kirjutan paberile 2+2=5, siis ma ei vastuta selle eest. Kui ma kirjutan isejuhtiva auto algoritmi, milles 2+2=5, siis ma sõidan inimese surnuks.“

Läbi Janika järgmiste sõnade saan paremini aru sellest, kuidas vastutusvõime võib kujuneda ühe inimese püsivaks võimeks, mitte pelgaks helgeks hetkeks tema elus.

„See võib kõlada imelikult, aga oma perekonnas sõlmitud kokkulepped on inimese karjääri mõttes äärmiselt olulised. Näiteks, kui ma suudan noore inimesena anda oma perekonnale lubaduse, mida ma järjepidevalt täidan, siis see võib mõjuda rohkem minu konkurentsieelisele, kui mingi tehniline oskus, mida ma olen endas treeninud. Kui perekonnas ei toimi koostööd, siis on raske tulla toime ka teistes koostöösuhetes, milles sa hiljem oled.“

See, mida sa oled teha võtnud, tuleb koos pagasiga. See pagas on sinu vastutus ühiskonna ja rahastaja ees, ülemuse ja kliendi ees, iseenda ja oma perekonna ees. Ühtpidi on imetlusväärne, kui inimene suudab pühenduda ühele elurajale ja sellel kümneid aastaid püsida – see, mida palju teadlased tegelikult teevadki. Janika ise on oma tegevusala vahetanud, ent liitnud seda tehes kokku oma varasemad kogemused ning seisnud hea selle eest, et tema võetud kohustused ja ühiskondlik vastutus saaksid täidetud.

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Albert Truuväärt, Tallinna Linnavalitsus, päisepilt: stem.T4L, Unsplash
Avaldatud: 28.02.2020

Koolist tulles liigub mõtleva inimesega kaasas hulk ideid, kuidas midagi enda ümber paremaks muuta. Kui palju on neid, kes viivad oma kavatsused päriselt ellu?

Mees, kellega ma täna vestlen, kasutab selle kohta sõnu: „Knowing and not doing is not knowing.“

Lugu Ragmarist on lugu sellest, kuidas visioonile ja ideele peavad järgnema reaalsed tegevused. Ning sellest, kuidas just tegutsemine on see, mille kaudu on kõige parem õppida.

Iseharimise teekond

Ragmar on lõpetanud merebioloogia bakalaureuse Tartu Ülikoolis. Õpingute käigus töötas ta merel bioloogilisel uurimisjaamal. Tarkvaraarenduse maailm kutsus, kuna seal oli hõlbus elatist teenida. Esialgu oli ta nii-öelda tõlgiks projekti juures, mis hõlmas nii veemajandust kui ka tarkvaraarendust.

„Knowing and not doing is not knowing.“

„Hakkasin kasutajaliideseid programmeerima, kuna mul oli hea tunnetus klientidega. Üsna varsti selgus, et mul tuleb projektide juhtimine märksa paremini välja, kui koodi kirjutamine. Tänaseks olen teinud 18 aastat tarkvara arendust.“

Ülikooli lõpetamisega samaaegselt juhtis ta juba 5-liikmelist tarkvaraarenduse tiimi, arendades näiteks sadamate väravates tuvastuse arendamise ning tarkvara puhkuse- ja vabaaja sektorisse. Kui senised kogemused enam edasi ei aidanud, läks ta uute teadmiste järele:

„Ma läksin Pro-eksperti rahvusvahelist tarkvaraarendust õppima.“

„Õppima Pro-eksperti, sa mõtled..“

„Jah, õppima läbi töötamise. Varsti kutsuti mind sinna telekomi valdkonna juhiks. Tundsin, et väljast tulnud inimesena sain muuta mõndasid kinniseid mõttemustreid.“

Selle järel tegi ta partneritega ettevõtte Fututec, mis pakub kaubanduskeskustele platvormi üürnikega suhtlemiseks ning asutas koos kaaslastega Shipitwise’i, mis on logistikatarkvara.

Mõlemad tegutsevad tänaseni, kuid Shipitwise’i juhatuses Ragmar enam ei tegutse. Kas mindi tülli?

„Shipitwise’i plaanitud ärisuund – ärilt kliendile lahendus – ei tõusnud lendu. Selle järel tegime pöörde ja arendasime ärilt-ärile lahendust. Seda olin ma varem teinud ja seetõttu enam ei huvitanud. Ma lahkusin sellest viisakalt.“

Tundub eestlasliku loogika vastane. Kui sind ootab edu ja sa oled alguses osaline, siis tee tööd ja ära virise. Aga nagu me näeme, siis kõik ei mõtle nii.

„Ma küsin alati – mida mina lisan siia tiimi. Kui ma toon juurde väärtust, siis on minul mõttekus. Samuti ma küsin, mida saab see või teine inimene tiimist. Mul on oma lühi- ja pikaajalised eesmärgid ja kui ma näed, et need omavahel ei haaku ja õppimist ei toimu, siis ma ei lähe sellega kaasa. “

Täna on Ragmari töö nõustada Tehnopolis väikeettevõtteid (hetkel üle 30-ne), kes tegutsevad rohetehnoloogia valdkonnas. Kuidas ja kellega siseneda välisturgudele? Millal on ettevõte küps investeeringute kaasamiseks? Millise asjatundja juurde kedagi suunata, kui oma teadmistest jääb puudu? Lisaks käivitab ta seal katuseorganisatsiooni, mille alla need ettevõtted koonduda saaksid.

Miks ei tohi tehnoloogiaettevõtja oma tootesse armuda?

Lihtsaid asju keeruliseks teha oskavad paljud. Lihtsaks oskavad asju jätta professionaalid. Seda nimetab mu vestluskaaslane lean start-up meetodiks või less is more põhimõtteks, mida alustava ettevõtte puhul on eriti vaja jälgida.

„Ma oskan näha arendusmeeskonnas, milline on kõige madalam õun, mis tuleb ära võtta. Teinekord tahavad insenerid teha tehnilist šedöövrit – et see oleks MINU monument. Ma ei ole nende tiimis oodatud tüüp. Iga ettevõtte kõige suurem kohustus on olla edukas ja edukas peab alguses olema kerge. Paljudel tänastel rohe start-upidel on peaaegu olematu toode.“

“Lihtsaid asju keeruliseks teha oskavad paljud. Lihtsaks oskavad asju jätta professionaalid.”

Kliendid räägivad numbrites, ega sattu sinu tootest vaimustusse: „Oi, kui lahedat asja te teete!“ Tema kas külastab või ei külasta, ostab või ei osta. Ta toob hea kujundi selle mõtte illustreerimiseks.

„Ma olen hea pagar ja oskan küpsetada maailma parimaid kaneelipirukaid. Ma avan oma pagaritöökoja ja oma poe, et neid pirukaid müüa. Kuid siis ma avastan, et minu edu sõltub kõigest muust, kui neist kaneelipirukatest. Tuleb end distantseerida, asuda kliendi kingadesse ja mõelda, mida tema vajab. Mida ma olen aja jooksul õppinud – sellel, mida mina arvan, ei ole palju väärtust. Väärtus on sellel, mida klient vajab.“

Mis vigu tehnoloogiaettevõtjad kasvamise käigus teevad?

Ragmar toob välja, et Eestis on tugev teaduse taust rohetehnoloogia ettevõtetes. Aga kuidas seda kapitaliseerida? Vahel pole selles suunas isegi mõeldud. Väga pika arendustsükliga toodete osas soovitab ta kasvõi osakese sellest turul realiseerida, mitte ainult kümnendite järel tekkivat tulemust ootama jääda.

Teiseks mainib ta, et Eestis on nõrk müügikultuur. „Rahvusvahelistele müükaritele ei maksta põhipalka, vaid tulemustasu, Eestis küsitakse põhipalka. Edukad ettevõtjad on retsilt head müüjad. Apple 10 tuleb ja kogu maailm teab, mis on face recognition. Sonyl on sama tehnoloogia 7 aastat väljas. Kes oskab müüa?“

Kolmandaks saame kinnitust, et liigne agarus on ogarus. „Alguses teed sa ettevõtet alustades ise kõik asjad ära. Asjade edenedes ettevõtte asutajad ei lase ülesannetest lahti, nad teevad kasvades samu asju edasi. Sa pead vahel kaugenema ja valima endale selles tordis kindla rolli. Vahel hakkavad rollid kattuma. Peab tekkima ainuisikuline vastutus kindlates piirides.“

Kas praktilised kogemused võivad asendada kõrgharidust?

Ragmar on õppinud läbi tegutsemise ning sedasi kujunenud iseenda õppejõuks. Tema turnimisväljakuks on alati olnud ettevõtlusmaailm ning kompetentsiks tarkvara arendus ja tehnoloogia.

„Põhjus, miks mind Tehnopoli kutsuti, oli selles, et ma olen praktiline ettevõtja, aga seal ei ole neid palju. Meil on kokkulepe, et kui mul on töö juures asjad korras, siis ma ajan oma ettevõtteid edasi ja täiesti avalikult.“

Ei taha lõpetada seda teksti sõnumiga, justkui haridus oleks tühine ning ka Ragmar ise tunnustab magistrikraadi olulisust. Aga kõlama jääb läbivalt siiski üks teine sõnum, mis paistab kerge teena, kuid rõhub tegelikult tohutule distsipliinile, vastutusvõimele ja enesejuhtimise oskusele:

„Põhiline, mida ma ülikoolist olen saanud, on teadmine, kuidas õppida. Aga oma lastel soovitaks ma ka töötada, et õppida.“

 

Tekst: Jonas Nahkor
Avaldatud: 19.06.2018