Anu Koppel – noor naine, kes kannab suurt vastutust

Ma palusin sõbral enda peas ühte tüüpilist inseneri ette kujutada. Tulemus? Ta näeb helesinises, kõrini kinni nööbitud triiksärgis, vähemalt 35-aastast härrasmeest, kellele naine igal hommikul võileiva ja kohvi valmis paneb. Sellist meest, kes ajab igal hommikul habet, sest muidu ei ole viisakas tööle ilmuda. Ta ei ole mingi patsiga poiss. Samuti ei otsi ta suitsupausidest ettekäänet, et tööpäeva mugavalt õhtusse veeretada. Tema töö on vastutusrikkam kui teistel ja seetõttu hõljub tema pea kohal tarkuse helendav oreool, kui ta asju leiutab ja tunkedes töötajaid juhendab. Vabandust väga, aga selline see inseneri stereotüüp kipub olema – seda nii statistiliselt kui ka inimeste peades.

Võib-olla kehtivad mõned nimetatud asjadest ka minu tänase vestluskaaslase kohta, aga ilmselt on tema see uus põlvkond, kes kirjeldatud mudelisse ei sobitu ning ei peagi sobituma. Anu Koppel on Cleveroni riistvara- ja arendustiimis konstruktor-joonestaja. See tähendab, et need pakirobotid, mille tellijaks on ka Walmart poekett, koosnevad juppidest, mille tema koos teiste inseneridega valmis joonestab ja tootmisesse paiskab.

 

Millest koosneb inseneri tööpäev Cleveronis?

Cleveroni töötajate armee ligi sajast inimesest on  paarkümmend inimest, kes pakirobotid päriselt välja mõtlevad ja neid konstrueerivad. Lisanduvad tootmise, tarkvaraarenduse, kommunikatsiooni, turunduse ja müügiga tegelevad töötajad ning juhid, aga kandev vastutus toote toimimise ja kvaliteedi eest lasub inseneridel. Tiim, kus Anu töötab, koosneb peale tema ainult meestest. Seal on 3 inseneri, mehhatroonik ja projektijuht.

„Keegi ei mõtle ju vanu asju välja. Kõik tahavad midagi uut luua.“

Konstruktor-joonestaja peab projekteerimisfaasis üsna palju aega arvutis veetma ning vajalikud detailid valmis joonestama. Kindlat juhist asjade tegemiseks enamasti ei ole, kuna tegu on väga kiiresti areneva sektoriga, kus iga päev peabki sündima uusi leiutisi. Anu sõnade läbi võib projekteerimist mõista väga loomingulise tegevusena: „Keegi ei mõtle ju vanu asju välja. Kõik tahavad midagi uut luua.“ Sellega kaasneb ühtaegu peavalu, ent samas ka palju rahulolu, kui kaua mõeldud probleem viimaks lahenduse leiab.

Joonestamise järel tuleb asjad ära tellida ning need ka ära testida. Ning kui enda valmis joonestatud detail viimaks kohale jõuab, tekitab see mõistagi elevust. Rõõm tipneb ilmselt siis, kui tellitud osad omavahel ka kokku sobivad ja töötava masina küljes toimivad. Kuid lisaks ainsale testimispäevale peab insener veenduma ka masina töökindluses ja ohutuses. See etapp toob kaasa ka suhtluse detailide tarnijate ja koostajatega, et ilmnenud probleemid üheskoos lahendatud saaksid.

Anu töötas enne Cleveroni ülikooli kõrvalt tootmisplaneerijana. See kogemus võimaldab tal juba kavandamise järgus arvestada ka tootmise seisukohast kõige optimaalsema lahendusega. Tootmisosakond on teine üksus, kellega insener vastastikkust suhtlust peab pidama. Inimene, kelle pea ja käte läbi masin sündis, vastutab ka masina koostamise juhendi ja häälestamise eest.

Kuidas inseneriamet inimest ennast kohtleb?

Tuleb nentida, et projekteerimine arvuti taga võib vahel väldata nädal-kaks, mistõttu on töö suures osas arvutis ning väsitab silmi ja istuja selga. Samas ei saa ükski töötaja arvestada enda suletud koopas passimisega. Juba mainisin, et toote valmistamine nõuab suhtlemist ka tarnijate, tootmise ja teiste osakondadega.

“Nagu paljudes tänapäevastes ettevõtetes, nii on ka Cleveronis suur osa inimese enda algatusvõimel.”

Nagu paljudes tänapäevastes ettevõtetes, nii on ka Cleveronis suur osa inimese enda algatusvõimel. See toob vahel kaasa olukordi, kus inimesel on raske ennast tööpäeva järel välja lülitada – sajad võimalikud lahendused mõnele probleemile hiilivad pähe ka öötundidel. Vastutuskoorem ja ajakava nõuavad, et asi saaks täiuslik. Mõnel teisel töökohal ei tule sellist pagasit peas kanda, kuid inseneriamet ja tehnoloogiaettevõtete tempo seda vahel siiski põhjustab.

Alles alustava töötaja puhul ei ületa ametis teenitav palk kuigi kõrgelt Eesti keskmist. Noore inimese kohta, kes ei pea üleval perekonda, on see aga väga soliidne sissetulek. Ja pidage meeles, et artikli peategelane on alles väga noor. Arvestades kõiki sellest kogemusest võrsuvaid arenemisvõimalusi, on kahtlemata tegu tasuva valikuga.

Ikkagi, miks insener?

Aga miks mitte? Anu on üks noor naine, kes juba põhikooli lõpus tundis end matemaatikas ja füüsikas tugevana ning hakkas seda tugevust varakult välja arendama. Kui ta läks ülikooli tootearendus- ja tootmistehnika eriala õppima, muretses ta esialgu selle pärast, kuidas ta hakkama saab. Peagi selgus, et see mure on täiesti põhjendamatu. Tema tee jätkus tööstustehnika ja juhtimise eriala magistrandina ning nende õpingute kõrvalt töötas ta juba tootmisplaneerijana. Praegu, 2017. aasta jõuludel, on ta neljandat kuud tööl Cleveronis.

Ning taas tuleb ilmsiks tõsiasi – mitmetes kiiresti kasvavates ettevõtetes, millest te uudistes loete, on tohutu põud selliste noorte inseneriajude järele. Anu mainib, et nende firmas oodatakse tänastele inseneridele ilmselt mitmekordset lisa. Peaaegu iga päev lisandub inimesi ning pakirobotite nõudlust arvestades ei kustu see janu nii pea. Minagi kohtusin Cleveroni esindajatega Robotexil, kus nad olid oma esindusega väljas, et töötajaid juurde leida.

Täna olen minagi sama hääle osa. Nende noorte ja kiiresti arenevate ettevõtetega koos on tegelikult suurepärane võimalus end sinna külge liita ja iseennast arendada. Vastutus, mida ollakse valmis noortele usaldama, on tihtilugu suurem, kui hästi sisse töötatud hiigelkontsernis.

“Oskused tulevad ajaga ning see on okei – oluline on suhtumine.”

Ja viimaseks, selle vestluse järel nõuab purustamist ka loo alguses püstitatud müüt. Kas noor naisterahvas on kuidagi kehvem valik inseneriametisse, kui see 35-aastane triiksärgis härra? Ei. Myth busted! Sellisele töökohale pigem oodatakse rohkem tüdrukuid ning neid, kellel on soov enda võimeid tõestada. Oskused tulevad ajaga ning see on okei – oluline on suhtumine.

 

Tekst ja foto: Jonas Nahkor
Avaldatud: 19.06.2018