Märt-Erik Martens – tekstiilitööstuse uus revolutsioon võib alata Eestist

Kamp Tartu materjaliteadlasi tegid laboris katsetusi, sooviga luua želatiinist uut tüüpi materjali. Neist tudengitest oli Märt-Erik see, kellel jätkus püsivust ja visiooni, et tabada ära selle võimalik rakendus tekstiilitööstuses – täpsemini, ta hakkas välja töötama loomanaha aseainet. Praeguseks on sellega tegelev ettevõte Gelatex jälil üsna revolutsioonilise materjali valmimisele. See ei ole plastikust nagu kunstnahk. Selle tootmine on poole odavam, kui päris loomanahal ning selle töötlemine ei reosta massiliselt ümbrust. Kuna see koosneb želatiinist, siis kasutatakse ära loomset jäädet, mida muidu miljonite tonnide kaupa ära põletatakse. Loodetav muutus on sarnane, mis Reet Ausil, kellest juba sel sügisel kirjutasin – vähendada raiskamist ja reostamist tööstuslikul skaalal.

Ülikooli spin-offi kõrvalt töötab Märt-Erik täiskohaga insenerina metallitööstuse ettevõttes ja omandab endiselt materjaliteaduste magistrikraadi. Temaga vestlemine on minule väga kirgas meenutus kunagisest vestlusest Skeletoni looja Oliver Ahlbergiga. Selliste tegijate näitel võimegi näha, missugune mõtteviis on kogu tööstusharu raputavate leiutiste taga.

Alternatiiv suure reostusmõjuga tööstusele

Meetod selle nahalaadse materjali tootmiseks on veel salajas, kuid avastuse lugu kirjeldab lahti ka probleemi, mida Gelatex-i tegevuse käigus püütakse lahendada.

„Rakendust teadmata arendasime seda tugevamaks ja vastupidavamaks. Ühel hetkel saime aru, et rõiva ja täpsemalt nahatööstuses oleks probleem, mis vajaks lahendamist. Paljud ei tea, et nahatööstus on number 2 loodust reostav tööstusharu maailmas naftatööstuse järel. Kroomparkimisest üle jääv solk reostab tohutult keskkonda ja seetõttu ei saa mõnes kagu-aasia riigis enam põldu harida. Sellele oodatakse lahendust.“

Kuigi Märt-Erik on idee ja algse tootmislahenduse autor, käib Tartu Ülikooliga koostöös juba kolmas projekt, mille käigus materjali välja töötamise teadusteenust sisse ostetakse. Raha tuleb teadusgrantidest ja kiirenditest.

Pärast pea kolmeaastast arendamist on nende materjali tugevus tekstiilirakendustes sobiv ning suures osas želatiinist koosnev materjal pole enam niiskusele tundlik. Tegeletakse pinna viimistlemisega. Osa tänasest tiimist töötab selle masina arendamise kallal, mis materjali toodaks, ning teine osa arendab materjali ennast. Viimastest arendusetappidest liigub materjal katsetuseks skandinaavia väikestele moedisaineritele. Sealt edasi on Märt-Erikul kavatsus materjali ise tootma hakata.

„Huvi on väga metsik ning seda just masstootjate poolt, kes toodavad mööblit ja tekstiili.”

„Huvi on väga metsik ning seda just masstootjate poolt, kes toodavad mööblit ja tekstiili. Nemad ootavad seda, et materjal oleks testitud näiteks väikeste kollektsioonide peal. Materjali tootmine võrdluses päris loomanahaga oleks masstootmises ligikaudu poole odavam. Kunstnahaga, mida tehakse plastikust, me muidugi ei konkureeri.“

Põhiline leib tuleb hoopis inseneriametist

Juttu teeme põhiliselt Gelatexist, kuid seesama vilgas mõtleja töötab arendusinsenerina metallitööstusettevõttes Metec. Sealse ametiga kaasneb ka suuremate allhankeprojektide juhtimine.

„Minu ainuke erialane töökogemus oligi olnud Gelatex projekti juhtimine. Sellega töötades sain ma aru, et mul pole suurettevõtte kogemust. Metec’i kandideerides lootsin alguses leida seal lihtsalt positsiooni, kus ma näen suure ettevõtte tervikpilti ja seda, kuidas arendus, müügi, rahandus ja teiste osakondade vaheline koostöö võiks toimida.“

Samas pole tal materjaliteadlasena arendusinseneri kohale justkui asja. Miks Märt-Erik siiski tööle võeti?

„See oli kuu aja pikkune protsess. Minuga koos kandideeris inimesi, kellel oli insenerikraad ja ka kogemus tööstusettevõttes. Ainus seletus minu tööle võtmiseks on ilmselt see, et vaadati, mis juttu ma suust välja ajasin. Kui ma ise Gelatexi meeskonnaliikmeid tööle võtan, siis ma toimin samuti. Varasem kogemus mind niivõrd ei huvita. Inimesed peavad eelkõige suutma probleemipõhiselt ülesandeid lahendada. Probleemiga kohtudes peab inimene genereerima iseenda ülesanded, mitte ootama juhendamist oma ülemuselt.“

Kuna Märt-Erik kuulub praegu ka Tartu Ülikooli materjaliteaduste õppeprogrammi nõukogusse, siis on ta sama sisendit ka sinna aidanud kanda. Uus õppekava on selline, kus me kasutatakse ohtralt probleemipõhist õppemeetodit.

Miks materjaliteadus ja kuhu veel?

Märt-Erik otsis pärast keskkooli eriala, millel saaks kõige rohkem ära teha. Ta sai ka arstiteaduskonda sisse, kuid see pole eriala, mis pakkunuks vajalikku loomevabadust. Arusaadav, kuna seal ei mõelda iga päev uusi ravimeetodeid välja.

„Mulle meeldib inseneeria ning asju lahendada ja välja mõelda. Mul oli seda materjali välja töötades selge eesmärk – ühes käes algne näidis enda tootest ja teises päris loomanaha näidis. Tundsin, et lihtsalt peab olema võimalik jõuda ühest teiseni. Samas ühegi arendusetapi alguses ei tundunud selle eesmärgi saavutamine väga võimalik.“

Gelatex’i tulevikuplaan muutub iga natukese aja tagant. Seda ei pea nägema ainult tekstiilina, vaid platvormina. Materjal on edukalt kasutatav ka näiteks hambaravis biomaterjalina ja raku substraadina biotehnoloogias.

„Potentsiaali sellel kindlasti on ning ma teen endast kõik oleneva, et see asi õnnestuks. Et me jõuaks kiiresti turule ja see asi omaks võetaks. Senikaua, kui meil on arengupotentsiaali ja ressurssi, liigume edasi.“

„Minul ei ole teadlase iseloomu. Ma võtan asja ja tahan selle panna niimoodi toimima, et kõik inimesed saaksid sellest kasu.”

Märt-Erik on sarnaselt paljudele erksatele andnud end mitmetele kohustustele samaaegselt. Töö insenerina, Gelatex’i käivitamine ja ülikooli magistriõpe kõik korraga. Kuidas niimoodi enda jõudu ja tervist hoida?

„Tegelikult jõuab inimene väga väga palju teha. Samas hakkab ühel hetkel see millegi arvelt tulema Inimene võib väita, et mul on aega küll ja võtab järgmise asja, kuigi samas jääb miski oluline täiesti tähelepanuta. Endal on tunne, et ma saan ju hakkama.“

Minu intervjueeritava arvates esineb ka seda, et ülikoolis tehakse ägedat asju, mis ei jõua kuigi kaugele. Mõned asjad ei olegi lihtsasti rakendatavad, kuna need nõuavad tohutuid investeeringuid või väga suurt meeskonda.

„Minul ei ole teadlase iseloomu. Ma võtan asja ja tahan selle panna niimoodi toimima, et kõik inimesed saaksid sellest kasu. Ma leian, et me peaksime baasteaduste kõrvalt rohkem rakendusi välja töötama. Kui ma olen teadur, kes väidab, et miski on läbi katsetatud ja ma tahaks valmistada prototüübi ning hakata kunagi toodet müüma, siis sellele on raske rahastust saada.“

Seda oleme kuulnud mitmetelt teadlastelt, et edukuse mõõdikuks on avaldatud teadusartiklite arv, mitte toode. Samas on selline visa tegija nagu Gelatex sellest hoolimata oma jalgadele tõusmas – ootame huviga, mis saab pooleteise aasta jooksul, kui tootmine käima läheb.

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Märt-Erik Martens erakogu, pärisepilt: Gelatex koduleht
Avaldatud: 22.01.2019