Tähelepanekuid küsitlusuuringute kohta

Küsitlus on õpilaste uurimistöödes üha enam populaarsust koguv meetod, mille abil uurida inimeste hoiakuid ja teadlikkust näiteks erinevate nähtuste ja harjumuste kohta. Küsitluse koostamisel tuleb aga olla hoolikas, tähelepanelik ja kriitiline – keda uurimusest saadav info võiks huvitada? Milliseid järeldusi saab küsitlusest teha? Kas valim tagab töö usaldusväärsed tulemused? Küsitluse koostamisega seotud tähelepanekud on kirja pannud ÕTK komisjoni liige Ülle Kikas.

Õpilaste teadustööde riikliku konkursi lõppvooru jõudnud töid lugedes on alati rõõmustav, et noored märkavad kõikjal uurimist väärivaid probleeme. Loomulikult kajastatakse palju õpilaste igapäevaelus tähtsaid teemasid, näiteks toitumine, koolimüra ja -kiusamine, peast arvutamine, lugemus, jne. Populaarne meetod on küsitlus, mille abil sageli uuritakse hoiakuid ja teadlikkust — näiteks teadlikkust plagiaadist ja viitamisest, vaktsineerimisest, personaalmeditsiinist, investeerimise võimalustest, kilekottide tarbimisest. Iseenesest on see väga tänuväärne — uurimistööde kaudu saame „teateid tegelikkusest“ — huvitavat infot tänase koolielu ning õpilaste kohta.  

Küsitlusele tuginevate uurimistööde osakaal meie konkursil on aasta-aastalt kasvanud. Küsitluse koostamine tundub hea päästerõngas — paned küsimused veebi ja palud koolikaaslastel või lapsevanematel vastata. Tihti osutub see aga lõksuks, sest õpilased ei tunne hästi küsitluste metoodikat. Küsimuste komplekt ei ole sageli läbi mõeldud ega võimalda teha sisukaid järeldusi. Tulemuseks on keskpärane või nõrk töö, mis ei suuda luua usaldusväärset uut teadmist.  

Koolide kiituseks peab ütlema, et enamus õpilasi on omandanud uurimistöö koostamise ja vormistamise üldise metoodika ning tööde vormiline külg on aastatega järjest paranenud. Sellele on kindlasti kaasa aidanud valikõppeaine „Uurimistöö alused“. Samas ei jõua ühe ainekursuse raames põhjalikult selgeks saada erinevaid lähteandmete kogumise meetodeid (vaatlus, eksperiment, küsitlus, intervjuu, kogemuste üldistamine jt). Küsitluse sisuline planeerimine ja nüansside läbimõtlemine jääb paratamatult õpilase ja tema juhendaja kanda.

Küsitluste läbiviimise formaalset poolt üldjuhul tuntakse. Selle kohta, kuidas koostada valimit, kuidas sihtgrupini jõuda, kuidas kirjutada küsitluse sissejuhatav tekst, kuidas arvestada vastajate käitumisega, kuidas küsimusi sõnastada, on internetis mitmeid asjalikke materjale, näiteks Uurimistööde vormistamise lehekülg ja samm.ut.ee. Iga küsitlusel põhineva uurimistöö alguses peaksid need põhitõed õpilasele selged olema.

Rohkem probleeme ja ebakõlasid näeme sisus. Riiklikule konkursile esitatud küsitlusuuringute puhul võib välja tuua kolm peamist nõrkust:

• uuringu eesmärkide, küsimuste ja tulemuste struktuuri kehv planeerimine;
• vähesed oskused andmete analüüsil ja mõtestamisel;
• vähesed oskused tulemuste üldistamisel ja usaldusväärsuse hindamisel.

Küsitlusuuringu teema valimisel tuleb endalt küsida, keda uurimusest saadav info võiks huvitada ja milliseid järeldusi sellest saab teha. Mis järeldub teadmisest, kui mitu klassi poissi ja tüdrukut vaatasid eilset jalgpalliülekannet? Keda huvitab, kas koolisööklas pakutakse e-ainete-rikkaid toite? Eelnev kriitiline läbimõtlemine aitab väärtustada uurimust nii enda kui teiste jaoks, aga võib ka näidata, et esialgu mõeldud teemal ei tasu uuringut teha. Enne teema valimist on soovitav rääkida mõne valdkonda hästi tundva inimesega koolist, pere või tuttavate ringist või ka külastada tulevast uuringukohta. Nii õpitakse valdkonda ja sihtgruppi tundma ning selgub, mis on tähtis antud ala asjatundjatele, mida tasub küsida ning kuidas sihtgrupini jõuda.

Pärast teema valimist on tähtis formuleerida uurimuse eesmärgid ja sõnastada küsimused, millele tahame vastuseid saada. Esmalt tuleb sõnastada peamised ehk „suured“ uurimisküsimused ja seejärel alustada küsitluse koostamist. Tähtis on, et üksikute küsimuste vastused üksteist toetaksid või kontrolliksid ning kokkuvõttes aitaksid vastata peamisele uurimisküsimusele mitmete vaatenurkade alt. Küsimuste komplekti koostamisel ja küsimuste sõnastamisel peaks koostaja püüdma ette näha, kuidas erinevad küsitletavad võiksid vastata. Valmis komplekti on soovitav testida autori enda ja mõne sõbra-tuttava peal, et aru saada, kas küsimustik tervikuna suudab mõõta seda, mida soovitakse. Küsimusi ei tohiks olla liiga palju, et vastaja ei tüdineks, ega ka liiga vähe, nii et vastustest tervikpilti ei teki.

Küsimuste sõnastus tuleb põhjalikult läbi mõelda. Soovitatav on küsida üks küsimus korraga ning eelistada võimalikult lühikesi küsimusi. Iga küsimus peab olema selge ja ühtmoodi mõistetav. Küsitlusuuringutes on oluline, et vastajad saaksid üheselt aru, mille kohta tegelikult küsitakse. Seetõttu tuleb küsimustiku alguses või iga küsimuse juures kõik kasutatavad mõisted lahti seletada. Näiteks, kui küsitakse suhtumist geenidoonorlusse, tuleb selgitada geenidoonorluse sisu; kui küsitakse plastist kilekottide keskkonnamõju kohta, siis tuleb kirjeldada, kuidas ühte või teist liiki kilekotte ära tunda ja mida keskkonnamõju all mõeldakse. Küsimuste täpsus ja sõnastuse selgus julgustavad vastama ning tõenäoliselt suureneb nende osakaal, kes võtavad vaevaks vastata.

Küsimuse tüübi valik ja vastuste eelnev läbimõtlemine mõjutavad tulemuste analüüsi võimalusi. Kui soovime avatud vastusega küsimuste abil uurida erinevate gruppide lugemust ning palume nimetada loetud raamatuid, siis saame tulemusena iga grupi jaoks pika raamatute nimekirja. Kuna me ei tea, millal neid raamatuid loeti, mitu raamatut iga lugeja kirja pani, siis ei saa gruppe lugemuse põhjal objektiivselt eristada ega ka üksikuid inimesi võrrelda. Paremini tõlgendatava tulemuse saamiseks peaks piiritlema vastuse tingimusi (näiteks nimeta kolm viimase aasta jooksul loetud/meeldivaimat Eesti kirjanike raamatut). Ka etteantud valikvastustega küsimustes peab mõtlema, kuidas vastamise tingimused vastuseid mõjutavad. Näiteks, kui õpilaste enesetunnet puudutavas küsitluses on 6 valikut ja neist võib valida „maksimaalselt 3“, siis ei saa adekvaatset pilti klassi õpilaste enesetundest, sest mõni ennast sel päeval halvasti tundnud õpilane võis valida kõik kolm kehva enesetunnet väljendavat varianti, aga end normaalselt tundev õpilane valis ainult ühe —„normaalselt“. Küsimusi tuleb sõnastada nii, et nad vastajaid ei kallutaks. Tulemuste objektiivsust aitab mõnikord suurendada see, kui kõike ei küsita otse. Positiivse näitena võib tuua töö, mille peamiseks eesmärgiks oli e-ainete alase teadlikkuse uurimine, kuid küsiti üldisemalt, mida vaadatakse toodete etikettidelt. Ühtlasi saadi teada, et võrreldes muude näitajatega on e-ainete vastu väike huvi.   

Tulemuste analüüs, arutelu ja mõtestamine on need uurimistöö osad, mis kujundavad töö kui terviku teadusliku kvaliteedi. Arvuliste tulemuste vormistamiseks, mõtestamiseks ja seoste otsimiseks on oluline andmeanalüüsi meetodite tundmine ning andmete esitamise oskus nii tabelites kui graafikutel. Selles on abiks valikkursus „Arvuti kasutamine uurimistöös“ ning matemaatika ja informaatika ainetes õpitav.  

Uurimisandmed on mõttekas koondada andmetabelisse, et neid saaks tabelarvutuse keskkonnas statistiliste meetoditega analüüsida. Arvud esitatakse tabelis ilma ühikuteta, ühikud tuleb vajadusel kirjutada päisesse. Andmetabeli ridade või veergude jaoks võib arvutada erinevaid statistilisi näitajaid (keskväärtus, mediaan, maksimaalne ja minimaalne väärtus, hälve), mis aitavad kirjeldada küsitletud valimit tervikuna.

Alati on vaja mõelda, mida graafikud ja statistilised näitajad ütlevad uuritava nähtuse kohta ja kuidas neid uuringutulemuste mõistmiseks, seoste loomiseks ja tõlgendamiseks saab kasutada. Halva näitena meenuvad tööd, milles analüüsiv osa koosnes vaid üksikute küsimuste vastuseid illustreerivatest tulpdiagrammidest ja nende kommentaaridest.  

Saadud tulemuste usaldusväärsus kindlustatakse valimi moodustamisel. Tuleb hästi läbi mõelda, kelle kohta üldistusi tahetakse teha (mis on üldkogum); ja millise sihtgrupi küsitlemisest piisab, et saaksime esindusliku valimi. Kui pärast küsitlust selgub, et vastanuid ei olnud piisavalt, siis tuleb uuesti analüüsida, millise grupi kohta saab üldistusi siiski teha. Näiteks, soovisime saada hinnangut kooli viie gümnaasiumiklassi õpilaste kohta, kuid küsimustele vastas 80% ühe klassi õpilastest. Sel juhul võime öelda, et tulemused on statistiliselt usaldusväärsed ainult selle klassi jaoks, mitte kogu gümnaasiumiosa kohta. Internetis avaldatud küsitluse puhul, millele anonüümselt saavad vastata kõik huvilised, võib järeldusi teha ainult vastanute grupi kohta ega tohi neid laiemalt üldistada — me ei tea, kui paljud ei avanudki küsimustikku, kui paljud jätsid vastamata, mis soost ja millises vanuses vastajad olid jne. Paljude küsitluste puhul torkab silma vastanud tüdrukute ja poiste arvu suur erinevus (sageli 2/3 tüdrukuid ja 1/3 poisse). Ka siin ei tohiks isegi suure valimi põhjal tehtud järeldusi usaldusväärseks pidada kogu kooli jaoks, kui sugupoolte erinevus koolis (üldkogumis) on teistsugune. Mida paremini on valimi koostamine läbi mõeldud ja mida täpsemalt valimit kirjeldatakse analüüsi osas, seda usaldusväärsemad on töö tulemused.

Madalaid hindeid saavad tavaliselt need tööd, millest paistab läbi vähene kriitiline mõtlemine— arvutiga saadud valede tulemuste pimesi usaldamine, kallutatus, oma esialgsetesse ideedesse (hüpoteesi tõestamise soovi) kinnijäämine. Kahjuks satub konkursi lõppvooru (õnneks harva) ka kõigi reeglite kohaselt vormistatud töid, mis sisu poolest osutuvad „JOKK-uurimusteks“. Uurimisküsimus on esitatud, hüpotees püstitatud, andmed kogutud, graafikud tehtud, järelduses kinnitab autor, et hüpotees sai tõestatud— aga andmed näitavad hoopis muud.

Kõige muu kõrval on juhendajate ülesanne õpetada kindlasti ka kriitilist suhtumist oma uurimistöösse, tõendusmaterjali ausat tõlgendamist ning järelduste erapooletust. Muidu harjutame juba varakult teaduse sildi all soovmõtlemise esitamist.

Ülle Kikas
Õpilaste teadustööde riikliku konkursi žürii liige, PhD keskkonnafüüsikas