Andrus Remmelgas – meditsiin on erialana paksult valikuvõimalusi täis

Andrus Remmelgas on viimased 5 aastat töötanud ühel kõige vastutusrikkamal ametikohal Eesti meditsiinisüsteemis. Tal lõppes äsja juhatuse liikme – ülemarsti ametiaeg Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. See kujutab endast rohkem kui 4000 töötajaga organisatsiooni juhtimist ning selle haigla ravitöö ja meditsiinivaldkonna arengute eestvedamist. PERH-is jätkab ta sellest aastast veidi rahulikumal positsioonil – reanimobiiliosakonna juhatajana.

Varem on ta töötanud katastroofimeditsiini keskuses, Kaitseväe peaarstina (mille käigus veetis ka pool aastat Afganistanis) ja PERH-i anestesioloogiakliiniku juhatajana. Ühelegi kohale pole ta end otseselt pressima pidanud – pigem on need ametid teda üles leidnud. Siin pole kirjas ka otsene retsept „Kuidas meditsiinis karjääri teha?“. Ühe tippjuhi koostises on väga eriline komplekt vürtse ja ürte, mis teda elus juhivad.

Väljakutse leidmine

Andrus on soovinud arstiks saada juba nooruses. Vestluse lõpupoole avaldab ta aga mulle üllatuseks, et tema teekonna algus meditsiinis oma kohta otsides oli üsna künklik ja lünklik.

Esiteks ei saanud ta ülikoolis arstiteaduskonda esimesel katsel sisse, kuna jäi eksamite ajal haigeks. Ülikooli ettevalmistusosakonda pääsemiseks polnud tal erinevatel põhjustel kogutud piisavalt staaži, et liikuda edasi oma erialale õppima. Seetõttu tuli teha tööd kiirabis ja minna ka nõukogude armeesse. Ühel hetkel pidi ta koguni taotlema eriluba, et mõned üksikud kuud, mis jäid puudu tööstaažist või teenimata vene sõjaväes, ei takistaks tal erialaselt edasi liikumast. Mingil perioodil sai segajaks ka omaenda laiskus. Õpingute keskel võttis Andrus akadeemilise puhkuse näol vaheaasta ning tundub, et see puhkus aitas. Lõpetades õpingud anestesioloogina, hakkas ta oma väljakutset otsima.

Siit edasi on mu vestluskaaslane otsinud elus kõike muud, kui stabiilsust ning ta on alati olnud väljakutsetele orienteeritud. „Vaatame seda asja“ või „Hakkan homme tegema“ ei ole laused, mida kuuleks katastroofimeditsiinis just tihti.

„Kuidas kannatanuid selekteerida, kuhu neid saata ja mida nendega edasi teha? Kui ma 90-ndatel sellega tegelesin, siis see ei jäänud õppuse tasandile. Suuremaid õnnetusi oli ka siis mitmeid, näiteks Pala bussiõnnetus ja Pärnu metanoolimürgistus.“

Töö tippjuhina

PERH-i juhina pidi ta viie aasta jooksul innoveerima ja alluvate huvisid ühildama, kui ehitati ja rekonstrueeriti tervet Mustamäel asuva haigla peahoonet. Teisalt pidi kulutama närve eelmisest juhtkonnast taagaks jäänud kriminaaluurimisega. Kolmandaks vahetusid viimaste aastatega välja ka ülejäänud 2 haigla juhatuse liiget ning mitte ainult ühe korra. Ameti vastutus oli kogu selle aja ülemarstil südames ja palju rahu ei võimaldanud.

„Juhina ma olen natuke maksimalist ja nõuan endalt ja teistelt, et asjad oleks korras. Magamata ööde põhjuseks on osaliselt see, et ma pole ajaga… ei taha nüüd kedagi solvata aga… ma ei ole „ametnikuks“ kasvanud, kes teeb kellaajaks asjad ära ja saadab reede õhtul teele. Ilmselt on see ka valikute tegijatele silma jäänud, et ma olen täpne ja ei tee ainult nii palju kui vaja, vaid natuke rohkem.“

Suure juhtimistöö keskel võib juhtuda, et ühel hetkel oled paberitehunnikusse mattunud või koosolekutele ära kadunud. Andrusega seda ei juhtunud ühe jonnaka valiku tõttu, mida ta elus pidevalt kordas. Administratiivsetel ametitel töötamise kõrvalt on ta alati jätkanud erineva koormusega ka päris käed-küljes arstitööga, ehk valvete tegemisega – seda ka samal ajal, kui ta valmistas Kaitseväe meditsiiniteenistust ette Eesti NATO-ga liitumiseks.

„Suures organisatsioonis peaks juhatuse liige olema strateegiline juht – visionäär, kes teeb suuri otsuseid. Aga minu meelest ei saa haigla ülemarst jääda pelgalt visionääriks strateegilisel tasemel. Ta peab kokku puutuma ka päris igapäevase taktikalise tasandi kliinilise meditsiiniga. Mulle meeldib väga inimestega suhelda, mistõttu minu otsused sünnivad laiapõhjalise informatsiooni alusel.“

Haigla struktuuri kaardile jäävad ülemarsti alla kõik kliinikud, keskused, osakonnad ja üksused. „Kui ülemus all toimuvaga kursis ei püsi, võib temani jõuda pigem see, kes oskab rohkem karjuda, aga mitte see, kes teeb tublit tööd vaikselt, kuid vajaks rohkemgi sinu toetust.“

Mida teeb strateeg?

Mina vajan praeguseks hetkeks küll ühte head näidet sellest „strateegilisest otsusest“, mida Andrus oma jutus pidevalt nimetab. Haigla ehitus oli üks suuremaid töölõike.

„Kas me teeme maja ehituslikult väga uhke või keskendume aparatuurile? Kas ehitame selle nii, et patsiendil oleks maksimaalselt mugav või haigla töötajatel? Meie haiglas on mindud esmapilgul kallimat teed. Näiteks ehitasime operatsioonikeskusele moodulseinad mida saab lahti võtta, et sisseseadet vahetada ja täiustada. Pikemas vaates võib see aga osutuda hoopis odavamaks. Selleks peab ise küsima ja kaasama aga ka oma kogemuse põhjal otsustama. Ma olen piisavalt kaua meditsiinis viibinud, et kui keegi tuleb mulle rääkima, et miski on nii väga oluline, siis ma otsustan, kas see tõesti on nii oluline.“

Eri osakondade ja arstide arengus tuleb jälgida, et nad liiguksid edasi tasakaalustatult. „Meditsiin toimib suuresti nii hästi, kui toimib tema nõrgim lüli. Meil pole mõnikord mõtet diagnostikat arendada, kui selle jaoks pole võimalik saada ravimeid. Kirurg võib teha väga hea töö, kuid hea järelravi puudumine võib selle tulemuse nulliks muuta.“

Üks igapäevane murekoht, mida Andrus rõhutab, on patsientide kidakeelsus lähedaste ees: „Inimesed tihti ei räägi oma haigustest lähedastele. Arsti probleemiks muutub see siis, kui inimene on juba pikali maas. Siis ilmuvad ka sugulased, kes pärivad, miks te ei ole ravinud ja midagi teinud.“

Meditsiin on valikuid täis

Hetkel on Andrus koos ametivahetusega pöördunud tagasi ka õpetamise juurde Tervishoiu Kõrgkoolis ja tegeleb katastroofi õppuste korraldamisega. Selle mitmekesise karjääri kohta kuuldes tekib huvi, kas on asja, mida meditsiinis teha ei saa?

„Mõni ei otsi põnevust, vaid tahab rahulikult kirjandusest vastuseid otsida. Mõned tahavad nikerdada ja käsitööd teha, olgu see siis luu ja metalliga. Mõni tegeleb biokeemiaga ja mõni tegeleb avarii läbi teinud inimesega. Sa võid töötada laboris mikrobioloogia kallal, kus sa ei puutu inimesega kokkugi. Võid olla kirurg erakorralises situatsioonis. Võid sattuda juhtima.“

Arstiteaduskonda sisseastujat ei oota tingimata stabiilne ametikäik, mis kestab ühetaoliselt pensionini. Andruse lugu on pideva arenemisvõime ja endale sobiva väljakutse leidmise lugu.

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Andrus Remmelgas (erakogu), päisefoto:  Owen Beard, Unsplash
Avaldatud: 12.11.2018