Annika tahab muuta maailma

Põnevas poolfinaali-heitluses lahkus saatest viimane punaste tiimi võistleja Annika Tilga. Tartu Ülikoolis materjaliteadust tudeeriv tüdruk soovib siduda oma tuleviku haridusvaldkonna uuendamise ja teaduse populariseerimisega ning oli juba lapsena kindel, et ühel päeval jõuab ta “Rakett69” pardale.

Pilt 1
Annika on lapseeast saati olnud tulihingeline “Rakett69” fänn. “Vaatasin saadet juba algklassides sellise pilguga, et kuidas nad siis ei oska või et see ülesanne on ju nii lihtne, seega teadsin alati, et kui saan piisavalt vanaks, lähen ise ka sinna,” meenutab tüdruk oma teekonda teadusvõistlusele: “Gümnaasiumi ja eriolukorra ajal jäi raketi-unistus tahaplaanile, nüüd aga leidsin end jälle sellele mõtlemast ja ka mu sõbrad väga soovitasid mul minna. Lõpuks kandideerisin ning sain saatesse – ei saa öelda, et oleks kehvasti läinud!”
”Rakett69” andis mulle meeletult põneva kogemuse, millesarnast pole võimalik mujalt saada,” on Annika kindel. “Pidin saates püsimise nimel pidevalt võitlema, alates esimesest duellist kuni viimaste tiimisaadeteni. Seetõttu oli keemiateemalise saate teise ülesande võit kõige magusam,” räägib ta. Raketi-pardalt lahkumise hetkeks on Annika pagasisse kogunenud kõige rohkem lahendatud ülesandeid hooaja jooksul ning viis duelli, millest viimases “võitsid kaasvõistleja kiiremad ja pikemad jalad.” Saatest võtab tüdruk kaasa teadmise, et kui sa midagi väga tahad, siis võitle selle nimel ning anna endast kõik “Aga kõige enam õpetas “Rakett69” mulle seda, kui oluline on julgus proovida. Kui sa arvad, et sul on õige vastus, ei pea see olema täiuslik, kuna muidu võib keegi võimaluse sinu nina eest ära napsata. Mitmel korral oleksin võinud varem vastata ning tagantjärele tean, et mul oleks õigus olnud,” tõdeb ta.
Annika soovib, et kõik noored, kes kandideerimisele vähegi mõtlevad, võtaksid selle päriselt ette. “Halvimal juhul ei pääse sa saatesse, aga isegi siis oled sa võitja, sest oskad näiteks järgmiseks aastaks valmistuda,” julgustab ta. “Kui sa oled koolitundides kuulanud ning asju meelde jätnud, on juba hästi. Samuti tuleb kasuks, kui oled varem midagi ehitanud ning tunned end tööriistu käsitledes mugavalt,” arutleb ta saates kasuks tulevate oskuste üle. Kandideerijatel soovitab Annika jääda iseendaks, rääkida pigem rohkem kui vähem – ja jääda silma. Annika paneb ka õpetajatele südamele, et nad julgustaksid õpilasi proovima – olgu nad siis kolmelised või viielised. “Saates läheb tihti hästi neil, kellest seda oodatagi ei osata,” usub ta.
Ka Annikat ennast on positiivselt mõjutanud paljud tema õpetajad, alates esimesest klassijuhatajast Tiina Juhansonist ning lõpetades loodus- ja reaalainete õpetajatega. “Käisin esimesed seitse klassi Waldorfkoolis (Johannese koolis Rosmal) ning tunnen, et see on andnud mulle natukene teistsuguse nägemuse maailmast, vähem raame,” hindab Põlvast pärit tüdruk. Pärast põhikooli viis tee ta Tartu Jaan Poska Gümnaasiumisse. “Poskas on imelised õpetajad ja nii palju valikaineid, mis aitavad juba varakult avastada, mis meeldib ja mis mitte,” räägib ta. Enim on Annikat inspireerinud Poska Gümnaasiumi füüsikaõpetaja Eerik Säre. “Lisaks oma aine õpetamisele uurib ta, kuidas õpilastel läheb ja arutab laiemalt elulistel teemadel. Tema tunnist on mul siiani meeles näiteks see, kuidas induktsioonpliit töötab – see näitab, kui kaasahaaravalt teemat selgitati,” räägib Annika.

Lapsepõlvest ülikoolini on Annika jõudnud läbi proovida erinevad spordialad kergejõustikust ja murdmaasuusatamisest tantsimiseni, jõudes Janika võimlemisklubis juba profispordi servale. Nüüd keerutab ta jalga Tarbatu rahvatantsurühmas. Annika üks suurimaid kirgi on reisimine (“Kui võimalik, oleksin alati lennus,” kommenteerib ta). Ja teadus! Annika on Solaride’i päikeseauto-meeskonnas inseneeria populariseerimise tiimijuht, ning juhib projekti “Tagasi kooli”, mis tutvustab õpilastele inseneeriat. Samuti viib ta läbi teadusteatri etendusi koolides ja üritustel. Koos materjaliteaduse-õpingutega Tartu Ülikoolis kavatseb Annika laduda tulevikuks hea baasi, et siduda oma elu teaduse populariseerimisega ning näidata noortele, kui põnevad on reaalained.
Oma töö käigus puutub Annika noortega palju kokku ning nende ideed ja rikkumata pilt maailmast mõjuvad inspireerivalt. Seetõttu kõlab loogiliselt, et Annika sooviks on haridusvaldkonnas midagi olulist ära teha ja maailma muuta. “Tahaksin teha olemasoleva süsteemi paremaks, luua kõigile noortele võimalusi arendada oma tugevusi ja särada, et nad õpiksid rohkem asju mõistma, infot otsima ja mõtlema, mitte pimesi fakte pähe tuupima, et need niisama kiiresti ununeksid,” jagab ta.