Aveliina Helm – naine, kelle töö, kodu ja huvi sulandub üheks tervikuks

Arutelu looduskeskkonna tuleviku teemadel on pessimistliku tooniga, manitsev ja justkui kiuslik. Täna on aru saada, et see pole tooni viga vaid selle jutu taga peituva tõe viga – järjest vähemaks jääb vastulauseid sellele, et põllumajanduse, kliima ja elurikkusega pole asjad üldse heas korras. Õigesti tegutsemise ajaaken jääb ahtakeseks. Aveliina Helm valutab kõige selle kallal oma pead, aga töötab samas lahenduste kallal.
See, et minu seekordset vestluskaaslat nimetatakse botaanikuks ja taimeteadlaseks, tuleneb tegelikult tema praeguse ametikoha struktuurilisest iseärasusest. Peamiselt on ta siiski ökoloog, kes spetsialiseerunud niidu ökosüsteemidesse ja töötab selle nimel, et meie maastikutel valitseks suurem elurikkus.

Millest ökoloogi argipäev koosneb?

Esiteks – Aveliina kodu külastades tekib koheselt tunne, et pühendunud maastikuökoloogi ülesanne on lisaks välitöödele, teadusartiklite kirjutamisele ja nõupidamisele teha ka koduhoovis kõiksugu katsetusi läbi. Saadjärve lähedal, liigirikkal maastikul, on tema praktikabaas, et katsetada niiöelda „igaühe looduskaitse“ meetodeid.

Millised on aga ühe Tartu Ülikooli vanemteaduri ülesanded?

„Üks osa on teadustöö, mille põhjal saab öelda missugused need maastikud peavad olema, mis elurikkust säilitavad ja suurendavad. Et koos oleks inimene, linn, teed, aga ka muu elu. Teine pool on see, et kuidas meil on võimalik seda teadmist praktikasse rakendada. Ühtpidi tuleb teadmist edasi anda ametkondadele ja ministeeriumitele. Aga mõnikord on oluline see otseselt avalikkuse ette tuua ja sealt see jõuab otsustajateni.“
Kui teadlase uurimisvaldkond hõlmab niivõrd täielikult meie ühiseid hüvesid ja nõuab koos otsustavat tegutsemist, on see suisa kohustuslik, et näiteks ökoloog vahel üldsust kõnetaks. Samas on probleeme sellise tegevuse tasustamisega ning tublimad teadlased teevad seda pigem kohusetundest.
„Kui sa tunned teadlasena, et sul on roll laiemalt kommunikeerida seda, mida sa laias pildis näed ja mis meie kõigi tuevikku määravad ja võiks muutustele innustada… selle edasi andmine on ju hädavajalik.“

Mida on vaja teada ja osata lisaks bioloogiale?

Kui ma küsin, mis oskused ja teadmised võiks ökoloogi rikastada – on see näiteks informaatika või sotsiaalteadused – siis vastab ta viivituseta, et kõikidel teistel elualadel võiks inimesed kõigepealt ökoloogiat tunda ja sellega oma valdkondlikes otsustes arvestada.
“Ma mõtlen, et ökoloogia on läbivalt nii oluline teema, et see väike käsitlus bioloogias ei ole piisav. Me peaks õppima koolis, kuidas meie põllumajandust kohandada, muuta majandust ringmajanduseks, võidelda kliimamuutustega, elurikkuse kaoga. Need on nii suured küsimused, et neid ei saa ignoreerida ühegi valdkonna esindaja.“

Ühe võimalusena näeb ta seda, kui lisada kohustusliku kirjanduse sekka populaarteaduslikke raamatuid, mis rikastavad näiteks juba põhikooli õpilast faktiteadmistega ja motivatsiooniga tegutseda.
„1960-ndatest on maailmas saagikus hüppeliselt tõusnud, kuid nüüd oleme jõudnud sinna, kus me intensiivpõllumajanduse meetoditega enam saagikust ei suurenda. Samas väetiste ja kahjuritõrje kasutamine on igal aastal kasvanud, ka Eestis. Me võiks aga suurendada kuni 40% saagikust, kui me tõstaksime regionaalselt kultuuride kasvatamise kohad ümber.“
Selline planeerimine ei hakka enam olema talunike suva põhine, vaid läheb ilmselt mudelite ja arvutusvõimsuse põhiseks. Kui uskuda tehnika arengu pakutavatesse võimalustesse ja end andmetöötlusega kurssi viia, saab palju head teha.
Aveliina töörühm on tegelenud ühe rakenduse loomisega, mis annab kaardikihtide põhjal tegutsemissoovitusi – niida siit, ära sealt niida, kaeva sinna tiik, too neid liike juurde. Kasutaja saab end kaardile asetada ja rakendus defineerib, mida oleks otstarbekas sellise pinnase, maastiku ja ajalooga maalapil teha.

Looduskaitse igaühe hoovis

Kui kliimamuutuste osas saame me eraisikutena lihtsalt nõuda, et riiklikult teistsuguseid otsuseid tehtaks, siis elurikkust saab mõjutada oma koduhoovis ja ümbritseval maastikul.

„Meil kõigil on võimalus paremat maastikku luua ja tunda ära elupaikade potentsiaali ning maastike olemasoleva väärtust. Üks minu eesmärk on anda otseseid soovitusi, mida saab ära teha kasvõi linnas rõdukastis või linnavalitsusena parkides.“
Talu tagahoovis puisniidul on näha, et viimase 3-4 aastaga on väga võimas areng toimunud. Saaremaa loopealsete taastamine on samuti olnud tohutu edulugu. Inimesed saavad selle väärtusest aru ja kolivad sinna elama, liigirikkus taastub Aveliina sõnutsi mühinal.

Kui krõbe on looduskeskkonna seisund?

Ma ise olen üsna palju looduskaitse inimestega koos tegutsenud ning tajun sealgi kahte veidi vastandlikku vaadet. Kui ühed nõuavad juurte juurde naasmist, siis teised arvavad vastupidi – meid saab edaspidi aidata ainult tehnika arengu tark rakendamine loodushoius.

„Lahendus ei olegi selline vastandumine, et kui sa tahad head elukeskkonda, siis koli koopasse. Kõik, mida inimene teeb, ei ole kahjulik. Meil on Euroopas suuri edusamme õhu kvaliteedi osas. On võimalik taastada, luua paremaid maastikke, trende pidurdada.“
Pessimismiks oleks põhjust, kuna trendid on valdavalt negatiivsed. Küll aga jätaks kõlama ühed sõnad, mis tuletavad ehk veidigi meelde asjade tähtsuse järjekorda.
„Keskkonnateemad on erakordselt alaesindatud, arvestades nende olulisust. Kas me näeme valimiste eel näiteks poliitilist debatti sellest, mis toimub meie elukeskkonnaga? Kas demokraatlikus ühiskonnas on normaalne, et me teeme majanduslikke otsuseid ühiste hüvede arvelt? Otsused peavad tagama meie heaolu keskkonna taluvuse piirides. See on keeruline ja palju ambitsioonikam eesmärk, kui see, et saame rahaliselt rikkaks.“

Tekst ja fotod: Jonas Nahkor
Avaldatud: 18.09.2018