Doktorant aitab muuta maailma kestlikumaks

Jaan Vihalemm on Tartu Ülikooli teadmussiirdedoktorant, kes jagab oma aega ettevõttes BiotaTec OÜ teadurina töötamise ja doktoriõppes õppimise vahel. Igapäevaselt uurib ta seda, kuidas elektroonikaromust nagu näiteks trükkplaat meie arvuti, telefoni või kodumasina sees saada kätte haruldasi metalle, mida uuele kasutusringile suunata.

Kui kõik kulgeb plaanipäraselt, saab Jaan doktorikraadi Tartu Ülikoolist, tema doktoriõpet rahastavasse ettevõttesse lisandub aga doktorikraadiga tippspetsialist ning väärtuslik koostöökogemus akadeemiaga, mille läbi teadustöö rakendatavus ja vastavus ühiskonna vajadusele kasvab.

Mõte Jaaniga lähemalt tuttavaks saada tekkis peale Tartu Ülikooli kestliku arengu konverentsi „Kestlik teadus – milline on teadmiste loomise keskkonnajälg?“ eelmise aasta novembris, kus ta tutvustas bioleostamise teel elektroonikaromude (e-romude ehk kasutuskõlbmatuks muutunud elektroonikaseadmete) väärindamise võimalusi. Igas majapidamises jääb üle elektroonikat, osalt ka seetõttu, et meil ei hinnata olmeelektroonika parandamist ja taaskasutusse võtmist, tarbija on sageli kas parandamisvõimaluse puudumise või varuosade nappuse ja nende kalli hinna, aga ka tarbimis- ja käitumisharjumuste tõttu häälestatud uue seadme soetamisele. Mugavusühiskond toodab elektroonikaromusid üha juurde, see on üks kõige kiiremini kasvav jäätmeliik. Suure osa e-romust moodustab seejuures tarbeelektroonika: nutitelefonid, arvutid, juhtmed, kodumasinad.

Vestleme Jaaniga 16. veebruari hommikul Tartus. Vestluse algusest peale kumab Jaanist eesmärgistatus, avatud vaade elule, lai silmaring ja järjepidevus. Tema teele on sattunud erinevad võimalused, nii nagu paljudele teistelegi. Jaan on neist aga kinni haaranud ja teinud seejuures märkimisväärselt pingutusi, et neid realiseerida ja ise seejuures areneda. Kohe vestluse alguses toob ta välja ühe oma tähelepaneku seoses uute asjade õppimisega – kui sul on alguses raske, siis see ei tähenda, et sa ei oska vaid see viitab aju arengule, mis viib loodetavasti seoste tekkimise protsessile ajus. Uute asjade õppimisel tasub olla järjepidev ja mitte kiiresti alla anda.

Tihe kontakt ettevõtlussektoriga algas Jaanil juba bakalaureuseõpingute ajal. Samast ajast mäletab ta endas kindlat soovi jõuda oma vanaisa, vanaema ja ema eeskujul välja doktorikraadini.

Jaan Kõrvemaa kevadjooksul aastal 2022 (foto: Jaan Vihalemm erakogu)

 

Jaani meenutus õpingute algusest Tartu Ülikoolis:

„Minu sattumine Tartu Ülikooli tundub tagantjärele loogiline valik. Ülikool on käinud minuga kaasas sünnist saati. Sündisin Tartus vaimselt väga töökas akadeemikute peres hetkel, kui vanaisa rajas ülikooli teadusfilosoofia õppetooli, vanaema töötas Biomeedikumis, ema oli veel ülikoolis õppimas, sugulased ja peretuttavad olid ülikooli inimesed. Ülikooli jutud saatsid mind maast madalast, mäletan vanemaid kasutamas mulle arusaamatuid sõnu nagu kateeder, õppetool, fookusgrupp. Minnes Tartu Mart Reiniku koolis esimese klassi uksest sisse, käis seitsmeaastaselt minu peast läbi äratundmine – siin (toim. klassis) ongi nüüd siis need õppetoolid (toim. Jaan lähtus lapse loogikast – klassis on toolid, need on mõeldud õppimiseks, seega need on õppetoolid). Lõpetasin gümnaasiumi küll Tallinnas, Nõmmel, (toim. Nõmme Gümnaasium), kuid kolisin seejärel tagasi Tartusse, et astuda ülikooli õppima bioloogiat. Kahtlust, kuhu minna edasi õppima, ei tekkinud hetkekski – Tartu Ülikool oli minu jaoks ainuõige.
Valiku langetamine bioloogia kasuks oli minu jaoks ootamatu ja suur kannapööre. Kuni gümnaasiumi lõpuosani olin nautinud kirjandust ja ajalugu – need olid minu trumbid ja edasiõppimise valikud. Lugesin väga palju, kohustuslik kirjandus oli tihti juba enne, kui see klassis käsitlemisele läks, läbi loetud, mistõttu andis õpetaja mulle eraldi lugemiseks teised raamatud, mida ma siis kas eraldi vastasin või teistele klassi ees tutvustasin. Mõlgutasin toona mõtteid, et aju on muutumatu – sul on head hinded nendes tundides, milles sa andekas oled. Ema hakkas aga mulle gümnaasiumi ajal rääkima, et kasulik oleks enda oskusi laiendada, mõelda ka reaalteaduste peale. Mul on meeles üks ema lause: „Mees peab kõike oskama.“ Ema jutt tundus mulle algul hoomamatu – olin reaalainetes nõrk, arvasin, et minul selleks pead ei ole. Kuid need vestlused seostusid mulle Jaan Krossi romaani „Keisri hull“ peategelase Timotheus von Bocki eluga, kelle vaprus ja mitmekülgne haridus olid tema erakordse elu vundament ning minu silmis mehe eeskuju. Otsustasin hakata end reaalainetes, eelkõige bioloogias, üles töötama. Hakkasin TalTechis bioloogia loengutes käima, valisin lõpueksamiks bioloogia ja ema leidis mulle ka matemaatika eraõpetaja, kelle juures käisin terve aasta reede hommikuti.

Selle taustal toimus üks eneseületus, mis on mind sellest peale saatnud ja iseloomu kasvatanud. Iga uue väljakutse ees seistes meenutan seda õhtut ja mõtlen – kui ma seda suutsin, siis suudan hakkama saada ka muude asjadega! Nõmme Gümnaasiumis toimus palju kultuuriüritusi. Kooli jõuluetendusel olin kaaslavastaja Astrid Lindgreni romaani „Vennad Lõvisüdamed“ ainetel toimunud lavastusele. Mängisin ka ise kaasa, minategelast Karl Lõvi ehk Korpi, mis tähendas väga suurt tekstimahtu. Tegemist oli suurejoonelise lavastusega, kus astus üles koos kooriga mitukümmend inimest. Kaaslavastajana oli mul palju tööd, teadsin peast mitmete teiste rollide lavalist liikumist ja tekste, kuid enda rolli teksti õppimisele aega ei jäänud. Peaproovis, päev enne etendust, ei olnud mul enda kui minategelase tekst peas, lisaks sellele oli järgmisel päeval kursusetöö bioloogias. Samal õhtul õppisin selgeks enda teksti ja vastasin järgmisel päeval enne etendust ära ka bioloogia kursuse töö, mille eest sain peaaegu maksimumpunktid. Õhtune etendus kulges suurepäraselt. See oli minu senise elu suurim eneseületus, millest õppisin kohustusi mitte viimasele hetkele jätma, kuid veelgi enam õppisin ma aju töövõime kohta.“

Õppe, teaduse ja ettevõtluse sümbioos

Tartu Ülikoolis alustas Jaan õpinguid bioloogia bakalureuseõppes ja tegi valiku valge bioloogia ehk molekulaar- ja rakubioloogia suuna kasuks, mis oli hakanud teda rohkem huvitama. Teisel õpinguaastal avastas ta end juba töötamas analüütilise keemia laboris biokompetentsi keskuses BioCC OÜ, kus valmis ka bakalaureusetöö probiootilise bakteritüve mõjust funktsionaalses jogurtis uuringus osalenud inimestele.

„Teisel kursusel lõppes minu poolteist aastat kestnud täiskohaga tudengielu, edasi olen õppimise kõrvalt kogu aeg ka ettevõtluses töötanud.“

Jaan Vihalemm

„Analüütilise keemia labor, mida BioCC-s parasjagu loodi, oli järjekordne katsumus. Kirjutasin tööpäeva jooksul enda jaoks tundmatud sõnad üles ja tegin need õhtul guugeldades endale selgeks ning muidugi oli suur abi kogenud kolleegidest.“

„Huvitavalt on mul meeles ka bakalaureusetöö kaitsmine, mis oli tööstussaladuste kaitsmiseks kuulutatud kinniseks ja kus viibis ka ettevõtte esindaja. Kuna minul võrdlusmoment puudus, sain alles kaitsmise päeval teisi üliõpilasi kuulates aru, et nendel on tööd valminud teistel alustel. Mina laveerisin tööd kirjutades lubatud ja avaldamisele mitte kuuluva materjali esitamise õrnal piiril, pidin olema väga täpne, kuid nagu öeldud, ma isegi ei osanud oma töö kokku kirjutamise protsessi teistsuguse kogemusega võrrelda, esimene kord oligi kohe teaduse, õppe ja ettevõtluse sümbioos.“ 

 

Magistriõpingud ei kulgenud samuti jalutuskäiguna hoovis. Jaan jätkas töötamist samas ettevõttes, kuid soovist olla akadeemilisele teadusele lähemal valis magistritöö koostamiseks TÜMRI biotehnoloogia õppetooli inimese geneetika töögrupi professor Maris Laane juhtimisel (täna asub töögrupp TÜ meditsiini valdkonnas, toim.). „Teadsin, et see on väga töökas grupp ja professor nõudlik, kuid olin valmis proovima. Laboris käies märkasin, et kui mina pendeldasin endiselt kooli ja ettevõtte vahel, olid teised üliõpilased alati kohal ja tegelesid oma lõputööga,“ ütleb Jaan. Magistritöö raames uuris Jaan Balti regiooni noorte meeste reproduktiivtervist, otseseks juhendajaks teadur Marina Grigorova. Siiani on tal meeles töögrupi hästi korraldatud töölaad, millest jällegi oli palju õppida – strateegilised koosolekud professoriga, kuhu tuli minna valmistunult. „Pidin teadma, mida ma teen ja räägin. Samasse perioodi jäi ettevõttes minu määramine laborijuhatajaks, vastutusalaks katselabori akrediteerimine ISO standardi tasemele, kõik kokku oli see paras eneseületus, teistpidi ka põnev aeg – tööl olin ise ülemus, kes otsustas seadmete ning reagentide valiku ja tellimuste üle, vastutas meetodite arendamise, tellitud katsete läbiviimise, jäätmekäitluse ja dokumentatsiooni eest.“

Peale magistrantuuri lõpetamist jätkas Jaan samas ettevõttes tööd juba teadurina. Koheseks doktorantuuri astumiseks talle professor Laane töögrupist pakkumist ei tehtud, rahastus oli piiratud. Jaan mõistis juhendaja valikut – töögrupis olid andekad ja töökad kandidaadid, kes olid pühendunud inimesegeneetikale ning ei laveerinud kahe maailma, akadeemia ja ettevõtluse vahel. Küll aga oli võimalus astuda doktorantuuri töökoha kaudu, ettevõte koostöös TÜ-ga, kindla projektini esialgu siiski ei jõutud. BioCC tegi toiduhügieeni alal produktiivset koostööd ka Eesti Maaülikooliga, mille raames uuriti ftalaatide migreerumist plastpakendist toidu sisse. Eduka koostööprojekti käigus tuli doktorantuurikoha pakkumine EMÜ toiduhügieeni laborist. Justkui aimates, et kusagil on ootamas midagi veel sobivamat, jättis Jaan analüütilisel keemial baseeruva pakkumise vastu võtmata, arvates, et see ei ole päris tema jaoks. Mõni aeg hiljem juhtus Jaan nägema ettevõtte BiotaTec OÜ töökuulutust, mis otsis loodavasse bioleostamise meeskonda töötajat. See kõnetas teda esimesest hetkest.

Oma senise mitmekülgse töökogemuse ja ühe patenditaotluse kaasautorluse kogemusega astus ta 4. jaanuaril 2021 BiotaTeci uksest sisse. Tema esimeseks tööülesandeks sai … pesta pudelitest välja vanadest katsetest sinna jäänud põlevkivi. Ei tundu just väga kutsuv viis esimest tööpäeva mööda saata? Põlevkivi ei olnud Jaan selle hetkeni kordagi näinud, vänge lõhn ja muu salapärane, mis selle pruuni settekivimiga kaasnes, tekitas temas aga hasarti ainult juurde. „Järjekordne põnev kannapööre!“, mõtles ta. Õhtud sisustas ta seekord raamatutes ja internetis maavarasid uurides. Ettevõttes olid sel ajal bioleostamiseks kasutusel erinevad substraadid – argilliit, fosfokips, punane muda ja e-romu. Substraadid jagati meeskonnaliikmete vahel ära, Jaan spetsialiseerus e-romu alamprojektile ja läbis koos kolleegidega umbes pooleaastase tiheda bioleostamise koolitustsükli.

Teadmussiirdedoktorantuuri jõudmine

Ettepaneku doktorandiks hakata tegi vahetu ülemus Priit Jõers teisel tööaastal tutvustades teadmussiirdedoktorantuuri kui võimalust kahele ettevõtte töötajale, kellest üks oli Jaan (teine töötaja oli Astrid Laidna, kellest sai samuti teadmussiirdedoktorant, toim.). Seekord oli pakkumine doktorantuuriks ideaalne – huvitav projekt, mis sobis nii doktoritöö teemaks kui haakus ettevõtte strateegiliste eesmärkidega, põnev töökoht, kust doktoriõpinguteks ei pidanudki vahepeal lahkuma. Moe pärast võttis Jaan lühikese mõtlemisaja, kuigi sisimas langetas positiivse otsuse kohe.

Olles üks esimesi Tartu Ülikooli teadmussiirdedoktorante, kes erinevalt tavalisest doktorandist ei ole riigieelarvest palka saav nooremteadur vaid ettevõtte palgal olev teadur, oli kõvasti paberimajandust, milles nii ülikool kui ettevõte pidid kokkuleppele jõudma. „Mind sellest säästeti, mille eest olen tänulik, appi tulid inimesed instituudist (molekulaar- ja rakubioloogia instituut, toim.), Maia Kivisaar ja Margus Leppik näiteks, juristid nii ettevõtte kui ülikooli poolelt. Aimasin, et see teekond ei olnud lihtne, üksjagu toimetamist oli kõrvalt vaadates,“ mäletab Jaan 2022. aasta kevadsuvest.

President Alar Karis külastamas BiotaTec OÜ-d 06.12.2022. Fotol on ka mõlemad teadmussiirde doktorandid ning TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudi esindaja, (foto: Andres Tennus, Tartu Ülikool)

 

Kui küsin Jaanilt, kui keeruline või lihtne oli taas õppima asuda ning mis tema igapäevaelus sellega seoses muutus, vastab ta: „Olin enda eesmärgile (doktorikraad, toim.) teinud sammu lähemale ja enda üle väga uhke. Peale paariaastast pausi oli hea tunne taas ülikooli tulla. Õpinguid, eeskätt loenguid ja seminare, on doktorantuuris täpselt parajalt pakkudes hea vahelduse tööle ettevõttes. Mul on võimalik valida, mida ma õpin, mis teeb õppeprotsessi nauditavaks. Loenguid saab aastate peale jaotada, see tähendab parajat tempot. Läbisin ettevõtluskursuse, ootan juba uuel õppeaastal akadeemilise eneseväljenduse kursust. Lisaks kasutan võimalust läbida ülikoolis pakutavaid täiendkoolitusi, näiteks lõpetasin äsja vedelikkromatograafia ja mass-spektromeetria meetodite valideerimise koolituse. Õppida on mõnus, püüan valida neid aineid ja kursusi, mis mind õppijana täiendaksid ja arendaksid. Töö ettevõttes ja akadeemiline õppetöö ülikoolis on kenasti ühildatavad. Kui tõesti on midagi, mille jaoks pean seoses loengute või seminaridega valmistuma, siis ettevõte ja minu doktoritöö juhendaja on alati võimaldanud seada sel perioodil esikohale kooli.“

Ta teab, et vabadus tähendab ka vastutust – töö peab olema õigel ajal valmis ja tööandja rahul. Aja- ja tegevuste planeerimise kogemus on Jaanil pikk. Strateegilised plaanid ja kirjatöö sätib ta hommikutesse, kui pea on värske ja ideaalsel hommikul ka väike trenn juba tehtud. Õhtupoolsel ajal teeb ta käelisi katseid laboris, mis nõuab vähem loovust ja rohkem töömälu rakendamist.

Jaan pidamas ettekannet kestliku teaduse konverentsil Tartus 15.11.2023, (foto: Andres Tennus, Tartu Ülikool)

 

Praeguseks, jõudnud teisele doktoriõppe aastale, on Jaanil selja taga esinemiskogemus ettekandega mitmel suurel konverentsil. Ta leiab, et sellised kogemused on väga väärtuslikud, kuna arendavad kõvasti oskust nii avalikult esineda kui oma uurimisteema läbi mõelda ja kuulajale arusaadavasse vormi panna. „Andsin loengut geoloogia magistrantidele ja selle käigus taipasin, et hakkasin enda uuritavat valdkonda palju selgemini hoomama. Ma ei pea ennast enam pikkade lohisevate võõrsõnu täis lausetega väljendama vaid suudan rääkida palju lühemalt ja arusaadavamalt. Läbi õpetamise õpib väga hästi! Suvel käisid mul põhikooli õpilased töövarjuks, kellele ma tegin koju kaasa võtmiseks tööjuhendid – kui ma põhikooli õpilastele lihtsalt oma uurimisteemat selgitasin, siis hakkasin sellest ka ise paremini aru saama.“

Uurin Jaanilt ka seda, milline on tema arvamus teadmussiirdedoktorantuurist ettevõtte pilgu läbi: kas mõistlikum on võtta tööle teadur, kes ei omanda paralleelselt doktorikraadi või rihtida just teadmussiirdedoktorandile ja teadmiste vahetusele akadeemiaga? Jaan arvab, et kasu teadmussiirdedoktorantuurist ilmneb ettevõttele aja möödudes. Esiteks saab ettevõte juurde võimaluse palgata doktorikraadiga tippspetsialist, teiseks saab ettevõte ette näidata koostöös akadeemiaga valminud doktoritöö, kolmandaks tekivad tihedamad kontaktid ülikooliga, võimalik, et paranevad ka võimalused ettevõtte osalemiseks rahvusvahelistes projektides. Kuna Jaani doktoritöö teema on ettevõtte tegevusvaldkonnaks nii või teisiti, ei kaasne Jaani õppimisega doktorantuuris ettevõttele lisakulu, kaasneb vaid vajadus arvestada aja ja tööjõu planeerimisel Jaani kohustust teha ka õppetööd.

Oma teadustöös puutub Jaan kokku tihedalt molekulaar- ja rakubioloogia instituudiga, kus ka tema juhendaja Priit Jõers kaasprofessorina töötab. Tema tööpäevad mööduvadki instituudis, Riia 23 hoones, mille kolmandal korrusel asub ka BiotaTec’i üks labor ja kontor. „Mind on teadmussiirdedoktorantuur kogu aeg paelunud, aga kui näiteks ettevõte asuks ülikoolist kaugel, siis olen mõelnud, kuidas ehitada sild ettevõtte ja ülikooli vahel. Minul on vedanud, kuna meie ettevõte on aastaid ülikooliga koostööd teinud, aga kui seda ei oleks, siis ma ei oskaks teadmussiirdedoktorantuurile nii head praktikat tekitada kui minu puhul on. Samas on nüüdseks ülikoolil eraldi teadmussiirdedoktorantuuri puudutav info kodulehele välja pandud, mis katab ära kõik lõigud alates koostöö planeerimise algusest, see on kindlasti ettevõtjale abiks,“ leiab Jaan.

Võib-olla kõige keerulisem on ettevõtte jaoks läbi kaaluda doktoritööle kehtestatud nõuded ja mõtestada lahti, kuidas doktorant reaalselt töö kaitsmiseni jõuaks. Tööstussaladusi ei soovita publikatsioonidesse vormindada, publikatsioonid aga peavad olema piisavalt uuenduslikku infot sisaldavad, et neid kannataks avaldamiseks esitada. Variantideks on veel patenditaotlused ja tööstuslikud lahendused.

Kus võiks e-romu väärindamise projekt olla kümne aasta pärast?

Üks võimalus on Jaani arvates mõelda lineaarselt – laboritingimustest on jõutud tööstustingimusteni, mahud ja käibed on suuremad. E-romu väärindamiseks vajalik tehnoloogia ei pea jääma paikseks – näiteks bioleostamiseks vajalikud bioreaktorid mahuvad ära merekonteinerisse, mida on võimalik transportida maailma eri paikadesse, seal need üles seada ning vastavalt kohalikule substraadile optimeerida. Teaduse salapära peitub aga tema ennustamatuses – ühel hetkel võib tulla täiesti uus idee või arenguhüpe või avastatakse kusagil mujal midagi põnevat, mis seniseid teadmisi pöörab. „Tore on kuld või pallaadium e-romust kätte saada, kuid tahaks ka kullast midagi toota, näiteks nanoosakesi (täna e-romudest kulda nanoosakeste näol veel kätte ei saada, osakesi on vaja sünteesida, toim.), mis on rakendatavad takistite ja juhtide kinnitamiseks kiibi külge või meditsiinis. Väga kõva sõna oleks toota e-romudest biogeenseid ühendeid, millel on sünteetilise ees selge eelis. Äkki ongi nanoosakeste parem kättesaadavus kinni e-romude bioleostamise taga?“ jätab Jaan õhku küsimuse.

Usun kindlalt, et minu töö tulemusel saab maailm olema natuke parem koht, kus elada.

Jaan Vihalemm

„Minu doktoritöö teema on nii põnev, iial ei tea, kust ja milline uks avaneb. Inimesena meeldib mulle otsida ja pakkuda lahendusi. Kuna minu töö on väga praktiline, siis olen selle üle uhke, et ma vähemalt üritan leida ühte lahendust meie kõigi ees seisvale probleemile. See on ka üks põhjus, miks ma tulen iga päev tööle nii hea meelega – tahan jätkata sealt, kus eile pooleli jäi. Kui kümne aastaga õnnestub millegi suuremani jõuda, siis on väga tore. Kui ei, siis ma vähemalt üritasin ja proovin edasi,“ mõtiskleb Jaan.

Toon vestluses siinkohal võrdluse, et minu arvates on noored tunduvalt enam kestlikkusele orienteeritud kui vanemad põlvkonnad, millega Jaan nõustub. Kohe lisab ta omalt poolt järgmise antropoloogilise mõttearenduse: „Paarikümne aasta pärast on need noored juhtivatel kohtadel ja saabub mõtteviisi muutus. Täna peame veel põhjendama, miks peaks planeeti hoolivalt ja hoidvalt suhtuma, paarikümne aasta pärast peavad ehk pessimistid selgitusi andma, miks nad endiselt oma mõtteviisi muutnud ei ole.“

• 

Kui pinge ja läbipõlemine on käega katsuda, maandab Jaan end reisides või spordis. Jalgpalli vahetas ta vigastuste tõttu triatloni vastu välja (osaleb Ironman’i lühemal distantsil, toim.), seega treenib nii jooksmist, ujumist kui maanteerattasõitu, lisaks valmistab end üldfüüsiliselt ette jõusaalis. Endiselt meeldivad talle nii ajalugu kui kirjandus, ajaloo-alaseid saateid, näiteks David Vseviovi „Müstiline Venemaa“ jõuab kuulata pikemate rattatrennide ajal. (foto: Jaan Vihalemm erakogu; Ironman 2022)

 

Lõpetuseks läheb meie jutuajamine sujuvalt üle kunstile. Jaani vanavanaisa Arno Vihalemm (sünd. aastal 1911), sünnipärane nimi Arnold Koch, oli luuletaja ja kunstnik, kes tuntud pallaslaste juhendamisel (Nikolai Triik, Kaarel Liimand, Aleksander Vardi) viljeles nii maali kui graafikat. Seosest vanavanaisaga meenub Jaanile, et just tema valis endale nimede eestindamise käigus sellise vahva nime: Vihalemm. Jaanile on teada, et nime tuletas vanavanaisa kahest sõnast, viht ja lemb – vihal on hea lõhn ning just sellise mõttekäigu ajendil tundus Vihalemm olevat üks ilus nimi eesti mehele.

Salvestus Jaan Vihalemmaga toimus 16.02.2024 Tartus.
Salvestuse viisid läbi TÜMRI projektijuht Teele Eensaar ja TÜMRI programmijuht Margus Leppik.
Salvestuse põhjal kirjutas blogiloo Teele Eensaar.

Isikupilt: Jaan Vihalemm ettevõttes BiotaTec OÜ hoidmas käes oma uurimisobjekti, e-romu.
Foto autor: Andres Tennus, Tartu Ülikool

Artikkel ilmus TÜMRI blogis.