Intervjuu rakubioloogia professor Toivo Maimetsaga: „Huvi teaduse vastu saab alguse küsimusest „Miks see nii on?““

Toivo Maimets on Tartu Ülikooli rakubioloogia professor, kes on uurinud bakteriaalse valgusünteesi molekulaarseid mehhanisme, rakkude normaalset arengut võimaldavaid ning kasvajaid tekitavate häirete molekulaarseid protsesse. Tema tööd teadusmaastikul ning teaduse populariseerimisel tunnustati läinud aastal Tiiu Silla nimelise elutööpreemiaga. Toivo on toonud teadust inimestele lähemale, muutnud seda arusaadavamaks ja populariseerinud eesti teaduskeele tähtsust. Tänu temale on suurenenud teadlikkus tänapäevase meditsiini ja biotehnoloogia arengust.

Te tegelete paljuski teaduse populariseerimisega ning samuti ka teaduskommunikatsiooniga. Mis on see miski, mis innustab Teid sellega tegelema?

Minu arusaamist mööda ongi teadlasel kaks põhilist ülesannet. Esiteks, saada teada midagi, mida teised seni ei teadnud ja siis sellest ka teistele rääkida. Muidu oleks üsna mõttetu teha teadustööd, millest keegi teada ei saa ning sestap teadlased seda teavitamistööd ka teevad: näiteks teadusartiklitena, konverentside ettekannetena, üliõpilaste õpetamise kaudu. Teaduse populariseerimine on seetõttu lahutamatu osa teadlase tööst. Muidugi ei ole mõeldav, et kõik teadlased on ühtviisi head kõikides neis tegevustes ja seega on ka loomulik, et prioriteedid võivad erineda.

Mis aga mind teaduse populariseerimise juures võlub, on see hetk, kui „populariseerimine“ ehk „targa teadlase” ülalt-alla infojagamine muutub tegelikuks arusaamiseks. Oxfordi Ülikoolis on olemas professuur, mida nimetatakse „Professorship for the Public Understanding of Science“. Selle esimeseks professoriks oli Richard Dawkins (mäletate „Isekat geeni“?) ja praegu on sellel kohal matemaatik Marcus du Satoy. Selle professuuri ülesandeks määras tema asutaja Charles Simonyi „edastada teadust avalikkusele, kaotamata seejuures neid teaduslikke elemente, mis moodustavad tõelise mõistmise olemuse“. Ja on päris selge, et kui su eesmärk teaduse populariseerijana on jõuda „tõelise mõistmiseni“ kuulajate poolt, siis pead sa tahes-tahtmata ka ise kõigepealt selleni jõudma. Näiteks on üks parimaid reaktsioone mu kuulajatelt pärast seda, kui olin tutvustanud järjekordse Nobeli meditsiinipreemia sisu ja selle teadustöö tähtsust: „Ja nii lihtsa asja eest saadaksegi Nobeli preemia?“.

Kuidas Teie huvi teaduse vastu alguse sai ja kuidas tekkis huvi just rakubioloogia valdkonna vastu?

Huvi teaduse vastu algab huvist ümbritseva vastu ja küsimusest „Miks see nii on?“. See on minu arust ühine kõikidele lastele, ainult et mõne puhul läheb see erinevatel põhjustel kaduma. Seda huvi tuleb aktiivselt hoida ja innustada ning mul oli õnn, et mind ümbritsevad inimesed seda ka alati tegid. Olen pärit arstide perekonnast ning elu jooksul kokku puutunud mitmete väga heade õpetajatega – Jüri Vene, Liia Paaver, Kaupo Järviste, Salme Tiirik…

Rakubioloogiani ei jõudnud ma kaugeltki otseteed mööda. Palja silmaga nähtamatud asjad on alati abstraktsevõitu ning seetõttu on loomulik, et paljud rakubioloogid on alustanud näiteks ornitoloogiast. Mina mäletan, et keskkooli ajal hakkas mind tõeliselt huvitama see, kuidas me ikkagi silmaga nähtamatute olendite (aga enamik maailma liike on ju palja silmaga nähtamatud) kohta teadmisi saame. Näiteks isa joonistas mulle köögilaua serval pildi sellest, kuidas ribosoomid valke sünteesivad. Õpetaja Järviste rääkis, kuidas neidsamu ribosoome on võimalik päriselt kätte saada ja uurida.

Seega köitis mind mõte nähtamatute asjade maailma nähtavaks tegemisest juba koolipoisina ning nii ma ka keskkooli lõpuaastal Artur Linnu molekulaarbioloogia laborisse jõudsin. Kuni kandidaaditööni uurisime ikkagi (bio)molekule, sest see oli kaugelt lihtsam kui palju keerulisemate rakkude uurimine. Ent siis hakkasid mind huvitama küsimused vähitekke protsesside kohta ning siin on kesksel kohal rakk, mille normaalse tegevuse kontrolli alt väljumise tulemusena vähk tekibki. Mis siis täpselt juhtub ja kuidas me saaksime raku suunata tagasi normaalsele arenguteele, sellega olengi viimased nelikümmend aastat tegelenud.

Kes on Teie suurim(ad) eeskuju(d) ning miks?

Eeskujusid ja inspireerijaid, ehkki mitte päris otseseid, on mul kindlasti olnud palju. Vanemaid ja mõnda õpetajat juba mainisin. Kindlasti oli suur mõju Artur Linnu laboril, kuhu jõudsin 1974. aasta sügisel ja kus rida noori mehi – Richard Villems, Mart Ustav, Mart Saarma, Andres Metspalu ja mitmed teised – valmistusid tegema suuri tegusid. Palju sain ma oma laborijuhatajalt Dr. John Jenkinsilt Marie Curie Fondi Vähiuuringute Instituudis Inglismaal. Samuti on olnud mitmeid õpilasi ja juhendatavaid, kes on mulle andnud uusi mõtteid ja suundi. See nimekiri läheks üsna pikaks. Aga siin on kindlasti ka mu enda pere.

Kuidas Te innustaksite noori rohkem teaduse vastu huvi tundma?

Nagu eespool mainisin ei ole niivõrd keeruline see, kuidas noori innustada rohkem teaduse vastu huvi tundma, vaid see, kuidas seda lapselikku „sädet“ elus hoida ja toita. On ju nii lihtne and lapsele vastuseid „ah-ära-päri-nii palju“ stiilis. Või veel enam – „ära siin sega oma küsimustega“.

Kelleks Te unistasite väiksena saada?

Väiksena unistasin ma saada väga paljude ametite pidajaks ja ilmselt sõltus see eelkõige sellest, mis oli viimane läbi loetud sarja „Looduse kuldraamat“, „Seiklusjutte maalt ja merelt“ või mõni teine juturaamat. Ma ei mäleta, et sinna soovide hulka oleks kunagi professori amet kuulunud. Aga ei ole ka põhjust kurta.

Kui Sinul on mõni teadust populariseeriv projekt või tead teaduse populariseerijat, kes vääriks suuremat tunnustust enda tehtud töö eest teaduse populariseerimise valdkonnas, siis esita kanditaat Eesti teaduse populariseerimise auhinnale Eesti Teadusagentuuri kodulehel.

Eesti teaduse populariseerimise auhinna eesmärgiks on tunnustada Eestis teaduse populariseerimisega tegelevaid inimesi ja tõmmata suuremat tähelepanu ning anda hoogu teadust ja tehnoloogiat avalikkusele tutvustavatele tegevustele.

Esita projekt või teaduse populariseerija auhinnale 15. septembriks.