Jana Pavlenkova – visionäär, kelle jutt ei lõpe

Kõigepealt, kui keegi küsib, mis ametist see lugu räägib, siis ma ka täpselt ei tea. Tean aga seda, et kui ma kellegi töökohta külastades ütlen viisakuste peale „Ei tänan, ma ei soovi midagi…“, siis Jana võtab mind niimoodi vastu, et ma lihtsalt pean tema rohelist hiina pulbriteed proovima enne kui üldse millestki rääkima hakkame. 

Kohtumispaik on Tehnopol, kus Jana juhib Prototroni rahastusprogrammi. Enne seda on ta Ida-Virumaal energeetikaga seotud arendusprojekte vedanud ning jätkab täna sealse loomemajanduse ellu äratamist. Lisaks on ta teleprodutsent ETV+ saatele, mille ta algatas ning Narva TedX-i üks korraldajatest. Hobi korras loomulikult veel käsitööline ja kunstnik. Ning viie aasta pärast teeb ta juba järgmisi asju.

Veelkord – see artikkel pole ühest ametist, vaid räägib erakordse algatusvõimega natuurist.

Annan järele või õpin juurde?

Kui tundub, et oskustest jääb puudu, tuleb need muude asjade kõrvalt omandada ja edasi liikuda.

Jana on Ida-Virust pärit. Pärast Ahtme Gümnaasiumi lõpetamist õppis ta Tartu Ülikooli Türi kolledžis keskkonnateadust ja hiljem samas ülikoolis keskkonnaseire tehnoloogiat (magister). Neid samme on lihtne nimetada, kuid võtkem arvesse, et Jana ei olnud õpingute alguses eesti keele oskaja, vaid mõistis hästi ainult vene ja inglise keelt. Vajadust mööda on ta end täiendanud nii keeleliselt, informaatikas kui ka õpetamises. Päris hästi ei saa kõiki õpitud asju ajajoonele sättida, kuid esimene järeldus tuleb pinnale – kohe kui tundub, et oskustest jääb puudu, tuleb need muude asjade kõrvalt omandada ja edasi liikuda.

Nende teadmiste ja oskuste baasilt teostas ta Mäetaguse valla arendusnõunikuna mitmeid projekte, millest üks põnevamaid on kaevandusvee soojust kasutav katlamaja. Liikudes edasi Ida-Viru maavalitsuse arendusosakonda hakkas ta rõhutama loomemajanduse olulisust piirkonnas. 2016. aastal hakkas ta tööle oma praegusel põhitöökohal Prototroni juhina. Paralleelselt sellega veab ta ETV+ kaudu teist hooaega noortele suunatud teaduse populariseerimise saadet TECHnolik, mis sellel hooajal tuleb kakskeelne.

Täna ei tööta Jana enam kodumaakonna avalikus sektoris, kuid tema on üks neid, kelle algatusel tehakse Narva linna visuaalse multimeedia keskus OBJEKT. Ka Prototroni tööle asumise hetke meenutab Jana sõnadega: „Prototron on nüüdsest kolmekeelne“. Sellised konkreetsed sammud toetavad ettevõtlikkust ja innovatsiooni Ida-Eestis ning sellel piirkonnal läheb seda tohutult vaja.

Loovus tahab välja saada

Pärast esimest suuremat jutuvoogu märkan ka muid asju peale meie vestluse. Jana istub tugitoolis kägaras nagu kass kamina ees. Ta on punases kampsunis, millele on õmmeldud terve loomaaed. See on kampsun, mille ta koos sõbraga kavandas. Kõrvarõngad, mis varem silma köitsid, on samuti enda tehtud. Maalimiseks on natuke vähe aega, kuigi ka sellega ta võimalusel tegeleb. Jana tuletab mulle da Vinci näitel meelde, et teadus ja kunst on tihti käsikäes käinud. Ta on kunstilise mõtlemisega, samas tehnilise haridusega. Sellistest inimestest loomemajandus alguse saabki.

Enda aja juhtimine

Kui sinu elu paistab nagu kirjude mänguasjade kast, kus erinevad ettevõtmised on rööbiti üle üksteise, siis tuleb õppida ka oma aega oskuslikult juhtima. Sellega seoses panen kõrvataha ühe meeldejääva lõigukese, mis mind väga kõnetab:

„Kui oled välja mõelnud idee, siis autorina tunned, et pead igat sammu kontrollima. Kuid vahel on targem tiim leida, asjad ära delegeerida ning jääda kõrvalvaatajaks. Praegused protsessid on niivõrd keerulised ja ulatuslikud, et kõiki projekti osasid ei saagi ise osata. Lõpuks oled sina ise kitsaskoht, kuna sa ei suuda kõike juhtida. Iga leiutaja peaks enne, kui ta hakkab projekti enda öötunde panustama, leidma kasvõi ühe kaaslase, kes teda aitab ja keda saab usaldada.“

Kes projektitamisega oma haridustee kõrvalt või töö juures pidevalt tegelevad, teavad seda tunnet ilmselt liigagi hästi. Lõputu mattumine kohustusse, mis suure entusiasmiga sai vastu võetud. Kuid pärast mõningaid näppu lõikamisi määrid algusest peale kohustused ja otsustusjõu tiimi peale laiali ning õpid teisi usaldama ja projekte õigeaegselt lõpetama.

Vestluse lõpp kujuneb palju pikemaks kui see artikkel haarata jõuaks ning lõpuks räägime maast ja kosmosest. Aga mis temaga vestluse tervikuks seob, on ilmselt see globaalne mõte:

„Ma arvan, et kui ametil on igapäevane selge muster ja algoritm, siis need ametid tõenäoliselt lähevad tehisintellektile üle.“

See on tõde, millega me juba pikemat aega tõtt vaatame. Neid masinlikke töid, mille külge inimesed end ikka veel rakendavad, jääb vähemaks. Loomemajandus on näide sellest, kuidas kasutatakse inimese neid omadusi, mida masinad asendada ei suuda, ja ehitatakse sellele uusi ettevõtlusvorme.

Mida sellest loost kaasa võtta?

Edukad ei ole mitte kõige kiiremad, tugevamad ega vastupidavamad, vaid need, kes kõige paremini muutustega kohanevad

Evolutsiooni olulisim printsiip on see, et edukad ei ole mitte kõige kiiremad, tugevamad ega vastupidavamad, vaid need, kes kõige paremini muutustega kohanevad. Mitmete kitsaste erialade tudengid peavad varsti mõtlema, miks nad oma oskusi ei mitmekesistanud – suhtlemise, IT või ettevõtluse teemadel. Selle jutuajamise lõpuks ei tea ma Jana täpset ametinimetust sõna-sõnalt öelda ning ei tunne selleks ka vajadust – see ei iseloomusta teda. Tema CV ei räägi ametinimetustest, vaid kogemuste mitmekesisusest ja kohanemisvõimest. Julgus lineaarsest karjäärist lahti öelda ja laiemalt mõelda ei sobi kõigile, aga see on hinnaline eeskuju rahututele mõtlejatele.

 

Tekst: Jonas Nahkor
Avaldatud: 24.01.2018