Janika Leoste – 21. sajandi oskustest räägitakse palju, aga see sajand on juba ammu käes!

 

Janika on üks järjekindlamaid ja süsteemsemaid inimesi, kellega ma hariduses midagi koos olen teinud. Tema käivitada on mitmed uuendused, mis parasjagu meie koolisüsteemis juuri alla ajavad – kõige silmapaistvama osa Janika tööst moodustab robomatemaatika viimine koolidesse ning selle uurimine Tallinna Ülikoolis.

Enne seda on tema eestvedamisel ja koostöös perekonnaga sündinud Jänku-Jussi hariduslikud multikad ja raamatud. Kõige muu alt kajab ka tema varasem kogemus programmeerijana. Nimelt on Janika kunagi välja arendanud Eesti ühe esimese raamatupidamistarkvara.

Janika teekonnal asjatut rabelemist palju ei kohta. Ma olen ise temalt kaasa võtnud mõned sihikindluse ja tõhusa töötamise õppetunnid ning loodan neid ka lugejaga jagada.

Lubadused on täitmiseks

Keskkoolis sai Janika kohustusliku erialana programmeerimisõpet. TTÜ-s informaatika ja ökonomistika õppekavadel õppimise ajal leidis ta juba ka võimaluse rajada oma firma ning hakata looma raamatupidamistarkvara. Ühel hetkel oli tema vedada Eesti levinuim sellelaadne teenus ning ta tegeles valdkonnas kümme aastat, kuid pidi järsult lõpetama.

„Saabus raske haiguse periood ja ma pidin oma elus palju ümber muutma. Kui selle ettevõttega tegutsemist lõpetasin, polnud oluline selle müügist saadav raha, vaid sotsiaalne vastutus, mis mul oli klientide ees kuhjunud. Nad olid saanud igapäevast tuge ja hakanud oma äriprotsessis sellest sõltuma.“

Ma intervjueerin väga ettevõtlikku inimest, kuid ta ei räägi minuga praktiliselt üldse käibenumbritest, müügist või laienemisest. See vestlus keskendubki päris pikka aega hoopis sotsiaalsele närvile.

„Enne, kui sa annad oma esimesele kliendile eluaegse lubaduse ja ligipääsu millelegi, pead veenduma selles, kuidas sa enda jätkusuutlikkuse tagad. Sinu teenus võib pakkuda lahenduse firma kriitilistele äriprotsessidele ja nad ootavad tuge.”

„Enne, kui sa annad oma esimesele kliendile eluaegse lubaduse ja ligipääsu millelegi, pead veenduma selles, kuidas sa enda jätkusuutlikkuse tagad. Sinu teenus võib pakkuda lahenduse firma kriitilistele äriprotsessidele ja nad ootavad tuge. Kui sa start-upina mõtled, miks suured firmad sinu toodet ei taha, siis nende ettevaatlikkus tuleneb statistikast, et enamus start-up’e kukub läbi.“

Janika suutis oma ettevõtmise edukalt koos töötajatega üle anda ning keskendus seejärel õpetlike videote ja raamatute tootmisele. Selles tugines ta paljuski ka varasemale kogemusele õppevideote koostamisel.

Missugune innovatsioon meid päriselt toidab ja aitab?

Kui ettevõte kulutab sadu tuhandeid, oodatakse selle rahakasutuse mõõdetavat mõju vahel juba kuude pärast. Janika uurib täna juba viiendat aasta haridusinnovatsiooni ja selles valdkonnas ei ole turbolahendusi.

„Haridusuuringu tulemusel ei teki kuude jooksul kusagile sadu tuhandeid eurosid, vaid neid pigem kulub selle uuringu läbi viimisele. Samas on see hädavajalik, kuna uuringu kaudu saad sa aru, kas miski on kasulik või kahjulik ning see võib hoida kokku miljonites riigi raha.“

Janika sõnul ringleb justkui linnalegend, et õpetaja ei taha uusi tehnoloogilisi vahendeid tundi tuua, kuna ta ei oska seda teha ja on ise nende kasutamises ebapädev. Tema senine uurimine näitab aga selgelt, et õpetaja lihtsalt ei too tehnikat tundi, kui ta ei näe sellel MÕTET.

„Kui me koolitame inimest mingiks meetodiks, millel ta ei näe mõtet, siis me raiskame koolitusraha ära. Iga õpetaja näeb aga mõtet oma aine kontekstis. Õpetaja peab olema kaasatud meetodi reaalelulisse koosloomesse. Ainult tema saab seostada selle uue tehnoloogilise vahendi õpisisuga.“

Rääkides koosloomest, siis ettevõtlusmaailma ühed põnevamad üritused on ettevõtluskonkurssid ja häkatonid, milles lühikese aja jooksul luuakse ideeseemnetest ideeidusid ja loodetakse neid pärast edasi kasvatada.

„Me tuleme häkatonidele 48-ks tunniks kokku ja see idee turboarendus on lahe mäng. Aga teised, kes kõrvalt vaatavad, peavad teadma, et see on mäng. Start-up’ina võid teha ilusa pitchingu ja öelda, kuidas sinu toode lahendab maailma probleemid. Kasulikkus on aga olemas ainult siis, kui sul on võimalik seda tõendada, ehk kui klient selle ise välja ütleb ja sa seda tagasisidet piisavalt süsteemselt kogud.“

Häkatoni keskne sõnum ei peaks olema see, et igasühest meist võib saada ettevõtja, kes kiiresti rikastub. Häkaton annab eelkõige sotsiaalse koosloome kogemuse.

„Me tõesti ei saa tuleviku ühiskonnas enam ilma koosloometa asju teha.“

Vastutusvõime on aeglase kasvuga taim.

Haridusmaailm teeb teadlikult samme selle suunas, et tulevase täiskasvanu üleminek tööturule oleks sujuv. Samas Janika väidab, et sotsiaalmeedia ja info ülekülluse ajastul tekib õpilaste peades ilmselt kognitiivne konflikt. Tänane kooli 45-minutiline klassitund, kus tehakse eraldi ruumides õppetööd, ei peegelda reaalset elu ei seadmete poolest ega ka selles mõttes, kuidas meie päevane rütm toimib.

„Kui me tahame, et kooli lõpetaja oleks vastutustundlik, siis kas me koolis anname talle võimaluse olla vastutustundlik?“

See küsimus põletab, kui mõtleme viimasest sajandist pärinevale õppeprotsessi ülevalt-alla loomusele. Vastutust ei saa õpetada läbi loengute. Kooli lõpureisi korraldamine on päris vastutus. Ent kuidas saab õpilane kogeda näiteks matemaatikas seda, et tema vastutab?

„Seni, kuni me oleme paberimaailmas ja me ei vii oma tulemusi päris eluga kokku, siis on meil väga turvaline olla. Kui ma kirjutan paberile 2+2=5, siis ma ei vastuta selle eest. Kui ma kirjutan isejuhtiva auto algoritmi, milles 2+2=5, siis ma sõidan inimese surnuks.“

Läbi Janika järgmiste sõnade saan paremini aru sellest, kuidas vastutusvõime võib kujuneda ühe inimese püsivaks võimeks, mitte pelgaks helgeks hetkeks tema elus.

„See võib kõlada imelikult, aga oma perekonnas sõlmitud kokkulepped on inimese karjääri mõttes äärmiselt olulised. Näiteks, kui ma suudan noore inimesena anda oma perekonnale lubaduse, mida ma järjepidevalt täidan, siis see võib mõjuda rohkem minu konkurentsieelisele, kui mingi tehniline oskus, mida ma olen endas treeninud. Kui perekonnas ei toimi koostööd, siis on raske tulla toime ka teistes koostöösuhetes, milles sa hiljem oled.“

See, mida sa oled teha võtnud, tuleb koos pagasiga. See pagas on sinu vastutus ühiskonna ja rahastaja ees, ülemuse ja kliendi ees, iseenda ja oma perekonna ees. Ühtpidi on imetlusväärne, kui inimene suudab pühenduda ühele elurajale ja sellel kümneid aastaid püsida – see, mida palju teadlased tegelikult teevadki. Janika ise on oma tegevusala vahetanud, ent liitnud seda tehes kokku oma varasemad kogemused ning seisnud hea selle eest, et tema võetud kohustused ja ühiskondlik vastutus saaksid täidetud.

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Albert Truuväärt, Tallinna Linnavalitsus, päisepilt: stem.T4L, Unsplash
Avaldatud: 28.02.2020