Jelena Gorbatšova – nii kõrget lendu on väga raske peatada

Jelena on kõige tugevama visiooniga teadlane, keda ma neid lugusid kirjutades olen kohanud. Idealist, aga tegutseja. Oma joovastust sellest, kuhu töö teda viia võib, annab ta nakkusena edasi.
TTÜ-s ja välismaa tippülikoolides töötanud teadurina tegutseb ta analüütilise keemia, mikrofluidika, toiduainetehnoloogia või astrobioloogia piiridel. Aga see pole laboris söömise ja magamise lugu vaid hoopis Jupiteri kuu peale lendamise ja maailmale tagasi andmise lugu.

Keemiline analüüs toob erinevad maailmad kokku

Toiduainetehnoloogia eriala lõputööna valmistas Jelena lihtsaid teste, mille abil selgitada välja, kas mõnda teed ei müüda eksklusiivse teesordi pähe või kas paprikapulbrisse pole hoopis kriiti sisse segatud.
„Maasikalehti müüakse basiiliku asemel ja inimesed imestavad kuidas see taim kaotas oma maitse ära. Tahetakse töötada välja kiireid teste, mis selgitavad välja, kas tegu on võltsinguga.“
Magistritöö raames vitamiine uurides tekkis ka arusaam, kui oluline on proov, ehk tilgake või tükike, mida sa uurid. Bioloogilises proovis peab üht vitamiini otsima ainete segudest ja teiste väga sarnaste molekulide seast.
„Pärast diplomitööd analüütilise keemia alal olin ma sellesse armunud. Inimesed väga erinevatest valdkondadest lõpetavad oma katsetustega ikkagi sinu juures.“
Selle näitena nimetab ta ühte Kaitseväe tellimust keemiarelva rünnaku testi välja töötamiseks. See oli esimene koht, kus ta ei näinud ainult valmis instrumenti, vaid koges seda, kuidas seda hakati alles ehitama. Jelena võeti peagi doktorantuuri, kus sai tegeleda toiduainetehnoloogia ja analüsaatorite välja töötamisega.
Jelena osaleb viiendat aastat Euroopa Kosmoseagentuuri programmis ja töötab välja lahendust, mis suudaks tuvastada elutegevuse märke Jupiteri kuu Europa peal. Missioon Europa Clipper maandub esmakordselt sealsele ookeanile analüüse tegema. Sellega seoses on ta veetnud aasta Caltechis (üks maailma mainekamaid tehnoloogiaülikoole) ja töötanud NASA-ga.

Millest üks kosmosekõlbulik lahendus koosneb?

Kui rääkida Europa Clipperist, siis seal on oluline, et proov oleks hermeetiliselt ja automaatselt analüüsitav ning seade kompaktne ja lollikindel.
Lahendus? Proovi, ehk vedelikutilgakest liigutatakse elektriliselt vajalikku kohta plaadil ning analüüse võetakse imepeenikese kapillaartoruga. Aine analüüs toimub kõrgepinge abil metallplaatide vahel. Proovi kogus võib aga olla vaid 10 nanoliitrit. Ühenduses on siin kaks mõistet, mis lugejale algul midagi ei ütle – mikrofluidika ja kapillaarelektroforees.

Kohusetunne kutsub midagi tagasi andma

Jelena näeb, et see on lahendus, mis kisendab laiema rakenduse järele:
„Me teeme nii palju asju kappi. Mingil hetkel sa soovid, et see, mida sa oled teinud ja mis on investeeritud, hakkaks tagasi tulema inimestele. Ma proovin ideid algatada, aga ka läbi viia ja lõpetada kindla tootena. Ma olen osalenud ka Prototroni programmis.“
Prototron rahastab ettevõtlikke algatusi. Jelena koostas esimese lühikese taotluse oma analüsaatori laiemate kasutusvõimaluste tutvustamiseks ning sai komisjonilt tagasisidet. Ta hoiab minu ees õhus nähtamatut paberit, mis on tema taotlus, ning kordab pärast teatraalselt pikka pausi oma hindaja sõnu: „Teate, see on ainult prügikasti väärt!“
Idee kohta, mis oli varem saanud ligi miljon eurot rahastust? „Pärast teist lauset ei saa ma aru tuhkagi, mis siin toimub. Sa ei ole seda mulle müünud.“

Ka sõbrad vajasid sõnastikku. Taotluse ümber tegemine võttis väga palju aega ja eneseuuringuid. Õpetuseks see, et ettevõtlusmaailmas on vaja asjatundmatule inimesele idee mõne minutigaselgeks teha ja tegelikult võiks ka ühiskond teada, millega sa teadlasena tegeled.

Mismoodi näeks välja toote lansseerimine uut moodi mõtlemise läbi?

Jelena meenutab, et näiteks Ultimakeril (3D printer) ja Arduinol ei olegi patente. Need lahendused olid hetkega väga paljudes kohtades kõneaineks ja neid taheti. Toode tehti korraga ja kiiresti kättesaadavaks ning turg oli nii ülesküllastatud, et konkurentidel on raske antud hetkel sarnase asjaga siseneda.
„See on lausa ärinduse renessanss. Arendustöö on väga kallis asi, aga vaadake, meil on kogu maailm, kes võib seda teha. Me müüme kiiresti oma vahendeid ja korjame väsimatult tagasisidet, hoiame kliendiga kontakti. See, kuidas erinevate inimeste kogemus liigub, ongi lõpuks omaette toode.“

Jelenal on toode, millega ta tahab sama teha. Praeguse arendustöö tuules tekib massidele kättesaadav terviklahendus, mis suudab teha väga kallite analüsaatorite tööd.
„Äkki tuleb kunagi see riskiinvestor, kes annab mulle 50 miljonit ja tahab seda tagasi saada 10 aastat hiljem. Kui analüsaator oleks nii väike ja nii odav, siis iga kool ostaks seda.“
Mõtteline juristide, ettevõtjate ja teadlaste tiim on tal peas küpsenud. Küll aga valmistab muret see, mis nõudmised sellise rahastusega kaasneksid:
„Loomulikult ma tahan, et tootmine jääks Eestisse. Mina arvan siiamaani, et kui riik maksis minu hariduse, siis ma pean riigile ka midagi tagasi andma.“

Mis eristab teadusvisionääri lihtsalt doktorikraadiga inimesest?

Artiklil pole mahtu, et Jelena teekonda lahti joonistada. Selleks on vaja uudistel edaspidi silma peal hoida. Ma jõuan näidata veel paari väärt repliiki tema isikliku arengu kohta.
 „Kui sind juhitakse doktorantuuris väga palju ja sa ei tule oma ideede, mõtete ja rakendustega, siis see ole doktorantuur vaid palgatöö. Sind kasutati kui lisakätt. Kui see inimene läheb pärast tööle, siis kas ta oskab mõelda ja algatada midagi ise? Kas ta on teinud kõiki vigu, mida on võimalik teha ja vastutanud oma otsuste eest?“
Seda oli Jelenal rõõm kogeda ja tolle vabaduse eest ei hoia ta tagasi kiidusõnu oma professori suunal. See, mis oli aga temas, kui õpilases, peidus, oli soov kaugemale vaadata:
„Kui sa tegeled projektidega turvalisest ringist väljaspool, viib see sind kokku inimestega, kellel on silmades sära ja sa sa näed oma tegevusel mõtet. Et sinu ideedest on tegelikult kellelegi kasu.“
Jelena tunnistab otse, et Caltech’is viibides tekib ka tundmus, et see vanus, kus idealism täidab kogu taldriku, on möödunud.  Seda nii varaliselt kui ka võimaluste osas. Kibe mõte aga selliselt ta kõlab: „Kui ma tahan teha midagi suurt ja võimast, pean ma paari aasta pärast lahkuma Eestist. Kui tuleb suurem teadusgrant või mõni põnev koostöö, siis ma veel püsin siin.“

Tekst: Jonas Nahkor
Avaldatud: 31.08.2018