Karin Täht – kuidas mõõta inimest?

Psühholoogi huvitab see, mida inimene arvab ja tunneb. Aga selleks, et kuidagi arvamuste ja hinnangute tasandilt edasi liikuda ja inimeste peades toimuvat mõõdetavaks muuta, eksisteerib selline teadusala nagu psühhomeetria. See on psühholoogia täppismõõtmise haru, mille tulemustel põhinevad enamasti need vaimset maailma puudutavad artiklid, mida uudistes kohtame. Karin Täht on Tartu Ülikoolis psühhomeetria õppejõud ja töödanud pikalt ka teadurina. Ehk õnnestub tema kaudu see eksootiline tööpõld veidi arusaadavamaks muuta.

Kas selles ametis peab olema pigem psühholoog või statistik?

Sattusin selle teema ja Karini juurde, lugedes mõnd artiklit liigsest nutikasutusest koolinoorte seas. Teema kõnetab ka mind ennast ja neid, kes töiselt ekraani takerduvad või pidevalt võrguühenduses elades end tühjaks kulutavad. Nutikasutus ning selle mõju inimese vaimsele tervisele ning kognitiivsele arengule ongi sattunud viimastel aastatel minu jutukaaslase töölauale. Mõned praegu käsilolevad uurimisprojektid leiavad aset koolides ning viiakse läbi pika aja vältel, et muutuseid aastate jooksul jälgida.

„See, millega me oma uurimisgrupiga veel vähemalt viis aastat tegeleme, on laste vaimne tervis ja tehnoloogiasõltuvus, olgu see arvuti, telefon, mäng või sotsiaalmeedia.“

„See, millega me oma uurimisgrupiga veel vähemalt viis aastat tegeleme, on laste vaimne tervis ja tehnoloogiasõltuvus, olgu see arvuti, telefon, mäng või sotsiaalmeedia.“

Psühholoogias läbiviidavad uuringud toetuvad enamasti psühhomeetriale. Mitmesuguste küsitluste ja vaatluste tulemused koonduvad kokku esialgu arusaamatuks andmemassiiviks, mis vajab operatsionaliseerimist, ehk mõõdetavaks muutmist. Selleks kasutatakse muuseas ka üsna toorest programmeerimist ja statistilisi tööriistu.

„See, kes tegeleb psühhomeetriaga, on psühholoogias nagu universaal. See valdkond ei ole üks kitsas allharu, vaid väga palju laiem.“

Karin on lõpetanud magistriõppe matemaatikas ning sellest tulenevalt saanud kaasa ka päris tugevad statistika ja arvudega töötamise oskused. Sellele lisaks on ta kaitsnud Tartu Ülikoolis ka psühholoogia doktorikraadi. See on järjekordne näide, kus alguses natuke sihitu ajujõusaalis käimine – matemaatika õppimine – loob head eeldused, et ühes teises laia rakendusega valdkonnas kasulikku ja tähendusrikast tööd teha.

Mis kasu on psühhomeetriast väljaspool avalikku ülikooli?

Kui kedagi huvitab, mida tehakse psühhomeetriaga ülikoolist väljaspool, siis piisaks soojenduseks ühe selle kevade suurima kõmuteemaga tutvumisest. Põhjus, miks Facebooki asutaja Mark Zuckerberg pidi Senati ees tunnistusi andma, seisneb puhtalt isikuandmete massilises töötlemises, mille kaudu selgitati välja inimeste eelistusi, soove ning vajadusi. Facebook oli segatud valimiste käiku ning psühhomeetriat kasutati kampaania sihtimises rikka tellija soovide järgi.

Kui ma nüüd provotseerivalt selle teema kohta küsin, siis Karin ei oskagi omast käest nimetada juhtumeid, kus keegi kolleegidest eetiliselt kahtlastel eesmärkidel oma oskuseid kasutaks. Selle asemel on ta kokku puutunud mitmesuguste isiksusetestidega, mis mõõdavad näiteks spetsialistide või oluliste otsustajate sobivust ametisse. Veel nimetab ta ettevõtteid, kes töötavad välja võimalusi depressiooni ja teiste vaimse tervise probleemide testimiseks.

Just selliseid teste koostatakse enamasti mitte ülikooli siseasjana, vaid kellegi tellimusel, väljaspool õppejõu või teaduri kohustusi. Seega ei saa öelda, et ülikoolides töötavate psühholoogide tööpõld piirduks vaid üliõpilaste õpetamisega ning kitsal teemal uurimuste läbiviimisega. Praegune teadusrahastus eeldab, et ülikoolides töötavad inimesed osaleksid pidevalt ka projektides, mille kaudu raha taodelda.

Ülikoolitööst ja elujärjest

Kõik ülikoolides töötavad inimesed, kellega siinseid lugusid olen teinud, toovad välja, et nad naudivad (!) üliõpilaste lõputööde juhendamist. Üks psühholoogiadoktor ei ole erand. Võlu seisneb selles, et saab ühe inimesega teemasse süveneda, näha selle käigus tulemuste tekkimist, põnevaid järeldusi ja tudengi arengut. Suurtele auditooriumitele loengute pidamise kõrval on see omamoodi romantiline saareke, mis õppejõude värskena hoiab ja midagi tõepoolest vastu annab.

„Varem töötasin teadurina, aga viimased paar aastat olen põhiliselt lektor ning mu põhitöö on õpetamine. Aga õpetamise juurde kuulub ka juhendamine.“

Ülikoolis töötamise teeb kahtlemata väärtuslikuks ka pidev huvitavate inimeste seltskonnas viibimine. Karin rõhutab, et paljud kolleegid teevad oma tööd missioonitundest, nendega on suhtlemine on inspireeriv ja nii ei murragi ta väga tihti pead selle üle kunas õppejõudude palgad tõusta võiksid. Õppejõu või teaduri ameti pidamine annab teatava maine ja oskused, millel rajaneb uurija usaldusväärsus ja sealt tulevad ka pakkumised koolivälistes projektides osalemiseks.

Veel üks sild sotsiaal- ja reaalteaduste vahel

Psühholoogia pole mõõtmistel ja arvutustel põhinev distsipliin. Pigem kujutame seda tihti näiteks matemaatikale suhteliselt vastandlikuna. Kui aga püüda tänapäeval inimese kohta teaduslikke järeldusi teha, kasutatakse järjest rohkem suurte andmehulkade töötlemist informaatika ja statistika kaasabil. Enda huvi ühiskonnateaduste või inimese vastu ei tasu pidada täppisteadustega ühildamatuks. Pigem on suund sellel, et just arvudega töötamise ja programmeerimise oskus muutub väärtuslikumaks väljaspool traditsioonilisi alasid.

Tekst ja foto: Jonas Nahkor
Avaldatud: 19.04.2018