Karl Adami – Ma üritan mõista, mis tiivulist mingis paigas paelub

Karli haarab praegugi härdustunne, kui ta jagab sooja mälestust oma vanavanaemale korraldatud fotoõhtutest. See oli vanainimese aken välismaailma, mida ta oma piiratud liikuvuse tõttu enam endisel viisil näha ei saanud – Karl käis vahetevahel väljas ja pildistas ümberkaudset, et ühel kallil inimesel oma elu lõpul see ilu nägemata ei jääks. Rõõmustav, et leidub leibkondi, kes oma vanade eest sedavõrd hoolivad!

Peab proovima – ka siis, kui sa ise ei usu!

Teine seltskond, kelle kaudu Karl oma piltnikukogemusi jagama hakkas, koosnes noortest fotograafidest, kes talle foorumites silma hakkasid ja keda ta enda juurde külla kutsus. Noored jäidki koos käima, rändasid koos looduses ja arutasid omavahel nii üksteiste kui ka kolmandate fotograafide loodusfotosid.

„… selle kaudu me arenesime. Mina tundsin, et nemad on edasijõudnud ja minu areng võtab palju rohkem aega. Sõpruskonnaga naljatasime ka oma tuleviku üle, mis võiks olla ja tulla. Me ei näinud näiteks ette, et loodusajakirjas oleks oma fotolood – see oli tol momendil lagi. Seda ei osanud ma ammugi ette näha, et kord annan välja loodusfotoraamatuid või panustan loodussaatesse, mille najal ma olen lapsepõlves üles kasvanud!“

Loodusfotograafiast on täna Karli jaoks saanud asi, millest ta ei suudakski lahti öelda ettekäändel, et pole aega või on muid tegemisi. See on kaasa toonud tema osalemise Osooni saate ja ajalehtede kaasautorina ning päris enda raamatute väljaandmise. Kusjuures Osooni saateni jõudmine oli üpris ootamatu.

„Juhtusin ühel hommikul ajalehes nägema kuulutust ning tunni pärast leidsin end noorte tantsu- ja laulupeo reporterite castingult, et lihtsalt proovida. Ma pole üldiselt kinnihaaraja tüüp, kes läheb ja võtab, kuid kõik korrad, mil ma nii olen käitunud, on mu enda üllatuseks need asjad edukalt läinud. Ma suutsin lõppvoorudesse pääseda, kuid päris lõpuni ei jõudnud. Sealt viis tee aga Osooni. Esimene saade oli küll paras katastroof, läks üle kivide ja kändude. Üsna pea oodati minult, et ma ise oma lugude materjali üles filmiksin ning ma õppisingi seda tegema.“

Ühe videoloo tegemine kindlast linnust võib võtta nädalaid. Kolme minuti sisse on pressitud kõike – autori ettevalmistust, äpardumisi, kannatlikkust.

„Kui ma olen lubanud mingist liigist loo teha, siis ma pean tema ka leidma ja mälukaardile talletama. Mõnikord olen pinge all ja sellest hetkest võib loominguline joon ära kaduda – saaks lihtsalt midagi pilti. Teine halb nurk on see, kui oled ise hästi loominguline aga loosse ei taheta seda sisse jätta.“

Karl on käinud väga palju ja sihikindlalt looduses alates 2010. aastast ning leidnud selles tegevuses enda töö, filosoofia, kui ka kunstivormi.

„See on päris absurdne, et sul võib küll olla seatud tööeesmärk, aga loodus seab omad keerdkäigud ja nii võid sattuda millele tahes – näiteks minu esimene klõps loodusfotograafina oli poegivast metskitsest. Samas olen ma praeguseks hakanud väga teadlikult tegutsema. Kui on tegu tööülesandega, lähen metsaportaali, vaatan välja kasvukohatüübid, uurin elurikkuse portaalist liikide kohtamiste kohta ja selle põhjal koostan mustri kuhu ja millal on mõtet minna kindlat lindu otsima. Vaba aja olemasolul pildistan ma arhiivi jaoks.“

Fotoarhiiv on Karlil tänaseks päevaks sisuliselt ammendav, kui rääkida Eesti ja Põhja-Soome loodusest. Mis aga kannustab ja annab indu, on inimeste tagasiside raamatutele ning loodusajakirjades või Pärnu Postimehes ilmunud lugudele.

„Täiesti ootamatutest kohtadest on tulnud meeldivaid üllatusi, et minu lugusid tõesti loetakse. See on missioonitöö küll aga seda kannustab teadmine, et inimesed süvenevad ja mõtlevad kaasa.“

Müstika!

„Kui tekib vaba moment ja võtan ette vanemaid loodusraamatuid ja -ajakirju, siis on seal väga elavaid kirjeldusi ja lausa müstifitseerimist. Iga metsanurk võis olla maaliline ning paljuks ei peetud sedagi, et tuua teemasse sisse näiteks haldjaid või salapäraseid metsaelanikke. Tänasel päeval peetakse seda ehk isegi tobedaks.“

Oma loodusraamatutes kõigub Karl kahe maailma vahel. Mõni raamat (mõni juba ilmunud, mõni alles idee tasandil) on väga realistlik kirjeldus tegelikkusest, teine on poolmüstiline. Ei saa öelda, et autor ajaks pada, pigem jätab otsad lahtiseks, et lugejal saaks tekkida uusi tähendusi. Mis selle taga võib olla, et tänapäevased kirjeldused on vaesemad?

„Kunagi ehk lõi lugusid teadmatus. Metsast kostuvaid röögatusi peeti allilma-vääriliseks, aga tegelikult oli haugatamas hoopiski sokk. Põlismetsas on iga nurga peal oma lugu, eriti kui on tegu ühtlaselt ebaühtlase puistuga. Ma loodan ise lugu loo haaval, olustikku mahlakalt kirjeldades, seda stiili muuta.“

Neljandas raamatus tahab Karl rõhutada pisidetaile, suhteid, ning jõuda natuke lähemale sellele mõttele, et meil pole eales võimalik midagi lõpuni ära mõõta.

„Metsasõjas laksatakse igasuguseid numbreid aga seda, kuivõrd suur roll on kasvõi mikrokliimal, puude paigutusel ja lohu sügavusel selles kindlas kohas ja hetkes, ei märgata tihti ning kui märgatakski, siis ega seda polegi lõpuni võimalik mõista. Ma katsun metsa kirjeldada läbi lindude, sest nende käekäik hakkab mõnevõrra paremini silma kui muude metsaelanike oma ning ajapikku olen õppinud mõistma nende mustreid. Ma üritan mõista, mis tiivulist mingis paigas paelub ja selle kaudu, milles peitub metsa väärtus.“

Kaduv oskus – süvenemine

Kui tahta olla millegi sees ja süvenenud, ei saa seda teha mööda maailma ringi kihutades. Oma tööd tehes puutub Karl kokku kõiksugu ametivendadega ja kirjeldab muuhulgas ka piltnikke, kes nii-öelda ostavad end piltnikuks – soetavad tipptasemel tehnika, millega sügavamat huvi, teadmisi ja suhtumist pole kaasa tulnud.

„Arvatakse, et vägeva portfoolio kättesaamisel ollakse koheselt suured looduspiltnikud. Süveneda väga ei viitsita ja giididel lastaksegi suurem töö ära teha. Neid ilusaid loomapilte on kogu veeb täis. Mina aga tahan ise seda tunnet tunda, et ma midagi uut avastan ja näha, et teisedki huviga nakatuks, mitte ei sõtkuks sileda taustaga linnufoto peale pelgalt laigi-nuppu.“

Mis on minu vestluskaaslase suurim soov ja soovitus lugejale?

„Ma soovin, et inimene ei küsiks ainult, mis puu see on, vaid saaks aru, et see puu on väike osa kõigest. Et ta vaataks sügavamale ja süveneks seostesse ning et hoolimist oleks selle kaudu rohkem.“

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Karl Adami erakogu
Avaldatud: 08.10.2020