Kaupo Koitla – tippinsenerid ise valivad meid

Kaupoga vestlus on nagu kopaga suure maagikamaka tabamine. Ta on põhimõttekindel nagu vääriskivi ning sellega kasvatab ta enda aktsiaid ehitusettevõtte juhina. Kui ta end valdkonna spetsiifikaga kurssi viiks, võiks ta minu arvates juhtida kõike, alates laevast kuni riigini. Ometi sattus ta ehitussektorisse ning levitab seal uue põlvkonna juhtimispraktikaid. Selle kokkuvõtte loon temast mina, ise kirjeldab ta hulgaliselt kogemusi, mis tema põhimõtteid illustreerivad.

Ma olen kõik pidanud ise sebima

Kauponi on edu tulnud ainult aktiivsuse ja sihikindluse kaudu, nagu ta ise ütleb: „…mul on tulnud kõik ise sebida“. Kui teised käisid võrkpalli trennis või õppisid lihtsalt ülikoolis, korraldas tema võistlustel käimise ja ülikooli üritused. „Ka tööelus olen teisi tööle tõmmanud sest mind ennast sundis elu kooli kõrvalt tööle, ma ei saanud vanemate kukil elada.“

Tema ambitsioonikust kirjeldab kogemus karjääri algusaastatel. Ehitusettevõte, milles ta töötas, oli käsile võtnud 20-korruselise suurprojekti, mida kogenud insenerid ei tahtnud keerukuse tõttu ette võtta. Kaupol lõi see võimalus silma särama – ta ohverdas sellesse oma aja seitsmest seitsmeni ning mängis samal ajal võrkpalli kõrgliigas. Elutempo oli armutu ning palka sai ta vähe. See kogemus defineeris tema väärtuse, kuid selleks, et ta areneda saaks, pidi ta valima õige ümbruse.

„Suures firmas ma ühest hetkest enam areneda ei saanud, vanemad kolleegid olid toiduahela paika pannud. Otsustasin, et ma tahan hakata ise koos ettevõttega arenema.“

Metsatööstur Kaido Jõeleht tahtis suurettevõtte müügist saadud raha kinnisvarasse investeerida. Algselt kavatses ta korraldada peatöövõttu, et teatud kinnistuid täis ehitada. Ajalehekuulutusele reageerinud Kaupo tuli Kaido Jõelehe laua taha ning pööras mehe idee pea peale.

„Kaamos oli ära ostnud paar kinnistut ja nad soovisid, et mina korraldaks peatöövõtu nendele kinnisvara arendamiseks. Ma teadsin, et ma ei suuda suurte ettevõtetega võidelda selles, kuid tegin ettepaneku ise ehitama hakata ning luua ehitusettevõte. Kaidole meeldis minu meelekindlus – ta usaldas mind ja oli nõus. Ta pakkus mulle osalust ja andis algselt selle ulatuses laenu.“

Ajapikku tekkis ettevõttesse teadmisbaas ja nad said terve hulga uusi projekte enda portfelli, sealhulgas Tammsaare tee K-Rauta ja selle kõrval asuva S-kujulise tornhoone.

„Majanduskriisi keskel sellise tornhoone ehitamine tundus hullumeelsena ning arvati, et me hävime – tänaseks on see aga Kaamos grupi kroonijuveel, teenides hulgaliselt renditulu.“

13 aastaga ehitas Kaupo Kaamos ehituse üles ning oli end siis üsna ära kulutanud. Võrkpalliga üle pingutamise tõttu pidi ta vahetama puusaliigese ning võttis aja maha, et uus siht paika seada.

Kas ma saan üksi hakkama?

„Ma otsisin võimalust, kuidas edasi minna ning sain aru, et Eesti ehitusturul ei saa tegutseda riigihangetel osaledes, kuna seal tambitakse hind alla ja püütakse tellijat tüssata. See ei ole jätkusuutlik tegevus minu meelest. Ma otsisin võimalust leida maa ja mõelda sinna hea äri peale. Kuna minu osalus Kaamoses osteti välja, olin ma ka kapitaliseeritud. Mul ei olnud tarvidust valikuga kiirustada.“

Kaupot kutsuti tööle kõigisse suurematesse ehitusettevõtetesse, kuid ta ei allunud palgatöö ahvatlusele – ainus ettevõte, kes talle osalust pakkus, oli tema silmis kehvasti üles ehitatud – tolle ettevõtte omanik lõi viimaks Kaupoga kampa, et luua Combicon ehitus. Sellesse said kaasatud noored, kel sära silmis ja kes on valmis uut juhtimiskultuuri vastu võtma.

Aegunud ja uus ehitusettevõtte mudel

„Suurimates ehituse peatöövõtufirmades valitseb filosoofia, mis pärineb taasiseseisvumise ajast ning suures osas pole ei aus ega väärikas. Ma olin madalatelt positsioonidelt üles liikunud ja jõudes juhtimiseni püüdsin ma ebavajaliku maha raputada. Sellel põhimõttel ehitasin ma Kaamose üles ja see toimis.“

Ehitussektoris tehakse mitte-tasakaalulisi lepinguid, kus püütakse alltöövõtjat infosulus hoida ja peita tema eest tegelikku töömahtu. Hiljem saab see ettevõte põletada ja säärane tüssamine toimub just 90-ndate vaimus edasi. Kaupo nendib, et kui ta puutus kokku metsaettevõtjatega, kes kunagi Kaamose rajasid, siis „…nende seas oli hoopis teistsugune, aususel rajanev kultuur.“

Kaamose ajal end katki töötanud Kaupo üritab täna olla motivaator, luua meeskond, tunnetada ära need kohad, kus minna midagi tegema ning anda noortele võimalus tegutseda.

„Oma valdkonna tippinsenerid valivad, kellega nad tööle hakkavad ja ma saan öelda, et tipud täna valivad meid. Meil on meeskond, kus igalühel on oma pädevus – igaüks haarab sellest osast, milles ta on kõige pädevam ja ta peab olema selleks motiveeritud.“

Suurte objektide juures on Kaupo õppinud ka seda, et ei tasu 10-miljonilise objekti juures kõiki detaile lõpuni kokku leppida, vaid põhijoontes kokkulepe sõlmida ning moodustada motiveeritud tellija ja ehitaja tiim.

„Selle asemel, et teineteisega algusest peale kohut käia, oleksime koos eesmärgile orienteeritud ja tagaksime, et kõigil oleks motivatsioon sellest läbi saada.“

Hea juhi omadus on see, et teda ei saa ära osta

 „Minu esimene reegel on see, et ma ei tohi kunagi sattuda olukorda, kus keegi saab minu üle kontrolli. Teiseks, kui ma olen otsuse teinud, siis mind ei saa mitte ühegi hüve ega palgatõusuga panna otsust muutma. Ma ei suuda näiteks lahkumisotsuse tegemise järel oma meeskonna juurde minna ja öelda, et ma hakkasin küll lahkuma, aga mind osteti siia tagasi.“

Kaupo räägib õpetliku loo ühest projektijuhist, kes eelmises ettevõttes oli tema ülemus olnud.

„Ta tuli minu juurde tööle ning üritas mind ümber oma sõrme keerata ja survestas mind. Ühel päeval tõi ta lahkumisavalduse mu lauale ja mul oli risk, et me kukume ühe käimasoleva projektiga käpuli. Ma rahuldasin siiski tema avalduse ja ütlesin, et ta võib ka homme ära minna, ei pea kohustuslikud kuu aega töötama. Lisaks maksin talle garantiitulemuspalga ära. Ta töötas kuu aega ära, lahkus ettevõttest, kuid oli poole aasta pärast tagasi.“

Kaupo kirjeldab, et tavaliselt hoitakse inimest ehitusettevõttes kümne küünega kinni, ning lahkudes ei maksta teatud osasid palgast ära. Kaupot ennast oli varasemalt ühes ettevõttes sääraselt koheldud – lahkumisega seonduvalt pidi ta tagantjärgi asju isegi kinni maksma. Pärast seda ei olnud sel ettevõttel võimalik teda enam ühegi lubadusega tagasi meelitada.

„Minu filosoofia on see, et ma ei hoia ühtegi inimest enda juures kinni, kui ta tunneb, et ta tahab ära minna. Samas tuleb suhted hoida sellised, et need sulle vastu ei tööta – sa ei tea kunagi, kellega sa kunagi taas koostööd pead tegema. Kui masin ei lähe tööle, annad talle paar korda jalaga ning ta võib tööle minna. Kui annad inimesele jalaga, ei hakka ta enam kunagi samamoodi tööle.“

Kõige õnnelikumaks teeb see, et meil on hea meeskond

Kaupo ei karda teha otsuseid ja nende tegemine on peamine, mis teda motiveerib. Kõige mõnusam on, kui otsuste tagajärjel hakkab miski nii välja tulema, nagu sa oled ette kujutanud.

„Ma pole ühtegi asja tehes mõelnud, palju ma selle eest raha saan. Minu motivaator on see, et asjad sujuvad ja inimesed minu ümber tahavad seda teha. Sedasi elades on raha alati kaasa tulnud. Ma olen öelnud ka meeskonnale, et ärge minge palga lõksu, vaid väärtustage kogemust ja muu tuleb siis iseenesest teile kätte.“

 

Tekst: Jonas Nahkor
Foto: Kaupo Koitla, päisepilt: EJ Yao on Unsplash
Avaldatud: 08.10.2020