Kiire taip ja koostöö viisid Martini võidule

13. hooaja võitja Martin Veližanin on elav näide sellest, et oma unistuste poole tasub püüelda. Siniste tiimis võistelnud noormees pääses raketipardale neljandal katsel ning ärgitab noori endasse uskuma ja saatesse kandideerima. “Meil pole tihti aimugi, milleks me võimelised oleme,” julgustab ta.

Lapsena unistas Martin lenduriametist – tema vana-vanaisa oli piloot ja vanaisa lennumehaanik. Raketipiloodina teadustaevasse sööstnud noormees õpib aga hoopis Tartu Ülikoolis esimesel kursusel arstiteadust. “Olen hingelt abistaja ja kui arstiteadust õppiv sõbranna kutsus mind tudengivarjuks, nägin, et just see valdkond on mulle hingelähedane,” selgitab ta. Suure keemiahuvilisena üritab Martin kohustusliku õppekava kõrvale mahutada võimalikult palju lemmikainega seotud kursusi, vabal ajal naudib ta lugemist ja rahvatantsu ning lihvib oma füüsikateadmisi. 
Üheksandas klassis sattus Martin “Rakett69”-t vaatama ning teda haaras äraarvamise hasart: kes jääb võistlema ja kes võidab. “Ilmselt siis tekkiski kinnisidee, et ka mina tahan seal olla ning järgmisel aastal panin end kirja,” meenutab ta. Kuigi pardale pääsemist tuli oodata neli aastat, sai Martinist saate püsivaataja. Noormees tunnistab, et kolm ebaõnnestumist lõi tema järjekindluse kõikuma, ent sõbra julgustavad sõnad andsid kinnitust, et ta on õigel teel: “Mäletan, kui küsisin oma parimalt sõbralt (ja 12. hooaja osalejalt) Johannes Murrelt, kas minus on Raketi-potentsiaali ja ta ütles, et kui ma lõpetan kahtlemise, siis kindlasti. Ja vaadake, kuhu ma nüüd jõudnud olen!”
Nii panebki Martin noortele südamele, et nad kõhklemata kandideeriksid: meil pole tihti aimugi, milleks me võimelised oleme! ““Rakett69” on ainulaadne kogemus, mille saab ette näidata vaid käputäis inimesi. Sa võid leida ülimalt ägedad sõbrad kogu eluks ja näidata end kogu Eestile tegija noorena,” kinnitab ta. Praktilise poole pealt soovitab ta kandideerijatel teha tutvust koduste tööriistadega ning füüsika- ja keemiatundides hoolikalt kuulata. Saates osalemine on Martini oskusi palju arendanud, ent kõige rohkem on juurde tulnud eneseusku. “Olen emotsionaalne inimene ja pingesituatsioonis pigistab ärevus raudse haardega. Pärast finaali olen palju rahulikum ja enesekindlam,” räägib Martin. Ta imetleb, kui väärikalt kaasosalejad saatest lahkusid. “See oli mulle hea meeldetuletus, et välja langemine pole maailma lõpp ning osalemine on juba iseenesest võit.”
Martin hindab, et tema jaoks oligi kõige keerulisem osa saatest pinge talumine ja efektiivne töötamine olukorras, kus aega napib. Komistuskiviks osutusid ka elektri-teemalised ülesanded. “Suurimateks konkurentideks pean Joosep Lukinit ja Annikat ning mitte ainult seetõttu, et nad olid koos minuga esikolmikus,” arvab Martin: “Annika puhul tekkis mu peas väike õppeasutuse-sisene rivaliteet ja Joosepil on palju praktilisi oskusi, mis viivad saates kaugele.”
Unistus võidust saatis Martinit kogu kandideerimise ajal. Võistlema asudes keskendus ta ühele saatele korraga, kuid kujutluspilt ei kadunud kunagi päriselt ning esikolmikusse jõudes tundus võit üha käegakatsutavam. “Mõistsin siiski, et ei tohi end lõdvaks lasta ja alles siis, kui kuulsin, et olen päriselt võitja, lasin mõtte ja kogu sellega kaasneva õnne valla,” räägib ta: “Koos võiduga tuli arusaam, et olen nüüd vägiteoga hakkama saanud. Tahan loomulikult veelgi edasi pürgida, aga hea on mõelda, et midagi väärtuslikku on juba tehtud.”
Martini hinnangul on tema edu võtmeks eelkõige kiire taip ja meeskonnatöö oskus. “Tagantjärele oleksin tahtnud mõnes ülesandes kiirem olla, kuid õnneks aitasid head kaaslased hädast välja,” mõtiskleb ta. Martin rõhutab, et meeskonnatöö on miski, mida tuleb pidevalt lihvida, võttes vajadusel juhirolli, arvestades kaaslastega ja ärgitades üksteist õigele mõttele. Ka ei saa alahinnata suhtlemise tähtsust. “Saates on korduvalt juhtunud, et keegi teab lahendust, kuid ei oska seda kaaslastele veenvalt selgitada,” räägib ta.
Innustavatel juhendajatel on olnud suur roll Martini kujunemisel. “Marge Oopkaup nägi minus alati potentsiaali rohkemaks ja motiveeris mind seda realiseerima. Just tema suunas mind ka arstiteaduse poole,” räägib noormees. Samuti kiidab ta õendustoimingute õppejõudu Tatjana Oolot (“Tema praktikumid on alati väga toredad ja ta õpetab oma ainet heade eluliste näidetega!”) ning oma kunagist jõutõstmise treenerit Ants Rosenbaumi, kellelt saadud teadmisi kasutab noormees siiani. Muide, Martinil on ette näidata mitmeid silmapaistvaid spordisaavutusi,    näiteks Eesti meistrivõistluste teine ja kolmas koht rinnalt surumises!

Martin usub, et igaühes on midagi inspireerivat – olgu selleks siis kaastudeng oma tööeetikaga või sõber, kes aitab mõnd probleemi lahendada. Teaduse suurkujudest innustavad teda inimesed, kes järgisid erialavalikul oma teed. “Ilmselt seetõttu, et ma ise läksin arstiteadust õppima vaatamata sellele, et mu lähedased tegelevad valdavalt IT-ga,” märgib noormees. Ajaloost toob Martin eeskujudena välja Mihhail Lomonossovi ja Benjamin Franklini: “Tahan olla sama motiveeritud ja pühendunud õpingutele ning mõjutada teadust nii palju nagu     nemad.”
Arstitudengina seisab Martinil ees pikk teekond, aga ka palju võimalusi. “Praegu näen oma tulevikku erakorralises meditsiinis või anestesioloogias, aga sageli ei asu arstitudengid tööle samal alal, millest õpingute algul unistasid,” arutab ta. “Rakett69” võitu peab noormees oma senise elu suurimaks saavutuseks, aga usub, et veel suuremad saavutused ootavad alles ees – ja kindlasti teadusvaldkonnas!

Autor: Kai Kaljumäe, 16.04.2023
Avaldatud: 18.04.2023
Fotod: Vesilind OÜ