Madis Roosma “Rakett69” võidustrateegia: usalda sisetunnet, aga kontrolli loogikaga

“Ärge kartke, et teil läheb kehvasti. Igal juhul lahkute saatest väärt kogemuste ja uute toredate sõpradega,” soovitab tulevastele teadusvõistluse “Rakett69” osalejatele Madis Roosma. Tartu Ülikooli tudeng tuli, nägi ja võitis – just tema pälvis teadusvõistluse 16. hooaja võidu ja sai Eesti Teadusagentuurilt 15 000 euro suuruse stipendiumi.

Madis, mis sulle “Rakett69“ võistluselt kõige enam meelde jääb?

Raketi võistluselt jääb mulle enim meelde lahedate inimestega enda proovile panemine. 

Kui mõtled tagasi oma teekonnale saates, siis milline hetk oli sinu jaoks murdepunkt, kus tundsid, et võit on päriselt saavutatav?

Esimest korda tundsin võiduvõimalust siis, kui sain teadusteatri saatest edasi, sest seejärel sõltus edasipääs mu enda oskustest ja õnnest. Tundsin võitmise tõenäosuse tõusu jõuliselt ka poolfinaali esimese ülesande ajal. Poole ülesande peal teadsin, et mul on üks mõõtmine vaja lõpetada ja siis on õige vastus käes, samas kui nägin, et teised veel sahmisid oma laudade taga. Aga ega eriti ühelgi hetkel ei olnud päriselt sellist tunnet, et nüüd ma võidangi võistluse ära, küllap sellepärast, et ma eriti ei mõelnud kunagi nii kaugele tulevikku.

Milline ülesanne kogu hooaja jooksul pani sind kõige rohkem proovile – kas vaimselt, füüsiliselt või närvipinge mõttes?

Ma ei mäleta, et mul ühegi ülesande lahendamise ajal oleks olnud tunnet, et närvipinge on nüüd nii suur, et ma ei saa hakkama. Võib-olla vahel jooksis mõte korraks natuke sõlme, aga enamasti sain selle sõlme üsna kiiresti lahti harutatud ja ülesandega edasi minna. Füüsiliselt panid mind kõige rohkem proovile aga lifti ehitamise ülesanne ja finaalis Rube Goldbergi masina ehitamine. Lifti ülesande hetkeks oli kolm pikka võttepäeva seljataga ja ma olin ikka päris kurnatud. Goldbergi masin hõlmas vähe soodsat unetundide koguse ja tööaja suhet. Vaimse osa poolest olid aga kõige kurnavamad Goldbergi masina ehitamine ja teadusteatri ettevalmistamine, sest mõlemad nõudsid pidevalt uute lahenduste ja alternatiivide väljamõtlemist.

Kuidas kirjeldaksid oma strateegiat võistlusel – kas läksid rohkem loogika, intuitsiooni või meeskonnatunnetuse peale?

Naljaga pooleks võib öelda, et selle jaoks, et sellel võistlusel hästi läheks, piisab heast lugemisoskusest ja pingetaluvusest. Kindlasti mängib ka oma rolli meeskonnatöö, kuid minul ei olnud vaja sellele eraldi rõhku panna. Üldiselt otsisin kõigepealt lahendust, mis tundub intuitiivset õige, ja siis vaatasin kiiresti üle, kas ta võiks ka päriselt sobiv lahendus olla.

Kui palju mõjutas sind kaamerate ja teleformaadi surve? Kas see muutis sinu sooritust?

Ilmselgelt lisas pinget juurde teadmine, et minu õnnestumised ja läbikukkumised jõuavad teleekraanile, aga huvitaval kombel suutsin võistluse ajal keskenduda peaaegu täielikult ette antud ülesannetele ning kaamerad ja ülejäänud võistlejad ära unustada. Kokkuvõttes mõjutasid need mind üllatavalt vähe.

Finaalis tuli ehitada Rube Goldbergi ahelreaktsioonimasin – milline oli sinu esialgne idee ja kui palju see protsessi käigus muutus?

Minu Rube Goldbergi masinas pidi olema vähemalt viisteist elementi, esimesest visandile plaanitud viieteistkümnest elemendist jäi lõplikusse masinasse sarnasel kujul elemente umbes kümme ehk ma olin algse plaaniga päris rahul. Põhilised muutused toimusid siis, kui suhtlesin varasemate finalistidega, kes oskasid nõu anda kahtlasemate elementide suhtes. Kohapeal pidin kahjuks mõnda elementi muutma, kas siis sellepärast, et kohapeal ei tundunud nende tegemine algselt plaanitud kujul mõistlik või lausa sellepärast, et element eksis piirangu vastu, millest oldi vaid Kristjanile teada antud. Kõige suuremad muutused toimusid aga viimase poole tunni jooksul, kui masina jaoks hädavajalik Raspberry Pi 5 (ehk sisuliselt väike arvuti, mis peopessa ära mahub) läbi põles. Elemendid, mis olid arvutiga seotud, pidime siis kiiruga mehhaanilisteks ümber tegema.

Mis oli selle masina juures tehniliselt kõige keerulisem osa?

Masina juures oli tehniliselt kõige keerulisem osa värviliste pallidega aja ühtlustamise süsteem. Sisuliselt oli mul masina alguses üks element, mis vabastas sõltuvalt käivitamise hetke kellaaja sekundite väärtusest erineva komplekti värvilisi palle, mis suunati masinas edasi. Masina lõpuosas oli üks element, mis käivitamise hetkel tegi saabunud pallidest pildi ja tuvastas pildilt pallide värvid. Tänu värvikombinatsioonile on võimalik tuvastada, umbes mis kell masin pallid vabastas, ehk kui kaua masin käinud on. Selle põhjal oli plaan välja arvutada, mitu võnget on vaja pendlil teha, et masin võimalikult täpne oleks.

Kui palju rolli mängis finaalis ajasurve ja närvipinge? Kas midagi läks viimastel hetkedel ootamatult valesti või vastupidi – õnnestus üle ootuste hästi?

Ajasurve ja kurnatus mängisid väga suurt rolli, nende tõttu ühendasimegi Raspberry Pi 5 valesti, mis lõhkus ta ära. Kui saime kindluse, et arvuti on tõepoolest katki, siis oli tunne, et võit on täiesti lootusetu. Oli üldse ime, et masina peale seda mingilgi kujul tööle saime, kuid kahjuks oli selle tulemusena masina tööaeg soovitud ajast kakskümmend sekundit lühem.

Rube Goldbergi masinad on sageli loovuse ja insenerimõtlemise kombinatsioon. Kumma peale sina rohkem rõhusid – esteetikale ja loovusele või tehnilisele töökindlusele?

Mul oli algselt plaan panna rõhku töökindlusele ja loovusele. Kuna mul oli võimalik kuni kümme sekundit oma aega “parandada”, siis oli minu jaoks elemendi ajaline täpsus vähem tähtis. Hindasin kõige enam seda, et element oleks minu meelest lahe ja et ta oleks töökindel ehk et masin jõuaks alati lõpuni. See kas element võtab vahel sekundi rohkem aega kui talle plaanitud oli või vahel hoopiski kaks sekundit vähem aega kui peaks, oli vähem tähtis.

Mis tunne oli hetk enne lõpptulemust – kas uskusid, et oled võitnud?

Arvestades minu masina ajaga oli mu ainus lootus võiduks see, et Kristjani masin jääb  seisma. Kui tundus, et see tõepoolest juhtus, oli seda üsna raske uskuda. Seda on tegelikult endiselt üsna raske uskuda.

Kuidas see võistlus sind inimesena muutis? Kas avastasid endas mõne uue tugevuse või nõrkuse?

Tuleb välja, et ma tulen pingega üllatavalt hästi toime. Ja teiste inimestega koostöö tegemine võib vahel olla meeldivam tegevus, kui arvata võiks.

Mida plaanid võidusummaga teha?

Nagu varasemalt oleme kokku leppinud, siis jagan mingi osa teistele raketlastele ja ülejäänu investeerin. Tõenäoliselt läheb mingi osa võidurahast välismaiste õpingute stipendiumitest puudujääva osa katmiseks. 

Kas plaanid kasutada ka praktikavõimalusi, mis võiduga kaasnesid?

Hetkel on mul kindel plaan minna CGI-sse suvepraktikale, teiste võimaluste suhtes pole ma veel seisukohta võtnud. Kuna üldiselt on mul põhirõhk siiski ülikoolil, siis võib juhtuda, et piirdun vaid CGI praktikaga.

Millised on su järgmised suuremad eesmärgid – kas näed end tulevikus teaduse, inseneeria, ettevõtluse või hoopis millegi muu juures?

Hetkel on mul järgmine suurem eesmärk natuke puhata. Kui aga pikemas plaanis vaadata, siis olen hetkel kahevahel, kas minna kuhugi informaatika suunitlusega tööle või tegeleda mingil kujul teadusega, olgu see siis matemaatika- või informaatikavaldkonnas.

Mille järgi valisid välja end enim mõjutanud õpetaja? Miks just Oleg Košik selle tunnustuse pälvis?

Oleg on kaugelt mind enim mõjutanud õpetaja, vähemalt minu teadmiste ja oskuste poolest. Ilma temata on vähetõenäoline, et ma nii palju matemaatikaga tegelenud oleks.

Kui peaksid andma ühe soovituse järgmistele osalejatele, siis mis see oleks?

Õpi lugema. Päriselt. Funktsionaalne lugemisoskus on kasulik asi, kui on kirjas mõni infokild, mis tundub täiesti seosetu ülejäänud ülesandega, siis peatu hetkeks ja mõtle, kas äkki on mõni vähem naiivne viis seda infokildu tõlgendada, mis võib ülesande kontekstis kasulik olla? Lisaks ärge kartke, et teil läheb kehvasti. Igal juhul lahkute saatest väärt kogemuste ja uute toredate sõpradega.

Vaata Rakett 69 16. hooaja saateid järele siit.