Mäeinsener Vesta Kaljuste: “Roheline mõtlemine nõuab suure pildi nägemist”

“Põlevkivi kaevandamise üle võivad energiakriisi tagajärjel tekkida uued arutelud, kuid roheleppest tuleb kinni pidada. Oma kohalikke maavarasid ei peaks aga siiski tähelepanuta jätma, tuleks laiendada nende kasutusviise ja kõrvalsaaduste väärindamisvõimalusi,” leiab mäeinsener Vesta Kaljuste.

Mäeinseneri ja Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi projektijuhti Vesta Kaljustet köidavad allmaakaevandused. Nii on ta pikalt töötanud põlevkivikaevanduste projekti- ning arendusjuhi ametis, oma doktoritöös uurib ta aga hoopis fosforiidi kaevandamise tehnoloogiaid, ehkki praegu pole veel mingit märki sellest, kas Eestis kunagi jälle fosforiiti kaevandama hakatakse ja põlevkivi on sattunud kliimamuutuste taustal põlu alla. “Maavarade kaevandamine ei kao, aga töö käibki selle nimel, mida maapõuest välja tuua, millist tehnoloogiat kasutada ja kuidas toormeid võimalikult tõhusalt väärindada,” ei karda Kaljuste, et tööpõld otsa saama hakkaks.

Projekteerida saab ka maa alla

Oma erialale sattus Kaljuste juhuslikult, tegelikult unistas Viljandis üles kasvanud tüdruk ehitusprojekteerija või arhitekti tööst. “Mu matemaatika riigieksam ebaõnnestus aga täiesti ja mind ei võetud soovitud erialal ülikoolis vastu,” meenutab Vesta Kaljuste. Ta jäi kodulinna Viljandisse, õppis nädalavahetustel majandust ja käis tekstiilivabrikus tööl. Kaks aastat hiljem oli küpsenud otsus uuesti ülikooli proovida. Seekord vaatas Kaljuste erialasid avarama pilguga ja avastas Tallinna Tehnikaülikoolist mäetehnika. “Lugedes õppekava kirjeldust,  mõistsin, et ka seal saab ju projekteerida, tõsi – maa-aluste ehitiste tarbeks, aga siiski. Sain ülikooli sisse ja kaks kuud hiljem olin juba veendunud, et see eriala sobib mulle.”

Juba esimesel aastal kuulsid mäetehnika kursuse tudengid, kui hea erialavaliku on nad teinud. “Meile öeldi, et mäetehnika spetsialiste on väga vaja ja juba õpingute ajal hakatakse meile tööpakkumisi tegema. Milline noor inimene ei taha kuulda, et teda oodatakse pikisilmi tööturule, eriti kui ta on kehvemate võimalustega perest,” tõdeb Kaljuste. Ja tööd on talle kõik need aastad jagunud – nii inseneribüroos Steiger kui ka Eesti Energias kaevanduste projekteerimisel ning arendamistel. Praegu on Kaljuste ringiga TalTechis tagasi, et jagada seitsmeteistaastast töökogemust tudengitele. Ta teeb kaasa Euroopa Liidu ühisprojektides  ja kirjutab ka doktoritööd.

Vaata maja tagant kaugemale!

Uuest õppeaastast laieneb senine maapõueressursside bakalaureuseõpe uuendatud õppekavaks “Maa süsteemid, kliima ja tehnoloogiad.” Vesta Kaljuste sõnul tulebki planeedi ressursse kasutades vaadata globaalset pilti – tunda maa- ja merekeskkonda, jälgida kliimamuutusi ning kasutada insenerioskusi, et inimesed saaks eluks vajalikud maavarad võimalikult tõhusalt kasutusse võtta. “Me vajame endiselt maapõueinsenere, kuid nüüd peavad nad olema ka roheinsenerid. Me ei saa minna kaasa mõtteviisiga, et ärme üldse tooda ega ehita, sest Eesti kaubamärk on puhas loodus. Puhas loodus on oluline, aga mis on meie riigi võimalused kui me ise midagi ei tooda, vaid kõik sisse toome ja ostame? Kui me oma maavarasid ei kasutaks, vaid need Kongost siia ekspordiks, poleks see sugugi keskkonnahoidlikum. Lihtsalt keskkonnajalajälg jääb mujale ja teekonna jalajälg on laiaulatuslikum. Peame vaatama globaalset pilti ja samas tegutsema kohapeal nii, et puhas Eesti loodus jääks meile jätkuvalt alles.”

Kaljuste sõnul kipub meil maavarade teema minema isiklikuks – on temaltki küsitud, kas ta siis iseenda maja taha mõnd liiva- või kruusakarjääri tahaks? “Olen vastanud, et minu erialal oleks väga silmakirjalik hakata sellisel juhul vastu töötama. Küll aga ma läheks kaevandajaga läbi rääkima, et endale saavutada võimalikult kasulikud tingimused – ma tahan müratõket, ma soovin ühisveevärki ja kõrghaljastuse ning bioloogilise mitmekesisusega ala,” räägib Kaljuste.

Kaevandused aina ohutumad

Energia- ja toormekriisi tõttu on riigid hakanud kohalikku maavara jälle rohkem hindama. “Kuni meil pole paremaid alternatiive, annab põlevkivi meile praegu teatava energiajulgeoleku,,” kinnitab Kaljuste. “Ehkki igasugune kaevandamine jätab keskkonda jälje, ei ole põlevkivi kaevandamine iseendast keskkonnaohtlik. Erinevalt metallide kaevandamisest ei kasutata kaevise rikastamisel kemikaale, mis reostab põhjavett. Jah, vett küll pumbatakse, mis võib kellelegi põhjustada kaevust vee kadumise, aga kaevandajajal on kohustus tagada, et seda kompenseeritakse ja probleem lahendatakse. Kui kaev jääb kuivaks, peaks selle omanik kindlasti kaevandajat informeerima,”  rõhutab mäeinsener. “Teine teema on see, et põlevkivi töötlemine suurendab Maa atmosfääris süsihappegaasi kogust, mis on globaalses vaates väike osa, aga siiski. Lisaks oleme ühinenud Euroopa Liidu roheleppega, mis tähendab CO2 emissioonide vähendamise kokkulepet.” Kaljuste hinnangul oleks mõistlik Eesti energeetilist maavara inimeste heaks siiski kasutada, leida uusi võimalusi selle väärindamiseks ja samas kasutada maksimaalselt ära kaevandus- ja tootmisjäägid. “Ida-Virumaa aherainemäed on heaks näiteks juba praegu – nende vastu tunnevad huvi väga paljud ettevõtted ja on erinevaid ideid, milleks neid kasutada.”

Vesta Kaljuste kinnitab, et Eestis on kaevandamine, kaasa arvatud allmaakaevandamine väga hästi seadustega reguleeritud, alates keskkonnakaitse normidest lõpetades töötajatele esitatud nõuetega. “Kõik algabki juba projekteerimisest, selle käigus viiakse miinimumini võimalus, et kaevandamise tagajärjel tekiks keskkonnarisk või oht. Lisaks ei tohi kaevandada tundlike objektide ligiduses või siis tuleb võtta maksimaalselt kasutusele abinõud, et mõju oleks minimaalne. Kaevandajal on kohustus tagada maapinna korrastamine,” loetleb Kaljuste. Ka töötingimustele ja tööohutusele paneb kaevandustööstus aina enam rõhku ning Vesta Kaljustel on sellega isiklik kokkupuude. “Ülikoolis õppides saime külastada Saksmaal asunud söekaevandust. Olime kilomeetri sügavusel maa all ja korraga jäi kogu töö seisma, masinad vaikisid, valgus kustus. Hetkeks oli täiesti kottpime ja hiidvaikne. Ootasime mitu minutit, siis selgitati meile, et tegu on avarii ennetamise automaatsüsteemiga. Söes on nimelt peidus looduslikud gaasid, kaevandades võib jõuda ühel hetkel sellise gaasikogumikuni. Teatud tingimustel võib metaan hapnikuga kokku puutudes plahvatada. Selles kaevanduses mõõdeti pidevalt kaevandusõhu metaani sisaldust. Kui selle määr tõusis liiga kõrgeks, katkes automaatselt kogu kaevandamise töö. Kaduma pidi ka valgus, mis eraldab soojust. Meil õnnestus sattuda täpselt ohuolukorra lävele, aga kõik oli kontrolli all. Aga selliste süsteemide väljatöötamine eeldab ühelt poolt looduse ja loodusseaduste tundmist, teisalt insener-tehnilist taipu,” võtab Vesta Kaljuste oma loo kokku.

TalTechi geoloogia instituut kuulub loodusteaduskonda ning ühendab loodusteadused, inseneeria ja IT. Instituudi uuendatud bakalaureuseõppekava “Maa süsteemid, kliima ja tehnoloogiad” lõpetajatest võivad saada roheinnovatsiooni- ja maapõueinsenerid, kliimateadlased, mereuurijad, geoloogid, andmeanalüütikud või mõned teised tuleviku ühiskonna nõudmistele vastavad spetsialistid.

Autor ja lisainfo:

TalTechi geoloogia instituut
geo@taltech.ee

Avaldatud: 20.06.2022
Fotod: Gennadi Baranov ja Pixabay