Maria Helene Tomberg – uurimistöö valmistab ette ülikooliks

Kümnendas klassis jooksid mul hirmujudinad üle selja, kui mõtlesin, et järgmisel aastal tuleb hakata uurimistööd kirjutama. Töö teemani jõudsin ma ringiga tänu meie kooli emakeele õpetajale Anu Kellale, kes teema kooli ühises foorumis omalt poolt välja oli pakkunud. Indrek Hargla „Kriminaalromaan vanast Tallinnast“ sarja olin ma pisteliselt juba lugenud ja juurelnud kõvasti selle üle, mis osa Tallinna kirjeldustest on seal tõsi ja mis mitte. Uskusin tõsimeeli, et neid teoseid on juba uuritud, kuid võta näpust – olin esimene.

Peale paari koosolekut juhendajaga hakkas mul mõte jooksma. Võtsin ette sarja neli esimest raamatut ning lugesin suvel vastu 11. klassi marker hammaste vahel need ka läbi. Seejärel kirjutasin välja lõigud, kus oli kirjeldatud Tallinna vanalinna ja linnasarase objektide füüsilisi omadusi ning otsustasin uurimistööks kasutada just sarja esimest raamatut „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“, sest seal esines enim kirjeldusi. Selles etapis pakatasin ma energiast, sest mu enda huvi teema vastu oli nii suur, et kibelesin kangesti raamatukokku teoreetilise osaga algust tegema.

Töötunde läks minu uurimistöösse meeletult ja tagantjärele olen ma enda üle uhke, sest pidasin õpingute, treeningute ja kohvikutöö kõrvalt koormusele vastu ning suutsin luua midagi, mis ka teistele huvi pakub. Nüüd aasta hiljem abituriendina kogu protsessile tagasi vaadates saan ma aru, kui ideaalselt töö teema ja metoodika mulle sobisid. Ma nautisin lugemist, detailidesse süvenemist, uurimist ja analüüsimist. Mu lemmikpaigad on alati olnud raamatukogud, kus riiulite vahel uudistades kogu tarkust sisse üritan ahmida ning mu töödistsipliin aitas mul kogu selle mahu juures alati ka järje peal olla.

Ma ei kartnud hetkekski, et uurimistöö võiks mingil põhjusel totaalselt ebaõnnestuda, sest omasin selle üle kogu kontrolli ega sõltunud teistest. Ma olen loomult perfektsionist ja püüan alati saavutada täiuslikkust, kuid sellise sisemise diktaatoriga on tihtipeale väga raske elada, sest ma ei tahtnud kuidagi uurimist lõpetada. Ühel hetkel tööle punkti panemine ja konkursile saatmine nõudis minult suurt eneseületust ning juba teise vooru edasi saamine oli minu jaoks suur õnnestumine ja tõeline üllatus, rääkimata veel III preemiast. Ma ei julgenud isegi unistada, et mu humanitaaralast tööd kõigi loodusteaduslike teadustööde kõrval märgataks ja esile tõstetaks.

Tunnustus süstis minusse enesekindlust ja kinnitas mulle, et saan ka tulevikus suurte projektidega hakkama. Teadsin juba varem, et töö tekstidega on mulle südamelähedane, kuid siiani olen ma oma õpingutes keskendunud pigem real- ja loodusteaduslikule suunale. Kuigi olen kujutanud oma tuleviku ette meditsiinivaldkonnas, võib nüüd juhtuda, et lähen oma advokaatidest ema ja vanaonu jälgedes hoopis õigusteadust õppima.

Uurimistöö koostamine valmistas mind omamoodi ette ülikooliks, sest mul on nüüd olemas iseseisva õppimise ja pikaajalise projekti läbiviimise kogemus. Kogu protsessi käigus sain toetuda vaid endale ning motivatsioon püsis mul kõrge just tänu sellele, et olin südamega asja juures. Kõigile, kes uurimistööd tegema hakkavad, soovitan ma valida teema, mis kõnetab just iseennast, sest keegi teine seda tööd õpilase eest ära tegema ei hakka.  

Maria Helene Tomberg
Gustav Adolfi Gümnaasium
Avaldatud: 18.05.2021