Maris Kivistik – kas Eestist võib saada veiniriik?

Võru linnast veidi lõunas asub hajali külake, mis ümbritsetud Haanja järvedest. Uue-Saaluse pole viimasel ajal avaliku tähelepanuta jäänud, kuna on koduks ka meie maa ühele silmapaistvamale alternatiivtalule, mille Maris ja Mati on üles ehitanud. Kuidas jõudis see paar – üks riigiametnik ning teine jahimees ja ettevõtja – kuldpulma reisil ärganud veinitootmise ideest oma veinibrändini?

Kui enesetundega on jamasti, tuleb rattalt maha astuda ja vaadata ennast kõrvalt

Maris on bioloogia taustaga ning päris põhjaliku kooliõpetaja kogemusega ametnik Keskkonnaametis. Ta juhib juba kümnendat aastat keskkonnahariduse osakonda, kuhu ta kutsuti, silmis sära ja soov Eestis oma valdkonda teiste, ettejõudnud riikide näitel arendada. Me võime tänaseks öelda, et temal on olnud kandev roll selles, et meil on looduskeskuste ja retkejuhtide võrgustik ning seda toetav rahastussüsteem, mille kaudu saavad Eesti kooliõpilased loodusõppekäikudel osaleda.

Liikumine õpetajaametilt loodusharidusse ei olnud osa lineaarsest karjääriteest. Maris tunnistab, et enda pisiperega tegelemine ja koolis õpetamine käisid tal ühel hetkel üle jõu ja viisidki lihtsalt sundmuudatusteni. Kui ma seepeale küsin retsepti läbipõlemise vältimiseks, teab Maris vastata päris otse ja keerutamata:

„Tuleb korraks rattalt maha astuda ja vaadata ennast kõrvalt – kas selline oledki? Kas teised tahavad sinuga suhelda, kui sa niisugune oled? Kui sa näed, et ei taha, siis sa pead tegema plaani, kuidas enda olukorda muuta ja hakkama igapäevaselt kirja panema, mida sa iseenda jaoks sel päeval ära teed. Selles on inimene tavaliselt üksi – keegi võib aidata küll mõtteid korrastada, aga enese heaolu peab igaüks ainult ise jälgima ja hoidma.“

Astelpajuga pidavat rikkaks saama

2000. aastal rajas Maris abikaasaga astelpaju põllu, kuna üks ümberkaudne istikukasvataja pakkus ärimehelikult astelpaju taimi ja jutustas lugusid, kuidas nende kasvatamisega saab rikkaks. Ehk oli see sestsaadik, kui Maris hakkas kodus 30 liitri kaupa veinitegu katsetama ja seda mitmekesist keemiat õppima.

Mõte väikese veinitööstuse rajamisest haaras nad lootusetult endasse 2017. aastal, kui Uue-Saalusele sai rajatud selleks eraldi köök. Edasine seisnes vaid kujutlusvõimes ja tahtmises end iseseisvalt harida. 

„Veini valmistamiseks pead endale põhitõed selgeks tegema ning seda on võimalik õppida e-kursuste kaudu ja lähiriikidest näiteks Soomes. Kuidas käitub pärm ning kuidas seened ja mikroorganismid tahavad elada? Kuidas tabada õiget maitset! Väga vajalikud on arvutused suhkru sisalduse ja happesuse kontrollimiseks. Täna piisab mulle kahest näidust ja neid valemisse sisestades saan ma retsepti veini tegemiseks, kuid õppimise käigus on palju matemaatikat ja keemiat vaja läinud.“

Eestis on tõsisemaid veinitootjaid umbes kümme. Nagu võime ehk põõsastele otsa vaadates isegi arvata, siis kõik marjad käituvad täiesti erinevalt. Hetkel toodetakse Uue-Saalusel suur osa veini sõstardest, õuntest ja astelpajust, kuid kuna Haanjas on loodusliku eripärana säilinud laialehiste metsade siilusid, siis küpseb ka mõte valmistada vahtramahlast mittealkohoolseid jooke.

„Ma ei arva, et Eestis oleks vaja iga hinna eest püüda toota viinamarja veini. Meie marjade mitmekesisus on palju huvitavam ja loob veel avastamata võimalusi. Selle idee levitamine on suur töö, mis tuleb ära teha toidupoodide, restoranikokkade ja toidublogijatega. Eesti inimene on kodumaise veini suhtes eelarvamustega nõukogudeaegsete kohalike veinide tõttu, mis olid liiga magusad ja mida kangestati piiritusega. Seda täna enam ei tehta.“

Marise julgus viis suuremate tõrgeteta eduni ning kuigi esimese 1000 liitrise veinikoguse valmistamisel oli värin suur, õnnestus see, ning õnnestusid ka kõik järgnevad veiniteod siiani. Kuigi hetkel jätkab Maris täiskohaga tööd Keskkonnaametis ja seda veel päris vastutusrikkal kohal, siis sisimas unistab ta stažeerimisest veinitootja juures, et end sügavamale sisse mässida. Küsimusele, kas sellest võiks ühel päeval saada tema põhiline tegevusala, vastab Maris igasuguse kõhkluseta „Jah!“

Ametniku vaate avardumine läbi ettevõtluse

Agroturism on maailmas levikul ja linnast tulevatele inimestele on huvitav näha, kuidas maal tegutsetakse. Turistid on väsinud kirikute vaatamisest.

„Ma kindlasti rõhutan taluturismi potentsiaali. Meile helistavad turismifirmad ja soovivad gruppidega pidevalt külla tulla. Ma ise tahaksin pakkuda maavanaema teenust – lastele võimalust näha, kuidas kanad välja näevad ja kuidas taimi kasvatatakse.“

Veinitootmisega alustamine on andnud Marisele ettevõtte juhtimise tõttu ka teistsuguse vaate riigiametnikuna sellele, kuidas Eestis elu käib.

„Ma arvan, et ametnik võiks kohustuslikus korras saada mingisuguse teadmise või kogemuse ettevõtlusest või mtü-ndusest. Ettevõtjana on vastutus 100%, kuid ametnikutöös seda nii vahetult ei tunne, kuna ressurss, mida sa kasutad, ei ole sinu enda oma.“

Kui mõelda ka sellele, mismoodi talu tööshoidmine võrreldes ametnikutööga välja näeb, siis ka veinitootmises on väga palju arvuti taga suhtlemist, arvemajandust.

„Veinikööki sattudki ehk korra või kaks nädalas. Suvekuudel on palju klientidega tegelemist ja suhtlemist. Kõige kohutavam on laoaruandlus ja aktsiisidega tegelemine.“

Kas veinil on positiivne kõrvalmõju?

Keskkonnaharidust tehakse selle nimel, et inimene tunnetaks oma ümbrust paremini ja teeks seetõttu elukeskkonda arvestavaid ja säästlikumaid otsuseid. Missugune positiivne kaasmõju võib olla aga sellel, kui rahvale rikkalikku veini pakkuda?

„Itaallased armastavad süüa ja juua ning teha seda seltskonnas. Me võiksime ka Eestis sellist mõtteviisi rohkem juurutada. Kindlasti on veinil funktsioon stressimaandajana. Ma ei räägi igaõhtusest joomisest vaid klaasitäiest nädalavahetuse alguses, mõõdutunne on oluline. Vein on toit, millel on tuhandete aastate pikkune ajalugu – see aitab meil lõõgastuda ja kindlasti on sellel roll suhtluse avatumaks muutmisel.“

Et lõpumõtetega mitte veini maitset keelele jätta, lõpetame lühildase sõnumiga noorsoole, mis puudutab haridust.

„Ükskõik mida sa ei õpi, siis ühel päeval läheb sul seda vaja. Ma ei näinud ette bioloogina, et mul matemaatika ja keemia teadmistest võiks kasu tulla aga täna lähevad need käiku. Õppida tuleb mitte ainult oma valdkonna sees, vaid omandada väga erinevaid asju.“

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Uku Andla
Avaldatud: 08.10.2020