Maris Prii – mis häda on ühel ettevõttel end start-up’iks nimetada?

Märkas keegi meedias endise minister Kingo küsimust, mille üks intervjueerija temalt üsna kiuslikul viisil välja pigistas? See kõlas: „Miks ei võiks kohe tavaline ettevõte olla? Miks peab end start-upiks nimetama?“ Valige oma pool või pidage end oskajaks sellele küsimusele vastamisel – kas teame tegelikult nimetada, mis asi see start-up on või miks selle mõistega seonduv eraldi kultuuriruum või „maailm“ on tekkinud? Seekordse intervjuu käigus selgus, et Maris Prii asi on see mulle selgeks teha.

Miks olla start-up?

Oma teadliku tööelu on Maris veetnud selliste algatuste juures, mis moel või teisel asetuvad oma määratluselt start-up maailmasse. Ta on olnud kaasatud noorte ettevõtete juhtimisse nende esimestel eluaastatel. Samas ajal, mil ettevõtjad hakkasid huvi tundma start-up kvalifikatsiooni omandamise vastu, tegutses tema ka vastavate taotluste hindajana. Kuigi juriidilises ega maksupoliitilises mõttes ei eristu start-up tavalisest ettevõttest, on sellel siiski mõned erisused ja selge tähendus.

„Ainuke koht, kus start-up mõiste on seadusandluses reguleeritud, on välismaalaste seadus. Kui viisat taotleb start-up’i kvalifikatsiooni saanud ettevõte, siis nad ei pea jälgima tavapäraseid viisatingimusi näiteks töötukassa ja palgatingimuste jälgimisel. Start-up ettevõttel peab olema tehnoloogiline ja innovatiivne komponent selles, mida nad teevad ning ettevõte peab olema skaleeritava ärimudeliga.“

Skaleeritavus tähendab seda, et ettevõtte teenust või toodet peab olema võimalik suhteliselt väheste ressurssidega pakkuda mitte ainult kohalikus, vaid ülemaailmses kontekstis. Start-up otsib väga tugevalt oma innovaatilise toote ja turu ühilduvust.

Maris tegutses kunagi Startup Wise Guys nimelises ärikiirendis hindaja ja läbirääkijana ettevõtetega, kes soovisid kiirendisse pääseda. Ettevõte Rebelroam osales selles kiirendis ja sealtkaudu tekkis Marisel esimene kontakt oma tänase tööandjaga. Selle suhtluse käigus tegi ettevõtte tegevjuht tugevat müügitööd, et Maris teispoole lauda koliks ja nende ettevõttesse tööle tuleks. Mis võis säärase usalduse tekitada?

„Ma arvan, et nad nägid, kuidas asjad saavad tehtud. Start-up elu on hektiline ja sellest ei tohi töötaja minna stressi ega pingesse.“

Marise ametinimetus Chief Operating Officer ehk COO ei leia head vastet eesti keeles. Kõige lihtsamalt väljendudes on ta tegevjuhi parem käsi – kui otsus on vastu võetud, vastutab tema suuresti selle eest, et see saaks täide viidud.

Rebelroami lugu

Avalikus transpordivahendis võib WiFi võrk olemas olla, kuid kasutajaid ei tee see enamasti just õnnelikuks. Rebelroam tegeleb andmeside liikumise optimeerimisega.

„Meie tehnoloogia optimeerib seda andmesideliiklust – mingeid tegevusi me blokeerime või filtreerime, teisi kiirendame. Kui sinu nutiseade läheb võrku, siis ta hakkab väga kiiresti uuendusi otsima ja neid alla laadima. Samas näiteks pilte ei pea pilve laadima avalikus võrgus. Sellised tegevused me piirame. Seda tehnoloogiat kasutavad bussid, rongid ja kruiisilaevad ning tulevikus üha rohkem ka lennukid.“

Rebelroam ei ole enam startup ettevõte, kuid nad otsivad endiselt toote ja turu head sobivust. Nende meeskonna 20-st inimesest suurem osa on Eestis, ülejäänud aga mööda maailma laiali.

„Pooled meie 20-st inimesest on välismaalased. Välisturgudele sisenemiseks on meil hädavajalik, et meie seas on inimesed, kes neid kultuuriruume tunnevad.“

Olles lõpetanud TTÜ-s avaliku halduse eriala, ei ole Maris kunagi avalikus halduses töötanud. Ta näeb siiski, et see haridus oli piisavalt laiapõhjaline, sisaldades maksunduse, rahanduspolitika, riigihalduse ja õiguse aluseid. Hea haridus on selline, mis võimaldab inimesel ümber orienteeruda – see aga ei tähenda, et inimene peaks liikuma kui putukas, õielt õiele…

„Kuigi erinevate organisatsioonide vahel liikumine kasvatab sind kui inimest ja annab väärtust töötajana, siis ma ei arva, et inimene peaks pidevalt ümber orienteeruma elu jooksul. Mingi aja jooksul võiks aru saada, mis on sinu tugevused ja neid rakendama.“

Missugune on Eesti positsioon start-up maailmas?

Eestil on maailmas kuvand kui väga innovaatilisest riigist, kes mõtleb esimeste seas uute tehnoloogiate kasutuselevõtu peale ja loob selleks ka õiguslikud regulatsioonid.

„Meie senine e-riigi areng on väga aidanud sellele kaasa. Maailmas on hästi kinnistunud e-residentsuse programm. Lisaks on meil väikses riigis nii mitu väga head start-up ettevõtet – ilmselt paikneme maailma tipus unicornide (haruldaselt edukad start-up’id) arvu poolest ühe elaniku kohta.

Ka start-up kogukond on muljetavaldavalt sidus ja tegutsemisvõimeline, algatades uusi fonde (nt. Haridusfond) või pakkudes suisa ise haridust (nt. Cleveroni akadeemia). Küsimus seisneb praegu selles, kuidas seda positsiooni säilitada. Kuigi kliima ega transpordiühendused pole ehk suurepärased, leidub veel üks oluline komponent.

„Suur küsimus on kultuurikontekstis. Meil on palju välismaalasi neis ettevõtetes tööl. Kui muu elanikkonna suhtumine kõikidesse välismaalastesse on negatiivne, olenemata mis tööd nad siin teevad, siis see kindlasti on takistav tegur. Tahetakse elada seal, kus sind väärtustatakse. Need, kes tulevad Eestisse tööle mujalt, on suurelt jaolt spetsialistid ja väga kõrgelt makstud spetsialistid, kes maksavad palju makse ja sooviksid ka täisväärtusliku elu vastu saada.“

Me ei kujutanud ette start-up kultuuri sellist tõusu

Kui tahta olla tehnoloogia start-up’i asutaja või selle juhtimises osaleda, siis see on VÄGA raske töö.

„Kui tahta aru saada aru, mis see maailm on ja mis emotsioonid sealt läbi käivad, siis vaadake filmi „Ükssarvik“. Kui tahta head ja mugavat elu, siis minge kuskile palgatööle. Alustav ettevõte võtab tohutult ressursse – kogu aja ja tähelepanu endale.“

Statistika kõneleb oma – enamus start-up lugusid, mis meediasse jõuavad, on positiivsed ja sellised, kus midagi head on juba toimunud. 75% lugudest on tegelikult negatiivsed, kus on üritatud ja pühendutud, aga sellest pole midagi välja tulnud.

„See võib mõjutada sinu lähedasi ja rikkuda vaimse tervise. Alguses tuleb töötada minimaalse palga eest väga pikalt lootuses, et ühel hetkel saab selle väga mitmekordselt kompenseeritud. Asutaja ei saa tegutseda üksi, vaid vajab meeskonda ning see peab koosnema inimestest, kes väga hästi oma rolli kanda võtavad. Meeskonnas võib valet rolli võttes kergesti läbipõlemine tekkida.“

Miks on vajalik praegu sellest kirjutada? Sest kaasaegne insener tegutseb enamasti kontekstis, kus otsus ettevõtluskiirendis osalemiseks jõuab temani varem või hiljem. Tema väga tugev tehniline pädevus võib leida rakenduse ka mõne olemasoleva ettevõtte sees, aga et oma leiutist või annet maksimaalselt kapitaliseerida, võib osutuda vajalikuks start-up ettevõtte loomine.

„Selles valdkonnas on tohutu puudus tehniliste alade spetsialistidest – arendajatest, tootejuhtidest ja turundajatest. Ning kui näiteks arendaja suudab mõista äriloogikat ettevõtte püüdluste taga, on see tohutu väärtus. Olenemata ametinimetusest või kogemusest otsitakse eelkõige inimesi, kes sobituksid ettevõtte kultuuri – kes oskaksid tulla pinge all rahvusvahelises meeskonnas toime ja ei vannu alla.“

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Maris Prii erakogu
Avaldatud: 08.10.2020