Mikk Mihkel Vaabel – kuidas ta sellele kohale sattus?

Täpselt aasta aega tagasi sadas samuti kerget lund ja sõitsin pärast pikka tööpäeva Viljandisse, külla ühele Cleveroni insenerile. Täna tegin sama. Cleveroni uus hooneosa on oma avara planeeringuga kaks korda muljetavaldavam, kui varasem tehasekookon. Töötajaid on nüüd 70 asemel umbes 170. Ukse peal ootab mind Mikk Mihkel Vaabel, kes on minu eelmise intervjueeritava, Märt-Erik Martensi endine kursakaaslane Tartu Ülikooli materjaliteaduse erialal.

Mikus on kohutavalt palju jutustaja kirge, kuid tema lood on piisavas struktuuris, et mul pole erilist põhjust tema mõttevalangut katkestada. Hoian toolist kinni ja kuulan.

Kooliaeg teadusteatri vedajana

Kooli ajal kuulus mu jutukaaslase vaimustus teadusteatrile. Keemia õpetaja Ave Vitsuti toel vedasid nad pinginaaber Jaagupiga käima sellise pidevalt uueneva formaadi, millest kuuldus levis piirkonnas väga kiiresti. Projektikirjutamise oskused kujunesid Mikul välja juba sel hetkel, kuna mistahes tegevustele toetuse saamiseks tuli neid vorpida palju.

„Me kirjutasime projekte, kus nimetasime täpselt, et tahame neid ja neid vahendeid. Võrdluseks näen, kuidas ka professionaalsed projektikirjutajad kirjutavad väga üldiste kuluridadega – meie tegevus oli väga täpselt paigas.“

Gümnasistina andis Mikk koos koolivennaga oma teadusteatri kogemuse baasilt ka vabaaine tunde. Selle käigus juhendasid nad endast nooremaid õpilasi, et need suudaksid ise ka teadusteatrit teha.

„Me ei orienteerinud end ärile vaid vaheldusele. Esimest aastakäiku juhendasime ise, järgmisel õppeaastal võtsime juba enda koolitatud noored kõrvale juhendama. Nii sirgus aasta-aastalt selgroog, kus asjad ei toetunud enam ainult meile.“

Gümnaasiumi lõpuks olid Mikk Mihkel ja Jaagup kasvatanud välja uue põlvkonna teadusteatri juhendajaid, kes vajasid vähe kõrvalt juhendamist. Tänaseks on Teeme Keemiat MTÜ juba pealekasvule üle antud.

Stratosfäärilennud ja teadusteatri edu innustasid edasi

Ülikooli ajal jätkusid tema põnevuse otsingud stratosfääri heeliumpallide lennutamisega. Selle tegemise idee sai tema sõprade seas kiirelt kinnitust ja esimese õpinguaasta kõrvalt veetis Mikk suure osa ajast Viljandis töökojas, kus oli võimalik kuude kaupa enda stratosfäärilendu ette valmistada. Lend, mis pidi esimest korda maailmas sooritama stratosfääris teadusteatri etendust ei õnnestunud, kuid pärast ühe kuu pikkust pausi saavutati eesmärk. Tänaseks on meeskond korraldanud hulganisti õnnestunud lende.

„Sama projekti raames korraldasime ka joonistusvõistlust „Kosmoselevant“, käisime Eestis suure hulga koole läbi, et lapsi teadusteatriga innustada ja siis kuulutada, et nad kosmoseelevante joonistaksid. Ootasime sadat tööd ja olime arvestanud auhinnafondi kolm kasti jäätist.“

Mis edasi sai? Omnivaga pidi Mikk esiteks sõlmima eraldi kokkuleppe, sest joonistused ei mahtunud tema postkasti. Need koguti aja jooksul postkontorisse. Esimest korda joonistusvõistluste töödele järele minnes sai ta kümneid saatelehti ja kaks suurt sületäit A3 ümbrikuid.

„Need olid ainult esimese nädala saadetised. Aga.. Kuidas me hindame neid? Me skännisime seda esimest tööde hunnikut 2 päeva sisse. Võistluse lõpuks laekus meile 1332 tööd!“

Eesmärk oli emotsiooni tekitada, kuid auhinnafondi tuli kiirelt suurendada. Kolmest jäätisekastist sai kümme ning tänu aktiivsetele joonistusvõistluse korraldustiimile kutsuti Viljandisse kokku umbes 100 inimest. See oli märgiline ja liigutav hetk, mis kinnitab, et heas tahtes lastega tegelemine toob emotsiooni tagasi.

Üleminek tööellu

Ülikooliga paralleelselt tegeles Mikk sotsiaalmeediaturundusega, kuid eksamiperioodil tuli põnevast valdkonnast loobuda. Tee viis hoopis teda ennast Viljandi kutseõppekeskuses turunduse ja ettevõtluse algteadmiseid õpetama. Sellega tegeleb ta väikese koormusega tänaseni. „Kui ma tahan kokana õnnestuda, pean ma ühel hetkel võib-olla avama oma söögikoha. Ja sel hetkel ei ole raha, et palgata turundusspetsialisti. Sa võid olla suurepärane kokk aga kui sa jätad mingi olulise lüli turunduses või äris täiesti tähelepanuta, siis sa kukud läbi ka kokanduses,“ põhjendas Mikk ettevõtlusõppe vajalikkust kutsekooli õpilastele.

Materjaliteaduse õpingute käigus sai Mikk aru, et ta oleks võinud minna keemiat õppima. Sealt sai ta tegelikult keemia pagasi ikkagi kaela, kuid sellele lisandus füüsika.

Oma bakalaureusetöö tarbeks uuris Mikk küünlatööstusele olulisi keemilisi parameetreid, kuid valdkonna uurimiseks leidus Eestis vähe abi. „Lõputöö elluviimine oli võimalik vaid tänu õppejõud Siim Salmarile, kellega koos kirjutasime EAS projekti ning leidsime võimalusi tegutsemiseks. Tegemist oli keemilise lähenemisega senisele edukale katse-eksitus meetodile, mida oli aastaid rakendatud. Istusin laboris pea pool aastat,“ meenutas Mikk.

Kool oli läbi ja ka kutseõppekeskuses täisajale jäämine ei olnud eriti kutsuv. Mida teeb sellisel juhul taibukas Viljandlane? Cleveronist varem veidi teades otsustas ka Mikk sinna ostuspetsialisti töökohale kandideerida.

„Sain tööle, aga huvitav on see, et ma leidsin oma töölepingult hoopis „tehnilise projektijuhi“ nimetuse. Minust sai kodupakiautomaati arendav projektijuht. Tööülesannete hulka jäi ka ostuspetsialisti ametikohustusi, ehk sisseostetavate toodete tellimine.“

Miku sõnul eelistavad eestlased uuringute järgi saada oma saadetist pakiautomaati. See tundub inimesele mugav, sest ta läheb siis ka poodi toitu ostma. Vestluskaaslane palub mul mõelda, kuidas oleks, kui nii pakid kui ka toit tulevad koju ja kõik see sõitmine jääks ära. Kodupakiautomaadi eesmärk on see, et pakk ootaks inimest kodus, mitte inimene ei peaks pakki ootama.

„Kasutan ise kodupakiautomaati ning näen, et see lahendab minu jaoks probleemi, mida ma ei oleks varem teadnud, et eksisteerib. Eestis on kasutusel pea 100 sellist automaati ja inimestelt on kostunud vau efekti.“

Mida õpetab aeg Cleveronis?

Mikk väidab mulle, et sellises keskkonnas inseneeriaga tegeledes on koguaeg äge – ei pea pärast tööd minema langevarjuhüpet tegema, et põnevust tekitada.

Arno Kütilt, ettevõtte asutajalt, on pidevalt tulemas tõeliselt tulevikku muutvad ideed. „Panna tuleb arenduses. Arenduses tuleb täiega panna. Kui hiinlased kopeerivad esimest versiooni, on meil kolmas versioon juba töös,“ nõustub Mikk lähenemisega.

„Tööturul on vähe kastist välja mõtlevaid insenere. Leidub neid, kes on oma pikaajalise kogemusega ülimalt meistrid, kuid ei oska ehk piisavalt unistada,“ mõtiskleb Mikk. „On au töötada meeskonnaga, kus inimeste silmad säravad oma igapäevatööd tehes. Meil on võimalus väikeses Viljandis tulevikku luua ning ühiselt unistada!“

Sume tunne on selle jutu lõpus. Cleveroni juht on loonud nõudliku, kuid äärmiselt väeka töökeskkonna. „Ta ei ole väike Elon Musk. Ta ongi Eesti Elon Musk.“ on Miku vastus minu vestluse lõpus püstitatud võrdlusele. Jätku!

 

Tekst: Jonas Nahkor
Pildid: Mikk Mihkel Vaabel, erakogu, päisefoto: Kaushik Panchal on Unsplash
Avaldatud: 22.01.2019