Milline oli noore inseneri preemia pälvinud Margus Sammelsaare teekond inseneeriasse

Kuidas sai alguse sinu teekond inseneeriasse ning mis selle valdkonna juures paneb su silmad särama? 

Minu teekond inseneeriasse algas eelkõige huvist ise midagi ehitada või leiutada. Võib-olla  polnud ka 90-ndatel kõik nii kättesaadav ning mõned mänguasjad tuli ise isa või vanaisa  garaažis ehitada. Minu õnneks lubati mul üsna varajases eas kasutada erinevaid tööriistu ja  õppida neid oskusi, kuidas midagi ise ehitada. Eks töö kiidab tegijat ja igasuguste leiutiste  taustal kaasnes ka väikene võidurõõm, kui midagi valmis sain. Tõenäoliselt see rõõmutunne  on universaalne, sõltumata saavutusest või projektist. Erinevus on ainult emotsiooni “suuruses” – mõni ägedam leiutis või projekt toob suurema ja pikema rõõmutunde. Ajapikku  hakkasin rohkem märkama igasuguseid tehnilisi probleeme, mida võiks lahendada. See võiks olla ka inseneride ühine nimetaja. Ja tõenäoliselt see soov lahendada tehnilisi  probleeme ja parandada olemasolevaid lahendusi on see, mis hoiab põnevil.

Kas sul oli ka erialavalikuga hirme ning kui olid, siis millised need olid? 

Ei mäletaks, et oleks olnud erilisi hirme erialavalikuga. Pigem oli ainukene mure kooliajal  see, et kas ma õpin ikka piisavalt hästi, et neid erialavalikuid enda jaoks lahtisena hoida. See  sõltus suuresti ikkagi õpiedukusest ja selle taustal ma hakkasin rohkem koolis ka pingutama. Mäletan hästi, et seitsmendas klassis tekkis üsna selge huvi inseneeria vastu ja  sealt edasi pidin ka hinded korras hoidma. Kuna mul oli iseeneselikult välja kujunenud  suund, kuhu poole liikuda ja mingi arusaam, kuidas sinna jõuda, siis hirmud kadusid. Selles osas mul pigem vedas, et see nii selgelt kujunes.

Milliseid arenguid ootab mehitamata õhusõidukite valdkond lähima 10 aasta  jooksul?

Mehitamata lennundus on ikkagi suures mahus militaarse suunaga ja sealne areng on praegu meeletu. Sõltuvalt maailmapoliitikast areneb ka mehitamata lennundus. Kui tänased konfliktid lahenevad, siis tõenäoliselt on oodata mehitamata lennunduse osatähtsuse langust. Siis otsitakse selles vallas lahendusi, mis sobivad tsiviilmaailma, aga  see proportsioon on tunduvalt väiksem. Aga praegu tundub, et konfliktide suuruse tõttu on  mehitamata lennundusele oodata väga tugevat kasvu, mis võib kesta aastaid. Igal juhul on  see praegu sektor, mis on ülioluline paljudele riikidele.

Kummuta või kinnita üks inseneeria valdkonnaga seotud müüt. 

Kas see päris müüt on, aga võin meeskonnajuhina kinnitada, et üks insener võib sobituda väga mitmesse inseneeria valdkonda. See tähendab, et kui baasteadmised on olemas, siis tegelikult uue valdkonnaga kohanemine ei võta eriti kaua aega. Oleme värvanud  lennuplatvormide meeskonda näiteks ka tudengivormeli liikmeid ja nad kohanevad väga kiiresti. Seega ei tohiks muretseda sellepärast, kas “liigne” spetsialiseerumine võib olla  karjääri mõistes mingit moodi piirav. Pigem ei ole.

Kui peaksid enda nooremale sinale paar soovitust andma, mis need oleksid? 

See on keeruline, sest tagantjärele tarkus on täppisteadus. Küll aga olen täheldanud, et noored pigem ei tunneta oma väärtust. Tihti on nad nutikamad ja õpivõimelisemad kui nad seda ise arvavad. Aga muidugi on oluline, et see enesehinnang oleks tasakaalus enese (konstruktiivse) kriitikaga. Selle tasakaalu leidmisele tasub mõelda.

Lugu ilmus Insener.ee kodulehel.