Monika Reppo: Arheoloogia vaheldusrikas maailm 

Hiiumaalt pärit Monika Reppo vaimustus juba lapsena kohalikest ajaloolistest paikadest ja unistas giidiametist, et põnevaid teadmisi ka teistega jagada. Hiljem sai talle järjest selgemaks, et tema kirg on arheoloogia. Tänaseks võib Monika pidada end Eesti ainsaks uusaegse klaasi eksperdiks ja sõnapaar “hall argipäev” on talle võõras. 

Monika meenutab oma vanaemade kodusid, mis olid ajaloofännist lapsele tõelised aardelaekad ning Siberisse küüditatud vanaisa, kelle elulugu tekitas suure huvi suguvõsauuringute vastu. Tallinna Mustamäe Gümnaasiumis läbis Monika Tallinna ajaloo eksami giidipraktikaga (“See oli nagu mulle loodud õppekava!”) ning edasisel erialavalikul jäid sõelale Tallinna Ülikooli infoteadus ja arhiivindus ning antropoloogia, mille ühe suunana õpetati ka arheoloogiat. “Gümnaasiumi ajal kuulasin TLÜ Studia Generalia loenguid, kus teadlased oma uurimistööd tutvustasid. Mulle jäid eriti silma arheoloogid ja antropoloogid. Pidin otsustama, kas tahan vaikselt arhiivis istuda või õues mütata ja inimestega suhelda. Leidsin, et oma püsimatu ja jutuka loomuga võin arhiivis töötada pensioniealisena!” meenutab Monika.  

Nüüd on Monikal käsil doktoriõpingud Tartu Ülikoolis ning tema uurimisteemaks on Eesti klaasikojad ja klaasitöölised 17.-19. sajandil. Teemani jõudis ta üsna juhuslikult: arheoloogiaettevõttesse, kus Monika bakalaureuseõpingute kõrvalt töötas, saabus klaasiteemalist uurimistööd tegema Soome teadlane Georg Haggrén. Töö jäi pooleli ning Monika viis selle lõpule, Haggrénist sai omakorda tema magistri- ja doktoritöö üks juhendajatest. “Leidsin oma niši – mitte keegi ei uurinud tollal peamise uurimisteemana klaasi,” räägib Monika. Tema magistritöö “Klaasnõude tarbimine kesk- ja uusaegsetes hansalinnades Tallinna (Revali) näitel” pälvis üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil II preemia ning tänaseks võib ta end uhkusega nimetada ainsaks (uusaegse) arheoloogilise klaasi eksperdiks Eestis. 

Monika sõnul iseloomustab arheoloogi tööd kõige paremini sõna “vaheldusrikkus”.  Ühe nimetuse alla mahub palju erinevaid ameteid: alates klassikalistest välitööde tegijatest kuni dendrokronoloogideni, kes uurivad puude aastaringe. Väljakaevamised toimuvad väga erinevates paikades, sealhulgas välismaal ning välitöö vaheldub laboriuuringute või sisetöödega, mille käigus koostatakse aruandeid, konserveeritakse ja karbistatakse leide ning kirjutatakse artikleid; peetakse ettekandeid ja loenguid. Mõni arheoloog vahetab “kuube” isegi mitu korda päevas. Monika ellu mahuvad peale doktoriõpingute ka välitööd, loengud ja andmete sisestamine. “Mitmel rindel vehkimine ei sobi igaühele ning akude laadimiseks keskendun vahepeal vaid ühele asjale,” tõdeb ta: “Aga olen kooli kõrvalt tööl käinud juba gümnaasiumist saati ning ise oma graafiku üle otsustamine on mulle äärmiselt oluline. Olen väga õnnelik, et saan teha tööd, kus kunagi ei oota hall argipäev,” on ta kindel.  Monikal on õnnestunud ka välismaal käsi mullaseks teha ja kaevamisi Inglismaa pisikestes külades peab kõige meeldejäävamateks. “Kuu aega mõisa kõrval telgis elada ja kriidisel põllul anglosaksi kalmistut kaevata ei saa just kogu aeg. Samas on igal objektil oma “staarleid” ja võlu,” leiab ta. Monika kõige ootamatum avastus pärineb Tallinnast Stoltingi torni kõrvalt, kuhu rajati Meremuuseumi laiendust: juhuslikult leitud auk viis sodi täis tunnelisse, mis osutus vangla käimlakastiks. 

Milliseid oskusi tulevasel arheoloogil arendada tasuks? Monika leiab, et talle on kõige rohkem kasuks tulnud võõrkeeled (teadusartiklite kirjutamiseks ja välismaistel ehitusobjektidel suhtlemiseks), üldine suhtlemis- ja kirjutamisoskus (aruannete koostamiseks ja läbirääkimiste pidamiseks) ja süsteemsus, samuti esinemisjulgus meediaga suhtlemisel ja loengute pidamisel. Kasu on ka spetsiifilisematest teadmistest nagu masinjoonestamine jooniste tegemiseks või mõõteriistade kasutusoskus, aga Monika kinnitab, et paljud tehnilised oskused saab omandada töö käigus ning eelkõige tasub keskenduda baasteadmistele. Näiteks põhikooli matemaatikast tuttava Pythagorase teoreemiga arvutatakse objektide omavahelisi kaugusi olukordades, kus mõõtevahendeid ei saa kasutada. Geograafiatunnist saab aga oskuse kaarti ja mõõtkava lugeda. Muide, arheoloogiafännid võivad end julgelt ka töövarjuks pakkuda!  

Arheoloogia huvilistel tasub uudistada ka Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi ülevaadet sotsiaalmeedia kontodest. Ka Monika on teadustöö tutvustamise veebis oma südameasjaks võtnud. “Esimesed katsetused tegin  Euroopa Arheoloogiapäevadel, kui koroonaohu tõttu ei saanud suurt ekskursioonigruppi kokku koguda ja tegin hoopis YouTube’i tuuri. Aasta eest haiglasse sattudes ning telefonis galeriid sirvides mõistsin, et mul on tuhandeid leiupilte ja -videosid, mida näevad ainult minu silmad,” räägib ta. Soovides kummutada eksiarvamust, et arheoloogid ja Muinsuskaitseamet peidavad põnevad leiud lihtsalt hoidlasse, otsustas Monika näidata, mida arheoloogid teevad, mida Eestis leitakse ning mida need leiud räägivad. Arheoloogile on olulised nii asjad ise kui ka kontekst nende ümber. Näiteks võib palju öelda selle põhjal, kas ese leiti müüri alt või poti seest või kuidas paiknevad nooleotsad lahinguväljal ning leidudega hooletult ümber käies võivad olulised teadmised kaotsi minna. “Suurem side kohaliku kultuuripärandiga aitab tõsta inimeste teadlikkust, austust ja huvi meie ühise ajaloo vastu,” hindab Monika.  

Monika tegemisi saab jälgida Twitteris, Instagramis ja TikTokis. 
 

Kus õppida arheoloogiat?

Bakalaureuseastmes alusta: Tartu Ülikooli ajalugu.

Magistriastmes saab tingimuste täitmisel arheoloogiat asuda õppima ka teise eriala lõpetanud tudeng.

Magistriõpe Tartu Ülikoolis, Tallinna Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias (viimases muinsuskaitseline ja ehitusarheoloogiline suund).
 

Autor: Kai Kaljumäe