Olesja Bondarenko, mikrobioloog

Mind on alati huvitanud need omadused, mida edukaks teadlaseks saamiseks tarvis on. On see hea õppimisvõime, vanemate eeskuju, pealehakkamisjulgus või miskit veel? Ja millal siis inimene ikka aru saab, et just teadustöö pakub talle rõõmu ja hingerahu? Võtame kasvõi Albert Einsteini – müügimehe poeg, kes õppis Zürichi polütehnikumis füüsikat ja matemaatikat, et seejärel patendiametnikuna töötada. Ja ometi – selle töö kõrvalt avaldas ta neli artiklit, mis muutsid maailma ja tegid ta üleöö tuntud teadlaseks. Ühesõnaga, kogu see edukaks teadlaseks olemise eelduste teema haaras mind, kui intervjueerisin Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi teadurit Olesja Bondarenkot.

Vaadates Olesja teadussaavutusi (muuhulgas Marie Skłodowska-Curie stipendium, L’Oréal’i-UNESCO programmi „Naised teaduses“ eripreemia, ja nii edasi) ei oskaks kuidagi pakkuda, et keskkoolis oli ta pigem väga heade tulemustega sportlane (keskmaajooksja), kellele küll ka matemaatika ja bioloogia meeldisid. Kuigi mingi sisemine tõmme teaduse suunas pidi Olesjal siiski olema, et ta peale gümnaasiumit Audentese spordikoolis läks hoopis Tartu Ülikooli geenitehnoloogiat õppima, sest see tundus kuidagi salapärane. Bakalaurusekraadile lisandusid magistri- ja doktorikraadid Tallinna Ülikoolis ning seda ikka geenitehnoloogias. Samal ajal asus ta tööle teadlasena… uurima nanoosakesi. Mis, tunnistan ausalt, on minu jaoks samuti üsna salapärane tegevus.

Näiteks hõbedast nanoosakesed on meditsiinis alternatiiv antibiootikumidele – nendega kaetud haavasidemed tapavad baktereid ja aitavad haava paranemisele kaasa.

Nano tähendab kreeka keeles kääbust. Nanotehnoloogia tegeleb viiruste ja molekulidega sarnastes mõõtudes olevate materjalide, seadmete ja süsteemidega, millel avalduvad erilised füüsilised, keemilised ja bioloogilised omadused. Neid omadusi saab kasutada uute materjalide loomisel, aga ka juba olemasolevate materjalide toimimise parandamiseks. Näiteks hõbedast nanoosakesed on meditsiinis alternatiiv antibiootikumidele – nendega kaetud haavasidemed tapavad baktereid ja aitavad haava paranemisele kaasa. Nanoseadmed võivad, vähemalt tulevikus, tegeleda haigustekitajatega ka otse organismis, parandada erinevaid vigastusi ja pikendada inimeste eluiga.

Nanoosakeste puhul tasub teada, et juba väga väikesed erinevused osakeste suuruses võivad põhjalikult muuta materjali omadusi, on see siis materjali värv või meditsiiniline mõju. Ja siin ongi nüüd see koht, kus Olesja töö muutub oluliseks – selleks, et mõnda nanotoodet kasutada, tuleb meil aru saada selle toote ohutusest, nii vahetul tarbimisel, aga ka tootmisel ja peale kasutamist. Näiteks, kas tootmistöötajal on nanotoote liini taga oht haigestuda mõnda kopsuhaigusesse või kas baktereid hävitav nanoravim jätab inimrakud ikka puutumata või mis juhtub ära visatud nanotootega. Nii pöörduvadki nanoosakeste tootjad, materjaliteadlased, Olesja ja tema kolleegide poole, et neile küsimustele laboris selged vastused saada. Nanoosakeste uurimisel tehtud avastustest kirjutavad Olesja ja tema kolleegid lisaks teadusartikleid, mida on näiteks Euroopa Toiduohutuse Agentuur ja Euroopa Kemikaalide Agentuur kasutanud meie kõigi tervist kaitsvate seaduste väljatöötamisel. 

Kuna intervjueerisin Olesjat tema kabinetis, kus kõik oli esmapilgul väga tavaline, siis tahtsin teada, kuidas ühe teadlase elu välja näeb. Tuleb välja, et see sõltub teadlasest ja sellest, kus ta oma teadusteel asub. Teadustee alguses, üliõpilasena, tuleb üsna palju aega veeta laboris katseid tehes. Teadmiste kogunedes kasvab pidevalt selle aja osakaal, mis kulub oma teadmiste kasutamisele ja teistele edasiandmisele. Olesja töös on valge kitliga laboriaega vähemaks jäänud. Aina enam jagab ta katsete tulemusi teiste teadlastega teadustöid kirjutades. Olesja teadusartiklite loetelu on muljetavaldav, suur osa tema artikleist on avaldatud mainekates ajakirjades. Siinkohal tuletab Olesja meelde, et ka ebaõnnestunud katsete tulemusi ei tohi ära visata, sest need võivad viia uute avastusteni. Palju tööd tehakse suurte projektide kaudu, mistõttu osa aega kulub nendega seotud taotluste kirjutamisele ja aruandluse esitamisele. Teisalt, tunnustatud teadlaselt küsitakse tihti eksperthinnanguid ja tagasisidet teiste teadlaste projektitaotlustele ja artiklitele. Olesja osaleb mitme Euroopa teadusprogrammi töös ning on teadusajakirjade (ACS Nano, Nanotoxicology, jpt) retsensent. Ning muidugi tuleb oma teadmisi edasi anda üliõpilasi juhendades. Olesja võtab selle kokku nii: laboris kulub tal ehk kuni viiendik, oma otsese teadustööga seonduvale kirjatööle pool ja ülejäänud tegevustele kuni kolmandik tööajast. Aga igal tõsiseltvõetaval teadlasel võib tööaeg oma tähenduse kaotada, ja sageli kaotabki, kui hea mõte vajab kirjapanekut või kui laborikatse ei taha kangekaelselt kuidagi välja tulla. Selliseid hetki tuleb ikka ette, kuid Olesjal juba püsivust jagub.

Olesja on öelnud, et vaadates inimeste elu, näeme esmapilgul vaid toimivaid süsteeme, olgu need siis nutitelefonid, lennukid või kosmoseraketid. Aga selle kõige taga on teadus, mis on need tehnoloogiad loonud ja kasutajale mugavaks ning ohutuks arendanud. Ja teadlaseks võib saada igaüks, kellele vähegi meeldib avastada ja uurida asju, mida ümbritseb teaduslik salapära. Vaja on vaid natuke pealehakkamist ja sihikindlust!

Tekst: Jaanus Leoste
Fotod: Johan Leoste; Pixabay
Avaldatud: 08.10.2020