Ragmar Saksing – ettevõtja ei tohi oma tootesse ära armuda

Koolist tulles liigub mõtleva inimesega kaasas hulk ideid, kuidas midagi enda ümber paremaks muuta. Kui palju on neid, kes viivad oma kavatsused päriselt ellu?

Mees, kellega ma täna vestlen, kasutab selle kohta sõnu: „Knowing and not doing is not knowing.“

Lugu Ragmarist on lugu sellest, kuidas visioonile ja ideele peavad järgnema reaalsed tegevused. Ning sellest, kuidas just tegutsemine on see, mille kaudu on kõige parem õppida.

Iseharimise teekond

Ragmar on lõpetanud merebioloogia bakalaureuse Tartu Ülikoolis. Õpingute käigus töötas ta merel bioloogilisel uurimisjaamal. Tarkvaraarenduse maailm kutsus, kuna seal oli hõlbus elatist teenida. Esialgu oli ta nii-öelda tõlgiks projekti juures, mis hõlmas nii veemajandust kui ka tarkvaraarendust.

„Knowing and not doing is not knowing.“

„Hakkasin kasutajaliideseid programmeerima, kuna mul oli hea tunnetus klientidega. Üsna varsti selgus, et mul tuleb projektide juhtimine märksa paremini välja, kui koodi kirjutamine. Tänaseks olen teinud 18 aastat tarkvara arendust.“

Ülikooli lõpetamisega samaaegselt juhtis ta juba 5-liikmelist tarkvaraarenduse tiimi, arendades näiteks sadamate väravates tuvastuse arendamise ning tarkvara puhkuse- ja vabaaja sektorisse. Kui senised kogemused enam edasi ei aidanud, läks ta uute teadmiste järele:

„Ma läksin Pro-eksperti rahvusvahelist tarkvaraarendust õppima.“

„Õppima Pro-eksperti, sa mõtled..“

„Jah, õppima läbi töötamise. Varsti kutsuti mind sinna telekomi valdkonna juhiks. Tundsin, et väljast tulnud inimesena sain muuta mõndasid kinniseid mõttemustreid.“

Selle järel tegi ta partneritega ettevõtte Fututec, mis pakub kaubanduskeskustele platvormi üürnikega suhtlemiseks ning asutas koos kaaslastega Shipitwise’i, mis on logistikatarkvara.

Mõlemad tegutsevad tänaseni, kuid Shipitwise’i juhatuses Ragmar enam ei tegutse. Kas mindi tülli?

„Shipitwise’i plaanitud ärisuund – ärilt kliendile lahendus – ei tõusnud lendu. Selle järel tegime pöörde ja arendasime ärilt-ärile lahendust. Seda olin ma varem teinud ja seetõttu enam ei huvitanud. Ma lahkusin sellest viisakalt.“

Tundub eestlasliku loogika vastane. Kui sind ootab edu ja sa oled alguses osaline, siis tee tööd ja ära virise. Aga nagu me näeme, siis kõik ei mõtle nii.

„Ma küsin alati – mida mina lisan siia tiimi. Kui ma toon juurde väärtust, siis on minul mõttekus. Samuti ma küsin, mida saab see või teine inimene tiimist. Mul on oma lühi- ja pikaajalised eesmärgid ja kui ma näed, et need omavahel ei haaku ja õppimist ei toimu, siis ma ei lähe sellega kaasa. “

Täna on Ragmari töö nõustada Tehnopolis väikeettevõtteid (hetkel üle 30-ne), kes tegutsevad rohetehnoloogia valdkonnas. Kuidas ja kellega siseneda välisturgudele? Millal on ettevõte küps investeeringute kaasamiseks? Millise asjatundja juurde kedagi suunata, kui oma teadmistest jääb puudu? Lisaks käivitab ta seal katuseorganisatsiooni, mille alla need ettevõtted koonduda saaksid.

Miks ei tohi tehnoloogiaettevõtja oma tootesse armuda?

Lihtsaid asju keeruliseks teha oskavad paljud. Lihtsaks oskavad asju jätta professionaalid. Seda nimetab mu vestluskaaslane lean start-up meetodiks või less is more põhimõtteks, mida alustava ettevõtte puhul on eriti vaja jälgida.

„Ma oskan näha arendusmeeskonnas, milline on kõige madalam õun, mis tuleb ära võtta. Teinekord tahavad insenerid teha tehnilist šedöövrit – et see oleks MINU monument. Ma ei ole nende tiimis oodatud tüüp. Iga ettevõtte kõige suurem kohustus on olla edukas ja edukas peab alguses olema kerge. Paljudel tänastel rohe start-upidel on peaaegu olematu toode.“

“Lihtsaid asju keeruliseks teha oskavad paljud. Lihtsaks oskavad asju jätta professionaalid.”

Kliendid räägivad numbrites, ega sattu sinu tootest vaimustusse: „Oi, kui lahedat asja te teete!“ Tema kas külastab või ei külasta, ostab või ei osta. Ta toob hea kujundi selle mõtte illustreerimiseks.

„Ma olen hea pagar ja oskan küpsetada maailma parimaid kaneelipirukaid. Ma avan oma pagaritöökoja ja oma poe, et neid pirukaid müüa. Kuid siis ma avastan, et minu edu sõltub kõigest muust, kui neist kaneelipirukatest. Tuleb end distantseerida, asuda kliendi kingadesse ja mõelda, mida tema vajab. Mida ma olen aja jooksul õppinud – sellel, mida mina arvan, ei ole palju väärtust. Väärtus on sellel, mida klient vajab.“

Mis vigu tehnoloogiaettevõtjad kasvamise käigus teevad?

Ragmar toob välja, et Eestis on tugev teaduse taust rohetehnoloogia ettevõtetes. Aga kuidas seda kapitaliseerida? Vahel pole selles suunas isegi mõeldud. Väga pika arendustsükliga toodete osas soovitab ta kasvõi osakese sellest turul realiseerida, mitte ainult kümnendite järel tekkivat tulemust ootama jääda.

Teiseks mainib ta, et Eestis on nõrk müügikultuur. „Rahvusvahelistele müükaritele ei maksta põhipalka, vaid tulemustasu, Eestis küsitakse põhipalka. Edukad ettevõtjad on retsilt head müüjad. Apple 10 tuleb ja kogu maailm teab, mis on face recognition. Sonyl on sama tehnoloogia 7 aastat väljas. Kes oskab müüa?“

Kolmandaks saame kinnitust, et liigne agarus on ogarus. „Alguses teed sa ettevõtet alustades ise kõik asjad ära. Asjade edenedes ettevõtte asutajad ei lase ülesannetest lahti, nad teevad kasvades samu asju edasi. Sa pead vahel kaugenema ja valima endale selles tordis kindla rolli. Vahel hakkavad rollid kattuma. Peab tekkima ainuisikuline vastutus kindlates piirides.“

Kas praktilised kogemused võivad asendada kõrgharidust?

Ragmar on õppinud läbi tegutsemise ning sedasi kujunenud iseenda õppejõuks. Tema turnimisväljakuks on alati olnud ettevõtlusmaailm ning kompetentsiks tarkvara arendus ja tehnoloogia.

„Põhjus, miks mind Tehnopoli kutsuti, oli selles, et ma olen praktiline ettevõtja, aga seal ei ole neid palju. Meil on kokkulepe, et kui mul on töö juures asjad korras, siis ma ajan oma ettevõtteid edasi ja täiesti avalikult.“

Ei taha lõpetada seda teksti sõnumiga, justkui haridus oleks tühine ning ka Ragmar ise tunnustab magistrikraadi olulisust. Aga kõlama jääb läbivalt siiski üks teine sõnum, mis paistab kerge teena, kuid rõhub tegelikult tohutule distsipliinile, vastutusvõimele ja enesejuhtimise oskusele:

„Põhiline, mida ma ülikoolist olen saanud, on teadmine, kuidas õppida. Aga oma lastel soovitaks ma ka töötada, et õppida.“

 

Tekst: Jonas Nahkor
Avaldatud: 19.06.2018