Raimond Tamm – insenermõtlemise väljakutsed linna tasandil

Linnad on elamiseks kompaktsed kohad ja kuigi me romantiseerime maaelu kui midagi eriliselt rohelist, on linnas kortermajas elamine ressursi- ja maakasutuse ning transpordi mõttes oluliselt säästlikum. Kuigi ka Tartu ei pääse sellistest nähtustest nagu valglinnastumine ja sellega kaasnev autostumine, tegutsetakse säästva linnamajanduse arendamisel silmapaistvalt. Tartus tegutseb koguni eraldi Tartu Regiooni Energiaagentuur, kes energiasäästu suurprojekte koordineerib. Abilinnapea Raimond Tamm – energia, linnamajanduse, keskkonnakaitse ja ettevõtluse alade vastutav linnavalitsuses – on üks, kes viimase kümnendi kestel neid arenguid vedanud.

Miks liikuda erasektorist avalikku?

Raimond võttis oma tööelu varasest etapist alates vastutust, töötades kiiresti kasvavas tootmisettevõttes erinevatel juhtivatel ametikohtadel kuni tootmisdirektorini välja. Seejärel oli ta suurettevõtte äritegevuse koordinaator Eestis. Lisaks ametialasele arengule näitas ta üles ka poliitilist aktiivsust ja pääses peagi Tartu linna volikokku. Keegi nägi tema sisu ja tegutsemisindu – selle kaudu jõudis Raimond enda väljundini avalikus juhtimises. Tänaseks teenib ta kolmandat perioodi Tartu abilinnapeana.

„Minu jaoks oli erasektorist avalikku tulek väljakutsuv periood. Erasektoris on nii, et kui oma tööd hästi teed, siis sind tunnustatakse. Avalikus sektoris võid kõik justkui õigesti teha, kuid alati on opositsioon, kes on kriitiline ja võib visata kaikaid kodaratesse.“

Milleks siis sellist vaeva endale kanda võtta?

„Erasektoris suudad sa põhiliselt oma ettevõttele head majandustulemust tekitada. Avalikus sektoris toimetades suudan ma aastakümneteks olulisi asju teha – olgu see infrastruktuuri teema, inimeste käitumise muutmine, mõistlik energiakasutus – selle muutuse loomine mind kindlasti paelub.“

Kõik linna suuremad strateegilised otsused – eelarve ja kohustuste võtmised – käivad läbi 49-liikmelise volikogu. Küllap on suur osa volikogust nõus, kui saadakse rahastus kortermajade renoveerimiseks – selle kaudu säästavad raha kõik. Võtame aga näiteks liikluse teema, milles kasu mõõde pole nii otsene.

„Loomulikult mitte kõik linnavolikogu liikmed ei arva, et Tartu peaks olema ennekõike kergliikleja sõbralik linn ja pooldavad autokesksemat lähenemist. Ka rattaringluse lahendust peab poliitikutele selgitama ja kõik pole kahe käega sellise asja poolt. On ka teine äärmus, kes sulgeks paremal meelel suurema osa linnast autoliiklusele.“

Abilinnapea peab esmalt oma valdkonna osakondadega panema paika, mis põhimõtetest uute projektide planeerimisel ja hangete koostamisel lähtutakse. Kui osakondade ette valmistatud ideed jõuavad poliitiliste otsustajateni, siis peab abilinnapea kaitsma neid volikogu komisjonide ees.

„Abilinnapea on selgelt pigem juhi, mitte spetsialisti ega administratiivjuhi rollis. Ta ei tegele otseselt personali ega alluvate juhtimise, lähetuste või palgaläbirääkimistega, vaid oma valdkonna eestvedaja, visionäärina.“

Rattaringlus ei ole eraldiseisev projekt

2009. aastal näitas Tartu liikuvusuuring, et inimesed jalgratast sisuliselt ei kasuta. 45% inimestest kõnnivad jala ja 25% kasutavad igapäevaselt peamiselt autot. Ühistranspordi kasutajate hulk on kõikunud järelejäänud 30% ümbruses. Täna on jalakäijate ja autosõitjate osakaal vahetunud – rohkem sõidab autoga, kui käib jala.

“Ma usun, et väga keeruline on muuta inimese harjumusi, kui ta on 30 aastat linnas autoga sõitnud. Noore inimese arvamusi on palju lihtsam kujundada, kui nad selle keskel kasvavad.“

„Autostumine toimub väga selgetel põhjustel. Asi pole selles, et inimesed, kes kesklinnas jalgsi käisid, on hakanud autoga sõitma. Selle põhjuseks on valglinnastumine ehk linna ümbruses uute asumite tekkimine. See on linna jaoks suuri väljakutseid esitav trend. Seda mustrit, kus pere auto peale pakitakse ja linna sõidetakse, on raske muuta. Kui sage peaks olema ühistranspordi ühendus äärelinna, et see oleks inimese jaoks tõsiseltvõetav?“

Inimeste liikumismustrites ei saa lühiajalise sekkumisega nihkeid saavutada. Pärast seda, kui linn oli strateegiliseks eesmärgiks seadnud kergliikluse osakaalu suurendamise, hakati esmalt rattateid ja rattaparklaid ehitama ning tehti seda aasta-aastalt kilomeetrite kaupa. Samaaegselt panustatakse kampaaniate ja toetuste kaudu – autovaba päeva korraldamine, rattahooaja avaüritused, rattaparklate toetused kortermajadele ja ülelinnalise rattaringluse käivitamine.

„Me tahtsime, et rattateede võrgustik oleks enne selle avamist piisav – täna on selge, et see tekitas uusi kasutajad juurde. Ma usun, et väga keeruline on muuta inimese harjumusi, kui ta on 30 aastat linnas autoga sõitnud. Noore inimese arvamusi on palju lihtsam kujundada, kui nad selle keskel kasvavad.“

Kas abilinnapea peab kindlasti olema poliitik?

„Mitte ilmtingimata. Aga selleks, et suuremates linnades olla tegevjuhtimisse kaasatud, peab ikkagi poliitilise valiku tegema – võimalusi on rohkem, kui sa oled poliitikas tegev.“

Poliitikuna tegutsemine on tinginud ka selle, et ma seda artiklit kirjutades Raimondi sõnastusi praktiliselt muutma ei peagi. Lisaks väljendusele on temas ajaga kujunenud mõni teinegi oskus, mis nõnda vastutusrikkal ametikohal üldse tegutseda võimaldab. Juhin kõneluse läbipõlemise ohu teemale, mille kohta Raimond nendib: „See on väga oluline tõesti…“

„…ma olen aastate jooksul õppinud mitte mõtlema tööasjadele väljaspool tööd. Lastega toimetamise, maatööde ja spordi tegemise ajal ei lase oma mõtet tööplaanidele ekslema. Sa pead andma endale puhkehetke. Teiseks on oluline paksu naha tekitamine. Kõik mida sulle öeldakse, ei pruugi olla tõde – sa pead oskama kriitikast välja võtta selle, mis sind päriselt aitab. Kriitika võib olla positiivne ja isegi see, mis käib sinu isiku kohta, võib olla tõde ja seda tuleb arvesse võtta. Samas ebaõiglast ja ülekohtust kriitikat ei tohi võtta südamesse ja lasta sel enda psüühikat paigast ära viia. Ma olen selle aastatepikku omandanud.“

Raimond ei olnud enne tööle asumist õppinud energiamajanduse ega keskkonna teemasid, kuid omandas need teadmisjanulisena oma töö käigus. Samas rõhutab ta, et järjest enam koguvad tähtsust meeskonnamängija oskused.

„Tänapäeval väärtustatakse töötajate puhul sotsiaalseid oskuseid – kuidas sa suudad teisi kuulata ja ennast selgeks teha. Sa võid olla väga hea spetsialist suurepäraste faktiteadmistega, aga kui sul pole oskust seda teistele selgitada ja edasi anda, siis su tee jääbki piiratuks. Enamus tööandjaid ei vaata enam kui edukas sa oled koolipingist tulles õppetöös olnud, vaid hindavad missugune meeskonnamängija sa oled – kas sa oled konfliktne inimene, kas suudad lahkhelisid ära klaarida. Kui inimene on lisaks suhtlusoskustele omandanud erinevate valdkondade spetsiifikat, siis tööandja näeb, et see inimene on võimeline ka õppima.“

Raimond sidus end varakult poliitikamaailmaga ning seal tema sotsiaalne närv arenes. Ta rõhutab mitmel korral: „Enesearengu teemade ja enda mugavustsoonist välja kiskumisega tuleb alustada noorelt!“

 

Tekst: Jonas Nahkor
Pilt: erakogu
Avaldatud: 08.10.2020