Raketlane Anette Kipso: mu suurim armastus on keemia

„Rakett69“ võistlusel siniste tiimis kaasa löönud Anette Kipso langes laupäevases episoodis võistluselt välja, kuid teadusmaailmas kohtab teda tulevikus kindlasti veel. Suure tõenäosusega hakkavad tema juhendamise all kunagi sirguma järgmised raketlased, sest neiu üheks unistuseks on saada väga heaks keemiaõpetajaks.

Esmalt Tallinnas Nõmme mändide all sirgunud ja hiljem Tabasalu lähistel kasvanud Anette meenutab, et tahtis lapsena saada kirjanikuks või lauljaks-näitlejaks. „Lugusid kirjutan aeg-ajalt siiani, aga kirjanikuametile enam ei mõtle. Praegu kütkestab mind hoopiski õpetajaamet ning selle mõtte eest võlgnen tänu oma keemiaõpetajale Katrin Soikale,“ on tüdruk tänulik. „Väga paljud minuvanused väidavad, et keemia on raske, keeruline, igav. Tahaksin seda arvamust muuta ning õpetajana saaksingi seda teha.“ Võib ka juhtuda, et Anetest saab tulevikus hoopis keemik. „Keemia on minu elu suurim armastus, seega tean, et mu tulevikuametiks on midagi keemilist.“

Väiksena armastas Anette laulda ja tantsida, koorilauluga tegeles ta 11. klassi lõpuni. „Siis tundsin, et aega jääb väheks ja panin laulmise veidikeseks pausile,“ meenutab raketlane. „13-aastasena avastasin enda jaoks Jaapani võitluskunsti aikido, millega tegelesin 3 aastat. Koroona tulekuga keerati aga maailm pahupidi ja trennis käimine katkes. Olen proovinud ka Brasiilia ju-jitsut ning hetkel käin Kalevi poksiklubis poksimas.“

Viimaste aastate suurimaks hobiks peab neiu aga just keemiat – ta lahendab ülesandeid, osaleb kõikvõimalikel olümpiaadidel, teeb aeg-ajalt katseid ja võimalusel proovib kätt ka teiste õpetamisega. „Minu keemiaõpetaja on keemiadidaktika õppejõud, seega kuulasin ka didaktikaloenguid ja tegin hiljuti keemiadidaktika eksami,“ lisab Anette.

Lisaks keemiale on tüdrukule meeldinud koolis ka muud reaal- ja loodusained nagu matemaatika ja füüsika – kuigi algklassides armastas eelkõige just keeletunde. „Mulle meeldib reaalainete loogika ja kord – ehkki keemias on iga reegli kohta vähemalt 10 erandit,“ muigab tüdruk. „Keemia võlub mind siiski kõige rohkem. Mulle on sattunud aastate jooksul väga ägedad ja toredad keemiaõpetajad, kelle tundides pole kunagi igav olnud. Kuna esimene keemiaõpetaja tundus inimesena hästi äge, siis otsustasin minna keemiaolümpiaadile. See aga osutus nõiaringiks, sest keemia on mu südameasi tänapäevani.“

End enim inspireerinud õpetajaks peabki Anette eelnevalt mainitud keemiaõpetajat Katrin Soikat. „Ta teeb oma tööd tohutu pühendumisega ja püüab olla iga õpilase jaoks olemas. Enne olümpiaade teeb pedagoog alati väga põhjalikke konsultatsioone, aga samas toetab läbi aasta ka neid õpilasi, kes end keemias nii enesekindlalt ei tunne,“ on ta vaimustunud. Tüdruku arvates on Katrin õpetajana alati positiivne ja sõbralik ning tekitab igas õpilases tunde, et on keemiaklassis teretulnud. „Minu jaoks on hea õpetaja see, kes innustab õpilasi rohkem teada saama ning tekitab neis tunde, et nad oskavad ja suudavad hakkama saada – ja seda Katrin ka teeb.“

Anette arvates annab haridus inimesele võimaluse erinevate õppeainete vahel seoseid luua ja maailma paremini mõista. „Üks asi on anda inimesele ette tuimad faktid – jah, ta võib need ära õppida, nende peale kontrolltöö ilusale hindele kirjutada ja siis need unustada. Hea haridus aga aitab nende faktide vahel seoseid luua ja just nende seoste abil mõistame maailma paremini,“ lisab tüdruk. „Võime ju rääkida bioloogias vitamiinide struktuurist ja öelda, et D-vitamiin on rasvlahustuv, ometi müüakse poes kihisevaid tablette, mis sisaldavad D-vitamiini. Vesilahusest aga D-vitamiini tänu rasvlahustuvusele eriti kätte ei saa.“

Ka üks senine suurim saavutus on neiul seotud just keemiaga – 11. klassis jagas ta Tallinnas keemiaolümpiaadi piirkonnavoorus ühe Reaalkooli õpilasega esimest kohta ning muidugi on Anette selle üle väga uhke. Tulevikus soovib ta keemiaolümpiaadi vabariiklikus voorus samuti hea tulemuse saada. Teiseks oluliseks saavutuseks on Gustav Adolfi Gümnaasiumisse sisse saamine – seda peale 10 aastat õppimist Tallinna 21. Koolis. „Uhkust tunnen ka selle üle, kui koolikaaslaste sõnul ma seletan õpetamisel hästi ja võiksin õpetajaks hakata.“

„Rakett69“ saatesse tuli Anette tänu sõbrale, kes sügisel võistlusele kandideerimisest teatas. „Mõtlesin, et kuidas ma temast ikka halvem olla saan – võin ju ometi proovida saatesse kandideerida. Jah, füüsika ei ole küll mu tugevaim külg, aga teadus paelub, nii et miks mitte,“ meenutab raketlane. „Tükk aega mõtlesin, kas ikka tahan kandideerida, kuid oma sünnipäeval saatsin kandideerimisankeedi ära. Esimesest eelvoorust sain mina edasi, kuid sõber mitte. Kusjuures küsimustele vastamine läks mul kenasti, aga akutrelli kasutamine oli nutune tegevus, sest ühtegi kruvi ma sisse ei saanudki.“ Tüdruk tunnistab, et saatesse saamine oli tema jaoks üllatav – ta ise arvas, et pole piisavalt hea.

Kuigi teises saates tuli tal pardalt maha astuda, sai Anette kaasa ühe ägeda kogemuse. „Kandideerimine andis mulle julguse proovida uusi asju – ei tea kunagi, mis võib sind oodata, kui sa vaid proovid. Saade ise aga andis mulle täiesti unustamatu elamuse ägedate inimestega. Oli täiesti uudne tunne kaamera ees tiimiga tegutseda. Olen ise märganud, et olen enesekindlam ja valmis proovima uusi väljakutseid,“ on ta osalemise üle uhke.

Oma õnnevalemi on Anette igatahes juba leidnud – keemia, sõbrad ja muusika. „Kõik, mis vähegi keemiaga seotud, toob alati naeratuse näole, vahet ei ole, kui kehv tuju parasjagu satub olema,“ muigab tulevane keemiaõpetaja. „Minu jaoks on väga olulised ka sõbrad ja mul on väga vedanud, et olen leidnud endale inimesed, kellega koos tunnen ennast vaba ja õnnelikuna. Tean, et nad on minu jaoks olemas.“ Õnnetunnet aitab suurendada ka muusika. „Kui koolist välja astun ja bussi peale kõnnin, siis lähevad kohe kõrvaklapid kõrva ja muusika mängib. Mõnikord Coldplay, mõnikord Linkin Park. Kui üksik tunne on, siis üks armas sõber tegi mulle kunagi playlisti, et ma teaks, et sõbrad on alati olemas.“