Raketlane Elis Lukner: puhanud pea on juba pool võitu

Menukas “Rakett69“ on saade, kuhu tullakse sageli väikese uudishimu ja suure ootusega – kuid vahel läheb kõik hoopis teisiti kui algselt plaanitud. Nii juhtus ka raketlase Elis Lukneriga, kes kandideeris saatesse pigem ettevaatliku katsetusena.

„Kandideerides mõtlesin, et tulen vaatan ringi, tutvun olustikuga, võib-olla teen veidi nalja, sest saatesse ma ilmselt ei saa, aga siis järgmisel aastal täie rauaga!“ meenutab Elis tagantjärele. Tulemus osutus aga üllatavaks. „Tegelikkuses läks veidi teisiti, ütleksin isegi, et task failed successfully!“

Saate võtted üllatasid Elist oma spontaansusega. Palju asju ei olnud ette määratud, vaid tuli kohapeal ise otsustada ja tegutseda. „Näiteks arvasin millegipärast, et meil on rivistustel etteantud seismisjärjekord, aga tegelikult organiseerisime end ise.“ Ka praktilised detailid osutusid oodatust meeldivamaks. „Ja toit oli palju maitsvam, kui ma eeldasin!“

“Rakett69” kogemus õpetas Elisele nii mõndagi ka iseenda kohta. Ta avastas, et saladuste hoidmine ei ole just tema tugevaim külg, samas kaldub ta mõnikord olema liigagi ettevaatlik. „Veidi oksüümoronlikult olen vahel jällegi tsipakene liiga ettevaatlik, mis tuleb kasuks ka, aga umbes kahel kolmandikul ajast mitte.“ Samas kinnitas saade talle midagi väga olulist. „See kogemus oli lõplikuks kinnituseks, et mulle väga-väga meeldib uute inimestega tutvuda, rääkida, muljeid vahetada.“ Ta lisab, et paar aastat tagasi poleks ta enda kohta midagi sellist arvanud.

Kuigi “Rakett69” on võistlussaade, koges Elis seal pigem koostööd kui vastasseisu. „Väga põgusalt nägin kaasraketlasi konkurentidena,“ tunnistab ta, kuid enamasti kadus see tunne kiiresti. „Üldjuhul unustasin ära, et lisaks minu tiimile on samas ruumis veel kaks tiimi.“ Tema jaoks oli olulisem kasutada haruldast võimalust suhelda ja uusi tutvusi luua. „Oleks kurb raisata aega, mis meil koos niivõrd ägedas keskkonnas on, konkureerimisele ja kahtlustvate pilkude vahetamisele, mitte suhtlemisele ja lugude tootmisele, mida lastelastelegi rääkida.“

Eriarvamuste ja pingete puhul peab Elis oluliseks rahulikku lähenemist. „Nendes olukordades teekski meeskonnaga hingetõmbepausi, kuulaks üle erinevad arvamused ja selle jooksul on konflikt juba mingis osas lahenenud.“ Pingeid aitab tema sõnul ennetada ka hea ettevalmistus. Täpne plaan ja rollide jagamine enne ülesande algust loob kindlama pinnase koostööks.

Elis õpib esimest aastat Hugo Treffneri Gümnaasiumis, enne seda veetis ta peaaegu kümme aastat Tartu Veeriku Koolis. Kooliteel on teda enim köitnud keemia ja eesti keel – kaks näiliselt väga erinevat, kuid tema jaoks loogikapõhiselt sarnast ainet. Keemiahuvi sai alguse juba varases lapsepõlves. „Huvi keemia vastu tekkis väiksena “Rakett69” saadet vaadates, just katseid – ega ma muust aru ei saanud.“ Hiljem fookus muutus. „Seitsmendas klassis olümpiaadimaailma avastades selgus, et naudin ülesannete lahendamist kõvasti rohkem kui lärmakas klassiruumis mingite ainete kokku segamist.“

Eesti keele juurde jõudis Elis tänu heale õpetajale. „Eesti keele huvi äratas minus eelkõige väga hea õpetaja Kristiina Järve,“ ütleb ta. „Olen väga tänulik, et ta leidis alati aega minuga õigekirja ja keele üle arutleda, mind õpetada ja kuulata, mis mul öelda on.“ Ta usub, et ilma selle õpetajata poleks huvi eesti keele vastu kunagi tekkinud. „Kristiinata oleksin täiesti teistsugune inimene mu huvide, aga ka huumorimeele poolest.“

Elise huvi eesti keele vastu süvenes, kui ta mõistis, et ka keel on tugevalt loogikapõhine aine. Eriti südamelähedaseks on saanud foneetika ja morfoloogia. „Selles osas on keemia ja eesti keel päris sarnased: aluseks loogika, aga mõlemas leidub absurdseid ja kohati naljakaid erandeid reeglistikus.“

Motivatsiooni keerulisi aineid õppida aitab Elisel teadmine, et ta õpib iseenda, mitte hinnete pärast. „Kui ma saangi veidikene halvema hinde, ei lähe ma lukku.“ Ta ei usu tuupimisse ning peab oluliseks teemale lähenemist erinevatest vaatenurkadest. „Kindlasti ei õpi ma ühekski tööks tundide kaupa tuupides ja ei soovita seda kellelegi.“ Olulisem on tema jaoks arusaamine ja seoste loomine – isegi siis, kui aega on vähe.

Tal on ka üks eriline õppimisharjumus, mis küll veidi naljakas, kuid toimiv. „Väga naljakal kombel on see enne kontrolltööd ööseks vihiku ja/või õpiku padja alla panemine.“ Kuigi ta ei tea, kas see päriselt teadmisi kinnistab, on tulemus tema jaoks selge. „Magan millegipärast niimoodi alati paremini kui muidu. Ja kõik teavad, et puhanud pea on juba pool võitu!“

Vabal ajal on Elis mitmekülgne ja uudishimulik: robootika, bridž, ronimine, lugemine, programmeerimine, küpsetamine, teater ja pikad jalutuskäigud. Teda huvitab palju ja see peegeldub ka tulevikuplaanides. „Arvan, et tulevikus tegelen ilmselt teadus-, võib-olla tehnoloogiavaldkonnas,“ täpsemalt keemia ja/või keeleteaduse suunal. Samas ei kujuta ta ette, et teeks kogu elu ainult ühte asja. „Tahan proovida uusi asju, erinevaid elukutseid.“ Eesti arengusse sooviks Elis kindlasti panustada, ehk isegi keele kaudu. „Väga lahe oleks luua näiteks uusi tehistüvesid nähtuste kirjeldamiseks, millele eestikeelseid sõnu veel pole.“

Oma senisteks suurimateks saavutusteks peab Elis kuldmedalit emakeeleolümpiaadilt, saksakeelsete lühifilmide konkursi võitu ning robootikavõistluse karikat – ja muidugi ka üht legendaarset jooksutulemust algklassides. Noori, kes kahtlevad teaduse sobivuses, julgustab ta katsetama. „Teadusega tegelemisel on nii palju erinevaid tahke, et kui esimesel korral miski ehk ei sobi, on võimalik proovida midagi järgmist.“ Ja nagu ta ise ütleb: „Kahetseda saab vaid asju, mida sa ei teinud.“

Vaata Rakett 69 saateid ka järele siit.

Foto: Vesilind