Raketlane Kristofer Torokoff: võib-olla lõpetan Tiibetis panda-arstina

“Rakett69“ osaleja Kristofer Torokoff on Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, kelle suurim huvi on matemaatika ning keda motiveerivad eelkõige ainevõistlused ja loogilised väljakutsed. Saates osalemine pakkus talle võimalust ennast proovile panna, õppida paremini toime tulema pingelistes olukordades ning kinnitas, et koostöö ja süsteemne mõtlemine on edasiliikumisel võtmetähtsusega.

Kristoferi haridustee on olnud mitmekesine. Eelkoolis käis ta nii Gustav Adolfi Gümnaasiumis kui ka Reaalkoolis, peamiselt väga praktilisel põhjusel: „Mulle ei meeldinud lõunaund magada,“ muigab noormees. Reaalkooli ta siiski sisse ei saanud ning nii sattus ta Tallinna Inglise Kolledžisse. Juba kooli algusaastatel sai selgeks, et kõige rohkem tõmbavad teda ikkagi reaalained. Seetõttu kandideeris Kristofer 7. klassi minnes nii Reaalkooli kui ka Gustav Adolfi Gümnaasiumi reaalklassi – sisse sai viimasesse, kus ka õpinguid jätkas.

Gümnaasiumisse astudes tuli taas koolide vahel otsus teha. „Valik kahe kooli vahel oli tegelikult väga raske. Reaalkooli paberid olid mul juba kodus allkirjastatud, kuid samal päeval, kui pidin need ära viima, mõtlesin ümber,“ meenutab ta. Otsuse taga oli ka tunnetuslik selgus: „Ma sain pihta Reaalkooli vihjetele – nad ei võtnud mind juba kahel eelmisel korral vastu.“ Gustav Adolfi Gümnaasiumis on ta õppinud alates 7. klassist ega ole seda otsust kordagi kahetsenud.

Kõige huvitavamaks õppeaineks peab Kristofer selgelt matemaatikat. „See on pika puuga kõige huvitavam aine minu jaoks,“ ütleb ta. Kuigi ta peab end tugevaks ka füüsikas, on seal motivatsiooni leidmine keerulisem: „Liiga palju fakte, liiga vähe elegantseid tõestusi.“ Samas naudib ta teadmiste omandamist laiemalt ning kuulab huviga kaasa ka bioloogia-, geograafia- ja ajalootundides.

Huvi reaalainete vastu süvenes eriti siis, kui Kristofer avastas aineolümpiaadid. „Need premeerivad lisapingutust ja sunnivad uurima ka kooli ainekavast väljapoole jäävaid, päriselt huvitavaid teemasid.“ Matemaatika on tema jaoks eriline just seetõttu, et see on tema sõnul „kõige puhtam mõtlemise ja loogika vorm – teoorias on kõik lahendatav ka ilma faktiteadmistele toetumata“.

Motivatsiooni keerulisi aineid õppida annavadki talle eelkõige ainevõistlused. „Need aitavad panna oma arengut perspektiivi ja loovad selge võistlusmomendi,“ selgitab Kristofer. Lisaks pakuvad head tulemused ka väga konkreetseid võimalusi. „Väga hea soorituse korral avaneb võimalus osaleda rahvusvahelistel olümpiaadidel, mis tähendab sisuliselt ka tasuta reisi,“ selgitab ta. Raketlane on nende „nn lotopiletitega“ sattunud näiteks Taisse, Luksemburgi ja Horvaatiasse, lisades muigega: „Kahjuks peab enne päris palju õppima.“

Õppides on tal välja kujunenud kindlad harjumused. „Õppides kuulan alati kõrvaklappidest muusikat ning eelistan asjad teha ära ühe hooga – kui millegagi alustan, ei taha enne pooleli jätta, kui see on tehtud.“ Oluliseks peab ta ka sporti vaimse töö kõrval: „Valin pika päeva puhul pigem trenni kui veel poolteist tundi lisa õppimist.“

Teda on kooliteel enim mõjutanud põhikooli klassijuhataja ja bioloogiaõpetaja Helina Reino. „Ta lähenes igale teemale loogiliselt ega nõudnud kunagi pelgalt faktide päheõppimist. Minu jaoks on see ainuõige viis ükskõik millise aine õpetamisel,“ ütleb Kristofer. Samuti innustas õpetaja teda järjepidevalt ainevõistlustel osalema ning aitas keerulisi otsuseid laiemasse perspektiivi panna, sealhulgas gümnaasiumi valikul.

Vabal ajal on Kristofer väga aktiivne. Ta tegeleb võrkpalli, korvpalli ja jõusaaliga, vahel ka ronimise või padeliga. Talvel meeldib talle mäesuusatamine, suvel rattaga sõitmine. Lisaks on ta hõivatud õpilasfirmaga ning osaleb eelnevalt mainitud erinevatel ainevõistlustel. „Tahaks alati nii palju rohkemate asjadega tegeleda,“ tunnistab ta.

“Rakett69”-sse kandideeris noormees üsna lihtsal põhjusel. „Kuulsin sõbralt, kui äge kogemus see on ning mulle meeldib ennast üldiselt proovile panna.“ Võtetel üllatas teda eelkõige nende pikkus ja intensiivsus. „Uni muutus väga kiiresti unistuseks. Pärast esimest võttepäeva ilmnes, et see on rohkem vastupidavusala kui pubi viktoriiniõhtu.“ Samas oli ka positiivseid üllatusi: „Toit oli üllatavalt hea.“ Kaamera ees olemine osutus vähem pingeliseks, kui ta kartis, küll aga oli harjumatu meik. „Raske on ilus olla,“ naerab Kristofer.

Saate käigus õppis noormees enda kohta nii mõndagi. „Õppisin paremini kaotusega toime tulema,“ ütleb ta ning lisab, et kogemus kinnitas varasemat arusaama. „Eelistan ülesandeid, kus on rohkem aega lahendamiseks,“ tunnistab Kristofer.

Suhe teiste osalejatega oli tema hinnangul pigem meeskonnavaimule kui konkurentsile keskendunud. „Teiste nägemine ainult konkurentidena ei annaks selles formaadis mingit eelist,“ ütleb ta, viidates sellele, et koostööd tuli teha kõigiga ning mängus oli alati ka õnne. Mitmeid osalejaid tundis ta juba varasemast, näiteks aineolümpiaadidelt, kuid see ei andnud tema sõnul mingit otsest eelist.

Eriarvamuste ja pingete korral peab Kristofer oluliseks demokraatiat. „Arvamused tuleb rahulikult läbi arutada ja lõpuks ühise otsuseni jõuda.“ Tema jaoks on tähtis valida, keda usaldada, ja siis ka päriselt usaldada. „Püüan pigem toetada ja küsida suunavaid küsimusi, mitte oma arvamust peale suruda,“ ütleb ta, lisades samas, et naudib ka ise juhtimist.

Tulevikku vaadates näeb Kristofer end hariduse mõttes pigem inseneerias. „Mind huvitavad matemaatika ja füüsika ning väidetavalt see õpetab ka päriselt süsteemselt mõtlema.“ Samas ei välista ta ka teisi suundi: huvi iduettevõtluse ja finantssektori vastu on kasvanud ning elu võib teda viia hoopis ootamatusse kohta. „Võib-olla lõpetan üldse Tiibetis panda-arstina,“ muigab ta.

“Rakett69”-s osalemine ei muutnud otseselt tema tulevikuplaane, küll aga andis enesekindlust. „See andis julgust sihtida elus kõrgemale.“ Teadlikult soovib ta edasi arendada eelkõige distsipliini. „Motivatsioon on paratamatult ebastabiilne,“ ütleb ta, rõhutades, et oluline on oskus tegutseda ka siis, kui tuju pole ja mugavus kipub tagasi hoidma.

Eesti arengusse panustamist peab Kristofer oluliseks, kuigi näeb enda rolli pigem ettevõtluses. „Eesti on mulle kallis ja seetõttu kavatsen tulevikus panustada, kasvõi kaudselt, haridusse, sest usun, et see on kõige võimsam edasiviiv jõud.“

Oma seniseks suurimaks saavutuseks peab ta mitte niivõrd konkreetset tiitlit, vaid hoiakut. „Olen jõudnud punkti, kus püüan teadlikult iga päev kasvõi natuke areneda,“ ütleb ta. „Tunnen, et liigun järjepidevalt selle suunas, milline võiks olla minu parim versioon kümne aasta pärast.“

Noori, kes kahtlevad, kas teadusega tegelemine võiks neile sobida, julgustab Kristofer lihtsalt proovima. „Kunagi ei tea ette, mis päriselt meeldima hakkab.“ Tema sõnul on teaduse puhul hea see, et juba gümnaasiumis on võimalik selle maitse suhu saada – näiteks uurimistöö kaudu.

Vaata Rakett 69 16. hooaja saateid järele siit.