Raketlane Rudolf Kivi püüdis väiksena lendavaid elevante

Rudolf on sündinud Tallinnas ning veetnud seal ka kaheksa esimest eluaastat. „Siis aga avati Pärnu lähistel Lottemaa, kus mu ema tööle hakkas. Kolisime Pärnusse ning seal lõpetasin ka põhikooli,“ meenutab noormees. „Hetkel resideerun aga hoopis Tartu külje all Nõos, kus ma koolis käin.“

Lapsepõlvest on raketlasel palju toredaid mälestusi. „Mulle meeldis väga metsas käia, nii seenel kui ka niisama matkamas ja telkimas. Veel mäletan ma jalutuskäike isaga Tallinna vahel, kus käisime fantaasiarohketel matkadel lendavaid elevante püüdmas,“ räägib Rudolf. „Ema mängis mulle tihti käpiknukkudega erinevaid muinasjututegelasi, kellega sain vestelda. Natuke hilisemast east tuleb meelde ette üks autosõit oma vanema venna Kristjaniga, kes mulle ruutjuure selgeks õpetas. Ma käisin sel ajal 4. klassis, seega lahe oli uus tehe selgeks saada ja sealt tuli ka suur huvi edasi õppida.“

Huvi paljude erinevate asjade ja teemade vastu on Rudolfit saatnud kogu elu. „Lotte eeskujul läksin väiksena judosse, millega tegelesin kokku umbes kümme aastat. Judos käies ma seda küll nii hästi ei mõistnud, kuid nüüd tagantjärele näen, kui imeline spordiala see oli ja kuidas see mind kujundas,“ mõtiskleb raketlane. „Väiksemana käisin ka robootikas ja loodusringis, vanemaks saades asendusid need erinevate olümpiaadide lisakursustega, näiteringiga, kergejõustikuga jne. Praegu käin ma kooris, rahvatantsus ning väitluses, tegelen veel olümpiaadidega ja muude sündmustega nagu näiteks viimasel aastal noorte poliitikasimulatsioonid.“ Noormehe tegemiste hulka kuulub ka jõusaal ning ta elu üks suurimaid kujundajaid on Lottemaa, millega viimased 10 aastat ühte või teistpidi seotud on. „Hetkel mängin seal kärbes Jaaku.“

Raketlane usub, et haridus annab oskuse ennast väljendada ja infot koguda. „Aina tähtsamaks läheb informatsiooni kogumise oskus, nn funktsionaalne lugemine, mida tegelikult haridus päris hästi treenib. Sellist oskust treenivad kõik reaal- ja loodusained,“ leiab Rudolf. „Teine tähtis osa on saadud informatsiooni esitamine ja esitlemine. Selle jaoks on hariduses loovamad humanitaar- ja kunstiained. Kooliharidus kujundab välja meie oskused informatsiooni töödelda ja ühtlasi on ka sotsiaalelu keskus. Haridus, ükskõik mis moel, on igale inimesele vajalik.“

Talle endale on koolis eelkõige meeldinud just reaalained, eriti matemaatika ja füüsika. „Nende võime seletada maailma minu arust väga kaunis keeles, matemaatikas, on erakordselt paeluv ja silmailu pakkuv. Nad avavad täiesti uue, fantastilise maailma. Mida paremini sa mõistad matemaatikat, keemiat ja füüsikat, seda hämmastavam maailm paistab. Ta toob ilmale selle lapseliku võlu tagasi, kuid hoopis teisest nurgast.“

Rudolf nimetab end enim mõjutanud õpetajaks põhikooli füüsikaõpetaja Pärt Kukke, kes lisaks õpetajaks olemisele oli tema sõnul ka hea sõber. „Ta inspireeris mind ajal, kus mul ei olnud veel nii palju sõpru ja ma polnud endas päris kindel veel. Õpetaja suunas ja aitas mind füüsikas, kuulas mu teooriaid ja näitas juurdegi. Tänu temale hakkas mind ka teaduse praktilisem külg huvitama. Aga tegelikult on mul kõik õpetajad olnud imelised. Ma peaksin nad kõik nimetama, nii Uulust kui ka Nõost. Parimad õpetajad!“

Noormees peab oma suurimaks saavutuseks seda, et on kujunenud nii mitmekülgseks. „Ma saan teha teatrit, teadust, sporti ja ka sõpradega aega veeta. Käisin iMEPil (International Model European Parliament), olen saanud sadu positiivseid tagasisidesid Lottemaa külastajatelt, käinud korduvalt olümpiaadide vabariiklikes voorudes, käinud inspiratsiooni teemal kõnelemas gümnaasiuminoortele ja muidugi jõudnud „Rakett69“ saatesse,“ on ta uhke. „Selle kõige juures jõudnud ka palju sõpradega aega veeta ja muud põnevat teha. Ma tahaksin veel potentsiaalis jõuda rahvusvahelistele olümpiaadidele, võtta tõsisemalt käsile väitlemise, realiseerida mõne oma äri-idee, tegeleda teatri ja filmiga ning palju muud. Palju on olnud, veel rohkem on ees!“

Käesoleva hooaja eel tuli „Rakett69“ saatesse kandideerima mitukümmend Rudolfi koolikaaslast, seega otsustas ta nendega ühineda. Eeskujudeks ja inspireerijateks möödunud aastal osalenud koolikaaslased Raimond Metsalu ja Mari Lee Lumberg. „“Rakett69“ on andnud mulle imelised tutvused. Üle kõige väärtustangi ma elus hetkel just tutvusi ja siin võistlusel on nii targad ning andekad noored ja korraldajad, et kohe lust on osa võtta. Veel on saade andnud mulle kõva kogemuse nii ülesannete lahendamises kui ka telega tegelemises.“

Just õnnelikud inimesed tema ümber muudavad õnnelikuks ka Rudolfi. „Üritan võimalusel inimesi enda ümber õnnelikuks teha, sest siis olen ka mina õnnelik. Veel olen ma loomulikult õnnelik siis, kui midagi saavutan. Olgu see uus rekord jõusaalis, saavutus olümpiaadil või mis iganes – hea saavutus teeb ikka tuju heaks.“

Samas mõtiskleb ta, et alati ei saagi õnnelik olla. „See oleks hullumeelsus ja ilmselt hakkaks igav ka. Kui olen vahel õnnetu ja mind valdab lõputu melanhoolia, meeldib mulle mõelda, et ma ju olen varem õnnelik olnud, tähendab – ma olen võimeline veel õnnelik olema. See mõte aitab mind oma lihtsuse ja loogikaga. Veel aitab mind keerukates olukordades justkui suure pildi vaatamine. Ehk kui miski tundub hetkel väga traagiline, tundub see terve elu perspektiivis lausa koomiline.“

Lugu ilmus Fortes.