Raketlane Violeta Jürgens: üritan jääda positiivseks igas olukorras

Tartust pärit Violetast oleks võinud sirguda tõeline dinosauruste uurija – nimelt tundis ta algklassides nende hiiglaslike roomajate vastu suurt huvi ning oli nelja entsüklopeedia abil endale iga liigi nime nii eesti kui ka ladina keeles pähe õppinud. „Ma olin täielik dinosauruste ekspert,“ meenutab tüdruk. „Pärast dinosauruste faasi sai minust aga mütoloogia fänn, eriti paelusid mind Vana-Egiptuse uskumused.“ Nüüd täiendab ta oma teadmishuvi ka ise erinevatesse riikidesse reisides: raketlase lemmikuimad sihtkohad on seni olnud Dubai, Rooma ning Veneetsia.

Lisaks tegeles tüdruk noorena ka erinevate spordialadega nagu jalgpall, ujumine, kergejõustik ja tantsimine. „Praegu tegelen boulderdamisega ning kui parasjagu lund maas ei ole, siis käin kaks korda nädalas jooksmas,“ sõnab Violeta. Sportlikuks hobiks on ka batchata, mille kursusel ta koos poiss-sõbraga tempokaid tantsusamme harjutab.

Spordi- ja teadushuviline tüdruk on ka väga musikaalne. „Vanemad avastasid mu musikaalsuse siis, kui ma 4. klassis käies tuttavate pool hakkasin järsku klaveril esinema,“ meenutab Violeta. „Olin veidi noote uurinud ja välja selgitanud, kus asub klaveril C-noot.“ Ta hakkas võtma eraõpetaja juures klaveritunde ning tegeles põhikoolis ka koorilauluga.

Ka olümpiaadidel käimist peab Violeta üheks oluliseks hobiks, sellega alustas ta samuti juba algklassides. „Algkoolis käisin matemaatikaolümpiaadil, 9. klassis osalesin absoluutselt kõikide olümpiaadide lõppvoorudes, kirjanduse olümpiaadist keemia olümpiaadini. Praegu olen jäänud bioloogia, füüsika ja astronoomia juurde.“ Senisteks suurimateks saavutusteks peabki tüdruk just olümpiaadidel saadud häid kohti – auäramärkimine rahvusvahelisel astronoomia ja astrofüüsika olümpiaadil, pronksmedal 9. klassis rahvusvahelisel loodusteaduste olümpiaadil ning kaks kuldmedalit Euroopa eksperimentaalteaduste olümpiaadil. „Selle aasta eesmärkideks on pronksmedal rahvusvaheliselt bioloogiaolümpiaadilt ja hõbemedal rahvusvaheliselt astronoomia ja astrofüüsika olümpiaadilt,“ lisab ta.

Lemmiktundidest toob ta aga esimesena välja hoopis kehalise kasvatuse. „Terve päev koolitundides istumist väsitab mind tihti ära ja siis töötab aju paremini, kui kehas veri ringi käima hakkab.“ Lisaks armastab Violeta väga keemiatunde. „Mu õpetaja on küll väga nõudlik, aga tunnid on toredad ja see on ainuke tund, kus ma saan iga kord midagi uut ja huvitavat selgeks,“ lisab ta. „Tegelikult mulle koolitundides eriti käia ei meeldi, sest mul on seal võetavad teemad juba ammu selged või siis me kulutame üle tunni aja asja peale, mille võiks 10 minutiga selgeks saada. Ma olen väga kohusetundlik ja distsiplineeritud, seega eelistan iseseisvalt õppimist.“

Violeta sõnab, et tal on siiski nii põhikoolis Ülenurme Gümnaasiumis kui ka praegu Hugo Treffneri Gümnaasiumis õpetajatega väga vedanud. „Mulle on väga südamesse jäänud minu põhikooli õpetajad Ülenurmelt – Evelyn Kostabi saatis mind põhikoolis esimesele tõsisemale olümpiaadile ja oli minu loovtöö juhendaja. Ta uskus minusse vahel isegi rohkem kui ma ise endasse uskusin, „meenutab tüdruk. „Ning ta ei väsinud mind raske töö eest kiitmast.“ Raketlane leiab, et õpilasi tuleks rohkem raske töö tegemise eest kiita. „Paljud õpetajad ei tee seda, sest nad kardavad, et teised õpilased solvuvad, kui ainult oma „lemmikut“ kiidetakse. Mina aga arvan, et see on õpilasele, eriti nooremas eas, väga oluline motivaator.“

Violeta toob esile ka oma bioloogiaõpetaja Marina Kamenskaja. „Ta märkas alati, kui ma olin väsinud, haige või tujust ära. Ta on väga südamlik õpetaja ja hoolib kõigist oma õpilastest. See on hea õpetaja oluline omadus – tuleb oma õpilasi märgata. Marina oli mulle alati toeks,“ on tüdruk tänulik. „Samuti oli üks mu lemmikutest mu põhikooli füüsikaõpetaja Liidia Pogorelova, kes väsimatult tegi mulle ja teistele olümpiaadilistele ettevalmistavaid tunde. Vahel ta seletas kasvõi mitu korda, kuidas konstrueerida kiirte käiku läätses ja käskis mul seda ülesannet mitu korda uuesti teha, et ma lõpuks aru saaks ja et mulle meelde jääks.“

„Rakett69“ saatesse tuli Violeta selleks, et olla eeskujuks teistele tüdrukutele ja näidata, et ka neile on koht teadusmaailmas. „Ja keda ei motiveeriks raha?“ lisab ta muiates. Eelmistest hooaegadest meenub talle esimesena 8. hooaja võitja Kadi Siigur. „Just peale Kadi hooaega otsustasin, et kunagi lähen mina sinna saatesse ja võidan selle!“ meenutab Violeta. Veel meenuvad talle saadetest sõbranna Saskia Põldmaa ja Leonid Zinatullin oma kõrvaklappidega.

Violeta usub, et saates osalemine andis talle juurde väga palju enesekindlust. „Ma lähen kergesti närvi, kui minu ülesandeks on kellelegi head muljet jätta, näiteks mõnel intervjuul. „Rakett69“ on aidanud mulle seda julgust juurde tekitada,“ selgitab raketlane. „Lisaks sellele õppisin ära, kuidas akutrelli kasutada, see oskus oli varem minu jaoks peaaegu tundmatu.“

Tüdruk leiab, et hea haridus garanteerib kindlasti hea ja stabiilse sissetuleku. „Aga kui tegeleda teaduse või ettevõtlusega, olla arst või õpetaja, siis on kindlasti suur faktor eneseteostusel. Nendega ametitega võid aidata teisi inimesi, teha nende elu paremaks.“ Üheks Violeta unistuseks ongi ettevõtjaks saamine ning selleks plaanib ta enda haridusteed jätkata mõnes USA, Singapuri või Hong Kongi ülikoolis.

Hetkel teeb aga Violeta õnnelikuks pere ja sõpradega aja veetmine, paljude hobidega tegelemine ja reisimine, uute kohtade ja maitsete kogemine. „Ma üritan jääda positiivseks igas olukorras ja keskenduda väikestele headele asjadele,“ lisab ta rõõmsalt.

Artikkel ilmus Delfi väljaandes Forte.