Raoul Renser – tegi südameasjaks maailma parima lumesaha loomise

Minu elukoha lähedal asub Röa mõis, mis on tõeliselt märkimisväärne teetähis Paide külje all. Selle mõisakompleksi on peaaegu täies mahus taastanud Jaan Meikup – mees, keda teatakse Paide Masinatehase ja kuulsa Eesti sahatootmise ettevõtte Meiren ühe omanikuna. Ettevõtte nimi Mei-Ren koosneb aga kahe asutaja perenime tähtedest – üks neist ongi Jaan Meikup ja teine Raoul Renser. Raoul on ettevõtte peainsener ja mõistus Meireni ülieduka tootearenduse taga. Seega on mul tagamaade uurimiseks õigem just temaga tutvust teha.

Edulugu põhjamaa turul – kuhu täna on jõutud?

“Paremad sahalahendused kumisesid peas ja tulid unedeski esile.”

Meiren alustas 2003. aastal projekteerimisettevõttena, mis tegi alltöövõttu, ehk vormistas projektiks etteantud ideesid. Paralleelselt hakati majas arendama oma lumesahkasid, kuna talvise teehooldusega oli Raoulil varasem kokkupuude. Paremad sahalahendused kumisesid peas ja tulid unedeski esile. Nii jõuti oma toodeteni, mis peagi turul innovaatori rolli täitsid ja tehnoloogiamessidel auhindu korjasid. Kuigi ettevõte müüb „vaid“ mõnisada sahka aastas, ongi see põhjamaade turu mahtu arvestades normaalne. Milles aga uuendused seisnevad?

Materjalidest kasutatakse saha terana polüuretaani, millega kraapimise müra on minimaalne ja kulumiskindlus väiksem. Kusjuures terade liikuvus tagab selle, et need jälgivad tee pinda ja konarusi ning tulevad toime ka kaevuluukide ja teiste takistustega. Saha konstruktsioonis on palju vedruterasest detaile, mis painduvad piisavalt, et kaotada vajadus mitme liikuva amortisaatori järele. Seade, mille keeruline nimetus on kahesuunaline parallelogram, tagab näiteks selle, et igas kurvis ja pöördel liigub sahk külgsuunaliselt mõlemale poole, jälgides täpselt tee äärt. Meireni lahenduse võlu ei seisne niivõrd keerukuses, vaid justnimelt elegantses lihtsuses. Sahatera juhitakse puutetundlikult ekraanilt ja joystick’iga.

Mind panigi huvitama, kas Meireni uue sahaga turule tulek muutis turu seisu. „Saksa tootjate sahad ei ole 30 aastat praktiliselt muutunud ja on mitusada kg raskemad. Kokkuvõttes võib öelda, et sakslaste sahk on nagu klahvidega telefon meie nutitelefoni kõrval.“

Ettevõttel aitas tänase seisuni jõuda mitu asja, millest Raoul toob esile kolm komponenti.

1. Kandev idee, mille ellu viimisesse saab ennast ja teisi uskuma panna, ning millel on äriline väljavaade. Raoul’i puhul oli selleks uuendused sahkade juures, mida eelnevalt nimetasin.
2. Õnn ja kokkupuude valdkonnaga. „Asjad, millest toode koosneb, on maailmas ju kõik olemas. Tihti juhus viib sind selle kliendi või ideega kokku, mis võimaldab toote paremaks teha.“ Raoul nimetab seda õnnefaktoriks, kuid peab vajalikuks mainida, et see tekib vaid siis, kui end piisavalt süvitsi ühe valdkonnaga siduda. Ainult nõnda kogunevad teadmised ja kontaktid, mille kaudu hakkavad võimalused su ette ilmuma.
3. Raha ja tugev partner. Ilma Jaan Meikupi ja Paide Masinatehase toeta ei oleks sahatootmist alustada saanud. Uus idee võtab vormi ikkagi tänu neile, kes on valmis oma vahenditega selle nimel riskima ning on kasvava ettevõttega kannatlikud ja paindlikud.

Mida peainseneri elukutse sisaldab?

„Kindlasti on siin ametis väga huvitav see loovuse pool,“ tõdeb Raoul, kui oleme äsja rääkinud ka tema kitarrimängust ja bändist, „… aga sellele lisandub ka rutiinne pool ehk idee vormistamine, nagu diplomitöös.“ Raouli puhul sisaldab tänane amet ka ettevõtte tegevjuhtimist, kuna ta on üks asutajatest, tunneb valdkonda ning leiab üsna loomulikul kombel oma koha tüüri juures.

Siiski on tal võimalik endiselt juhtida inseneritööd just faasis, mis on kõige põnevam – leiutamise ja tootearenduse etapis. Samas ütleb ta, et tema tööajast kulub tänaseks vaid 5% lõppjooniste vormistamiseks. Suures osas saab ta lubada endale privileegi ning jätab lõpliku vormistamise 4 inseneriga büroole. Kõlab tähtsalt, aga see on üks peainseneriks olemise võimalus ning samas ka vastutus.

„Tagantjärgi ma ei kujutaks ette, kui ma EI OLEKS läinud inseneeriat õppima.“

Kes ja kuidas Meirenisse tööle saavad?

„Me ei ole võtnud tööle ühtegi inimest, peale minu, kes oleks juba valmis insener. Nad tulevad otse kõrgkoolist enamasti bakalaureusetööd tegema ja parema peaga noored püüame me siia tööle jätta.“

Mida hea pea tähendab? Raoul teeb neile 10-osalise inseneritesti, et vaadata, kas nad on üldse koolis õppinud. Sealhulgas testib ka põhikooli teadmiseid! Tuleb välja, et nende testide tulemused on paremad Tehnikakõrgkooli, mitte Tehnikaülikooli tudengite seas. Sellele mõeldes leiame, et Tehnikaülikoolis on ehk tähelepanu teemade vahel rohkem laiali nihkunud. See pole tingimata hea ega halb, lihtsalt tuleb arvestada, et masinaehituse valdkonnas ongi hinnas tugev vanakooli baas, mis tähendab muuhulgas head mehaanika tundmist.

„Masinaehitus on ikkagi põhiliselt sama, mis ta oli 30 aastat tagasi. Detaile freesitakse ja treitakse, keevitatakse ja kinnitatakse. Aga tänapäeval on just põhiliste inseneriteadmiste osa jäänud tudengites nõrgemaks.“

Eestis leidub potentsiaali tehnoloogia tootmise sektoris, mitte ainult IT-s ja start-up’induses. Sama tõi esile ka Oliver Ahlberg, kes teatavasti rajas Eestisse superkondensaatorite tootmise. Raoul ei loetle pikalt valdkondi, aga näeb mitmeid võimalusi Eestis masinaehituse ja tootmisega tegeleda. Turg tervitaks innovatsiooni.

Vahel võib isa sõna kuulata…

Kasvanud üles mitmete hobide, näiteks mudelismi ja muusika saatel, soovis Raoul kitarristina Otsa kooli minna. Bändimehe elukutse peale ei vaadanud aga soosivalt tema isa ning täna tunnistab Raoul kodust seatud takistuse olulisust. „Tagantjärgi ma ei kujutaks ette, kui ma EI OLEKS läinud inseneeriat õppima.“

Muusikaga saab ta täna tegeleda töö kõrvalt täiesti piisavalt ning lisaks ka rallispordi kirge rahuldada. Vastupidist ta ette ei kujutaks – teha bändimehe töö kõrvalt neid muid asju. Tehnikaülikoolis mehaanikateaduskonnas pealtnäha igava ehituse eriala õppimine on end tema jaoks tasunud ja võimaldanud ka lapsepõlve unistusi täita.

 

Tekst ja foto: Jonas Nahkor
Avaldatud: 22.03.2018