Reet Aus – rõivatööstus vajab uut etaloni

Mõnd inimest teiste ootused väga ei huvita, vaid nad lähevad oma asjaga ees minema. Kui selline inimene läbimurde saavutab, siis polegi neil ootustel vahet. Tekib uus originaal, uus eeskuju ja uus pärand. Reet Aus on minu silmis originaal, sest temaga ei räägi me niivõrd tööst, kui tema kirest ja pärandist.
Kõige olulisem on kohe ära öelda, et tema pakutav muutus – Upmade kontseptsioon – ei ole rõivatööstuse mugav peenseadistus, vaid raiskamise vähendamine suuremahulises kiirmoe tööstuses. Selle asemel, et koguda käsitsi kokku mõne ateljee jäägid ning teha neist midagi oma töökojas, on Reet sukeldunud asja südamesse – palavikuliselt tormakasse ja raiskavasse õmblusvabrikusse Bangladeshis ja Indias.

Mis on Upmade?

„Lääne korporatsioonidel ei ole oma tootmiseid ja kaubamärgil endal ei ole püsisuhet riiete tootjaga. Neil pole ülevaadet sellest, mismoodi tootmine toimib ja mida tehakse ülejääkidega.“

Upmade on sertifikaat, mille tehas saab selle eest, kui ta suudab jälgida oma materjalide päritolu, analüüsida tootmisprotsessi keskkonnamõju, sorteerida oma ülejääke ja suunata esimese õmblustsükli jäägid uuesti õmblusse. Reet Ausi Upmade ettevõte töötab selleks, et aidata tehasel taolist olukorda saavutada.

Sellisest muutusest tootmises võidab eelkõige tehas. Keegi ei pea viiendikku majja tellitud materjalist jäätmetena prügimäele sehkendama ning selle asemel saab tehas hoopis oma peamist artiklit – õmblusteenust müüa. Võiks küsida, et kui see tehasele nii kasulik on, siis miks kõik seda juba ei tee.
„Me elame ajal, mil meil on masstootmine ja meeletult kiire tootmistsükkel. Kui klient ei tunne millegi vastu huvi, siis on ettevõtte ainuke eesmärk see tellimus võimalikult kiiresti välja saada. Rõivatööstus on olnud pikka aega selline, et kepiga mees vaatab sekundi pealt aega, kui kiiresti toodetakse ja mingid tüübid otsivad võimalust, kuhu ülejäägid pärast lihtsalt ära sokutada.

Kontseptsiooni muudab eriliselt terviklikuks see, et Reet ise on ka klient sellele tehasele, mida ta sertifitseerib. Tema loodud Upshirt on üks näide tootest, mida saab suurvabriku prahihunnikust valmistada – särk on nii huvitavalt lapiline, kuna see koosneb peamiselt lõikejääkidest. Nõnda on toodetud 23000 laulupeo särki ning tunnussärgid 2018 ülemaailmse koristuspäeva tarbeks.

Äratundmine, millega on vaja tegeleda

Kui Reet oli EKA tudeng, siis doktorantuuris otsustas ta keskenduda rõivatööstuse jäätmetele. Selles valdkonnas ei olnud midagi praktilist veel tehtud. Miks?
„See on kohutavalt ebaseksikas teema. Need jäätmed on kohtades, kuhu valge inimene minna ei taha. Teiseks on rõivatööstus väga ebastabiilne, ehk tehased paiknevad ümber, lähevad ja tulevad pidevalt. Seal on raske teha püsivat ja pikaajalist koostööd.“

Alguses oli jõukohane tegutseda kohalikult ja genereerida väiksemahulisi lahendusi Eestis. See ei ole aga tegevus, mis peavoolu mõjutaks.
„Kui ma korjasin ise tootmisjääke kokku ja tegin stuudios tööd, siis läks see kohutavalt kulukaks. Ma jõudsin selleni, et see asi saab toimida ainult siis, kui ülejääkidega tegeletakse sealsamas, kus need tekivad. Ehk siis väärtustavat taaskasutust on mõistlik rakendada tehase sees.“
Kuna tema kokkupuude on täna nii laialdane, jagab ta enda kogemust ka EKA õppejõuna ning töötab samas veel poole kohaga ka vanemteadurina. Mulle tundub, et tema sisend mõjutab nende tudengite mõttemaailma päris oluliselt.
„Natukene paremini ei ole lahendus. Kui me soovime rõivatööstuses jäätmeprobleemi lahendada, ei piisa ühe, saja, ka kümne tuhande üksiku disaineri tegevusest. Selleks peaksid kõik kaubamärgid seda rakendama. Mul on aja jooksul tekkinud kogemus, mida just paljudel ei ole ja seepärast ma ka õpetan. Disainerina on muidu väga raske oma tegevust mõtestada, kui sa ei tea, kuidas asjad suures tööstuses käivad.“

Riskimine, järjekindus ja jaksamine

„Mind on mõjutanud väga palju lapsepõlves minu skulptorist vanaisa Enn Roos, kellega me tema ateljees väga palju nokitsesime ja kes oli erakordselt keskkonnateadlik kodanik.“
Reeta huvitab disainerina see, kust tuleb see 5 meetrit siidi mille ta ostab ja kuidas on see värvitud. Sellist kõrgendatud uudishimu on ta enda puhul märganud veel paljudes asjades ja ilmselt on see ka põhjus, miks ma temast seda artiklit saan kirjutada. Ärilisele mõistusele on see kõik esmapilgul võõras.
„Ma olen teinud majanduslikult erakordselt valesid otsuseid aga mitte sellepärast, et ma ei teaks, et see on vale otsus. Ma tean, et kui ma seda otsust ei tee, siis me võime täiesti valesse kohta jõuda. Me oleme pannud kohutavalt palju aega ja raha tootearendusele. Enamus tavalises äris tegutsevatest inimestest ütleks, et see on meeltesegadus.“

Seda, mida Reet oma tiimiga teeb, ei ole varem meile teadaolevalt üritatud. See tähendab, et pole õpikut, ega inimesi, kellelt küsida. Peamine takistus, mis vajab ületamist, on tootjatega stabiilse koostöö tegemine ja pikaajalise, usaldusliku töösuhte tekitamine. Vürtsi lisab asjale see, et Bangladeshi ja India näol on tegemist täiesti võõra kultuuriruumiga, kus teistsugune suhtlemine ja inimeste tõekspidamised väga palju harjumist nõuavad. Pidev tagasilöökide talumine ja jonnakas järjepidevus on viinud kohta, kus nad saavad esimest korda oma kollektsiooni mahtusid kasvatama hakata.
„Sa pead olema avatud ja hirmuta. Kui sa oled aru saanud, mis on sinu huvi ja sa oled ise veendunud, et see asi, mida sa teed, on edasiviiv, siis ei ole keeruline ka teisi selles veenda. Aga oluline on alati teha see esimene samm. Siis tekib ka infot juurde, mille alusel on tavaliselt võimalik edasi liikuda. Ka Upmade’iga on mul tohutult infokilde endiselt puudu ja ma ei tea täpselt, kuidas me lõpuni jõuame.“
Minul jääb omaltpoolt ainult loota, et Reedal jätkub jõudu innustada rohkem disainereid, kaasata rohkem tootjaid, mõjutada rohkem brände. Minge Telliskivis tema poest läbi, väga lahedad riided on.

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Reet Ausi erakogu, päisepilt: Tim Mossholder on Unsplash
Avaldatud: 26.09.2018