Robootikaõpetaja Liia Tammes: mitmekülgne teadushuviharidus aitab noortel mõtestada tulevasi karjäärivalikuid

Sel hooajal premeeris LHV „Rakett69“ finaliste enim mõjutanud õpetajaid 5000 euroga. Esikoha pälvinud Robin Õunamägi poolt sai auhinnatud Robokaru Robootikakooli robootikaõpetaja Liia Tammes, kelle juures poiss on robootikaga tegelenud juba väikesest peale. „Robini edu ja valikud näitavad seda, et formaalne ja mitteformaalne haridus täiendavad üksteist ning nendest mõlemast parimat võttes on noortel võimalus oma tõeline potentsiaal avada ja end arendada,“ leiab pedagoog.

Liia, mis koolis Sa oled ise õppinud ning mis sellest enim meelde on jäänud?

Olen õppinud Paide Ühisgümnaasiumis ning lõpetanud seal 12. klassi. Samal ajal õppisin ka tasulises Mainori Majanduskoolis ärijuhtimist. Tol ajal oli võimalik nädalavahetusel gümnaasiumi kõrvalt oma linnas saada ärijuhtimise paber.

Tagantjärele mõeldes on natuke naljakas, kuidas siis tehti esimesi samme arvutiõppes. Meil oli koolis Jukude ja algeliste arvutitega klass. Klass jagati poiste ja tüdrukute grupiks. Kuna poolrühmade moodustamisel oli klassi poisse täis grupi jaoks vähe ja tüdrukuid jälle liiga palju, siis said 3 tüdrukut, mina nende seas, minna nö nende tundi. Juba siis arvati, et poistele on vaja programmeerimist õpetada ja nii ma siis esimest korda ekraanile ringe ja ruute joonistama õppisin. Aasta oli siis 1995.Millised õpetajad või kogemused sinu enda kooliajast on Sind enim mõjutanud?

Paidest on enim meelde jäänud minu matemaatika-, geograafia- ja ajalooõpetajad. Nemad suutsid aine põnevaks ja lihtsaks teha ning panid nägema seoseid erinevate valdkondade vahel. Peast arvutamine oli minu üks tugevamaid külgi ja seetõttu sain matemaatikas ka päris kiirelt ülesanded tehtud. Ajaloos oli meil suurepärane õpetaja, kes suutis oma ainet anda nii, et ma hoian siiani alles tema konspekte. Geograafia tundus aga nii põnev, et ülikooli astumisel sai sellest minu esimene valik. Kahjuks või õnneks läks aga natuke teisiti.Kuidas jõudsid õpetajatööni? Kas see oli alati su kutsumus või tuli see valik hiljem?

Ülikoolis olen õppinud infotehnoloogiat nii diplomi- kui magistriõppes. Oma tööelu esimesed 10 aastat olen töötanud programmeerija ja testijana. Seejärel tuli mu ellu imeline aeg, kus sain kolme pojaga koos kodus olla. Kui aga vanim neist 1. klassi läks, siis sealt sai alguse minu õpetajakarjäär.

Minu elus on juhustel olnud päris suur roll ning õpetajaks saamisel on see olnud üks huvitavamaid minu meelest. Minu vanim poeg oli juba kolmeaastaselt kindel, et temast saab insener ja robootika paelus teda väga. Mina ei teadnud tol ajal robootikast midagi ning LEGO robotitest veel vähem. Kahjuks tol ajal veel meie oma valla koolis robootikat ei õpetatud ja nii leidsime, et ainus koht, kus seda meie lähedal õpetatakse, on Tallinna Reaalkool. Seal oli aga vaid üks takistus. Koolikatsed oli vaja ka läbida ja nii ta siis 11 aastat tagasi vapralt neid tegema läks. Reaalkooli sai ta sisse ning sealt algas nii tema kui ka minu robootikateekond, sest minule jäi kummitama see, et miks peab minema laps teise linna õppima midagi, mis talle väga südamelähedane on ja oma kodukoolis seda pole. Uurisin veidi asja ning järgmiseks sügiseks saime oma valla lahkete firmade toel (Isis Medical ja Effekt) osta esimesed robootikakomplektid ning CGI Eesti andis esimesed arvutid.

Esimest korda klassi ette astudes oli ikka natuke hirmus ka, sest kogemust õpetajana ma ju ei omanud. Varem olin aga omandanud lapsehoidjakutse, sest lastega tegeleda mulle meeldis ja eriti selle mänguliselt tegemine ning seega, küll põgusalt, aga siiski, veidi laste arengu ja õpetamisega tuttav.

Mis on selle töö suurimad väärtused?

Robootika õpetajaks olemise suurim väärtus on laste õhin, loovus ja iga aastaga omandatavad uued oskused. Tuginen oma töös väga tugevalt FIRST LEGO League (FLL) teadus- ja robootikavõistlusele ning nende korraldatavatele erinevatele näitustele ja võistlustele. Sealt näen, kuidas igal aastal muutuvad selles programmis osalevad lapsed ettevõtlikumaks, kogenenumaks, enesekindlamaks ja on ka ise oma saavutuste üle uhked.

Teine suur väärtus on meie kogukond. Robootikaõpetajad üle Eesti ja armas FLL vabatahtlike kogukond. Sa tead, et su kõrval on inimesed, kes teevad samu asju ning pürgivad samade väärtuste ja eesmärkide poole.

Robootikaõpetaja nagu iga teine õpetaja näeb oma töö tulemust tegelikult alles aastate pärast. Mina võin julgelt öelda, et 9 aastat ja siis näed sa esimesi vilju. Sealt edasi aga võib see seeme veelgi kasvada ning oma töö päris tulemust saan ma loodetavasti näha 10 või 15 aasta pärast, kui mu õpilased on tööle läinud ning oma kogemusi seal kasutama hakkavad.

Kuidas äratad õpilastes huvi oma valdkonna vastu?

Ma püüan oma tundides välja tuua hästi palju elulisi olukordi ja näiteid. Näiteks kui ehitame tunnis krokodilli, siis saame vaadata ja arutleda selle üle, et kuidas me üldse saame loodust jälgida ja kas kaameramees julgeks minna kroku juurde tema vastkoorunud poegi filmima või ongi kaamerad ning robotid seal kõige parem lahendus.

Samuti uurime ja vaatame, kuidas progress on meie elu mugavamaks ja lihtsamaks teinud. Tihti saab tunnis itsitada, kui vaatame laste meelest jaburaid telekaid, jalgrattaid või helikoptereid, mis kunagi olid tehnika viimane sõna, kuid tänapäeva laste jaoks täiesti uskumatu lahendus.

Samuti proovime suuremate õpilastega külastada vähemalt korra aastas mõnda firmat, kus kasutatakse robootikat või tehnoloogiat. Nii oleme käinud näiteks Tuule tõukerattaid tudeerimas ja TalTechis mereuuringute keskuses.

Milliseid väärtusi soovid õpilastele kõige rohkem edasi anda lisaks akadeemilistele teadmistele?

Kuna kasutame FIRST LEGO League õppeprogrammi, siis sealt tulevad väärtused on mulle südamelähedased: meeskonnatöö, uudishimu ja uute oskuste omandamine, konkureeriv koostöö, üksteise erinevustega arvestamine.

Koostööoskus on üks neist, mis koos üksteise erinevustega arvestamisega aitab noortel kaugele jõuda. Meeskonnasiseselt leida üles igaühe potentsiaal ning seda arendada aitab jõuda kaugele. Ja ära karda minna teise käest küsima, kui oled omadega ummikusse jooksnud. Koostööst sünnib imelisi asju ning oma töö teistele esitlemine võib viia põnevate kontaktide ja sõpruseni.

Ja loomulikult see, et ole uhke oma tehtud töö üle ning näita seda teistele. Ükski leiutaja ei saa oma leiutist täielikult valminuks lugeda, kui ta pole seda ühiskonna jaoks tööle pannud Selleks on vaja aga oma tööd teistele esitleda uhkelt ja enesekindlalt.

Mis on olnud Sinu õpetajatöös kõige meeldejäävam hetk või saavutus?

2024. aasta on pakkunud meeldejäävaid saavutusi väga suurel hulgal. Kui meeskond, kellega oled tööd teinud 9 aastat, saavutab Eesti Meistrikarika FIRST LEGO League võistlusel, Norras Euroopa lahtistel meistrivõistlustel 3. koha, maailmatasemel 190 riigi hulgas FIRST Global võistlusel 3. koha või õpilasleiutajate konkursi võidu. Need kõik on meeldejäävad.

Aga kõige armsamad hetked on pigem klassiruumis nende noortega vesteldes ja arutledes, nende mõtteid kuulates. Sest siis tead, et tulevik on tegelikult väga heades kätes.

Ja tegelikult on neid hetki minu töös väga palju. Isegi kui mõni meeskond ei võida karikat või finaalikohta, siis saab nendega koos rõõmustada eelmise aastaga võrreldes parema roboti, projekti või esitluse üle ning vahel ei olegi võit see kõige meeldejäävam, vaid hoopis tõdemus, et järgmine aasta ma juba tean, mida ma paremini teen, et veelgi tublimaks saada.

Kuidas kirjeldaksid finaali jõudnud Robinit? Milline õpilane ta on olnud?

Robin on tasakaalukas, mõtleb oma tegevused läbi ja kaalub võimalusi. Ta suudab säilitada rahu ka siis, kui olukord on väga kriitiline. Ta ei torma kohe tegutsema, aga kui kord midagi ette võtab, viib selle lõpuni. Robin on ka suurepärane meeskonnamängija, kes ei tiku esile, aga toetab meeskonda. Robini uudishimu ja soov uusi asju proovida on imetlusväärne. Ta võiks anda väga ägedaid loenguid nii kosmosest kui 3d modelleerimisest. Nagu ta ka ise tunnistanud on, siis tema suurimad õppetunnid on olnud robootikas just õppida kaotama ja saada pettumusest üle, kui midagi ei tule päris nii välja kui loodetud oli. Seda külma närvi ongi ta vist kõige rohkem läbi robootikavõistluste arendanud.

Kas on meeles mõni konkreetsem juhtum temaga seoses?

Robini rahulikkus tuli väga hästi esile meie FIRST LEGO League Norra võistluse ajal, kui peale esimese päeva harjutamist robot betoonpõrandale katki kukkus. Ehmatus oli parasjagu suur, kuid Robin säilitas stoilise rahu. Ega me muidugi ei tea, mis pinna all oli, aga sel momendil oli vaja just seda rahu.

Meie koos veedetud aja jooksul on Robin koos oma meeskonnaga mind aga väga ägedalt ka üllatunud. Nimelt tegid nad koos oma meeskonnaga „Aga Miks?“ mitu laulu, kus Robinil ka räpiosa sees oli. Muusikat väga armastava, aga ise mitte laulda oskava õpetajana, oli see esitlus väga äge ja ilmestab hästi noorte oskust nautida iga hetke. Igatahes ei kuula ma enam kunagi „Pärlipüüdjat“ ja „Suusabaasis on tantsupidu“ laule ilma muigeta.

Milline hetk saatest on Sulle eriti meelde jäänud või tegi Sind tema üle uhkeks?

Mulle on saadetest silma jäänud, et Robin suhtleb vabalt kõigi raketlastega ja elab neile kaasa nii võitude kui ka kaotuste puhul. Aga tegelikult meeldis mulle väga Robini teadusteatri osa. Olen ka ise mesinik, ning seda enam oli põnev jälgida tema seletusi. Mullegi sai mõni asi selgemaks ning tõdesin, et nüüd vist õpetab muna juba kana. Kuna käin koolides ise ka vahel tutvustamas mesilaste elu, siis saan nüüd Robini välja mõeldud teadusteatrit ka oma tunnis rakendada. Mulle meeldis, kuidas Robin oli oma esitluse põhjalikult läbi mõelnud, teadis, kes on tema publik ning oskas nende tähelepanu püüda. Jällegi saan siin välja tuua FLLi mõju ning seal omandatud oskused, kus sarnaselt tuleb oma idee maha müüa võimalikult lühikese ajaga ning teistest eristuvalt. Esitlusest oli näha, et varasem võistluskogemus andis enesekindlust ja oskusi palju juurde.

Mida tundsid, kui said teada, et Robin on just Sind end enim mõjutanud õpetajaks valinud?

Tundsin väga suurt tänutunnet ning rõõmu. Õpetajale on selline tunnustus kallim kõigist muudest tunnustustest. Aga mul oli väga uhke tunne ka Robini üle, sest sel momendil teadsin, et ta on saavutanud midagi väga suurt ja ägedat. Naljaga pooleks ütlesin Robinile, et minu elutöö on nüüd tehtud, kuid tegelikult tean ju, et seal samas Kiili robootikaklassis on juba järgmised noored, kellele soovin pakkuda samasuguseid võimalusi nagu Robinile. Igatahes innustas see teadmine mind väga.

Mida arvad saadetest nagu „Rakett69“? Kas need mõjutavad noorte huvi teaduse vastu?

Iga tegevus, mis viib reaalset elu lähemale noortele ja avardab nende silmaringi, on ülimalt oluline. Läbi „Rakett69“ saate näevad noored, mida ja kuidas kasutatakse teadust, inseneeriat ja robootikat elulistes olukordades. Koolis on meil palju teooriat, kuid läbi selliste saadete, nagu „Rakett69“ näevad noored nende teadmiste rakendamise võimalusi ning lisaks avardub nende silmaring. Nad oskavad märgata enda ümber toimuvat ja luua seoseid. Õpetajatena on meie ülesanne nüüd need uued teadmised noortele veelgi rohkem lahti seletada ning ideaalses maailmas võiks iga kooliõpilane vähemalt kord aastas saada käia mõnes tehases või laboris, et näha ja kogeda ise, milliseid ägedaid võimalusi tal tulevikus võimalik valida on.

Mis jäi enim meelde finaalsaatest? Kuidas Robinile kaasa elasite?

Õnneks pandi õpetajad eraldi ruumi, kust saime võistluse kulgu jälgida lausa neljalt ekraanilt korraga ja päris teadmatuses me võistluse osas polnud. Oman küll 10 aasta pikkust kogemust erinevatel võistlustel, aga seekordne oli vist kõige pingelisem mu elus. Kui tavapäraselt FLL-il olen siiski vähemalt kõrvalt näinud ja tean, kui palju meeskond on ette valmistanud või mis on nende nõrgad kohad, siis seekord oli teadmatust palju ning tuli vaid usaldada Robinit ja tema poolt valitud meeskonna oskusi ning koostööd. Minu suureks rõõmuks oli Robini üks meeskonnakaaslasi samuti minu endine õpilane Oskar. Seetõttu teadsin, et nad on läbi FLL võistluste pingetaluvust ja ootamatuid olukordi juba eelnevalt õppinud lahendama.

Peale esimest ülesannet olin muidugi pisut kurb ja pabinas, aga FLL-i kogemuse järgi olin kindel, et enne, kui kell kinni ei lähe, ei saa ühtegi järeldust teha ning loota tuleb lõpuni. Robinile õnn naeratas ja peale teist ülesannet oli ta juba ees, kuid Jan Hendriku õpetajaga koos arutades teadsin, et Jan Hendrik on tugev keemias ning Helena Mai samuti FLL vilistlase ning arvutitehnika üliõpilasena tehnoloogiaga sinapeal. Seega oli minu jaoks pinget pea lõpuni. Viimast ülesannet lahendama minnes oli minu jaoks vist juba kerge pingelangus, aga väike värin oli ikkagi lõpuni sees.

Mida tähendab Sinu jaoks Robini võit?

Esmalt olen tema üle väga uhke ja mul on hea meel, et ta saab ülikoolis valida tee, mis talle kõige rohkem huvi pakub. Aga loomulikult on minu jaoks ülimalt märgiline, et Robin valis end enim mõjutanud õpetajaks just huvihariduse õpetaja. Ma hindan väga kõiki õpetajaid, kes koolis tegutsevad ja õppekava kohaselt oma tööd teevad, kuid Robini edu ja valikud näitavad seda, et formaalne ja mitteformaalne haridus koos täiendavad üksteist ning nendest mõlemast parimat võttes on noortel võimalus oma tõeline potentsiaal avada ja end arendada.

Minu jaoks näitab selle aasta „Rakett69“ osalejate huvihariduse taust seda, et mitmekülgne huviharidus viib noore oskusi lennukalt edasi ja suurendab nende enesekindlust ja julgust. Muusika, sport ja teadushuviharidus käsikäes arendavad noori laiapõhjaliselt ning neid kõiki tuleks võrdselt oma lastele võimaldada.

Mida saaks veel teha, et õpilaste huvi reaalteaduste vastu suurendada?

Praegu on maailmas miskipärast trend, kus nähakse teadust ja robootikat väga keerulise ning hirmutavana. Samas on inimkond just tänu uudishimule ja pidevale küsimisele „Aga miks?“ edasi liikunud. Mulle tundub, et ajalugu kordab end veidi ja oleme taas jõudnud tööstusrevolutsiooni algusega sarnasesse perioodi, kus masinad tundusid hirmutavad ja oskusi nende kasutamiseks nappis. Ainult laiapõhjalised teadmised ja oskused aitavad sellistes olukordades edukalt hakkama saada. Minu jaoks on noorte võimestamisel siin kaks aspekti, millele tuleb tähelepanu pöörata.

Esimesena on huvitav minu jaoks see, et Eesti inseneeria ja IT valdkonna firmad ei ole veel „kodustanud“ endale mõnda võistlust, kust noori peale kasvab, sest iga tegevus vajab ka väljundit. Firma jaoks võiks olla auasi, toetada noori, kes tulevikus just sellesse valdkonda tulevad. Noored mäletavad neid kogemusi ning kui ikka sinu võistluslaua nimi seostub mõne suure Eesti panga või IT ettevõttega, siis väga suure tõenäosusega see noor soovib ka tulevikus end selle firmaga siduda. Ja julgustavalt võin öelda, et 2000 lapse robootikaürituste sari on soodsam, kui ühe sportlase aastane treeningute toetamine.

Teiseks soovitaksin lapsevanematel julgustada oma lapsi valima lisaks spordile ja muusikale ka loodus ja inseneeria eriala huviharidust ning seda juba esimesest klassist. Teadus ja robootikaringid on tegelikkuses sama loovad, meeskonnatööd ja pingetaluvust ning järjepidevust õpetavad, kui muusika või sport. Mitmekülgne huviharidus aitab lastel mõista, miks nad koolis just neid aineid õpivad ja just neid teadmisi omandavad. Järjepidev ja mitmekülgne teadushuviharidus aitab noortel mõtestada enda jaoks lahti oma tulevased karjäärivalikud. Nii näiteks on juhtunud, et robootikatunni asemel arutame noortega hoopis, milliseid erinevaid põnevaid valikaineid pakuvad meie gümnaasiumid ning kuhu võiks edasi õppima minna. Siis toon noortele välja seosed näiteks eesti keele, bioloogia, geograafia ja robootika vahel, näidates, et kõik teadmised on tulevikus vajalikud. Samuti soovitan vanematel tunda huvi erinevate võistluste vastu, kus nende lapsed käivad. Nii laieneb ka lapsevanema silmaring ning arusaamine, mida üks teadust populariseeriv üritus endast kujutab.

Artikli autor: Helen Saluveer, Rakett69 kommunikatsioonijuht. Avaldatud Fortes.