Severin Bratus – tee, mida pead tegema, ning tulgu, mis tulema peab

Enne seda, kui jõudsin enda lõpliku uurimistöö teemani, vahetasin ma päris mitu teemat. Mõned neist olid liiga ebaoriginaalsed või ebamäärased, mõned olid aga liiga grandioossed ja ebarealistlikud. Kuid ma teadsin, et tahan teha midagi masinõppe valdkonnas. Eriti huvitas mind loomuliku keele töötlus – samal ajal, kui mõtlesin uurimistöö teema valikule, näitas OpenAI, USA tehisintellekti uurimislabor, et nende keelemudel GPT-2 võib genereerida sidusat ingliskeelset teksti.

Soovisin luua sarnast eestikeelset mudelit, aga varsti mõistsin, et mul ei jätku selleks piisavalt andmeid, oskust ega arvutusvõimsust. Samal ajal lugesin veebis ühes populaarteaduslikus ajakirjas artiklit, kus kirjeldati uuringut sellest, kuidas kirjandustekstidest masinõppega tuletatud sõnade geomeetrilised esitused, mida nimetatakse sõnavektoriteks, võivad kajastada ühiskondlike hoiakute iseloomu ja muutumist. Siis otsustasin ma uurida soostereotüüpe eestikeelsetes sõnavektorites. See teema oli juba hallatav, aga samal ajal ikkagi ambitsioonikas.

11. klassis ei jõudnud ma enda uurimistööd teadustööde konkursi tähtajaks valmis kirjutada, kuigi selle maht oli suhteliselt lühike. Esitasin enda töö, aasta hiljem, 12. klassis. Ma ei mõelnud tol hetkel, et ma midagi võin võita – ma teadsin, et ma midagi ei kaota, kui osalen, ja sellest põhjendusest minu jaoks piisas. Kui sain teada, et minu töö pääse konkursi teise vooru, ja nägin teiste osalejate tööde teemasid, mõtlesin, et minu töö ei võida eriti mitte midagi, kuna pääsenud tööde seas oli palju põhjalikke reaalainelisi uuringuid, mis juba teema põhjal väärisid minu arvates rohkem tähelepanu kui minu mängimine sõnavektoritega. Nii et ma hakkasin ette valmistuma esinemiseks sellise hoiakuga, et annan endast parima, aga loota enda võidule pole eriti mõtet. Nagu ütleb üks vene vanasõna: “Ei ole võimalik hüpata üle enda pea.” Ma mõtlesin: “Töö on juba ammu valmis kirjutatud ning kõik, mida ma praegu teha saan, on minu uurimistöö sisu korralik esitamine publikule.”

Enda esitluse ettevalmistamisel pöörasin erilist tähelepanu selle visuaalsele poolele. Üritasin kasutada teksti minimaalselt ning tegin mitu originaalset infograafikut, et uurimistöö ideid ja tulemusi arusaadavamalt esitada. Loodetavasti aitasid nad kellelgi aru saada minu kõnest. Kõnelesin ma kiiresi, kuna esitlus oli sisutihe, aeg aga piiratud. Järgnev küsimustele vastamine oli tunduvalt rahulikumas tempos. Kokkuvõttes sain konkursil osalemise tulemusena hariva kogemuse avalikus veebipõhises esinemises, küsimustele improviseeritud vastamises ja esitluskõne ajalises planeerimises.

Üllatavalt minu jaoks võitis minu uurimistöö üpris palju auhindu, kaasa arvatud III astme preemia. Eriauhindade rohkust saab seletada töö mitmekülgsusega – see puudutab nii matemaatikat ja arvutiteadust kui ka sotsioloogiat ja keeleteadust. Muidugi on see hea tunne, kui tunnustatakse sind, sinu juhendajat ja sinu kooli.

Lõppkokkuvõtteks ütlen, et uurimistöö teemaks tuleks valida seda, mis teid päriselt köidab, ning uurida küsimusi, millele päriselt soovite vastust saada. Vähemalt minu jaoks selline lähenemine õnnestus. Kui aga sobiv teema on valitud ja vaja on töötahet või julgust, siis mind on tihti aidanud üks prantsuse vanasõna: “Tee, mida pead tegema, ning tulgu, mis peab tulema.”

Severin Bratus
Tallinna Reaalkool
Avaldatud: 18.05.2021