Taavi Pae – mis väärtus on „vanakooli“ geograafial?

Inimesed, alates Hiina ja Kreeka filosoofidest, on üritanud saada maailmast võimalusel ikka tervikpilti. Segases sasipuntras on omavahel seotud olnud matemaatika ja astroloogia, teoloogia ja loodusteadused, meditsiin ja ebausk. Täna oleme vastureaktsioonina kõiksugustele üldistustele liikunud spetsialiseerumise poole, nii teaduses kui ka kõigis ameteis. Näiteks geograafias uuritakse eraldi rahvastiku protsesse, klimatoloogiat, aineringeid maastikul, nimeta vaid… Äsja avaldatud ning kallihinnalise raamatu kohta üllatava populaarsuse saavutanud Eesti Rahvusatlase koostaja Taavi Pae selgitab, millega klassikaline „lai“ geograafiadistsipliin oma olemasolu veel õigustab.

Oma kodu loo tundmine on oluline

Tartu Ülikooli õppejõud Taavi Pae õpetab Eesti loodusgeograafiat ja samal ajal ka kultuurigeograafiat. Need õppeained on üsna Eesti-keskselt üles ehitatud ning see haakub hästi põhimõttega, mida on üritanud populariseerida ka terve hulk Eesti hariduse rajaleidjaid Peeter Põllust Johannes Käisini ning miks mitte ka tänane loodusmõtleja Fred Jüssi – õppigem esmalt tundma kodulugu ja minema ühe paiga lukku süvitsi, selle asemel et pealiskaudselt haarata suurel hulgal midagi kauget.

Taavi püüab tudengite seas edendada kodumaa tundmist, korraldades ekskursioone ning juhtides nende tähelepanu ümbruse parema märkamise suunas. Ta proovib oma meetodit ka minul ja küsib, kust ma pärit olen.

„Keilast.“

„Ütleme, et sa oled tudeng, elad seal endiselt ja käid ju järelikult tihti kodukoha ja Tartu vahet.“

„Hüva.“

„Aga kas sa tead, mis maastikurajoone sa sel teekonnal läbid?“

„Hmm…“

„Või palun anna oma kodukoha loodusgeograafiline iseloomustus.“

Minu loodusteaduste väljaõpe on selles osas ebapiisav. Need vastused saaksin pingutuste peale ehk loogiliselt tuletatud, ent ilmselt ei saa ka lugeja sellele küsimusele selge vastuse andmisega hakkama.

„Tudengid sattuvad selle peale hämmingusse, kuid hakkavadki vaatama, miks Tallinn-Tartu maantee peal on vahepeal metsane, vahepeal põllud ja sood. Nad hakkavadki seda jälgima, selle asemel, et võib-olla panna bussisõidu ajal kõrvaklapid pähe ja vaadata Netflixi.“

Eesti on see koht, mida Taavi fännab nii kultuurilises kui loodusgeograafilises mõttes – huvi äratajaks tõsiasi, et tema enda juured on kõikjal Eesti peal laiali.

Geograafia sisseastumisnumbrid on langenud.

Noored on praktilised ja suund „geograafia“ on väga lai, mistõttu võib geograafia õppekavale sisseastujas tekkida segadus, mis minust seeläbi ikkagi saab.

„See on aga kõige laiapõhjalisem lähenemine, mille pealt saab minna tegelema avaliku halduse või loodusteaduslike teemadega. Meil tehti mõni aasta tagasi uus inglise keelne õppekava. Kuna lihtsalt geography nime all ei tule keegi õppima, tuli õppekavale leida tänapäevasem ja spetsiifilisem nimi – meie puhul „Geoinformatics for Urbanized Society“. Seal õpetatakse paljuski samu asju, aga tudengite valikuvabadus õppekava oma huvide järgi üles ehitada on palju suurem.

Sama kehtib ka geoloogia kohta.

„Eriala nimetus „Geoloogia ja keskkonnatehnoloogia“ annab inimesele selgema orientiiri ja võimaldab tal erialast endale sobilik märksõna leida – ahhaa, sellega käib keskkonna teema kaasas. Eriala nimetus muutub, kuigi „tavalises“ geoloogias on alati õpetatud ka keskkonnatehnoloogiat.“

Tartu Ülikooli geograafia osakond ei muuda bakalaureuse astmes geograafia õppekava nimetust.

„Tegu on Tartu Ülikooliga, kus klassikalistel nimedel ja järjepidevuse hoidmisel on ka mingi väärtus, eriti kui räägime bakalaureuseõppest.“

Geograafia ja geoinformaatika rakendustest

Tänasele inimesele on ilmselt tuttavaim ja käepäraseim kaardirakendus Google Maps. Taavi kasutab seda isegi kohast kohta jõudmiseks. Samas ei hakka Google ilmselt eales haldama täpsemaid kaardikihte Eesti reljeefi, planeeringute, loodus- ja muinsuskaitse ja muude riiklikult oluliste andmestike kohta. Need on ja jäävad Maa-ameti kaardiserveritesse. Maastikul toimuvad aga pidevad muutused ning selliste kaardikihtide koostamine ja haldamine nõuab kartograafi oskusi ja geograafi ruumitaju.

„Suurematel linnadel on vaja tegeleda ka igat laadi planeerimisega. Näiteks bussiliinid või rattaliiklus, kommunaalide paigutus ja muu taoline. Inimeste liikumise ja geopositsioneerimise kaudu saab selgitada välja inimeste liikumisteed, et kohaldada vastavalt bussiliine ja arvestada liikluskoormuseid. Näiteks mis siis juhtub, kui mitmesaja töötajaga asutus kolib kesklinnast linna äärde (Rahvusarhiivi ja ERMi näited). Kuidas siis inimeste liikumisvajadusi rahuldada? Isegi kui sa ei ole geoinformaatik, siis oma ruumilise mõtlemisega töötavad geograafid paljude linnaplaneerimise asjade juures.“

Linnad jätkavad kasvamist ja muutumist. Eriti põhimõttelised küsimused kerkivad aladega, mis valglinnastumise tõttu on kommunaalsüsteemide kaudu selgelt linna osad, ent mida rikkamad vallad ei taha linnale loovutada. Teisalt kujuneb inimtegevuse kaudu pidevalt ümber kogu meie maastik ja selliste muutuste heaperemehelikuks haldamiseks kulubki ära geograafi ja geoinformaatiku ruumitaju.

Milleks rahvusatlast vaja läheb?

Taavi on rahvusatlase idee taga ja tegeles selle koostamisega. Riikide kartograafilisi kirjeldusi on maailmas palju, kuid temal oli kontseptsioon võtta sinna sisse ka ammu surnud meeste kaarte.

„See kõlab võib-olla paatoslikult aga ma tahtsin Eesti rahvale nende ajaloolised kaardid tagasi anda. Kuigi koolis on kaarti õpitud suhtuma kui õppematerjali, siis tegelikult võib kartograafia olla väga põnev – näiteks kujutada Eesti eliidi sünnikohti, ENSV saunade asukohti ja muud olmelist. Mis siin salata, sellised kaardid niiöelda müüvad ka.“

Taavi nimetab ajaloolise seigana ka 1888. aasta esimesel eestikeelsel gloobusel toimuvat.

„Seal on väga huvitavaid kohanimesidki, näiteks keegi tarkpea tõlkis ära Hollandi asumaa Uus-Meremaa. Eesti on ilmselt ainuke riik maailmas, mis selle nimetuse otse ära tõlkinud. Mujal maailmas kasutatakse ikkagi originaalset Zeelandi nimekuju, mis Hollandi keelest tuleb.

Kõige rohkem vaeva kulus aga justnimelt uute kaartidega, mida atlases iga teema lõpetuseks leida võib. Neid koostas kaardifirma Regio.

„Uutest kaartidest libisevad paljud inimesed üle. Samas see, missugused kaardid sinna tänase tehnoloogiaga koostatud said, moodustavadki kartograafia ajaloo – selle, mis programme kasutasime, oleme atlasesse ka kirja pannud. Täna on imelik kuulda, et kaarti tehti kunagi MS-DOS arvutiga, siis 50 aasta järel saavad tuleviku inimesed naerda, et vaata kuidas nemad tegid.“

Kõigi praktiliste põhjuste kõrval on Taavi nimetanud varem ja nimetab nüüdki puhast esteetilist aspekti.

„Kaart on ajaloo sünnitis. See annab mingist eluolust ülevaate sellel ajahetkel kõigest sekunditega. Teiseks on ta ilus, selle võiks panna näiteks kohviku või kodu seina peale kunstiteose asemel. Paljud kaardid ongi koostatud sihilikult kunstiteostena.“

Kuna uute kaartide koostamine on kulukas, sai rahvusatlas endale hinnalipiku, mis paneb inimese oma ostu läbi mõtlema. Sellegipoolest sai esimene tiraaž sedavõrd kiiresti läbi müüdud, et sisuliselt kohe tuli tellida kordustrükk.

„Tundub, et eestlased on raamaturahvas. Me oleme õnnelikud, et tegime selle raamatuna, mitte digitaalsena.“

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Taavi Pae (erakogu)
Avaldatud: 08.10.2020