Urmo Reitav – koolijuht peab olema esiõpetaja

2017. aastal võttis Urmo Reitav vastu oma elu suurima tööalase väljakutse. Ta hakkas nullist üles ehitama tänaseks tegutsevat Paide riigigümnaasiumit – ise küll koolisüsteemis pikemat aega töötanud, ent siiski olemata kunagi kogenud koolijuhtimise õnne ja valu.

Täna võib kogu aususe juures öelda, et mees on oma pühendumises jätnud direktori kabinetti ka hea hunniku öid, kuid ometi olen päevasel ajal kooli külastades leidnud sealt alati lahke ja naerusuise mehe, kes ei pelga innustuda ja tahab kaasa mõelda. Kohtume Urmoga lihavõtetel kodulinnas Viljandis, et sellele pöörasele aastale tagasi vaadata.

Igikestev tahe tegeleda haridusega

Arengu- ja õppimismootor Urmo on lisaks lugematutele kursustele ja täiendustele õppinud ülikoolis teoloogiat ja religiooni pedagoogikat, haridusteaduseid ning alustanud kunagi doktorantuure pedagoogikas ja avalikus halduses. Varem on ta ametis olnud huvijuhi, ühiskonnaõpetuse õpetaja, ülikooli õppejõu ning Viljandi Hariduse Arengufondi juhina.

Viies kokku ülikoolides toimuva ning enda kogemuse haridusvaldkonnast, julgeb mu jutukaaslane korduvalt rõhutada pedagoogika õppejõu praktilise kogemuse väärtust:

„Ma ei aktsepteeri seda, et ülikoolis õpetavad inimesed, kes ise ei ole õpetajana töötanud või tegid seda mitu põlvkonda tagasi. Näiteks täna laste tähelepanuga tegeledes ei saa lähtuda kümnendi tagusest kogemusest.“

See mõtteviis kandub ka Urmo soovi säilitada koolijuhi ameti kõrvalt mingisugunegi järjepidev kokkupuude õpetamisega.

„Vahepeal on käinud läbi arutelusid, et koolijuht ei tohikski tunde anda ja õpetada. Aga koolijuhil peab olema praktiline kogemus õpetajana, et oma kolleege toetada. Muidu kaugeneb ta lastest ja õpetamise protsessist. Minu silmis peab koolijuht olema esiõpetaja.“

Kool nõuab oma juhilt enamat, kui administreerimist

Koolijuhti vaadatakse paratamatult täiesti teistsuguse pilguga, kui teisi kogukonna liikmeid. Sa oled ülim eeskuju – juht kohas, kuhu sajad lapsevanemad usaldavad oma lapsed pooleks päevaks.

„Aga eeskuju mille osas? Kas topeltmoraali kasvatamises või inimeseks olemises? Pilt õpetajast kui üliinimesest on minu meelest väärastunud pilt. Minu üks klass tõusis kursuse lõpus püsti ja plaksutas. Nad tänasid mind, sest mõistsid kursuse käigus, et ka õpetaja on inimene. See on päris õudne tervikpilt tegelikult…“

Koolijuhi ametit vaadates võime arvata, et ta tegeleb kõrgelt troonilt pedagoogiliste protsesside juhtimisega. Tegelikult on väga palju administratiivseid asju, mis võtavad suure osa ajast. Veel mõned asjad, mida ilmselt koolitusel ei õpi, on tugev suhtlemisoskus ja tähelepanuvõime. See ei kehti aga ainult oma palgalise kollektiivi, vaid kogu kooli õpilaste suhtes.

„Mulle meenub minu esimene tööaasta Viljandi Gümnaasiumis. Meie õpilased kogunesid vahetunniti õpetajate ümber ja nad arutlesid mingitel teemadel. Kui sa oled loonud õhkkonna, kus enam ei kardeta õpetajat, siis õpilane tulebki ja küsib sult midagi. Hiljuti on lapsed hakanud minult investeerimise kohta küsima. Ma sain ka teada, et see on praegu TEEMA ja olen end ise rohkem kurssi viinud. Kust mujalt ma selle sisendi saaksin?“

Koolikultuur peab avatust soosima. Koostöine õhkkond tähendab seda, et õpilased saavad õpetaja ja koolijuhiga ka tegelikult, tunniväliselt suhelda. Teadagi, et paljudes koolides käiakse direktori juures ainult pahanduse korral, niiöelda vaibal. Urmo Reitavi uks on pea alati pärani lahti.

Missuguse ettevalmistusega inimene kooli sobib?

Me meenutame oma kooliaega ja teame, et paljusid meist ei toetatud meie tegeliku kire välja arendamisel. Selle halva ahela lõhkuja saab olla hea õpetaja.

„Õpetaja peab olema oma eriala friik. Pabereid saab produtseerida kes iganes. Mulle on peamine, et inimesel silmad säravad, kui ta räägib oma valdkonnast. Koolijuhi ülesanne on luua õpetajale keskkond, kus see säde ei kustuks ja kasvaks edasi. Sellega suudabki see inimene nakatada noori – tegutsedes ise entusiasmi ja kirega.“

Pidevalt nenditakse, kuis maailm on kiirenevas muutumises. Küllap ongi. Õpetaja peab ka sellega toime tulema. Kuid lapse areng ei ole selle kõige keskel pööraselt kiirenev. Urmo hindab pedagoogis ka järjepidevust ja oskust suurema pildi juures püsida.

„Oluline on endas kannatlikkust kultiveerida, kuna hariduses tulebki tulemusi oodata aastaid, kui mitte aastakümneid…“

Me jõuame oma vestluses ka põneva oletuseni, et tulemuste pikk ooteaeg on põhjus, miks haridust nimetatakse pigem „pehmeks“, ebamääraseks erialaks. Mind ennastki on tuttavate poolt aasitud, et kunas ma hakkan õpetamise asemel ikka „kõva“ erialaga tegelema.

„Kõvad valdkonnad on need, kus me saame lühikese aja järel näha käegakatsutavat tulemust. Näiteks inseneeria. Hariduse ja kultuuri viljad on näha kümne-kahekümne aasta pärast.“

Kes lahendaks haridustöötajate juurdekasvu põua?

Õpetaja Eesti vabariigis on naisterahvas, pigem vana kui noor. See on normaalne – muu on ebatavaline. Kus on noored? Kus on mehed?

„Haridus eeldab emotsioonidega toimetulekut. Vaata, mis emotsionaalne möll nende kasvavate noorte seas toimub. Aga me kõik teame, et mehel ei ole ju emotsioone. Pane hambad risti ja kannata kõik ära. Naised tegelevad sellise jamaga.“

Ometi on tundeelu osa igast inimesest. Kas noor mees üldse näeb tänases koolikeskkonnas, mis tähendab mehelikkus – suhtumises ja väljenduses – kui tema ümber on ainult naised, kellest enamusega tegelikku suhtlust ei toimu?

„Suhtlemisoskuses ja sotsiaalses arengus on vajakajäämisi. Kas me pöörame koolis sellele tähelepanu? Meil on fookuses ilmselgelt fundamentaalteadmised. Kui meil on normaalsuseks muutumas see, et isad suhtlevad vaid loetud minutid päevas oma lapsega, siis kool peab seda otsustavamalt tegutsema.“

Word!

Aga kus on lahendus?

Kes on lahendus?

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Urmo Reitav isiklik kogu, päisepilt: Martin Adams on Unsplash
Avaldatud: 06.05.2019