Valdo Praust – üks hukutavaid asju tänases maailmas on pealiskaudsus!

Valdo ja mina istume ajaloolises Väätsa vallamajas, tänases Eesti Jalgrattamuuseumis, ümbritsetuna vanadest raadiotest, jalgratastest ja veel paljust sellisest, mille restaureerimine on Valdo kirg olnud viimased aastakümned. Temaga vesteldes kuulen kirurgilist läbimõeldust ja süsteemsust, millega käib samas kaasas giidilik mõõdutunne kogu tema väljenduses, igas silbis ja rõhus. Ta on lugude kandja, sõnaga teejuht – ning mina olen täna ennekõike kuulaja, kes istub nende põhjalike elu- ja ajaloojuhtumiste valgel. Vaid kardinat suudan ma poetada nähtuselt nimega Valdo Praust.

Põletav huvi reaalteaduste vastu määrast tööelu suuna

Valdo oli juba õpilasena üleriigilistel reaalainete olümpiaadidel absoluutses tipus ning jõudis koguni üleliidulistel matemaatikavõistlustel esikümnesse. Varakult selgus, et tegu on talendist pakatava ja tohutu pühendumisvõimega inimesega.

Oma ande rakendamiseks leidis Valdo peatselt väljundi küberneetikas, algul lootusega muuta tööstuslikke protsesse ja masinaid efektiivsemaks. Küberneetika ongi defineeritud kui teadusharu, mis uurib informatsiooni liikumist ja selle juhtimist tehnilistes, looduslikes või sotsiaalsetes süsteemides.

Taasiseseisvumise algusaegu juhatas see töökogemus Valdot küberturbe teemadeni. Tema on üks neist, kes koostas esimese rahvusliku infoturbestandardi ISKE. See turbesüsteem, mis on tänaseks jõudnud juba versioonini 8.0, tagab töödeldavatele andmetele piisava turvalisuse ning leiab eelkõige kasutust riigiasutustes. Lisaks infoturbe juhi või eksperdi ametinimetuse kandmisele mitmete riiklike süsteemide juures, oli tema ka keskne arhitekt Eesti digiallkirja ja digiasjaajamise käivitamisel. Toetudes paarikümne aastasele õppejõu kogemusele on ta viimased kaks aastat olnud Taltechis küberturbe õppekava juht.

„Õppekava juhina mõtlen ma, kuidas teha küberturvet atraktiivseks noorele inimesele nii, et asi ei upuks akadeemilisse igavusse ja teisalt, et klassikalised alusteadmised ei kaoks tilulilu sisse ära. Iga keerulise asja peab saama teha lihtsaks ja põnevaks – kes seda ei suuda, võiks õpetamisest ikka väga kaugele hoida.“

Tema tööalane saavutustepagas võib teenida endale pikema lahtikirjutuse mujal. Mina pühendan ülejäänud loo, et jagada veidi maailmavaadet ja suhtumist, mis on Valdo isiku sedavõrd silmapaistvaks kujundanud ning kirjeldada neid mitmeharulisi kõrvalteid, mida see mees on paljude silmis meistri pühendumisega tallanud.

Mis on töö, mis on hobi?

„Minu jaoks on töö see, mis leiva lauale toob. Kõik see, millega ma põhitöö kõrvalt olen tegelenud, on hobid ja samas need asjad, mis raha välja viivad.“

Küberturbe töö kõrvalt ning paljuski sellest sündinud eurode kaudu on Valdo saanud end pühendada ajalooliste jalgrataste ja grammofonide kogumisele ja korda tegemisele ning Eesti mõisate ja teedevõrgu ajaloo uurimisele. Oma sulest on ta seni avaldanud 12 ajaloo-teemalist raamatut. Kusjuures tema on ka üks väheseid selle riigi kodanikke, kes üheksateistkümne aasta jooksul käis läbi kõik Eesti mõisad – neid on ligemale 1250 tükki!

„Ma olen küberturbesse kirglikult suhtunud, aga nii nagu Jumal on mulle andnud oskust reaalaineid omandada, on ta andnud ka uudishimu asjade vastu, mis on varem toimunud.“

Vabakutselisena töötamise perioodil, alates 2013. aastast, rajas Valdo Väätsale Eesti Jalgrattamuuseumi, mille eksponaatidest 96% kuulub temale.

„Mul oli soov, et rattamuuseum tekiks mõne teise muuseumi juurde, kuid head kosilast ei leidnud. Väätsa vallamaja seisis tühjana ning me jäime siia – praegu pole me enam rentnikud vaid hoonestajad. Ma loodan, et muuseumi, tuhandeaastase koha ja viiesaja aastase maja koostöö säilib veel pikaks ajaks.“

Jalgrattamuuseum on jõudnud kahetuhande külastajani aastas. See on vägagi soliidne, arvestades, et Valdo ja tema elukaaslase veetaval muuseumil senini ühtegi püsikohaga töötajat ei ole – rajaja sõnul on see endiselt hobiprojekt. Omast kogemusest ütlen, et Valdo läbi viidud ringkäik selles muuseumis on üks kirkamaid juhatusi läbi ajaloo, mida mul on õnnestunud saada, kuigi mind jalgrattad kuidagi eriliselt ei huvita!

Märkimisväärne on antud loo puhul see, kuidas mehel, kes nimetab end ise hobiajaloolaseks, on õnnestunud eest vedada vägagi märgilisi töid ajalooteaduse vallas. Oma viimatises Ööülikooli loengus „Eesti teede kujunemisloost“ kirjeldab Valdo oma meetodeid, mis on lasknud tal konstrueerida Eesti muinas- ja keskaegsete teede mudeli, samas pakkudes välja hulgaliselt oletusi koha- ja teedenimede tekke kohta. Töö, mis sellesse on läinud, ulatub selgelt tuhandetesse töötundidesse ja tipneb ehk ühel päeval selleteemalise monograafia ilmumisega.

„Mulle on ette heidetud, et ma oletan. Ma ei väida, et need rekonstruktsioonskeemid on absoluutselt tõepärased, aga varem ei olnudki mitte mingeid mudeleid. Hea, kui on kasvõi nigelad mudelid, mida keegi saab arendada ja ümber lükata.“

Neid mudeleid tunnen mina vaid paari loengu kaudu, ent meie vestlust rikastab selle valdkonna põhjalik tundmine ootamatutes kohtades…

„Minu elu jääb Väätsa kõrvalt alati Tallinnaga seotuks – tee tööle ja tagasi kulgeb sama teed pidi, mida mööda Neli kuningat Jüriöö ajal Paidesse tulid.“

Siit küsimus lugejale – kes olid neli kuningat ja missugune oli nende saatus?

Mis kasu on reaalteaduslikust väljaõppest ajalooga tegelemisel?

Ajalooga on Valdol aidanud tegeleda süsteemsus, mis tulnud matemaatika ja tööelu kaudu.

„Ma vaatan asjadele küberneetiku pilguga otsa – hunnikust faktidest saab ju midagi järeldada. See on nagu luure! Sul on teada 20 fakti, kuid pead teada saama 20 fakti veel. Kui sinule teadaolevad faktid on teadmata faktide lähismaailmast ja sa tabad ära selle mudeli, kuidas nad kokku tervikuks lähevad, siis sa oletad. Kui aga luure läheb täppi asjadest, mida täielikult varjatakse, siis see luure on edukas.“

Minu vestuskaaslase väitel leidub kõigis ühiskonna- ja sotsiaalteadustes koht reaalteaduslikul taustal. Inimene ei käitu nagu robot ja tema käitumist ei saa kunagi mudeliga ette ennustada. Siiski peaks nö. pehmetes teadustes adekvaatsete järelduste tegemiseks olema teadmised juhtimissüsteemidest, tõenäosusteooriast ja  statistikast.

„Loomingulisus sellega ei kao, vastupidi, loomingulisus jääb! Sotsiaalteadustes ei ole ühegi indiviidi tegutsemine ette määratud – küll aga võib tegutsemiste üldsumma olla ette määratud. Seda üldsummat aitabki reaalteaduste taust mõista.“

Loomulikult pole meil aega kõigisse asjadesse süüvida, ent rohkem kui korra rõhutab intervjueeritav mulle: „Üks hukutavaid asju kaasaegses maailmas on pealiskaudsus!“

Kaasajal õpid sa surmani

Valdo tunnistab väga hästi, et meil on tarvis kahe vaimuvalla koostööd. Esiteks nooruslikku uljust, mis mõnel asjal laseb läbi minna ja katsetada, kasvõi tõestamaks, et see on tupiktee. Teisalt on vaja süsteemsust ja põhjalikkust, et teha asju optimaalselt. Valdo esindab pigem seda teist vaadet, ning jagab selleni jõudmiseks pihku ka kimbu nõuandeid:

„Õppige matemaatikat või füüsikat. Kui te mingi asjaga tegelema hakkate, siis maksimaalselt 6-9 aastat on optimaalne aeg ühele asjale keskenduda. Eraldage oluline mitteolulisest ja ärge minge ühegi asja sisse, kui te pole sellega seonduvaid olulisi põhimõtteid selgeks teinud. Pealiskaudsus tapab meie maailma. Kui tuleb uus asi, millest sa aru ei saa, siis tee see endale baastasemel selgeks, enne ära suud lahti tee. See on minu soovitus. Üks asi veel – kaasajal õpid sa surmani. Seda, et sa teed olulise selgeks ja hakkad siis liugu laskma, ei tule mitte kunagi.“

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Eesti Jalgrattamuuseumi Facebooki konto ja Valdo Prausti erakogu
Avaldatud: 08.10.2020