Teadlane TikTokis ja õpetaja YouTubes? Kuidas viia teadus noorteni?

Kõik, kes teaduse populariseerimisega suuremal või vähemal määral kokku puutuvad, on ilmselt pidanud tõdema, et tähelepanu püüdmine ja hoidmine on järjest keerulisem. Ent ka võimalusi selleks on järjest rohkem. Tekkinud on uued kanalid ja meediatarbimine on üha globaalsem.  Enam pole vahet, kas vaadata BBC-d või ETV-d, mõlemad on interneti teel kättesaadavad. Ja kuigi teleinimesed kinnitavad kui ühest suust, et kunagi pole televisiooni nii palju vaadatud, kui praegu, paneb kanalite ja võimaluste rohkus ka suuri meediakontserne tähelepanu eest võitlema. YouTube, Netflix, TikTok ja Instagram on uued meediumid, kust teadmisi ja meelelahutust ammutada ning ei kulu 10 sekunditki, et vahetada kanalit, kui sisu ebahuvitav tundub. Seega tuleb aina täpsemalt mõelda, kuidas ja kellega me räägime ja mis eesmärgil me seda teeme.

Augustikuus korraldas Eesti Teadusagentuur juba kaheksanda Miks.ee suvekooli. Seekord kogunesid teaduskommunikatsiooni ja -populariseerimisega tegelejad Laulasmaale, et arutada  selle üle, kuidas muutunud meediamaastikul teadusele tähelepanu tõmmata. Märksõnaks on “interdistsiplinaarsus”. Sealjuures ei ületa kommunikatsioon mitte ainult erinevate erialade piire, vaid hägustab neid ka teaduse, kunsti, (sotsiaal)meedia ning õppimise ja suhtluse vahel. Kuidas kasutada nii eripalgelisi ning esmapilgul teaduskommunikatsiooniga sobimatuna tunduvaid meetodeid ja kanaleid nii, et need kõnetaksid noori?

Suvekoolis rääkisid oma ala asjatundjad sellest, kas näiteks sotsiaalmeedia loogikat või reklaaminduse kuldreegleid  saaks  tulemuslikult kasutada ka teaduskommunikatsioonis. Esinejate seas olid  tipp-suhtekorraldaja  ja Levila meedialabori looja Daniel Vaarik, reklaamiagentuuri Salama loovjuht Matis Ots, ERR-i lastesaadete toimetaja Laura Kõrvits ning kümnete tuhandete sotsiaalmeedia jälgijatega telenägu ja koolitusfirma Hellou juht Keili Sükijainenen. Nende kõigi sõnum oli väga lihtne  –  paku inimestele seda, mida nad otsivad ning ära vastandu, vaid püüa mõista. Ja kui sind juba kuulatakse, kasuta saadud  mõjuvõimu olulistele teemadele tähelepanu juhtimiseks, et nende kõlapinda suurendada. Näiteks Levila dokfilmi vihkamisest näidatakse nüüd õppevahendina koolides ning nende artiklid lähisuhtevägivallast, tekitasid sotsiaalmeedias põhjalikke arutelusid ja jõudsid ka peavoolumeediasse. Nagu Daniel ise ütles: need lood panid ta vaatama maailma teise pilguga. Publik ootab päris lugusid päris inimestest ja loo jutustamise oskus on oluline igas meediumis. 

Mitte vähemtähtsana rõhutasid esinejad ka sõnumite visualiseerimist. Kui Keili jagas kasulikke nippe sotsiaalmeedias toimetamiseks, siis digiturundaja Anni Parksepp WOW Digitalist jagas nippe toimiva kodulehe loomiseks ja tõhustamiseks  ning Tartu Kõrgema kunstikooli tudengid Ander Peedumäe ja Grete Laidi Aarsalu rääkisid köitva visuaali tähtsusest ning andsid ka soovitusi, kuidas lihtsate ja kiirete vahenditega oma publiku tähelepanu püüda. Huvitav oli kuulata teaduskeskus AHHAA kogemusi, kuidas püsida pildil ilma suure turunduseelarveta. Kaisa Hansson tutvustas, kuidas kavalate nippide ja brändisaadikutest töötajate abil saab teha kasvõi iga päev kaasahaaravaid postitusi. Kui see inimestele meeldib, tulevad nad ka näitusele. Seal õpivad nad midagi uut ja nii kasvab teadushuvi!

Teaduskommunikatsiooni-teemale pakkusid põneva vaatepunkti Aare Baumer Energia avastuskeskusest ning Eesti Maaülikooli vanemteadur (ning tõlkija-blogija) Lauri Laanisto. Teadlaste ja kommunikaatorite arusaam teaduse “uudisväärsusest” võib vahel kardinaalselt erineda. Mõnikord võib teaduse tegemise protsess olla põnevam kui saavutus ise. Ning kuigi teadussaavutustest uudiseid kirjutades kiputakse keskenduma üksnes ühele artiklile, võib märkamata jääda uurimistöö tervikuna: sageli on üks teadusartikkel kõigest osa suuremast projektist. Laanisto julgustas samuti teaduskommunikaatoreid kastist välja mõtlema – visualiseerima ja lugu jutustama!

Kokkuvõttes tuleb öelda, et elame põneval ajal, kus meie kõigi kätes on võimalus anda oma panus mõttemustrite muutmiseks. Kasvõi natuke. Ja igaüks omal moel. Kui õpetajad, kommunikaatorid ja teised teaduse populariseerijad lahkusid suvekoolist uutest ideedest pakatavana ja täis tegutsemislusti, siis muutub kindlasti juba palju. Selleks, et äratada noortes teadushuvi ja näidata, et teadus on tähtis!

Kas teadlasest peabki saama TikToki staar ja õpetajast juutuber? Sellest räägime edasi juba 11. novembril toimuval teaduskommunikatsiooni konverentsil. Oled oodatud!

Autor: Annely Allik, Eesti Teadusagentuuri teaduskommunikatsiooni osakonna juhataja