Taavi Pae – mis väärtus on „vanakooli“ geograafial?

Inimesed, alates Hiina ja Kreeka filosoofidest, on üritanud saada maailmast võimalusel ikka tervikpilti. Segases sasipuntras on omavahel seotud olnud matemaatika ja astroloogia, teoloogia ja loodusteadused, meditsiin ja ebausk. Täna oleme vastureaktsioonina kõiksugustele üldistustele liikunud spetsialiseerumise poole, nii teaduses kui ka kõigis ameteis. Näiteks geograafias uuritakse eraldi rahvastiku protsesse, klimatoloogiat, aineringeid maastikul, nimeta vaid… Äsja avaldatud ning kallihinnalise raamatu kohta üllatava populaarsuse saavutanud Eesti Rahvusatlase koostaja Taavi Pae selgitab, millega klassikaline „lai“ geograafiadistsipliin oma olemasolu veel õigustab.

Oma kodu loo tundmine on oluline

Tartu Ülikooli õppejõud Taavi Pae õpetab Eesti loodusgeograafiat ja samal ajal ka kultuurigeograafiat. Need õppeained on üsna Eesti-keskselt üles ehitatud ning see haakub hästi põhimõttega, mida on üritanud populariseerida ka terve hulk Eesti hariduse rajaleidjaid Peeter Põllust Johannes Käisini ning miks mitte ka tänane loodusmõtleja Fred Jüssi – õppigem esmalt tundma kodulugu ja minema ühe paiga lukku süvitsi, selle asemel et pealiskaudselt haarata suurel hulgal midagi kauget.

Taavi püüab tudengite seas edendada kodumaa tundmist, korraldades ekskursioone ning juhtides nende tähelepanu ümbruse parema märkamise suunas. Ta proovib oma meetodit ka minul ja küsib, kust ma pärit olen.

„Keilast.“

„Ütleme, et sa oled tudeng, elad seal endiselt ja käid ju järelikult tihti kodukoha ja Tartu vahet.“

„Hüva.“

„Aga kas sa tead, mis maastikurajoone sa sel teekonnal läbid?“

„Hmm…“

„Või palun anna oma kodukoha loodusgeograafiline iseloomustus.“

Minu loodusteaduste väljaõpe on selles osas ebapiisav. Need vastused saaksin pingutuste peale ehk loogiliselt tuletatud, ent ilmselt ei saa ka lugeja sellele küsimusele selge vastuse andmisega hakkama.

„Tudengid sattuvad selle peale hämmingusse, kuid hakkavadki vaatama, miks Tallinn-Tartu maantee peal on vahepeal metsane, vahepeal põllud ja sood. Nad hakkavadki seda jälgima, selle asemel, et võib-olla panna bussisõidu ajal kõrvaklapid pähe ja vaadata Netflixi.“

Eesti on see koht, mida Taavi fännab nii kultuurilises kui loodusgeograafilises mõttes – huvi äratajaks tõsiasi, et tema enda juured on kõikjal Eesti peal laiali.

Geograafia sisseastumisnumbrid on langenud.

Noored on praktilised ja suund „geograafia“ on väga lai, mistõttu võib geograafia õppekavale sisseastujas tekkida segadus, mis minust seeläbi ikkagi saab.

„See on aga kõige laiapõhjalisem lähenemine, mille pealt saab minna tegelema avaliku halduse või loodusteaduslike teemadega. Meil tehti mõni aasta tagasi uus inglise keelne õppekava. Kuna lihtsalt geography nime all ei tule keegi õppima, tuli õppekavale leida tänapäevasem ja spetsiifilisem nimi – meie puhul „Geoinformatics for Urbanized Society“. Seal õpetatakse paljuski samu asju, aga tudengite valikuvabadus õppekava oma huvide järgi üles ehitada on palju suurem.

Sama kehtib ka geoloogia kohta.

„Eriala nimetus „Geoloogia ja keskkonnatehnoloogia“ annab inimesele selgema orientiiri ja võimaldab tal erialast endale sobilik märksõna leida – ahhaa, sellega käib keskkonna teema kaasas. Eriala nimetus muutub, kuigi „tavalises“ geoloogias on alati õpetatud ka keskkonnatehnoloogiat.“

Tartu Ülikooli geograafia osakond ei muuda bakalaureuse astmes geograafia õppekava nimetust.

„Tegu on Tartu Ülikooliga, kus klassikalistel nimedel ja järjepidevuse hoidmisel on ka mingi väärtus, eriti kui räägime bakalaureuseõppest.“

Geograafia ja geoinformaatika rakendustest

Tänasele inimesele on ilmselt tuttavaim ja käepäraseim kaardirakendus Google Maps. Taavi kasutab seda isegi kohast kohta jõudmiseks. Samas ei hakka Google ilmselt eales haldama täpsemaid kaardikihte Eesti reljeefi, planeeringute, loodus- ja muinsuskaitse ja muude riiklikult oluliste andmestike kohta. Need on ja jäävad Maa-ameti kaardiserveritesse. Maastikul toimuvad aga pidevad muutused ning selliste kaardikihtide koostamine ja haldamine nõuab kartograafi oskusi ja geograafi ruumitaju.

„Suurematel linnadel on vaja tegeleda ka igat laadi planeerimisega. Näiteks bussiliinid või rattaliiklus, kommunaalide paigutus ja muu taoline. Inimeste liikumise ja geopositsioneerimise kaudu saab selgitada välja inimeste liikumisteed, et kohaldada vastavalt bussiliine ja arvestada liikluskoormuseid. Näiteks mis siis juhtub, kui mitmesaja töötajaga asutus kolib kesklinnast linna äärde (Rahvusarhiivi ja ERMi näited). Kuidas siis inimeste liikumisvajadusi rahuldada? Isegi kui sa ei ole geoinformaatik, siis oma ruumilise mõtlemisega töötavad geograafid paljude linnaplaneerimise asjade juures.“

Linnad jätkavad kasvamist ja muutumist. Eriti põhimõttelised küsimused kerkivad aladega, mis valglinnastumise tõttu on kommunaalsüsteemide kaudu selgelt linna osad, ent mida rikkamad vallad ei taha linnale loovutada. Teisalt kujuneb inimtegevuse kaudu pidevalt ümber kogu meie maastik ja selliste muutuste heaperemehelikuks haldamiseks kulubki ära geograafi ja geoinformaatiku ruumitaju.

Milleks rahvusatlast vaja läheb?

Taavi on rahvusatlase idee taga ja tegeles selle koostamisega. Riikide kartograafilisi kirjeldusi on maailmas palju, kuid temal oli kontseptsioon võtta sinna sisse ka ammu surnud meeste kaarte.

„See kõlab võib-olla paatoslikult aga ma tahtsin Eesti rahvale nende ajaloolised kaardid tagasi anda. Kuigi koolis on kaarti õpitud suhtuma kui õppematerjali, siis tegelikult võib kartograafia olla väga põnev – näiteks kujutada Eesti eliidi sünnikohti, ENSV saunade asukohti ja muud olmelist. Mis siin salata, sellised kaardid niiöelda müüvad ka.“

Taavi nimetab ajaloolise seigana ka 1888. aasta esimesel eestikeelsel gloobusel toimuvat.

„Seal on väga huvitavaid kohanimesidki, näiteks keegi tarkpea tõlkis ära Hollandi asumaa Uus-Meremaa. Eesti on ilmselt ainuke riik maailmas, mis selle nimetuse otse ära tõlkinud. Mujal maailmas kasutatakse ikkagi originaalset Zeelandi nimekuju, mis Hollandi keelest tuleb.

Kõige rohkem vaeva kulus aga justnimelt uute kaartidega, mida atlases iga teema lõpetuseks leida võib. Neid koostas kaardifirma Regio.

„Uutest kaartidest libisevad paljud inimesed üle. Samas see, missugused kaardid sinna tänase tehnoloogiaga koostatud said, moodustavadki kartograafia ajaloo – selle, mis programme kasutasime, oleme atlasesse ka kirja pannud. Täna on imelik kuulda, et kaarti tehti kunagi MS-DOS arvutiga, siis 50 aasta järel saavad tuleviku inimesed naerda, et vaata kuidas nemad tegid.“

Kõigi praktiliste põhjuste kõrval on Taavi nimetanud varem ja nimetab nüüdki puhast esteetilist aspekti.

„Kaart on ajaloo sünnitis. See annab mingist eluolust ülevaate sellel ajahetkel kõigest sekunditega. Teiseks on ta ilus, selle võiks panna näiteks kohviku või kodu seina peale kunstiteose asemel. Paljud kaardid ongi koostatud sihilikult kunstiteostena.“

Kuna uute kaartide koostamine on kulukas, sai rahvusatlas endale hinnalipiku, mis paneb inimese oma ostu läbi mõtlema. Sellegipoolest sai esimene tiraaž sedavõrd kiiresti läbi müüdud, et sisuliselt kohe tuli tellida kordustrükk.

„Tundub, et eestlased on raamaturahvas. Me oleme õnnelikud, et tegime selle raamatuna, mitte digitaalsena.“

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Taavi Pae (erakogu)
Avaldatud: 08.10.2020

Mul ei olnud lapsena ühtegi püsivat mõtet, kelleks ma saada tahaksin. Küll aga teatasin väiksena, et ma ei lähe mitte kunagi kooli, kui siis ainult ülikooli. Siis pidasin küll silmas Tartu Ülikooli, aga õnneks sain keskkooli ajal aru, et matemaatikale ma saan pihta ja pigem on minu jaoks tehnikaülikool.

Kuidas sattusid teadusesse?

See pole kindlasti mul algusest peale plaanis olnud. Tegelikult lausa vastupidi: kui eriala valides olid sõelale jäänud veel viimased kandidaadid, siis põlgasin tehnilise füüsika ära, sest ma ei tahtnud teadlaseks saada. Juhtus aga nii, et mulle sattus inseneriõppe lõputöö teemaks mõne projektülesande lahendamise asemel hoopis Maa raskuskiirenduse välja uurimine. See viiski mind otsapidi teadusmaailma, sundides abi otsima juhendajatelt, teistelt teadlastelt ja teadusartiklitest. Sealt edasi tuli juba pakkumine doktorantuuri astuda. Kuna juhendaja ja teema olid juba enam-vähem olemas, läks edasine lihtsalt.

Kas võrreldes esialgsete ootustega oled erialaselt jõudnud sinna kuhu soovisid?

Kõigepealt sellest, millega minu ootused seotud olid. TTÜ-sse astusin tegelikult tööstus- ja tsiviilehituse erialale, kus aga esimese aasta lõpul tuli sooritada geodeesia praktika. Tavaliselt viiakse praktika läbi ülikooli ümbruses õppejõudude käe all, kuid mina eelistasin leida koha mõnes geodeesia ettevõttes. Töötasin suvel kaks kuud geodeedi abina ning nägin geodeedi igapäevatööd väga lähedalt. Mulle see meeldis. Leidsin, et põhiliseks eeliseks on välitöö ning arvutitöö hea vahekord, boonuseks ametiauto ning kokkupuuted huvitavate tööobjektidega. Juba esimesel suvel tekkis mitu kohta, millest mööda sõites mõtlesin alati uhkusega, et olen siin objektil tööd teinud.

Kuigi õppimise vältel olin veel mitu suve geodeedina tööl (ja ilmselt saan seda tööd veel tulevikuski tegema), ei ole minu praegune töö üldse selline nagu just kirjeldasin. Olen hoopis teadusmaailma sattunud. Kuigi ka mina saan aegajalt klassikalist välitööd ning sellele järgnevat andmetöötlust teha, kulub mul põhiline aeg siiski teadustööks.

Miks soovitad noortel just see eriala endale valida?

Nagu öeldud, on geodeedil iga päev natuke omamoodi. Enamasti algab konkreetne ülesanne ettevalmistusest: saadetakse joonised, mida tuleb uurida, vajadusel viia õigesse koordinaatsüsteemi ning sisestada mõõteriista mällu. Ettevalmistustele järgneb välitöö, mis võib konkreetse ülesande iseloomust sõltuvalt olla väga erinev. Ja välitöö ei pruugi alati väljas toimuda, ehitistel tuleb ette ka siseruumides töötamist. Ülesanne lõppeb joonestamise, vormistamise, aruandluse ja muu sellisega. Olenevalt konkreetsest objektist võivad mahud väga erinevad olla. Mõnel objektil käid vaid korra, teisel käid pea iga päev kuni see valmis saab. Töö on mitmekesine, igav ei hakka.

Kui aga vaadata geodeesia teaduspoolt, läheb asi veelgi põnevamaks. Geodeesia kui teadusharu ülesanne on määrata Maa kuju ja suurust ning selle muutumist ajas, sealhulgas masside liikumisi jne. Pidevate jälgimissüsteemidega kogutakse andmeid, mida tuleb siis vastavalt oma teadmistele töödelda ja seejärel interpreteerida. Mandrite liikumised, maavärinate tagajärjed, ka kliimamuutustest tingitud veemasside liikumised, liustike sulamised on sageli geodeetide poolt mõõdistatud ja täheldatud. Kosmoses on geodeetidel samuti käpp sees, seal tiirleb mitmeid spetsiaalselt geodeetilise otstarbega satelliite, rääkimata GPS satelliitidest, mida kõik teavad.

Kuidas on sinu eriala seotud teiste valdkondadega?

Geodeeti läheb vaja õige mitmel puhul. Näiteks krundipiiride välja märkimisel tuleb vastava litsentsiga mõõdistaja kohale. Ehitiste ja rajatiste puhul on geodeeti vaja vähemalt kolmel korral: kõigepealt maa-ala mõõdistamiseks, et projekteerija teaks, kuhu ja mille vahele uus rajatis luua, siis rajatise loodusesse märkimiseks, et ehitaja teaks, kuhu ta midagi paigutama peab ning kolmandaks siis, kui rajatis valmis ning geodeet kontrollib ehitatu kvaliteeti (et see ei oleks liiga suur/väike, et oleks otse või õige kaldega). Alles seejärel kui geodeet kinnitab, et kõik on normi piires, saab ehitaja tellijalt oma raha kätte.
Geodeesia kui teadusega seotud teemasid mainisin juba eelmise punkti juures.

Mida pead seni oma karjääri suurimaks saavutuseks?

Olen osalenud mitme väga huvitava objekti ehitusprotsessis. Näiteks Tammsaare ärimaja oma kõverate seintega või Kohila linna vee- ja kanalisatsioonisüsteemi rekonstrueerimine oma suure mahuga, sildade koormuskatsetustel osalemine, laserskanneri kui maapealse mõõtmise tipptehnoloogia katsetamine ja juurutamine Eestis ja palju-palju muid huvitavaid objekte. Enamasti neist möödudes pean neid ikka kuidagimoodi omadeks.

Teadustööga olen nii kaugele jõudnud, et olen teinud mõned suulised ettekanded Eestis ning kaks stendiettekannet välismaistel konverentsidel. Tore on see, et konverentse ja seminare korraldatakse vahel väga huvitavates paikades. Olen nö teadusturismiga saanud tegeleda juba Soomes, Taanis, Islandil ja Saksamaal ning tulemas on veel üht-teist.

Milline sinu eriala saavutus on muutnud maailma paremaks?

Siis kui minu doktoritöö ehk kunagi valmib, saavad Eesti geodeedid rohkem satelliitmõõteseadeid (ehk lihtsalt GPS-i) usaldama hakata, sest nende kõrgusmäärangu täpsus riikliku kõrgussüsteemi suhtes paraneb nii mõneski kohas. Sellega kaasneb võimalus kiiremini mõõdistada ning näiteks ehitusprotsessis aega võita.

Millisele sinu eriala teaduslikule probleemile soovid kõige rohkem lahendust leida?

Hetkel keskendun Eesti jaoks parima geoidimudeli (see on see mudel, mille abil satelliitide abil mõõdetud kõrgused riiklikku kõrgussüsteemi saab viia) arvutustele, aga loomulikult oleks väga põnev midagi sarnast maailma mastaabis teha. Kuna programmeerimine on omamoodi huvitav, oleks tore leiutada mõni andmetöötlusmeetod, mis võimaldab mugavalt lähteandmete erinevaid täpsusi arvestada ning automaatselt ka saavutatud lõpptulemusele täpsushinnang saada.

Millised on sinu eriala suurimad väljakutsed ning mis pakub suurimat rahulolu?

Väljakutseks on tehnika kiire areng. Viimaste aastakümnetega on instrumendid muutunud üha paremaks ja kiiremaks. Tähtis on, et ka kasutajad ja mõõtmismeetodid jõuaksid sellele järgi. Geodeetilised instrumendid on alati väga kallid olnud, sest koosnevad tehnika viimaseks sõnaks olevatest komponentidest. Praegu on seis selline, et riistvara on võimas, andmeid suudetakse koguda tohutult, aga tarkvara, mis teeks automaatse andmetöötluse ei ole veel ideaalne. Näiteks skanneriga saab fassaadist luua punktipilve, kuid arvuti ei oska sellest ise fassaadi mudelit luua, sest programm ei leia punktipilvest teravaid servasid üles.

Millega tegeled tööst vabal ajal?

Vaba aega oskan hästi sisustada, kõik kulub ära, mis antakse. Suvel veedan palju aega looduses, talvel tegelen hobidega. Näiteks käin erinevates trennides ja tantsimas. Ka kokkamine ja lugemine on mõnusad tegevused, iseasi kui palju nendeni jõuab.

 

Avaldatud: 14.09.2017

Sven-Erik Enno on looduse ja bioloogia huvi olnud juba väikesest peale ning põhikoolis süvenes tema huvi eriti ilma ja geograafia vastu. Loe, kuidas Sven-Erik äikese uurimiseni jõudis ning milleks välguandmeid kasutatakse.

Kelleks sa lapsena saada tahtsid ning miks?

Ei oskagi kohe kõiki lapsena peast läbi käinud mõtteid üles lugeda. Koolimineku paiku huvitusin väga taimedest ja seega arvasin, et midagi bioloogia või botaanikaga seoses võiks mu tulevane elukutse olla. Mõni aasta hiljem aga oli periood, kus oli suurem astronoomiahuvi. Sai isegi 11-aastaselt Tõravere Observatooriumisse kirjutatud ja nende lahkel kutsel seal ka külas käidud. Aasta-paar olin kindel, et minust saab astronoom. Ja umbes 13-14 aastaselt sai alguse püsivam huvi ilma ja geograafia vastu. Sealt siis hiljem kasvaski välja äikesehuvi.

Kuidas sattusid teadusesse?

Teadusesse on mind toonud püsiv huvi looduse vastu, mis ulatub juba koolieelsesse aega. Ja kui selline püsiv huvi on olemas, siis lihtsalt üks asi viib teiseni. Kuna kerge ilmahuvi oli juba varasemast, siis oli üsna loogiline et põhikooli alguses, kui  seda teemat koolis käsitleti, alustasin regulaarseid ilmavaatlusi. Gümnaasiumi alguseks oli mul seega juba neli aastat igapäevaseid andmeid ja geograafia õpetaja arvas, et nendest võiks uurimuse kirjutada. Läksin sellega ka riiklikele konkurssidele ja sain kohe häid kohti. Seega taipasin, et teaduslik kirjutamine ilma ja kliima teemal õnnestub mul hästi. Ja sealt edasi tundus ülikool ja teadus juba asjade loogilise jätkuna.

Kas võrreldes esialgsete ootustega oled erialaselt jõudnud sinna kuhu soovisid?

Mingis mõttes küll, kuigi ka arenguruumi on veel piisavalt. Esimene suurem verstapost teadlase karjääris ehk doktoritöö kirjutamine ja kaitsmine on edukalt seljataga. Selle käigus olen omandanud peamised välgu- ja äikeseandmete uurimiseks vajalikud teadmised ja oskused. Ja üldiselt võib öelda, et see, mida doktoritööga plaanisin ja tahtsin ära teha, õnnestus hästi. Arenguruumi on kindlasti rahvusvahelise koostöö osas. Kogemuse ja oskuste arendamise mõttes oleks kindlasti kasulik töötada vahepeal ka mõnes suuremas välismaa uurimisasutuses.

Miks soovitad noortel just see eriala endale valida?

Pean ütlema, et minu arvates on kõige edukamad need, kes valivad eriala, mille vastu nad tõsist huvi tunnevad. Kes tunneb huvi looduse ja eriti ilmastiku vastu, võiks meteoroloogia või klimatoloogia eriala tõsiselt kaaluda. Esiteks on see praktiline, ilma jälgimine ja prognoosimine on ka tavainimese igapäevaelu jaoks oluline. Teiseks on võimalik saada üsna laiapõhjaline haridus. Näiteks Tartu Ülikoolis Geograafia osakonnas saab klimatoloogia õppimise kõrvalt ka head ruumiandmete analüüsi ja kaardistamise oskused, samuti programmeerimisoskused. See annab tööturul rohkem valikuid ka juhuks, kui mingil hetkel pole võimalik põhierialaga tegeleda.

“Tartu Ülikoolis saab klimatoloogia õppimise kõrvalt ka head ruumiandmete analüüsi ja kaardistamise oskused, samuti programmeerimisoskused””

Kuidas on sinu eriala seotud teiste valdkondadega?

Eks neid seoseid erinevate valdkondadega on päris palju. Esiteks mõjutab ilm, eriti ohtlikud ilmanähtused oluliselt inimeste igapäevaelu. Äikesetormid tekitavad ka Eestis igal suvel tulekahjusid ja elektrikatkestusi. Seega on välguandmeid oluliseks infoallikaks, mida kasutavad näiteks elektrikud, päästeteenistus ja kindlustusfirmad. Teisalt on välk oluline tegur ka looduses, näiteks metsatulekahjude põhjustajana. Lisaks tekib välgulöögi kuumuses lämmastikoksiide ja osooni, mis mõjutavad õhu koostist.

Mida pead seni oma karjääri suurimaks saavutuseks?

Kindlasti doktoritööd, millest sai päris pikk ja põhjalik ülevaade Baltimaade äikese- ja välgukliimast. Varem oli korralik ülevaade Eesti ja Baltimaade äikesekliimast täiesti puudu. Viie aasta jooksul sai päris palju vaeva nähtud, et kõik vajalikud andmed kokku saada ja korralikult läbi töödelda. Näiteks olid osad vanemad äikeseandmed Riia ja Vilniuse arhiivides, pabertabelites. Seega oli vaja kohapeal need välja otsida ja arvutisse sisestada. Välguandmete analüüsiks arendasin mitmeid arvutiprogramme, mida saab ka edaspidi kasutada.

Milline sinu eriala saavutus on muutnud maailma paremaks?

Esimesena meenub kindlasti piksevarras, mis leiutati juba 18. sajandi keskel. Võimatu on täpselt öelda, kui palju inimesi ja hooneid see küllaltki lihtne leiutis selle aja jooksul päästnud on. Enne piksevarda kasutuselevõttu hävisid kõrged hooned ja tornid üsna sageli välgulöökide tagajärjel. Tänapäeval panustavad äikesetormide jälgimisse välgudetektorid. Püüdes välgu poolt tekitatud raadiolaineid suudavad need reaalajas määrata sadade kilomeetrite kaugusel löönud välkude asukohti. Nii saame arvutiekraanil jälgida, kus ja kui tugev äike parajasti on ja kuhu see liigub.  Selline info on äärmiselt oluline inimeste õigeaegseks hoiatamiseks.

Millisele sinu eriala teaduslikule probleemile soovid kõige rohkem lahendust leida?

Üks huvipakkuv teema on äikesepilvede teke, eriti selle seosed maapinna omadustega. Mõningaid uuringuid on sellel teemal tehtud. Näiteks on teada, et mägede ja kõrgustike kohal tekib tavaliselt palju äikest kuna õhk on sunnitud nõlvu mööda tõusma. Huvitav oleks aga teada kuidas mõjutab äikesepilvede teket metsade, põldude ja soode vaheldumine näiteks Eesti tasasel maastikul. Samuti tahaks detailsemalt uurida suurte linnade ja linnastute mõju äikesepilvedele. Linnades on üldiselt soojem kui nende ümbruses ja esineb ka rohkem äikest. Huvitav oleks seda efekti uurida suuremas mastaabis, vaadeldes linnu näiteks üle Euroopa.

Millised on sinu eriala suurimad väljakutsed ning mis pakub suurimat rahulolu?

Välguandmete maht on väga suur, andmebaasides on sajad tuhanded ja miljonid read. Neid on vaja efektiivselt hallata ja analüüsida, muuta tavakasutajale arusaadavaks ja atraktiivseks. Tavalise Exceliga ei tee selliste andmetega midagi. Vaja on tunda programmeerimiskeeli ning töötada välja programme nende andmete võimalikult kiireks ja efektiivseks analüüsiks. Suurim rahulolu on õnnestunud programmid ja nende kaudu saadavad kokkuvõtteandmed. Näiteks kogu mahuka andmebaasi koondamine ühele lihtsale kaardile, millelt võib näha, kus Eestis kõige enam välku lööb.

Millega tegeled tööst vabal ajal?

Üks suur huviala juba lapsepõlvest saadik on astronoomia. Meeldib teleskoobiga selgetel öödel väljas käia ja tähistaeva ilu nautida. Suvel tegelen vabal ajal ka äikesejahtimisega. Kui radari- ja satelliidipildid näitavad, et kuskil on tekkimas võimas äike, pakin foto- ja videoseadmed autosse ja üritan kohal olla, et häid fotosid ja videoid saada. Lisaks huvitab reisimine ja matkamine. Viimastel aastatel olen tegelenud orienteerumise ja suusatamisega.

 

Avaldatud: 15.09.2017