Karl Vilhelm soovitab sundida end igavust tundma

Võitsid „Rakett69“ 2017. aastal kõigest 9. klassi õpilasena. Kuidas toona saatesse sattusid?

Saatesse utsitas mind minema üks hooaeg enne mind osalenud Frida Laigu, samuti Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane. Tema tuli koolis minu juurde ja ütles, et Karl, sinul nupp nokib ja julgust on, sa peaksid saatesse minema. Ma ütlesin, et veel ei läheks, ootaksin aasta. Olin muidu väiksest peale mõelnud osaleda. Ta ütles, et mine ikka, kui ei saa sisse, lähed uuesti, ära üldse põe. Mõtlesin, et mis mul kaotada on, panin end kirja. Minu elu moto on, et kui midagi ette võtan, siis lähen maksimumi tegema. Andsin endast maksimumi ja vedas ka.

Kooliteed alustasid aasta tavapärasest hiljem, sest sind ei peetud veel kooliküpseks. Mis lugu sellega oli?

Mind ei saanud pudelis, purgis ega üheski kastis paigal hoida. Olen väga elav ja väiksena oli raske leida energiale kanaleid. Kui ma õpetaja tähelepanu ei saanud, otsustasin, et ei osale tunnitöös ja tegelen oma asjadega. Olen alati äärmuste inimene olnud. Sellepärast vanemad vaatasidki, et anname aasta juurde ja ma arvan see oli õige otsus. Ikkagi oli mul algklassides ja põhikoolis raskusi. Mitte õppetööga, vaid et suuta toimida klassiruumis nii, et ma väga ei lõhu seda keskkonda. See ei olnud lihtne ei mulle, õpetajatele ega teistele õpilastele, põhjustasin kõvasti peavalu. Õpetajad, kes nägid minus mitte pahatahtlikku juurikat, vaid elavat ja energilist hinge, proovisid seda kanaliseerida parematesse kohtadesse nagu muusika, esinemine, teadus ja ka õppimine.

Kas praegu kanaliseerid oma energiat teadlikult?

Jah. Kui midagi ette võtan, siis annan maksimumi. Ma teen kas nii vähe või nii palju kui võimalik. Nii oli kooliga ja on muude asjadega. Mida ma teha tahan, teen kogu südamega.

Praegu õpid Tartu Ülikoolis informaatikat. Miks just see eriala?

Iga minuvanune noor teab, kui raske on seda valikut langetada. Juurdlesin kõvasti, oli ka muid plaane. Teadsin, et tahan reaalsuunalist haridust. Vaatasin õppekavadele otsa, mõtlesin, mis oleks mulle kõige kasulikum. Tean, et ma ülikooli kõrvalt tegelen veel paljude asjadega, seega ei saa panustada nii palju kui mõni teine, kes väga tahab ülikoolist maksimumi võtta. Tegin strateegilise valiku. IT valdkond on kõige kiiremini kasvav sektor. Programmeerimine on äge ja kõrgem matemaatika tekitab vahepeal tunde, et kus ma omadega olen. Väga äge on!

Üks su paljudest muudest tegevustest on muusika.

See ei ole ainult muusika ja pillimängimine, eriti Arg Part, bänd millesse pühendan rohkem aega ja energiat. See, mida bändi tegemine endas kätkeb, on meeletult lai. Kaasneb laulude kirjutamine, proovitegemine, pillide harjutamine, loominguline pool, ürituste korraldamine, suhtlemine, pead suutma toimida kuue teise mehega, et langetada keerulisi otsuseid, kus õigeid vastuseid alati ei ole. Lisaks logistika, mis kaasneb 6 mehe ja instrumentide transportimisega ja kõige selle majanduslik pool, ärijuhtimine, et bändi teha nii, et poleks vaja ise palju peale maksta. Üritan nulli jääda, mitte meeletult raha teenida.

Jõuad veel ka sporti teha. Mis spordialad praegu paeluvad?

Kindlasti lohesurf. Ainuke aeg, millal seda harrastada ei saa, on siis, kui tuul ei puhu. Miinuskraadidega ka merel ei käida, sest isegi kui kalipso on piisavalt soe, siis see ei ole ohutu, sest mere peal kõik jäätub, sh varustus. Kui midagi läheb väga halvasti, saad lohe enda küljest lahti lasta, aga kui lahtilaskmise mehhanism ära jäätub, siis ei pääse lahti. Eelmine aasta panime talv läbi, siis miinuskraade näha ei olnud. Lohesurf on sellepärast nii äge, et seal on ekstreemumid. Suvisel vaikse tuulega päeval on mere peal täielik idüll, sõidad vaikselt, teed trikke. Teine ekstreemum on talvised tormid, eriti detsembrist veebruarini. Siis on olnud neid hetki, kus olen mõelnud, et nüüd võib reaalselt surra. Nii ei juhtu, kui käituda targalt ja mõistlikult, aga see paneb elu perspektiivi ja tekitab nii palju austust emakese looduse vastu. Kui muidu mõtled, et inimene on looduse boss ja elad kui kuningas planeedil, siis olles keset merd, 5-meetri kõrgused lained liiguvad sinu poole ja vaevu suudad vee peal püsida, siis mõtled, et täitsa lõpp, olen õrn leheke emakese looduse käes. Kui ülbeks minna, siis läheb kehvasti.

Samasugune adrenaliinilaks on minna lavale laulma või pilli mängima. Aga mõlemaga on seda teist ekstreemumi rohkem. Lohesurfis on vaiksed ilmasid 70–80% ajast ja bänditegemisel on laval veedetud aeg palju vähesem kui see, mida veedad üksi või bändikaaslastega harjutades.

Mis sind kannustab?

Ma usun kirglikult haridusse, teadusesse ja ratsionaalsesse mõtlemisse. Ma arvan, et ühiskond, mida valdab loogika ja ratsionaalsus, on kõige parem ühiskond. Sellepärast tahan seda propageerida, eriti noorte seas. Kuna olen üks väga väheseid noori, kes on ühiskonnas mingil määral tuntud just sellepärast, et ta on kirglik nende teemades suhtes, siis tunnen vastutust ja kohustust. Tahan inspireerida lapsi sellist entusiasmi tundma, mida mina tundsin väiksena. See ongi olnud minu missioon.

Mida teeksid tänases Eestis teisiti?

See on keeruline küsimus. Igal pool maailmas on pinged õhus, aga vaadates, mis toimub poliitikas ja avalikus elus, siis see teeb mind vahel kurvaks. Teineteise provotseerimine ja sõimamine on kole. Mulle meeldiks uskuda, et kõik need inimesed, kes seal figureerivad, tahavad Eestile head. Visioonid on erinevad, see on normaalne, kuid selline degradeerumine sildistamisele, sõimamisele ja provotseerimisele, on lapselik. Seda ma muudaks, kui see oleks minu võimuses.

Kas sa planeerid või sead visioone pikemalt ette? Näiteks, kus oled 10 aasta pärast?

Kindlasti natukene. Mul on püüdlused ja sihid, aga olen realist, ei jää väga unistustesse kinni. Me keegi ei teadnud veidi enam kui aasta tagasi, mis seisus kogu maailm praegu on. Samal põhjusel hoian hästi avatud meelt. Siht ja püüdlus peab olema, aga elu on ettearvamatu nii heas kui halvas.

Oled kunagi öelnud, et soovid luua oma ettevõtte. Millal seda teed?

Põhimõtteliselt mul juba on oma firmad, mis kätkevad endas bändi ja enda ära majandamist, aga olen rääkinud teistsugusest ettevõtlusest. Kui näen mingit probleemi, millele keegi ei paku lahendust, siis pakun ise ja toon turule. Selline tahe ja mõtlemine on minus olemas, aga ma ei ole spetsiifilist plaani teinud. Hoian näppu pulsil, mis tulevik toob, eriti tehisintellekti, taastuvenergia, pilve- ja asjade interneti poole pealt, see on meeletult põnev. Olen valmis selleks, et kui taban ära selle augu, kus ma saaksin reaalselt midagi ära teha, siis ma seda ka teen.

Millised on tänapäeva noored? Kas lumehelbekesed, nagu neid on nimetatud?

Nimetagu milleks tahavad, mina südamesse ei võta, ma arvan, et oma tegevustega tõestan vastupidist. Aga ma näen meie põlvkonna probleemina, et tehnoloogiaga on kaasnenud väga palju head, aga ka halba. Meil on taskus meeletult võimas arvuti, mis on konstantselt ühendatud kogu ülejäänud maailma teadmiste ja mõtetega. See on meeletult äge! Enda ja sõprade, lähedaste juures panen tähele, et kuigi meil on taskus portaal, millest inimkond on unistanud kogu aeg, mis võimaldab pöidla paari välkkire liigutusega saada vastuse, kuidas töötab kvantmehaanika või kuidas teha juustu, kaasneb sellega ka negatiivne pool, mida kujutab endast sotsiaalmeedia. Kui lihtne on ennast sinna spiraali ära kaotada. Facebook, TikTok või Instagram – lähed mingit sõnumit vaatama ja avastad, et möödunud on paar tundi ja sa vaatad mingeid kassivideoid. See on hirmus, kui märkamatult see juhtub. Seda tuleb enda juures jälgida. Ma julgustan inimesi tundma igavust. Mõelda vaid, mis teadussaavutused või kui palju kunsti või kirjandust oleks olnud olemata, kui näiteks Einsteinil või Hawkingul oleks olnud telefon ja TikTok. Kõige tühisemal hetkel nad oleksid ehk istunud TikTokis, selle asemel, et tunda igavust, olla enda mõtetega ja avastada, et appi, mul tuli idee!

Kas sa ise tunned igavust?

Mul väga igav ei ole, olen harjunud, et kui on igav, saan end välismaailmast välja lülitada ja minna oma mõttemaailma. Tekitan neid hetki strateegiliselt, et saaksin üksi istuda või oma mõtetega kõndida. Näiteks kui inimesed jooksmas käies kuulavad muusikat või podcaste, siis mina mitte kunagi jooksma minnes ei pane kõrvaklappe pähe, telefoni jätan koju, võtan ainult koduvõtme. See on omaette meditatsioon ja samal ajal tervislik, teed trenni.

Mida ütleksid julgustuseks noortele, kes püüdlevad järgmisse „Rakett69“ saatesse?

Ütleksin samamoodi nagu Frida ütles mulle, et ärge kahelge, minge proovige, te ei kaota midagi, aga võite saada meeletult hea kogemuse. Raketi erisaadet tehes kohtusin paljude 10 hooaja jooksul osalenute ja ka võitjatega ja nende läbiv mõte, mida Rakett69 neile andis, oli julgus ja enesekindlus. Kui mingi asi tundub võimatu, siis hakkad pihta ja üks hetk selgub, et saidki hakkama!

 

Autor: Sigrid Rajalo
Fotod: Alis Mäesalu, erakogu
Avaldatud: 17.02.2021

 

Laiemale avalikkusele sarjast „Õnne 13“ tuntud näitleja Mairi Tikerpalu kaitses nelja aasta eest informaatikas bakalaureusekraadi ning programmeerib teatritöö kõrvalt elektriinseneridele tarkvara.

Tikerpalu tunnistab ka ise, et näitlemine ja koodikirjutamine on üsna tavapäratu kooslus. „Esimestel aastatel, kui kirjutasin päeval koodi, tabasin end aeg-ajalt mõtlemast, et kellel seda teatrit vaja on, IT muudab elusid ja aitab edasi! Õhtul teatriproovis mõtlesin, et mis IT! Teater toidab hinge, ilma selleta ei saa!“ räägib Tikerpalu naerdes. Nüüd on ümberlülitumine lihtsamaks muutunud ning enda jaoks on ta mõtestanud mõlemad vajalike tegevustena.

Otsuse juured minna õppima IT-d, ulatuvad välja kooliaega. „Keskkoolis olid reaal- ja humanitaarpool minus mõlemad olemas,“ selgitab naine, kelle lemmikained olid matemaatika, kirjandus ja ajalugu. Lemmikaine kujunemisel on tema sõnul suur roll õpetajal. Matemaatika hakkas Tikerpalu jaoks „särama“ 5. või 6. klassis, kui klassi ette astus noor asendusõpetaja. „Ta oli nii kihvt! Sain temalt nii palju innustust rohkem pingutada. Mida rohkem pingutad, seda rohkem tunned sellest rõõmu.“ Matemaatikasse suhtub Tikerpalu kui mõtlemise treeningusse. Ta möönab, et kuigi täiskasvanu elus ei pruugi näiteks integraale tarvis minna, siis nende lahendamine õpetab looma seoseid, mis on vajalik oskus igal alal.

Pärast Viljandi Kultuuriakadeemia näitleja eriala lõpetamist töötas Tikerpalu mitu aastat vabakutselise näitlejana, osaledes eri teatriprojektides üle Eesti. Seetõttu kujunes tal teatrimaastikust kiiresti hea ülevaade. „Hakkasin mõtlema, mida on elul veel minu jaoks. Reaalpool minus hakkas mind kummitama,“ räägib näitlejanna. Lisaks tekkis soov omandada praktilisi oskusi ning kuna infotehnoloogia ümbritseb meid igapäevaselt, küpseski plaan uurida lähemalt, kuidas just see valdkond toimib. „Kuidas Skype töötab või kuidas veebilehti tehakse,“ selgitab ta ja lisab naerdes, et Skype’i toimimist ta detailideni selgeks ei saanud, küll aga omandas loodetud praktilised oskused. Proeksperdi tarkvaraarendajana programmeerib ta parasjagu sagedusmuundurite seadistamiseks mõeldud arvutiprogrammi. Tegu on inseneridele mõeldud spetsiifilise nišitootega, millel on kasutajaid üle maailma.

Koodikirjutaja töö selgitamiseks kasutab naine maja ehitamise paralleeli. „Protsess on sama: kõigepealt mõtled, kellele ja mida ehitad, kas see on elumaja, kontorihoone või tehas. Siis on disainimine, projekteerimine ja siis ehitamine tiimides. Keegi ehitab akna, keegi seina ja lõpuks pannakse kõik kokku.“ Kõige rohkem hindabki Tikerpalu IT töö juures koodi kirjutamise tulemust, sest see näitab, kuidas justkui mitte millestki on loodud midagi. „Alguses ei ole midagi, siis hakkad kirjutama, programm saab valmis ja asi töötab! Saab nuppude peale vajutada ja miski liigub. Senimaani naudin seda ja sa tead, et see on sinu tehtud!“

Tagasi kooliajale mõeldes meenutab naine tunnet, mis eelnes edasiõppimise otsusele. „Kuhu ma lähen, mis minust saab, see justkui dikteerib kogu mu edasise elu, see tundus nii elumuutev valik.“ Hiljem aga tabas teda arusaam, et see hirm on alusetu. „Ei maksa karta, et rong sõidab ära ja sa jääd maha, võib vabalt katsetada üht ja teist eriala. Kunagi ei ole hilja eriala vahetada.“

 

Fotode allikas: erakogu
Artikli autor: Sigrid Rajalo
Avaldatud: 23.12.2020

(Turva)vigadeta tarkvara ei ole olemas!

2019. aasta märtsis sai 19-aastane argentiinlane Santiago Lopez tuntuks, kui maailma esimene aastas üle miljoni USA dollari teeniv bug bounty häkker. Santiago on üks näide sellest, kuidas eetilise häkkimisega on võimalik enesele üsna korralik sissetulek kindlustada. Temataolisi häkkereid on maailmas palju ja tavapärasemate tippude keskmine igakuine teenistus on 25 000 euro ringis. Need summad tekitavad kahtlemata küsimusi, nagu näiteks, et kuskohast see raha tuleb? Või kas lihtsam ei oleks häkkereid vangi panna, kui et neile maksta? Pöördusin nende küsimustega Jaanus Kääpi poole, kes seda maailma päris hästi tunneb.

Jaanus tõi välja väga lihtsa tõe: vigadeta tarkvara on praktikas võimatu luua. Mida suurem ja keerulisem on tarkvaralahendus, seda kindlamini võid sellest leida erinevaid vigu. Osa neist vigadest avaldub kindlates olukordades, teised vajavad kahju tekitamiseks pahatahtliku inimese sekkumist. Kui väga suur osa tarkvaravigadest on eelkõige lihtsalt tüütud, siis mõned võivad ründajale võimaldada ligipääsu konfidentsiaalsetele andmetele, piiratud funktsionaalsustele või isegi ründajale sobivate käskude käivitamist sihtmärgiks võetud süsteemis. Ettevõtted kaasavad bug bounty programmide abil selliste turvavigade leidmiseks nn eetilisi häkkereid, kelle jaoks on olulised vea leidmise väljakutse ise ja eks muidugi sissetulek ka. Üsna mitmete häkkerite jaoks on rahaline preemia oluline motivaator selle eetilise tee valikul, sest (üllatus-üllatus) pahavara-lahendusi on võimalik täiesti legaalselt müüa sellele keskendunud firmadele, nagu näiteks Zerodium. Kuna taolised pahavaralahendusi koguvad ärid sihivad eelkõige suuri infotehnoloogia-gigante, siis pole üllatav, et oma bug bounty programme edendavad näiteks Google, Facebook, Adobe, Apple, Microsoft ja et sõltuvalt vea liigist võib tasu ulatuda miljoni dollarini. Jaanus tuletab siinkohal meelde, et keerulisi vigu on raske ilma eelteadmisteta üles leida, äärmiselt kasulik oleks siiski eelnev tarkvaraarendaja kogemus. Kuid lihtsamaid vigu, mis avalduvad veebikeskkondade töös ja mis on ikkagi üsna heldelt tasustatud (tuhanded dollarid) on võimalik otsida ka neil, kellel kogemused nimetatud valdkonnas nõrgemad on. Siin võib alustada näiteks Facebooki keskkonnaga, kus vigade otsijate elu kergendamiseks on loodud mitmeid toetavaid võimalusi (näiteks testkasutajate loomine). Samuti on kasulik visata pilk peale hackerone taolistele keskkondadele, mille kaudu on võimalik leida teisi testimist vajavaid keskkondi.

Peale bug bounty programmide kasutavad ettevõtted oma tarkvaralahenduste järeleproovimiseks turvaekspertide otsest abi, palgates turvatesti läbiviiva meeskonna. Sisuliselt teeb palgatud meeskond täpselt seda, mida häkkerid teeksid: proovib üles leida juba olemasoleva tarkvara puudused ning nende kaudu süsteemi sisse murda. Nii sellise testi kui igapäevase olukorra raames peavad süsteemi kaitsvad inimesed teadma võimalike ründemeetodeid ja ründajate metoodikaid – see pole olukord, kus kaitsele piisab üksnes kaitseks vajalikest oskustest ja teadmistest. Jaanus lisab siinkohal, et täielikku sissemurdmiskindlust on tarkvaralahendustes sõna otseses mõttes võimatu tagada. Järelikult peab paigas olemas tegevusplaan hetkeks, mil häkkerid on nii-öelda panka juba sisse murdnud. Eksisteerima peab aktiivne monitooring, mis leiab sissetungijad üles ning vastutavatel inimestel peavad olema teadmised välisest kaitsest mööda pääsenud ründajate tuvastamiseks ja peatamiseks. Suuremat sorti ettevõtted on selleks loonud operatiivüksuse, mis ühest küljest pidevalt jälgib toimuvat, teisalt on selle töötajad valmis kiirelt sekkuma ja intensiivselt tegelema ohu kõrvaldamisega niikaua, kuni oht on möödas. Sisuliselt tähendab see valmisolekut 20-tunnisteks tööpäevadeks, mil und napib ja söömisele väga aega kulutada ei saa. 

Mul oli vahepeal tekkinud palju küsimusi: näiteks, mis viis Jaanuse eetilise häkkimisega kokku? Või kellele see valdkond veel sobib ning millest tuleks alustada? Jaanus tõi uuesti välja, et tarkvaravigade leidmiseks on hea teada üht-teist tarkvara arendamisest. Ta ise alustas iseõppijana ning töötas juba mõnda aega arendajana ja seejärel turvaspetsialistina, kuid oskuste ühtlustamiseks läbis seejärel IT Kolledži tarkvaraarendaja bakalauruseõppe (ning missuguste tulemustega – parim rakenduskõrgkooli lõputöö ja ETAg üliõpilaste teadustööde riikliku konkursi 1. preemia laureaat!) ning hetkel on magistriõpinguil TalTechis. Teisalt, kui inimesel on alusteadmised tarkvaraarendusest juba olemas ning aktiivne huvi infoturbe vastu, siis võib kaaluda kandideerimist mõnda turvalahenduse firmasse. Valdkond areneb kiirelt, inimesi on puudu ning senisest töökogemusest olulisem on valmidus ning tõsine huvi turvavaldkonnaga tegeleda, kinnitas Jaanus ja loetles mõned üldised omadused, mis võiksid turvaeksperdil olla. Kasuks tuleb loogiline ning loov mõtlemine, keskendumisvõime ja olenevalt täpsemast spetsialiseerumisest ka stressitaluvus. Keerulised süsteemid võiks meeldida ja nendega seonduvate probleemide lahendamisel tuleb olla püsiv. Võib-olla kõige raskem selle ameti juures ei ole mitte ainult vajadus pidevalt juurde õppida, vaid võime tulla toime vähemalt osaliselt lahendamatute olukordadega, sest nagu eespool tõdetud, tarkvara ei ole kunagi vigadest vaba. Seega, kui sulle meeldivad võimatud ülesanded ning talud pikka pusimist, siis miks mitte proovida esmalt kätt vabakutselise (eetilise!) häkkerina bug bounty puslesid lahendades või õppida turvaeksperdiks, kes aitab turvalisemat maailma luua.

 

Tekst: Jaanus Leoste
Fotod: Jaanus Leoste, Jaanus Kääp
Avaldatud: 17.08.2020

 

Vali amet, mis sulle siiralt meeldib, ja sa ei pea enam päevagi töötama!
(Konfutsius)

Inimvõimete piire venitatakse hetkel tohutu kiirusega. Nutikad tehnoloogiad aitavad meil rohkem liikuda, toimetada, suhelda, õppida – ja seda kõike mitte füüsilisi barjääre ületades vaid neid suisa vahele jättes, ekraani taga. Üks selliste ülivõimetega kaasnevaid probleeme on, bürokraatlikult öeldes, inimese tuvastamine kauge maa tagant. Sõbraga kokku saades on suhteliselt lihtne mõista, kellega tegemist. Aga mis saab siis, kui oled hoopis õppejõud, kes tahab olla kindel, et sisseastumiseksamil osalev õpilane teisel pool ekraani on tõesti see, kes ta ütleb end olevat, mitte tema geeniusest sõber? Siis on nii, et tuleb appi võtta mõni isiku kaugtõestuse tehnoloogia nagu näiteks Veriff – nii nagu tegid seda gümnaasiumid 2020. aasta kevade sisseastumiseksamitel.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Veriffi kaugtõestuse lähenemisest rääkis mulle lähemalt tarkvarainsener Madis Pink.

Alustuseks küsisin Madiselt mõned tavapärased küsimused: kuidas sai sinust tarkvarainsener, mida sa koolis õppisid, kuidas näeb ühe tarkvarainseneri töö välja, ja mida see sõna, tarkvarainsener, üldse tähendab? Madise sõnul on tarkvarainseneri ametit suhteliselt keeruline määratleda – kahtlemata on vaja osata programmeerida, kuid üksnes sellest ei piisa. Tarkvarainsener peaks lisaks aru saama arvutitest, tootedisainist ja -arhitektuurist, kindlasti teadma, mis on algoritmid ja andmestruktuurid, oskama andmeid analüüsida, ja muidugi, suutma äppe testida ning neist vigu leida. Ahjaa, tarkvarainsener peab olema ka hea suhtleja. Madis hindab, et tema tööst vast viiendik on puhast programmeerimist, ülejäänud aeg kulub toote kavandamisele ja meeskonnaga suhtlemisele. Mida keerulisem on toode, seda enam tekib probleeme, küsimusi ja mõtteid, mis kõik tuleb esmalt meeskonnaga selgeks arutada ning alles siis programmikoodis lahendada. Muide, kui Margaret Hamilton Apollo kosmoseprogrammi koosolekuil esimest korda tarkvarainseneri sõna kasutas, naerdi ta alustuseks välja – veel 50 aastat tagasi ei suutnud isegi haritud inimesed tarkvara kavandamist ja loomist iseseisva inseneeriavaldkonnana ette kujutada.

Madise teekond tarkvaramaailmas algas 8-aastasena, isa sülearvutit uurides. Peagi tekkis huvi ise mänge teha ja siis tuttavatele kodulehekülgi – teatud mõttes oli see suur vedamine, et väga varakult sai avastatud ala, mis endale meeldib. Ja siin tuleb üks nõks ka, millest ka artikli lugejal on hea õppida. Peale Nõo Reaalgümnaasiumi läks Madis õppima Tartu Ülikooli. Füüsikat. Sest see lihtsalt meeldib talle väga. Aga juba esimese kursuse ajal lõputööle mõeldes jõudis Madis järeldusele, et kui informaatikaga seonduvaid mõtteid oli tal kõvasti, siis füüsikaga oli lugu märksa halvem. Seepeale võttis ta aastaks aja maha, käis ajateenistuses ära, kogus mõtteid ja tagasi tulles viiski paberid üle füüsikast informaatikasse. Seda otsust ei ole ta kunagi pidanud kahetsema.

Oma esimese töökoha võlgneb Madis oma kitarrimänguhobile. See oli nii, et keskkooli lõpus tahtis Madis osta üht üsna kallist kitarri ja siis ta leidis firma, kes oli ta nõus paariks suvekuuks praktikale võtma. Kitarr sai ostetud, aga kogemus oli mõlemal poolel nii hea, et peale keskkooli lõpetamist sai sellest firmast Madise esimene päris töökoht. Kiirkerides töökohti edasi (muide, nende hulgas on ka selline firma nagu Spotify) jõuame loo algusesse, kaugtõestuslahenduse Veriff juurde. Veriff on tarkvaralahendus, mida täna kasutavad notarid ja pangad siis, kui klient ei saa nende kontorisse tulla. Lahendus kasutab keerulisi algoritme, selgitamaks, kas inimene, kes hoiab oma käes passi või ID-kaarti, on tõesti see inimene, kes dokumendil kirjas. Kasutaja jaoks lahenduses midagi keerulist ei ole, seda enam, et isiku tuvastamine on viidud näiteks otse pangaäpi sisse – kogu tuvastusprotsess on suhteliselt märkamatu. Tarkvarainsener Madise töö väljundiks on tarkvara arenduskomplektid, mis viivad Veriffi teenuse otse taoliste äppide sisse – nende toimivaks, turvaliseks, kuid märkamatuks osaks.

Täna on pööraselt raske ette kujutada maailma, kus sul on näost näkku vaja kohtuda üksnes oma sõpradega – maailma, kus sa kõik asjad saad ära aetud ilma kusagile kohale minemata. Aga kui sa järgmine kord tele-eksamile sisse logides ja oma ID-kaarti käes hoides veebikaamerasse naeratad, siis mõtle korraks, kuidas tarkvarainsenerid nagu Madis teevad keerulise asja lihtsaks ja mugavaks.

Tekst: Jaanus Leoste
Fotod: Jaanus Leoste, Christina Wocintech (unsplash.com)
Avaldatud: 08.10.2020

 

Nietzsche tabas oma loomingu ühte kõige olulisemat, igavese taastuleku motiivi, ühel pikal jalutuskäigul suurt kolmnurkset rahnu vaadates. Asjad, mida täna näeme ja kogeme, on varem kogetu kordused. Kindla maata inimene, nomaad, rändas kord paigast paika – kogu karja ja pesakonnaga – ent jäi hilisemas ajaloos paikseks põllupidajaks. Nüüd rändab osa meie inimesi taas mööda laia ilma ringi – kogu pesakonna ja arvutiga – ning sellist inimest on hakatud kutsuma digitaalseks nomaadiks.

Priit Pärna sai oma päris pika kontoritöö kogemuse peamiselt Skype’s, kuid viimased aastad on ta olnud kindlast töö- ja asukohast lahti lülitatud IT töötaja. Perega reisides veedab ta suure osa aastast Portugalis surfates või elab vahel mõned kuud Aasias, kuid enda majakaks ja kodubaasiks peab endiselt Eestit.

Praktiliste oskuste omandamine pole niivõrd kooli, kui enda teha

Priit ei olnud tugev matemaatikas ega füüsikas, mis on justkui vastand IT tööle ja programmeerimisele. Samas kasvas ta üles tugeva huviga arvutite vastu ja on natuke raadioamatöörlusega tegelenud.

„Kui internet ei olnud nii kättesaadav, siis tegime keska ajal sõpradega oma kodude vahel väikse kohaliku võrgusüsteemi, et koos arvutimänge mängida. Mul oli reaalne vajadus õppida sellega seoses Linux’i süsteemi konfigureerima.“

Kuna õpingukoht IT Kolledžis oli tasuline, tuli hakata ülikooli kõrvalt veebiarendust tegema. Priidu pea pole olnud kunagi kõige kuldsem programmeerimises, vaid mitme oskuse ühildamises:

„Kuna ma ülikooli kõrvalt arendasin samaaegselt nii disaini kui ka koodi, sain ma kogu terviku kogemuse. Ma pole küll kunstnik, aga ma saan väga hästi aru, mis kasutajaliidesed töötavad ning mis on ilus või mis mitte.“

Priit suudab töötada nii disaini- kui ka programmeerimistööriistadega. Teda on tänaseks kolleegide poolt austatud nimetusega „silmaga progeja“ – see on inimene, kes mõistab, kui midagi on tehtud valesti kasutaja poolt vaadates.

See silmaga progeja maandus peagi Skype’i disainiosakonda. Sealt edasi liikus ta veebilehe arendusosakonda ning hiljem võttis ette prototüüpimise töö, et kohandada rakendusi puutetundlikele seadmetele. 11 aastat arendamist, kuid Skype pole tavakasutaja silmis ju põhimõtteliselt muutunud. Millega seal tegeletakse?

„Sellises ettevõttes tegutsed sa ülemaailmses konkurentsis investorite rahaga. Sul peab olema pidevalt käsi pulsil seadmete muudatuste ja pluginatega seoses. Näiteks Skype jäi ilmselgelt maha siis, kui tulid nutitelefonid. Otse mobiiliturule tulid Messenger ja Whatsapp ning Skype on alles praeguseks järgi tulnud.“

IT ala inimene peab olema pidevalt õppimisvõimeline

IT-s ei pea arendajast saama juht, et rohkem palka saada. Juuniorist seenioriks kasvades võib palk erineda väga palju. Enamasti tegelevad seeniorid uuendusliku ja tundmatu osaga, kuid see ei tähenda, et juuniorid saavad ainult nüri tööd – nende jaoks on teised asjad väljakutsuvad.

„See on täielikult loovtöö. Ma ei suuda päevas väga efektiivselt üle nelja tunni tööd teha, kuna see nõuab nii palju intensiivset mõtlemist. Sul on standardid ees, kuid samas pead arvutile oskama selgeks teha, mismoodi teda kuidagi käituma õpetada.“

Tänapäeval ei ole programmeerimine enam kinnise sekti ja introvertide teema. Olulisem on, et inimene sobituks kaasaegse ettevõtte kultuuri. See kultuur kasvab välja sellest, kuidas toimib tänapäevane arendaja.

„Hämmastav, kuidas see kultuur on kujunenud praegu selliseks, et noored arendajad suudavad selle abil enda eesmärki ise uskuda ja lõhuvadki kuskil Telliskivis ööpäevad läbi koodi teha. Mobiiliturg hakkas samuti võimaldama väga palju seda diivaniarendust. Vaadake selle tüübi lugu, kes tegi flappy birds’i. Ta pidi ühel hetkel mängu keskkondadest maha võtma sest temale laekuvate summade pärast hakati teda igasugustes kahtlastes asjades kahtlustama.“

Rännumees või kontoritöötaja?

Priidu tänane elustiil on viimased aastad olnud vahelduv ja aegajalt ka rändav. Ta ei tahtnud enam kontoris kindlal tööajal kohal istuda ning ka pere vajas rohkem aega. Sissetulekud ise toimetades pole kindlasti nii stabiilsed ja enamasti ka mitte nii suured kui kontoris töötades. See vajab ka tugevamat distsipliini ja pidevat planeerimist, et oleks endale sobival hetkel paras hulk projekte käsil.

„Nomaadi elustiil on asi, mida ma saan endale lubada kogenud arendajana. Mu tutvusvõrgustik on praegu piisav, et ma leian endale sobivaid töid ja mul ei teki pikki lünki ega hirmu, et midagi sellest seisma jääks. Ma ei ütle, et noored seda teha ei saa. See, mida Eesti turg võimaldab, ei ole piirang.

Kuidas erineb „päeval surfan, õhtul töötan“ elu kontorielust? Priit ütleb, et teeb umbes kaks tunnist koosolekut nädalas, et panna paika, mis on vaja ära teha ning teeb seda siis sõna otseses mõttes ilmateate järgi. Kontoritöös on palju rohkem diskuteerimist ja suhtlemist, kuigi töötajal võib olla oma kindel süvenemist vajav ülesanne.

„Ma mõtlen, et ehk ei ole igal arendajal vaja selles üldises supis nii palju sees olla.“

Koolis käimine iseenesest ei süsti oskuseid sinu kätesse

Kool ei õpeta sulle selgeks seda, mida sa teha tahad. See on Priidu kõige olulisem sõnum.

„Kui sa tunned, et sa tahad midagi osata, siis lihtsalt hakka seda ise kohe tegema. Ülikool annab sellele juurde enesekindluse, sõbrad ja paberi, mida ka tänapäeval väga vaja ei ole. Ma ise värbajana olen kogenud korduvalt, kuidas käed-küljes kogemusega polütehnikumi tüüp võib olla kordades väärtuslikum kui mõni TTÜ magistri lõpetanu.“

Ettevõtte kultuuri sobitumine, pühendumis- ja õppimisvõime võib olla määravam, kui hariduslik taust. Eriti juhul, kui sind huvitab IT, ei tasu suu lahti oodata, et ülikoolis lusikaga tarkus suhu pannakse. Teadmised ei ole enam ülikoolide monopol – lihtsalt tehke!

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Priit Pärna erakogu
Avaldatud: 08.04.2019

Madisega kohtudes olen ma algul natuke kahtlev, kuna ma ei saanud meie aastate taguse kontakti põhjal aru, missugune on tema suhe virtuaalse maailmaga. Ühtpidi võib inimene sattuda pimedasse vaimustusse ja öelda, et virtuaalsusele on ehitatud kogu meie tulevik. Teisalt võib otsida mingit keskteed, kus tehnoloogia on rakendatud mõistuse teenistusse, mitte ei ole mõeldud selle pehmeks töötlemiseks. Mul on hea meel, et Madis aitas mul põhjalikult mõista just seda poolt, mis puudutab virtuaalreaalsuse vastutustundlikku rakendamist. Võib-olla on ta Eestis isegi parim inimene sel teemal rääkima.

Unenäod kui virtuaalreaalne kogemus

Madis on oma kraadilt psühholoog ja lõpetanud sel erialal kõik oma õpinguaastad kuni doktorantuuri alguseni. Nüüd õpib ta arvutiteaduste doktoriks, keskendudes põhiliselt siiski inimese ajule ja virtuaalreaalsusele. Aga psühholoogia õpingute ajal huvitas teda läbivalt üks teema – unenäod. Mitte nende tähendus ega tõlgendamine, vaid nende, hmm… teadlik kontrollimine. Kas aju ei peaks une ajal hoopiski puhkama?

„Aju on une ajal palju aktiivsem kui enamuse ärkveloleku ajast. Ja unenägu, mida me „näeme“, moodustab ainult väikese osa sellest ressursist, mis meie töötav aju une ajal kasutab. Väidetavalt on suudetud und kontrollida, aga sellist sisse-välja nuppu, tundub, et ei ole olemas.“

Kuna säärase küsimuse uurimine nõuab tehnilisemat, andmetöötluslikku lähenemist, on vaja end informaatika alal täiendada. Tuleb välja, et ka psühholoog võib rakenduseta jääda, kui ta end numbrite ja arvutitega sõbraks ei tee.

Aju on ennustusmasin

Praegu on Madise põhiline töö arvutuslik neuroteadus ehk püüdlus mõista seda algoritmi, mille alusel meie mõtlemine toimib.

„Peamine teooria on selline, et aju on ennustusmasin. Et iga uus asi meid ei üllataks, on meil vaja osata ette mõelda ja selleks töötab aju pidevalt ennustuste kallal.“

Ma ei saanud varem väga selget vastust sellele, kuidas hakkas Madist huvitama see, et inimesel oleks võimalik võtta oma unenägude üle kontroll. Tuleb välja, et see on huvi, mida on keeruline lahti seletada. Kuid siin on selge seos sellega, miks ta virtuaalreaalsusest (VR) huvitub.

„Kui ma sattusin VR-i proovima, siis sain ma aru, et tehnoloogia on juba sellel tasemel, et see suudab meid väga võimsalt ära petta. Sul on tunne, et tegu on mänguga, aga samas see mõjutab sind nagu päris kogemus. Erinevalt tavalisest mängust saad sa visuaalse, auditoorse ja taktiilse kogemuse kätte.“

Lisaks sellele tuleb välja, et VR kogemus on palju suurem empaatiamasin, ku tavaline arvutimäng. Sa oled ikkagi ise selle kogemuse sees ja need asjad ei juhtu anonüümse tegelasega seal ekraanil.

„Mul endal meenub natuke anekdootlik näide sellest, kuidas inimene aitas virtuaalreaalsuses kääbustel käbisid kätte saada. Kui ta kaikaga selle käbi kätte sai ja neile gnoomidele andis, siis andsid nad talle kellukese vastu. Selle kellukese tilistamine muutis tema ka kääbuseks. Aga see kogemus pani teda peaaegu et nutma ja tundma, et ta on tõesti justkui parem inimene…“

Kas teaduse tegemisest piisab?

Ettevõtlikkus ei piirdu ainult teaduse tegemise ja pideva õppimisega. Madise toimetustel on lisaks ka kommertslikum väljund Tartus ja Tallinnas ostukeskustes asuvate Futuruumide näol.

„Aastaid oli juttu sellest, kuidas Eestis peaks olema VR mängukeskus, mille tulekut ma ka ise ootasin. Lõpuks, kui ei tehtud, tegime ise. Sattus kokku selline unistuste tiim, kes seda luua aitas. See on praegu meelelahutuslik, aga ma ise sooviksin, et oleks olemas selline infrastruktuur, millega inimesi selles asjas harida. Selle läbi me ju leiame sellele tehnoloogiale ka teisi kasutusvõimalusi, näiteks hariduses.“

Lisaks kavandab Madis ka sellist teaduslikku katsetust oma doktorantuuri jaoks, mis võimaldab inimese tajusid mängimise käigus uurida. Inimest ei pea laborisse kutsetega tülitama, vaid ta tuleb ja kasutab seda meelelahutuse eesmärgil, panustades samal ajal teadusesse.

Filosoofia VR kogemuse taga

Kui ma küsin, millesse üks VR huviga noor võiks Eestis panustada, siis leiab Madis, et puudu on originaalse sisu loomisest nendele virtuaalsetele kogemustele. Eelistatult võiks disainida sõltuvust tekitavate mängude asemel neid teisi kogemusi – empaatilisi ja õpetlikke. Seda enam, et Madis ise vaevab oma pead ka meie ühiskonna tuleviku teemadel.

„Ma ei taha, et virtuaalreaalsusest saaks miski, mis paneks meid reaalsusest kaugenema ja loodus jääkski ainult seal arvutis eksisteerima. VR on väga suure sõltuvuspotentsiaaliga. Me üritame ise ka sellel silma peal hoida, et inimesed ei zombistaks inimesi. Kas me saame seda hoida meelelahutusena, mis ei lukusta inimesi sellesse?“

Veel üks veidi hirmutav kujund, mille Madis jutus välja toob, on majanduskasvu teine tõlgendus – majanduskasvaja.

„Me peame ilmselt minema üle lahendustele, mis ei ole nii jaburalt energiamahukad, kui praegu. Tehnoloogia ei pruugi meid aidata sellistes suurtes asjades nagu loodusvarade lõplikkus ja keskkonnaprobleemid. Me saaks ka VR kogemust raamistada nii, et me asendame väga paljud kulukad elamused virtuaalse kogemusega.“

Põhimõtted ja vaated on lõpuks need, mis suunavad ja määravad selle loo peategelase panust. Ma isiklikult loodan, et veel rohkem IT inimesi seda sõltuvuse aspekti tõsiselt võtavad ja sellest lähtuvalt ka teistsuguseid kogemusi disainivad. Ühel nõul oleme Madisega kindlasti selles, et mingit maailmalõpu meeleolu ei tasuks ka selle jutuga tekitada.

„Tõeline radikaal ei ole see, kes musta pildi maalib kõigest, vaid see, kes suudab inimestes lootust tekitada.“

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Madis Vasser, isiklik kogu
Avaldatud: 03.10.2018

Kui ma ülikoolis õppisin, läbisin üsna alguses ka oskusainet nimega „Arvuti töövahendina“. Mul ei oleks see aine absoluutselt meeleski, kuid õppejõud ise oli meeldejääv. Mäletamist vääris see, et ta oli peaaegu kõigist oma õpilastest noorem, kuid oma teadmistes ning õpetamismeetodites väga selge ning silmapaistvalt asjalik. Täna oleme endiselt Romiliga sama vanad ning kuigi elu meid põgusalt ühenduses on hoidnud, sattume siiski esimest korda üle aastate pikemalt rääkima.

Aga rääkimiseks on põhjust ka siinset lugejat silmas pidades. Tal on kokkupuude informaatika ja haridusmaailmaga, ning Tallinna Ülikooli õppejõu ameti kõrvalt on ta samas koolis ka teist aastat doktorantuuris. Aga isiklikult ei huvitagi mind niivõrd Romili praegune amet ja tiitlid, kuivõrd tema põhimõtted karjääriplaneerimises. Midagi erakordselt ergast ja innustavat vaatab tema prilliklaaside tagant vastu. Ning tegutsemises on midagi heas mõttes hulljulget.

Põikpäisus või elutarkus?

Esiteks peab ütlema, et Romil pole noorest saadik olnud arvutihull ega ka matemaatik. Algklassides oli hoopis raske, kuna ta tuleb venekeelsest perekonnast, kohanes keelega, ning ei saanud ka vanematelt palju abi õppimisel muus, kui matemaatikas. Viiendast üheksanda klassini õppis ta kiitustele, viidates, et võib-olla oli roll ka iseseisva õppimise oskusel, mis maast madalast temale osaks sai.

Keskkoolis tuli iseloom juba paremini välja. Noormees jättis sel ajal sooritusel põhineva haridussüsteemi enda jaoks teisele kohale ning tõstis prioriteetseks kõik lisategevused – sündmuste korraldamine, kooli esindamine, autojuhiload, sport, õpilasesindus. Tulemuseks poiss, kes ei kandnud endaga kaasas mitte ühtegi vihikut ning kes ühel poolaastal umbes pooltest tundidest puudus! Kuid õppimine selle kõige juures unarusse ei jäänud ning isegi olümpiaadidel sai käidud.

„Me oleme märganud, et sulle meeldib õpetada. Sa oled korraldanud matemaatika õpirühmasid ja see tõesti sobib sulle… Kas tahaksid proovida koolis õpetada?“

Pärast keskkooli tekkis tal kokkupuude kodulehtede koostamisega ning selle kogemuse baasilt läks ka ühte ettevõttesse – esialgu mitte soovist kohe palka teenida, vaid lihtsalt tasuta tööd tehes spetsialistidelt õppida ja programmeerimist kogeda. Märk sellest, et investeerimine teadmistesse oli juba selles noores eas väärtuslikum, kui palganumber kuu lõpus. Ning siit pärineb ilmselt ka põhjus, miks informaatika bakalaureus huvi tekitas.

Tehnikaülikooli asemel ootas teda aga koht Tallinna Ülikoolis, seda ennekõike nõrga matemaatika eksami tulemuse tõttu. Kui täna temalt küsin, kas see oli reaalsete oskuste taga, tuleb välja, et ilmselt suutnuks ta veidi rohkem keskendudes eksami väga heale hindele teha.

Romil nautis ülikoolis õppimist, aga tegi kooli kõrvalt ka programmeerimise tööotsi. 2012. aastal kutsuti teda juba erasektorisse püsivale töökohale, üsna hullumeelselt hea palga eest. Minnes õppejuhi kabinetti teatega, et tema lõpetab juba teisel aastal õpingud ja läheb tööle, väljus ta ruumist hoopis vastupidise tulemusega. 21-aastast Romili soovitakse ülikooliga siduda.

Noore tudengi südikust märgati ülevalt poolt

Õppejuhi sõnad on tema meenutustes umbes säärased: „Me oleme märganud, et sulle meeldib õpetada. Sa oled korraldanud matemaatika õpirühmasid ja see tõesti sobib sulle… Kas tahaksid proovida koolis õpetada?“

Nimelt käisid matemaatikat õppivad tudengid loengute vahel koosviibimistel, kus ühiselt koduseid ülesandeid ja raskemaid töid lahendati. Romil vedas aktsiooni eest ning kujunes natuurilt abivalmi inimesena grupi juhendajaks. Kusjuures ka endast vanemate tudengite abistajaks.

Ja siit jõuame otsapidi tagasi minu enda kokkupuuteni selle verinoore õppejõuga, mida juba sissejuhatuses mainisin. Tänaseks on ta ülikoolis õpetanud ja samal ajal ka õppinud juba 7-8 aastat. Keskkoolis statistika järgi laisk noormees tegi näiteks magistriõpingud läbi kahe aasta asemel pooleteisega – seda veel cum laude.

Doktorantuuris on ta juba esimeste aastatega kirjutanud kokku ühe väga laia kasutusega analüütilise programmi. „Tegin ühe tarkvara, mis aitas rohkem kui neljasajal üldhariduskoolil koostada hinnangu enda digiküpsuse kohta ning seada oma eesmärke.“ Need katsetused toimusid Haridus- ja Teadusministeeriumi tellimusel.

„Diplom ei näita ettevõttele üldsegi mitte nii palju, kui praktiline kogemus, mida ette näidata ja projektid, millega oled tegelenud.“

Asi hargnes nii laiali, et ligi 80% Eesti koolidest on tänaseks seda vahendit kasutanud. Tehtud töö on viinud aga Romili olukorda, kus Haridus- ja Teadusministeerium ning ka teised riigiasutused tunnevad taolise analüüsi tööriista vastu väga suurt huvi. Sarnasel platvormil põhineb ka äsja esitatud Negavati projekti, mis, ma julgen ette arvata, mõne kuu pärast 2018. aasta finalistide seas konkureerib.

Kuidas praegu areng toimub ja kuhu edasi?

„Ma tegelen 30 % õpetamisega, 50 % instituudi ja tudengite arendustegevusega ja 20 % doktoritööga.“

Tänases seisus on aga isiklik areng pidurdunud. Ülikoolis õpetamisele, lõputööde juhendamisele ja administreerimisele keskendudes jääb enda õpetamiseks aega vaid mõni nädal suve keskelt. Romili kursusekaasalsed, kes on nüüdseks pikemat aega programmeerimise alal täiskohaga töödel olnud, lähevad oma teadmistes ja kogemustes mööda. Ning programeerimises loeb kogemus.

„Diplom ei näita ettevõttele üldsegi mitte nii palju, kui praktiline kogemus, mida ette näidata ja projektid, millega oled tegelenud.“

Mõnes mainekas infotehnoloogia ettevõttes võetakse bakalaureuse lõpetanud, kuid töökogemuseta noori vastu vaid madalale positsioonile ning neil tuleb alustada praktikandi töötasust ehk poolest tuhandest eurost.

Kõiki oma praeguseid tuluallikaid kokku lugedes jõuab Romil tõdemuseni, et rahaliselt on see sama, mis eraettevõttes täitsa normaalsel programmeerija kohal töödates. Ainus probleem on selles, et tööd tuleb praegu teha umbes kaks korda rohkem.

Mida nii toorest kogemusest kaasa võtta?

Romilist on minu kümnes artikkel. Tema on seni üks parimaid näiteid sellest, kuidas elu ja enda tublidust tuleb usaldada. Vaatame sedagi, kuidas selline sihitu heategevus nagu koridoris loengute korraldamine ja õpilasesinduses rabelemine või esimestel töökohtadel meelega tasuta töötamine inimese elu juhivad. Teadlikud ja „turvalised“ otsused ei võimalda nii palju kontakte luua ja sulgevad pikas plaanis inimese väljavaateid. Kui noorust, jõudu ja mõistust on, võiks oma ajakasutusse veidi lugupidamatult suhtuda. Tulemus hiilib ringiga ligi ja toob oma märksa rikkalikuma tasu viivitusega.

 

Tekst: Jonas Nahkor
Avaldatud: 27.04.2018

Kristjan Korjus on arvutiteadlane, kes oma doktoritöös paneb kokku neuroteadusest tulevad andmed masinõppe meetoditega. Kristjani meelest on paremast keskmisest hindes olulisem see, kas sa oled näiteks käinud Robotexil ja ehitanud roboti. Natukene võiks ohverdata hindeid mingite põnevate hobide ees ja võtta asju maailmas laiemalt.

Millised on teie töös suurimad väljakutsed?

Minu töö on väga lai. Ma ehitan isesõitvaid roboteid, esimesi maailmas, mis liiguvad avalikus ruumis; teisalt on minu töös juhtimispool, kus suureks väljakutseks on inimeste leidmine ja palkamine. See on väga keeruline.

Milliseid inimesi te tööle otsite? Ehk saavad seda intervjuud lugevad inimesed teid kunagi aidata?

Tegelikult ma tõepoolest mõtlen kogu aeg sellele ja kuidas seda kuulutusse kirja panna. Samuti millisele sihtgrupile ma seda näidata tahan, kui ma seda töökuulutust Facebookis või Googles reklaamin.

Ma võin palgata inimese väga kõrge palgaga, kui ta suudab teha roboti targemaks. Otsin inimesi, kes suudavad teha algoritme, mis on seotud pildi mõistmisega ja kes suudavad kirjutada head ja kiiret koodi. Või siis inimesi, kes suudavad hallata matemaatiliselt keerulist olukorda. Näiteks kui sa tahad kombineerida erinevat sensoritest tulevat infot  – näiteks pildilt mingisugust killukest infot, natukene radarist, veidi autoteede struktuuri kohta kaardilt ja sul on kõik andmed hästi mürased – kuidas sa seda informatsiooni kokku paned? See on asi, mis vajab mitut sorti teadmisi – natuke matemaatikat, natuke programmeerimist, aga ka muud.

“Ma võin palgata inimese väga kõrge palgaga, kui ta suudab teha roboti targemaks.”

Te mainisite, et tänapäeval ei maksa ülikoolis mitte niiväga ametit õppida kui mingit laiemat valdkonda. Ka töökohad nõuavad sageli üha laiemaid teadmisi erinevatest valdkondadest. Milliste erinevate valdkondadega puutute oma töös kokku teie?

Põhimõtteliselt on need kõik klassikalised valdkonnad, mida ühes ettevõttes vaja võib minna. Näiteks turundus: ma pean turundama häid töökuulutusi. Ma pean oskama turundada ettevõtet kui ma esinen kusagil oma tulemustega. Sama lugu on finantspoolega – ma pean oskama ette mõelda, kui palju on mingid otsused ärile kasulikud. Kas ma tahaksin näiteks mingit sensorit kallimalt, mis ühtlasi tähendab, et robot läheb kallimaks… samas hoiab see ära rohkem õnnetusi. Ma pean suutma finantsiliselt ette planeerida. Lisaks programmeerimine, matemaatika, füüsika, elektroonika, tootearendus.

Päris palju asju, mida korraga oma õlgadel kanda. Kas töö ise saab veel meeldida?

Meeldib see, et ma lahendan probleemi, mis on keeruline ja mis on võimsa mõjuga ühiskonna jaoks. Mina usun, et seda probleemi on võimalik lahendada, aga paljud inimesed ei usu. See on mingis mõttes ka eneseteostus. Väga meeldib, et ta on koostöö: kõik need inimesed, kes koos töötavad antud projekti nimel, on valmis teineteist aitama, teineteise heaks kõike tegema. Me kas saame sellega ühiselt hakkama või ei saa. Paljude arust ei saa. Me peame väga palju kokku hoidma ja teineteist aitama, õpetama, juhendama. Selle kõige tulemusena tekib tugev meeskonnavaim.

Mida peaks üks noor inimene kindlasti teadma, kui ta tahaks tulevikus midagi teiega sarnast teha?

Lisaks juba kõigile muudele asjadele, mida ma nimetanud olen, võiks reaalselt üritada midagi teha. Keskenduda millelegi, mis omale meeldib. Ainult õppida on tore, aga parim õppimine on ikkagi see, kui sa ise midagi teed. Eriti hea on siis, kui sul on enda motivatsioonist ja enda eesmärkidest tekkinud probleem, mida saad lahendama hakata. Seda vaadatakse ka CV-st väga palju, haridust üksinda tihti ei hinnata. Samas haridus võimaldab teha neid asju, mida hinnatakse. Ettevõttele on oluline, et sa oskad olla kasulik, mitte lihtsalt tark.

Teie amet on kahtlemata ebatavaline või isegi unikaalne Eestis. Seega on seda küsimust võib-olla natukene keeruline küsida, aga milline on teie ameti üldine palgatase?

Minu amet kõlab ehk natuke igavalt – vanem-tarkvaraarendaja. Näiteks Skypel on väga palju töötajaid, kes tegelevad videopiltide ja koodekitega ning seda üpris kõrgel tasemel. On veel muid ettevõtteid ka. Näiteks Skypes, ja meie oleme väga sarnased, on keskmiseks palgaks 4000 eurot. See on kolm ja pool korda riigi keskmine. Alustades on ta muidugi madalam ja kui sa oled ülihea, siis ta võib olla ka palju kõrgem.

Kas inimesel, kes on just ülikooli lõpetanud, on mingit lootust teile tööle saada?

Kui ta võidab näiteks ülikooli kõrvalt ära  Robotexi jalgpallivõistluse mingis meeskonnas, siis loomulikult. Samas kui suurim saavutus on see, et sai koolis A-sid, siis ei. Ühtlasi magistrikraad võiks ka vähemalt olla. Samas mina hindan võib-olla rohkem haridust kui paljud minu kolleegid. Me tahame maailmas esimest korda teha isesõitvaid roboteid avalikku ruumi. Me ei võta kedagi bakaõppest omale tööle.

Kui lihtne on teie valdkonnas tööd leida?

Otsime töötajaid üsna intensiivselt. Kui mina tulin aasta tagasi, oli meil umbes 20-25 töötajat. Nüüd on meil 100 töötajat. Me neljakordistusime aastaga. Ma ei imestaks, kui me neljakordistume ka järgmise aastaga. Kui on väga hea inimene, siis ma võtaks ta tööle kindlasti ja kohe. Väga heal inimesel ei ole probleemi tööd leida. Jällegi, asi mida me ehitame on nii keeruline, et kui inimene ei ole väga hea, siis ma ei võtaks teda tööle isegi kui ta oleks nõus tasuta töötama.

Sul jookseb robotis 50 programmi ja kui sa teed ühes programmis mingisuguse muudatuse ja sa ei mõista kogu seda mõju kõigile teistele programmidele, siis see programm hakkab natukene teistmoodi käituma ja see mõjutab kõikide teiste programmide käitumist. Sa pead olema hea, kui sa tahad panustada heasse asja.

Mida sooviksite karjäärialaselt veel saavutada ning kuhu edasi liikuda?

Pigem näen ma palju vaeva sellega, et ma töötaksin vähem. Et ma ei töötaks rohkem kui 40-45 tundi nädalas ja leiaksin aega iseendale, perele, sõpradele, puhkamisele ja kõigele muule. Mida põnevamaks läheb see töö, seda raskemaks peaks see muutuma. Tihti võtab karjäär inimestelt muu elu. Tahaks loota, et seda ei juhtu. Üldiselt olen ma kõigega praegu väga rahul ja mul ei ole soovi kuhugi kõrgemale liikuda. Sooviks, et see asi mida me teeme, õnnestuks. Suurim karjäärialane soov olekski see, et me saaks hakkama sellega, et teeme roboteid, mis ise liiguvad ja et maailmas oleks neid sadu tuhandeid ja miljoneid.

Sooviksite ehk veel midagi lisada miks.ee lugejatele?

Võib-olla üks selline mõtte, et kui tahta kusagil hariduses või tegelikult mis iganes asjade korraldamisel leida keskset teemat, mille ümber ehitada asju, siis mulle tundub, et selleks võiks olla tehisintellekt kui idee. Ehk masinad suudavad hakata mõtlema. See ei olegi tähtis, kas see õnnestub, aga mulle tundub, et see võimaldab põhimõtteliselt siduda praktiliselt kõiki erialasid, mis on Eestis olemas, kooli tasemel.

Me saame sellest rääkida filosoofiliselt, et mida see tähendab, me saame rääkida poliitiliselt, et kas neil peavad ka valimisõigused olema või mida iganes, me saame rääkida sotsioloogiliselt, kuidas inimesed muutuvad tänu sellele, saame rääkida loomulikult läbi arvutiteaduse, läbi ärinduse, läbi majandusõppe, kuidas see muudab seda, mis on töötamine. Ja loomulikult läbi kõige selle, mis on matemaatiline. Kuidas seda kõike tehniliselt teha, kuidas füüsikaliselt jne. Ühesõnaga kui on vaja mingit ühendavat teemat, näiteks nagu tehakse teadusnädalaid koolides, et teha mingisuguseid projekte, mis ühendab kõiki asju, siis tehisintellekt tundub hea teema, mis võimaldab ühendada nii reaalteadust kui humanitaarteadust. Kasvõi ilukirjandust. Tehisintellektist on nii palju nii häid raamatuid.

 

Avaldatud: 23.02.2018

Kelleks sa lapsena saada tahtsid?

Päris väikese lapsena tahtsin saada kirjanikuks. Kirjutasin päevikuid ja natuke jutte. Kooli ajal kirjutasin mõnuga kirjandeid. Mõned neist on mu veebilehel ka täna loetavad. Siiski sain ühel hetkel aru, et mul ei ole nii paljudest asjadest rääkida, et kirjanik olla. Siia juurde tahan kindlasti öelda, et korrektses keeles kirjutamise oskus on minu tänases töös vähemalt sama oluline kui tehnilised oskused. Olgu ta teadlane või insener – oma mõtteid peab inimene suutma teistele arusaadavaks teha.

Kuidas sattusid teadusesse?

Oma varasemas karjääris töötasin ma otse inimestega – aitasin neil arvutite abil oma igapäevatööd lihtsustada. Sealt sain ma kindla veendumuse, et arvutid on selleks, et inimestel neist kasu oleks ja tarkvara peab olema mõeldud inimesele. Hobina programmeerisin ma ka arvutimänge ning korraldasin arvutimänguvõistlusi. Kõige ägedam tunne sealjuures oli see, kui kümned inimesed mängisid sinu tehtud mängu ja see oli neile lõbus.

“Arvutiteaduses vajalik matemaatika on mitut moodi huvitavam”.

Minu tänane ametinimetus on “teadur”, kuid mu ülesanded on mitmekülgsemad, kui see sõna võib-olla välja näitab. Ma töötan teadurina firmas Cybernetica AS ja praktikas tegelen ma kõigega, mis on vajalik Sharemind`i turvalise ühisarvutussüsteemi arendamiseks. Tegevused on unistamisest ja teadustööst maisemate tegevusteni nagu meeskonna juhtimine, programmeerimine ja aruandlus. Kui tahad näha oma mõtteid reaalsuseks saamas, pead olema valmis tegema kuitahes igavaid töid. Isegi pealt vaadates põneva asja nagu arvutimängu tegemisel on väga palju rutiinset tööd, mida peab ka keegi ära tegema.

Kuidas on sinu eriala seotud teiste valdkondadega?

Arvutiteadus tugineb kõvasti matemaatikale. Kuid mitte sellele samale matemaatikale, mida keskkoolis õpetatakse, vaid nn “ülikoolimatemaatikale”. Arvutiteaduses vajalik matemaatika on mitut moodi huvitavam, sest tal on palju põnevaid kasutusvõimalusi. Hästi vahva on aru saada, et näiteks vektorruumi teisendamine on hädavajalik kolmemõõtmelise graafikaga arvutimängude jaoks ja graafiteooria aitab sotsiaalvõrgustikel sulle vanu tuttavaid leida.

Milline sinu eriala saavutus on muutnud maailma paremaks ja millisele oma eriala teaduslikule probleemile soovid kõige rohkem lahendust leida?

Kui vaadata pikemat perspektiivi, siis paratamatult pean olulisteks edasiminekut biotehnoloogias, kosmosetehnoloogias ja hariduses. Nähes, kuidas täna kõik need valdkonnad kasutavad oma töös pidevalt arvuteid, siis pean ütlema, et see on nagu mikroprotsessor. Tänu sellele saavutati efektiivsus digitaalses andmetöötluses ja salvestuses.

Kui unistada, siis võiks loomulikult lahendada puhta, efektiivse ja jätkusuutliku energia tootmise probleemi. Sellele tuginedes oleks ilmselt paljud teised probleemid kergemini lahendatavad. Endale lähedasematest eesmärkidest sooviksin ma luua ideoloogilisi ja tehnilisi lahendusi, mis aitaks inimestel ja ettevõtetel teineteist rohkem usaldada.

Mida pead seni oma karjääri suurimaks saavutuseks?

Ma ei ole jõudnud ei erialaselt ega ühiskondlikult väga palju saavutada. Eriala mõttes võib öelda, et 2013. aasta veebruaris kaitsesin ma Tartu Ülikoolis oma doktoritöö. Töö teemaks on uus lahendus selleks, et kaitsta andmetöötluses isikuandmeid ja ärisaladusi. Kõige uhkem olen ma selle üle, et see süsteem ei jäänud pelgalt teooriaks ning mul on olnud võimalik see meeskonna toel muuta praktiliseks lahenduseks reaalse maailma probleemidele. Samas olen kindel, et mul on veel paljud tööd ja väljakutsed tegemata ja nägemata.

Millised on sinu eriala suurimad väljakutsed ning mis pakub suurimat rahulolu?

Ilusaid teooriaid on arvutiteaduses liikvel palju. Minu jaoks on väljakutseks teooria praktikasse toomine – ilusast matemaatikast millegi inimesele väärtusliku loomine. Selleks on vaja nii inseneritööd kui ka uut teadust. Ilus teooria on nagu maja sõrestik – juurde on vaja seinu, põrandaid, lagesid ja katust, et see kasutamiskõlblik oleks.

Kõige rohkem pakub mulle rahulolu see, kui ma varasemate katsete või intuitsiooni põhjal püstitan hüpoteesi, teeme meeskonnaga ära katse ning osutub, et hüpotees kehtib. Hea on tunda, et saad millestki piisavalt palju aru, et oskad ise uusi seoseid ja teadmisi luua. Tore on ka see, et töö rahvusvahelisus võimaldab reisida. Paraku on tööreisid kord sellised, et seda kohta, mida külastad, lähemalt vaadata ei jõuagi.

 

Millega tegeled tööst vabal ajal?

Mulle meeldib meeskonnatöö ka väljaspool kontorit. Mängin hea meelega meeskondlikke sportmänge – võrkpalli ja korvpalli. Minu meelest kajastub inimeste meeskonnakäitumine väga hästi ka palliplatsil. See, kellele meeldib koostööd teha, annab ka palliplatsil hästi söötu ja otsib parimas positsioonis meeskonnakaaslast. See, kellele meeldib väga julgelt delegeerida, annab vahel pika riskantse söödu, mida on teisel raske kätte saada.

Hea meelega mängin seltskonnaga ka laua-, kaardi- ja arvutimänge. Raamatutest loen ennekõike ilukirjandust, muusikast kuulan kõike, mis meeleoluga sobib ning teen ka ära kõik vajalikud füüsilised tööd. Mitmekülgsus on seni mind tihti üllatavates kohtades aidanud ja ehk aitab ka edaspidi.

Miks soovitad noortel just selle eriala endale valida?

“Arvutiteadust õppides tasub alati mõelda, et sa ei õpi arvuteid, vaid seda, kuidas nende abil inimesi aidata.”

Arvutiteadust õppides tasub alati mõelda, et sa ei õpi arvuteid, vaid seda, kuidas nende abil inimesi aidata. Arvuteid läheb vaja arhitektidel, arstidel, bioloogidel, füüsikutel, kunstnikel, õpetajatel – kõigil, kes töötlevad andmeid. Kui õpid arvuteid tõesti hästi kasutama, siis oskad inimeste tööd lihtsamaks teha.

Arvutiteaduse õppuri oskused ja pingutused võivad aidata kellegi isal ja emal töölt õigel ajal ja hea tujuga koju tulla. Loomulikult on arvutitega töötamisel järjest suurem roll teiste inimestega suhtlemisel, aga arvutid ja arvutivõrgud peavadki aitama inimesel keskenduda oma päristööle, mitte arvutile endale.

 

Avaldatud: 13.09.2017