Teekond vaimse tervise uurimusest Londoni teadusnädalani

Õpilase huvi vaimsete häirete vastu päädis kolme eriauhinnaga ning võimalusega esindada Eestit Londoni teadusnädalal.

Hugo Treffneri vilistlast Kea Rael Kukke on pikalt paelunud vaimset tervist puudutavad teemad. Sestap ei olnud tal vaja pikalt vaagida, kui koolis oli vaja leida uurimistöö fookus. Nii sündis koostöös juhendajaga idee uurida noorte suhkru- ja kofeiinijookide tarbimist aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) võtmes.

Tartu Ülikooli Kliinikum selgitab aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH) kui ühte sagedasemat psüühikahäireid lapse- ja noorukieas, millele iseloomulikke tunnuseid esineb 3−10% koolilastest, poistel 3 korda sagedamini kui tüdrukutel. ATH levinum nimetus on hüperaktiivsus (ingl k Attention Deficit Hyperactivity Disorder). ATH-le on iseloomulik halb tähelepanuvõime, püsimatus, impulsiivsus ja hajameelsus.

Kea Raeli uurimuse eesmärk oli anda ülevaade aktiivsus- ja tähelepanuhäire üldisest olemusest, sümptomitest, diagnoosimisest ning leevendamiseks kasutatavatest ravimitest. „Lisaks analüüsisisin erinevate Eesti koolide kaheksandate klasside õpilastelt kogutud andmeid,“ kirjeldab ta ning lisab: „Uurisin legaalsete stimulantide tarbimise, selle töö puhul kofeiini ja suhkru seost ATH sümptomite esinemisega ehk otsisin kinnitust teadlaste püstitatud niinimetatud iseravimise hüpoteesile, mille kohaselt ATHga inimesed üritavad stimulante tarvitades alateadlikult oma sümptomeid leevendada (end “ise ravida”).“

Töö alguses seadis ta endale ühe põhihüpoteesi, milleks oli: tugevamalt väljendunud ATH sümptomitega noored tarbivad rohkem suhkrut ja kofeiini sisaldavaid jooke ning kaks lisahüpoteesi: poisid tarbivad mainitud jooke rohkem kui tüdrukud; poistel on rohkem impulsiivsusele ja tüdrukutel rohkem hajameelsusele viitavaid sümptomeid. Põhihüpotees ehk iseravimise hüpotees kinnitust ei saanud, sest enamiku sümptomite ja jookide tarbimise vahel ei olnud usaldusväärset seost, aga mõlemad püstitatud lisahüpoteesid osutusid tõeseks.

Uurimistööd tagant järgi analüüsides leiab Kea Rael, et kõige olulisem on paika panna kindel piiritletud fookus, sest mahukasse teemasse on lihtne ära uppuda. „Hea on uurida teemat, millest on juba mingid eelteadmised, kuid samas ei tohi piirduda ainult varasemate avastustega,“ hoiatab ta ja täiendab: „Mul vedas, et sain kasutada Tartu Ülikooli psühholoogide poolt kogutud kvaliteetset ja põhjalikku andmekogumit ning lisada samade andmete põhjal tehtud töödele oma vaatenurk,“ tõdeb Kea Rael.

Koolitöö viis konkursile

Tänu uurimistöö juhendaja suunamisele, esitas Kea Rael tehtud töö õpilaste teadustööde riiklikule konkursile, mis andis võimaluse osaleda Eesti Teadusagentuuri poolt korraldataval õpilaste teadusfestivalil. „Ürituseks ettevalmistumise kõige aeganõudvam osa oli postri kujundamine, sest see pidi olema nii esteetiline kui ka infotihe. Õnneks on internetis olemas veebileht Canva, kus on lihtne selliseid informatiivseid materjale kujundada,“ kirjeldab ta.

Teadusfestival möödus tema jaoks väga kiiresti ja meeleolukalt: „Veetsin terve esimese päeva seistes ja jutustades. Minu uurimistöö pakkus huvi väga erinevas vanuses ja huvidega inimestele,“ jutustab ta. Positiivse kogemusena tõi Kea Rael välja selle, et töid hinnanud žüriiga vesteldes ei olnud õhus pinget ning tundus, et kõik said tegelikult midagi uut teada.

Õpilaste teadustööde riiklikult konkursilt pälvis Kea Rael tehtud töö eest kolm eriauhinda: Sotsiaalministeeriumilt, Tervise Arengu Instituudilt ja Swiss Youth in Science’ilt. Viimane andis võimaluse esindada Eestit Londoni teadusnädalal ehk International Youth Science Forum’il (LIYSF).

Väärt kogemus kogu eluks

Kea Real kirjeldab Londoni teadusnädalat kui ühte tema elu kõige vahvamat kogemust. Kokku osales foorumil 410 noort 84-st erinevast riigist, alustades Põhjamaadest nagu Taani või Rootsi ning lõpetades kaugete Aafrika või Kariibi mere riikidega.

Teadusnädala vältel lasus tal võimalus külastada Londonis asuvaid teadusasutusi ning seigelda ka mööda Inglismaad. Näiteks käia Oxfordis ja Cambridge’is, et tutvuda sealsete teadusasutustega. Lisaks toimusid igal õhtul vabaajategevused nagu aardejaht, rahvusõhtu, rahvusvaheline kabaree, sportlik seiklusmäng Hyde pargis ja palju-palju muud. Veel said soovijad käia teatris, külastada Buckinghami paleed, Tower of Londonit, Stonehenge’i ja London Eye vaateratast.

Teadusnädala põhirõhk oli erinevate teadusalade tutvustamisel. Kuigi Kea Rael on eelkõige meditsiinihuviline, siis tänu loengutele ja külastustele sai silmaringi avardatud ka muudel teemadel nagu kosmoseinseneeria, kriminaalteadus ja mehhatroonika. „Siiski kuulasin ka loenguid oma erialal vajalikel teemadel, näiteks mikrobioloogiast, keemiast ja mükoloogiast,“ kirjeldab ta. Lisaks said kõik osalejad arendada tiimitööoskusi läbi erinevatele grupitööde. „Pidime kriminaalteaduse loengu lõpetuseks grupiga mõtlema välja lahenduse Waterloo metroojaama rattavarguste vähendamiseks,“ toob Kea näite. Lisaks said kõik käe valgeks rahva ees esinemisega. „Ühe loengu jätkuks mõtlesime välja      esituse eelnevalt kuuldu kohta – meie tegime näidendi Marsile mineku ja sealse eluolu kohta ning etendasime seda ülejäänud 380 inimese ees,“ selgitab Kea Rael.

Kea sõnul on teadusnädal lisaks teaduse populariseerimisele ka imeline paik, kust leida endale sõpru kogu eluks. Kuna igal valitud loengul ja külastusel viibiti erineva seltskonnaga, sai ta tuttavaks väga rahvusvahelise seltskonnaga.

Soovitused tulevasele õpilaste teadustööde riikliku konkursi osalejale

Kui on plaan õpilaste teadustööde riiklikust konkursist osa võtta, soovitab Kea Rael teha teadusfestivalil esitlemise ajaks tööle vastav teema endale selgeks nii, et sellest saaks aru ka kõige teemakaugem inimene. „Mida teaduslikum töö, seda rohkem peab selle selgitamisel vaeva nägema, sest keegi ei jaksa tundmatus teaduskeeles lõpmatult numbreid ja statistikat kuulata,“ suunab ta.

Algaval sügisel alustab Kea Rael õpinguid Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas.

Loe Kea Raeli töö “Aktiivsus- ja tähelepanuhäire sümptomid ning legaalsete stimulantide tarvitamine” kokkuvõtet õpilaste teadustööde kogumikust (lk 80) siit.

Autor: Kiiri Lättekivi

Anna Pauliina Rumm võitis 2020. a õpilaste teadustööde riiklikul konkursil 1. preemia ning eripreemia Tervise Arengu Instituudilt; lisaks võtab Anna Pauliina osa Euroopa Liidu noorte teadlaste konkursist 2020. a sügisel. miks.ee palus Annal rääkida veidi sellest, kui põnev oli uurimistöö protsess ise.

40 kraadi palavust, 2000 meetri kõrgusel mägedes ja Iraanis… see oli suvi peale üheksandat klassi, kui mul oli õnnestunud saada rahvusvahelisele bioloogiaolümpiaadile, mis tol aastal toimus Teheranis. Teadsin, et 11. klassi uurimistöö tegemine seisab veel ees, kuid olin kindel, et tahan sellega alustada juba 10. klassi alguses – mitte selleks, et varem valmis saada, vaid selleks, et mahukam töö teha.

Just seal Iraani mägedes matkates sain enda olümpiaadijuhendajalt kontakti Tartu Ülikooli molekulaarpatoloogia uurimisrühma, kus paar kuud hiljem hakkasin enda uurimistööd tegema.

Tahtsin teha uurimistöö immunoloogia valdkonnas. Mind paelub immuunsüsteem ise,  selle mehhanismid, seaduspärad, aga ennekõike selle keerukus.

“Tegin andmetöötlust ja statistilist analüüsi programmeerimise abil. Palju abi oli sellest, et õpin koolis programmeerimis-suunal…”

Minu töö eesmärk oli uurida, kas ja kuidas on eakates inimestes kroonilised põletikulised haigused seotud tsütomegaloviiruse-vastaste antikehadega ning mil viisil mõjutavad vanus ja sugu nende antikehade taset.

 

10. klassi sügisel läksin esimest korda laborisse, kus alustasin enda uurimistööga. Enamasti käisin Tartus kahel korral kuus ja vaheaegadel. Pidin vastavalt sellele kohandama ka enda õppetööd ja iseseisvalt õppima. Kool on olnud selles protsessis suureks toeks ja õpetajad vastutulelikud. Tollal ei osanud ma veel ette kujutada, kui toredaks ja arendavaks see töö ja protsess ise kujunevad.

Minu töö praktiline osa koosnes peamiselt kahest suuremast osast, milleks olid laboritöö ja andmetöötlus. Mõlema selgeks saamine võttis üksjagu aega, kuid lõpuks said uurimisrühma abi ja harjutamisega peamised töövõtted tegemise käigus selgeks. Tegin andmetöötlust ja statistilist analüüsi programmeerimise abil. Palju abi oli sellest, et õpin koolis programmeerimissuunas ja uue programmeerimiskeele õppimine oli selle võrra kergem, sest süsteem ja selle olemus ise olid juba mingil määral selged ning arusaadavad.

Töö praktilisest osast võib-olla isegi keerulisem oli teoreetilise poole mõistmine ja sellest päriselt aru saamine. Immunoloogia spetsiifilise terminoloogia ja suure hulga lühendite meelde jätmine, veelgi enam, nendes orienteerumine oli ajamahukas, kuid samaaegselt väga arendav ja kahtlemata huvitav protsess.

Omaette katsumus oli ka teadusartiklite lugemine, mis alguses tundusid erakordselt keeruliselt kirjutatud. Alles tagantjärele olen aru saanud, et teadusartiklite lugemise nautimine käis minu puhul tihedalt käsikäes terminoloogia mõistmisega. Mida paremini mõistetes orienteerusin, seda enam hakkasin artiklitest aru saama ja seda huvitavamaks on muutunud nende lugemine. Õnneks olin saanud selliseid oskuseid kogu töö tegemise vältel harjutada ja selleks hetkeks kui 11. klassi alguses kirjutama hakkasin, sain keskenduda rohkem töö ülesehitusele ning nautida kirjutamist.

Kuigi mul on väga hea meel töö lõpptulemuse üle, hindan töö valmimise protsessi ja selle käigus õpitud kõige rohkem. Võlgnen väga suure tänu nii enda juhendajale Pärt Petersonile kui ka tervele uurimisrühmale, kes on mind kogu töö valmimise ajal jätkuvalt toetanud ja pidevalt andnud uusi võimalusi arenemiseks.

Unistan, et võiksin oma edasise elu siduda teadusega. Praegusel hetkel on plaanis jätkata töötamist samas uurimisrühmas ja sama teemaga, kuid pisut teise nurga alt.

 

Anna Pauliina Rumm
Fotod: Anna Pauliina Rumm
Avaldatud: 08.10.2020

Andrus Remmelgas on viimased 5 aastat töötanud ühel kõige vastutusrikkamal ametikohal Eesti meditsiinisüsteemis. Tal lõppes äsja juhatuse liikme – ülemarsti ametiaeg Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. See kujutab endast rohkem kui 4000 töötajaga organisatsiooni juhtimist ning selle haigla ravitöö ja meditsiinivaldkonna arengute eestvedamist. PERH-is jätkab ta sellest aastast veidi rahulikumal positsioonil – reanimobiiliosakonna juhatajana.

Varem on ta töötanud katastroofimeditsiini keskuses, Kaitseväe peaarstina (mille käigus veetis ka pool aastat Afganistanis) ja PERH-i anestesioloogiakliiniku juhatajana. Ühelegi kohale pole ta end otseselt pressima pidanud – pigem on need ametid teda üles leidnud. Siin pole kirjas ka otsene retsept „Kuidas meditsiinis karjääri teha?“. Ühe tippjuhi koostises on väga eriline komplekt vürtse ja ürte, mis teda elus juhivad.

Väljakutse leidmine

Andrus on soovinud arstiks saada juba nooruses. Vestluse lõpupoole avaldab ta aga mulle üllatuseks, et tema teekonna algus meditsiinis oma kohta otsides oli üsna künklik ja lünklik.

Esiteks ei saanud ta ülikoolis arstiteaduskonda esimesel katsel sisse, kuna jäi eksamite ajal haigeks. Ülikooli ettevalmistusosakonda pääsemiseks polnud tal erinevatel põhjustel kogutud piisavalt staaži, et liikuda edasi oma erialale õppima. Seetõttu tuli teha tööd kiirabis ja minna ka nõukogude armeesse. Ühel hetkel pidi ta koguni taotlema eriluba, et mõned üksikud kuud, mis jäid puudu tööstaažist või teenimata vene sõjaväes, ei takistaks tal erialaselt edasi liikumast. Mingil perioodil sai segajaks ka omaenda laiskus. Õpingute keskel võttis Andrus akadeemilise puhkuse näol vaheaasta ning tundub, et see puhkus aitas. Lõpetades õpingud anestesioloogina, hakkas ta oma väljakutset otsima.

Siit edasi on mu vestluskaaslane otsinud elus kõike muud, kui stabiilsust ning ta on alati olnud väljakutsetele orienteeritud. „Vaatame seda asja“ või „Hakkan homme tegema“ ei ole laused, mida kuuleks katastroofimeditsiinis just tihti.

„Kuidas kannatanuid selekteerida, kuhu neid saata ja mida nendega edasi teha? Kui ma 90-ndatel sellega tegelesin, siis see ei jäänud õppuse tasandile. Suuremaid õnnetusi oli ka siis mitmeid, näiteks Pala bussiõnnetus ja Pärnu metanoolimürgistus.“

Töö tippjuhina

PERH-i juhina pidi ta viie aasta jooksul innoveerima ja alluvate huvisid ühildama, kui ehitati ja rekonstrueeriti tervet Mustamäel asuva haigla peahoonet. Teisalt pidi kulutama närve eelmisest juhtkonnast taagaks jäänud kriminaaluurimisega. Kolmandaks vahetusid viimaste aastatega välja ka ülejäänud 2 haigla juhatuse liiget ning mitte ainult ühe korra. Ameti vastutus oli kogu selle aja ülemarstil südames ja palju rahu ei võimaldanud.

„Juhina ma olen natuke maksimalist ja nõuan endalt ja teistelt, et asjad oleks korras. Magamata ööde põhjuseks on osaliselt see, et ma pole ajaga… ei taha nüüd kedagi solvata aga… ma ei ole „ametnikuks“ kasvanud, kes teeb kellaajaks asjad ära ja saadab reede õhtul teele. Ilmselt on see ka valikute tegijatele silma jäänud, et ma olen täpne ja ei tee ainult nii palju kui vaja, vaid natuke rohkem.“

Suure juhtimistöö keskel võib juhtuda, et ühel hetkel oled paberitehunnikusse mattunud või koosolekutele ära kadunud. Andrusega seda ei juhtunud ühe jonnaka valiku tõttu, mida ta elus pidevalt kordas. Administratiivsetel ametitel töötamise kõrvalt on ta alati jätkanud erineva koormusega ka päris käed-küljes arstitööga, ehk valvete tegemisega – seda ka samal ajal, kui ta valmistas Kaitseväe meditsiiniteenistust ette Eesti NATO-ga liitumiseks.

„Suures organisatsioonis peaks juhatuse liige olema strateegiline juht – visionäär, kes teeb suuri otsuseid. Aga minu meelest ei saa haigla ülemarst jääda pelgalt visionääriks strateegilisel tasemel. Ta peab kokku puutuma ka päris igapäevase taktikalise tasandi kliinilise meditsiiniga. Mulle meeldib väga inimestega suhelda, mistõttu minu otsused sünnivad laiapõhjalise informatsiooni alusel.“

Haigla struktuuri kaardile jäävad ülemarsti alla kõik kliinikud, keskused, osakonnad ja üksused. „Kui ülemus all toimuvaga kursis ei püsi, võib temani jõuda pigem see, kes oskab rohkem karjuda, aga mitte see, kes teeb tublit tööd vaikselt, kuid vajaks rohkemgi sinu toetust.“

Mida teeb strateeg?

Mina vajan praeguseks hetkeks küll ühte head näidet sellest „strateegilisest otsusest“, mida Andrus oma jutus pidevalt nimetab. Haigla ehitus oli üks suuremaid töölõike.

„Kas me teeme maja ehituslikult väga uhke või keskendume aparatuurile? Kas ehitame selle nii, et patsiendil oleks maksimaalselt mugav või haigla töötajatel? Meie haiglas on mindud esmapilgul kallimat teed. Näiteks ehitasime operatsioonikeskusele moodulseinad mida saab lahti võtta, et sisseseadet vahetada ja täiustada. Pikemas vaates võib see aga osutuda hoopis odavamaks. Selleks peab ise küsima ja kaasama aga ka oma kogemuse põhjal otsustama. Ma olen piisavalt kaua meditsiinis viibinud, et kui keegi tuleb mulle rääkima, et miski on nii väga oluline, siis ma otsustan, kas see tõesti on nii oluline.“

Eri osakondade ja arstide arengus tuleb jälgida, et nad liiguksid edasi tasakaalustatult. „Meditsiin toimib suuresti nii hästi, kui toimib tema nõrgim lüli. Meil pole mõnikord mõtet diagnostikat arendada, kui selle jaoks pole võimalik saada ravimeid. Kirurg võib teha väga hea töö, kuid hea järelravi puudumine võib selle tulemuse nulliks muuta.“

Üks igapäevane murekoht, mida Andrus rõhutab, on patsientide kidakeelsus lähedaste ees: „Inimesed tihti ei räägi oma haigustest lähedastele. Arsti probleemiks muutub see siis, kui inimene on juba pikali maas. Siis ilmuvad ka sugulased, kes pärivad, miks te ei ole ravinud ja midagi teinud.“

Meditsiin on valikuid täis

Hetkel on Andrus koos ametivahetusega pöördunud tagasi ka õpetamise juurde Tervishoiu Kõrgkoolis ja tegeleb katastroofi õppuste korraldamisega. Selle mitmekesise karjääri kohta kuuldes tekib huvi, kas on asja, mida meditsiinis teha ei saa?

„Mõni ei otsi põnevust, vaid tahab rahulikult kirjandusest vastuseid otsida. Mõned tahavad nikerdada ja käsitööd teha, olgu see siis luu ja metalliga. Mõni tegeleb biokeemiaga ja mõni tegeleb avarii läbi teinud inimesega. Sa võid töötada laboris mikrobioloogia kallal, kus sa ei puutu inimesega kokkugi. Võid olla kirurg erakorralises situatsioonis. Võid sattuda juhtima.“

Arstiteaduskonda sisseastujat ei oota tingimata stabiilne ametikäik, mis kestab ühetaoliselt pensionini. Andruse lugu on pideva arenemisvõime ja endale sobiva väljakutse leidmise lugu.

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Andrus Remmelgas (erakogu), päisefoto:  Owen Beard, Unsplash
Avaldatud: 12.11.2018

Kaili Anier püüab oma töös välja selgitada, kuidas keskkonnategurid võivad mõjutada ravimsõltuvuse teket ning kas leidub potentsiaalseid ravimikandidaate, mis pidurdaksid ravimsõltuvuse väljakujunemist.

Kelleks sa lapsena saada tahtsid ning miks?

Algklassides õppides oli minu suurimaks sooviks saada kas õpetajaks või näitlejaks, kuna mulle meeldis olla publiku ees. Gümnaasiumis aga pakkus mulle suurt huvi keemia ning seepärast jätkasin ma oma õpinguid Tartu Ülikoolis keemia erialal, et saada keemiaõpetajaks.

Kuidas sattusid teadusesse?

Ülikoolis õppides tuli koostada kursusetöid ning kraadi saamiseks kaitsta lõputöö. Seepärast sai väga palju õpitud ja töötatud laboris, mis oli väga põnev. Oma magistritööd sattusin ma tegema Tartu Ülikooli arstiteaduskonda farmakoloogia instituuti ning sealt edasi jätkus mu teadustöö juba rohkem meditsiinivaldkonnas.

Kas võrreldes esialgsete ootustega oled erialaselt jõudnud sinna kuhu soovisid?

Keemiaõpetajat minust ei saanud, aga leian, et see töö, mida praegu teen, on väga huvitav ning kuna ma olen juhendanud üliõpilasi ning pidanud ka loenguid, siis saan ikkagi olla õpetaja rollis ning jagada oma teadmisi.

Miks soovitad noortel just see eriala endale valida?

Ma leian, et keemia eriala on huvitav ja põnev, mitte kunagi ei hakka igav ning keemikud on hinnatud spetsialistid, kes saavad hakkama ka keerukamates olukordades. Keemikuid vajatakse nii meditsiinis, toiduainetööstuses, keskkonnakaitses, rääkimata keemia- ja metallitööstustest.

Kuidas on sinu eriala seotud teiste valdkondadega?

Kuna mul on magistrikraad keemias ja doktorikraad neuroteadustes, siis see on hea näide, et keemiaalaseid teadmisi saab edukalt kasutada meditsiinis. Samuti on keemia tihedalt seotud  bioloogia, füüsika, matemaatika ja informaatikaga. Näiteks sageli on vaja teadustöös tegeleda andmete analüüsimise ning kasvõi lahuste kontsentratsioonide arvutamisega ning siis kuluvad matemaatilised teadmised marjaks ära.

Mida pead seni oma karjääri suurimaks saavutuseks?

Oma karjääri suurimaks saavutuseks pean ma praegusel hetkel doktorikraadi kaitsmist neuroteadustes ning doktoritöö eest saadud tunnustust (I preemia) Eesti Teadusagentuuri poolt korraldatud üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil terviseuuringute valdkonnas doktoriõppe kategoorias.

Milline sinu eriala saavutus on muutnud maailma paremaks?

Kuna mul on kaks eriala – keemia ja neuroteadused, siis mõlemas valdkonnas on niivõrd palju saavutusi, et raske on ühte pidada paremaks kui teist. Seepärast ma ei hakkaks neid saavutusi siin eraldi välja tooma. Kui võtta aluseks keemia ja neuroteaduste alased tööd meditsiini valdkonnas, siis leian, et kogu see töö, mida tehakse uute ravimikandidaatide leidmiseks ja väljatöötamiseks, ravimite toimemehhanismide ja haiguste tekkemehhanismide uurimiseks, on niivõrd olulised, et neid võib pidada saavutusteks, mis on muutnud ja muudavad maailma paremaks.

Millisele sinu eriala teaduslikule probleemile soovid kõige rohkem lahendust leida?

Minu jaoks on väga oluline, et töö mida ma teen, oleks vajalik ja praktilise väljundiga. Antud hetkel tegelen ma ravimsõltuvuse uurimisega ehk täpsemalt üritame välja selgitada kuidas keskkonnategurid võivad mõjutada ravimsõltuvuse teket ning kas leidub potentsiaalseid ravimikandidaate, mis pidurdaksid ravimsõltuvuse väljakujunemist.

Millised on sinu eriala suurimad väljakutsed ning mis pakub suurimat rahulolu?

Nagu ma juba eespool mainisin, siis üheks suurimaks väljakutseks on uurida erinevate haiguste (näiteks psühhiaatriliste) tekkemehhanisme ning leida sobivaid ravimikandidaate nende haiguste raviks. Suurimat rahulolu pakub, kui teadustöös kõik edukalt laabub ning on tore meeskond, kellega koos seda tööd teha.

Millega tegeled tööst vabal ajal?

Tööst vabal ajal meeldib mulle väga reisida, raamatuid lugeda, sõpradega midagi vahvat koos teha – näiteks ühiselt kokata. Samuti meeldib mulle väga teatris ja kontsertidel käia. Suvel kindlasti veedan palju aega maal koos oma perekonna ja tuttavatega, et veidi puhata linnamelust ning koguda energiat uuteks väljakutseteks.

 

Avaldatud: 17.08.2017

Uurimistöö idee ja eesmärgid

Tõnis Tõnisoni uurimistöö teema kujunes välja sügavast isiklikust huvist uurida inimaju ning sellest tulenevalt sai suheldud teadlastega, kes selles valdkonnas tegutsevad. „Esimese teadlasega me üksmeelele ei jõudnudki, kuid sain asjalikke nõuandeid oma tööle lähenemisel ning soovitusi, kelle poole pöörduda,“ räägib gümnasist lähemalt töö kujunemisest. Ta soovis algselt gümnaasiumi kohustusliku osa raames valminud uurimistööd edasi arendada (teemal vaimse võimekuse ja käelisuse vahelised seosed), kuid mõistis, et puudub eriline võimalus miskit uut avastada. Lõpuks sai Tõnis neuropsühholoogi René Randveriga kokkuleppele ning algas töö vaimse võimekuse ja otsustamispaindlikkuse seostamisega.

Uurimistöö kirjutamine

Tõnis otsis töö jaoks materjali põhiliselt internetist: juhendaja tutvustas talle erinevaid andmebaase ja viise, kuidas just õigeid artikleid üles leida. „Juhendajalt sain ka paar head raamatut ning arvukaid artikleid, mis tal endal juba olemas olid,“ lisab noor uurija. Tõnis tõdeb, et alguses oli õudselt raske mõista ingliskeelset praktiliselt puhtteaduslikku teksti ning arusaamine oli nullilähedane: „Pärast mitmeid lugemisi harjub õnneks ära ning lõpuks ei olnud enam mingit probleemi erinevate artiklite kiire mõistmisega.“ Abituriendil oli teema algusest peale kindlalt paika pandud ning oli selge visioon, kuidas kõike peab teostama –  mingeid kõhklusi töö kirjutamise käigus ei tekkinud.

Uurimistöö tulemused

„Kõik püstitatud eesmärgid said järjepideva töö ja juhendajaga koostöös täidetud,“ võtab gümnasist uurimistöö kirjutamise kokku. Ta lisab, et lahtisi otsi ei jäänud ning oli kogu protsessiga väga rahul. „Õppisin ääretult palju inimanatoomia ja –füsioloogia kohta ning plaanin seda igati tulevikus rakendada, kuna soovin saada neurokirurgiks,“ täpsustab Tõnison töö kasulikkust.
Kui uurida, mida soovitab Tõnis teistele uurimistöö kirjutajatele, siis ütleb ta, et oluline on säilitada rahu ning kui nupp enam ei noki, siis tuleb veidi puhata ja püüda värske pilguga asjale läheneda või juhendaja head nõuannet kuulata. „Olen samuti tänulik ka enda bioloogiaõpetajale Helina Reinole, kes tutvustas mulle Eesti Teadusagentuuri „Noore uurija stipendiumi“ projekti.“

 

Juhendaja René Randver:

Tõnis Tõnison viis oma uurimustöö läbi neuropsühholoogia alal perioodil aprill – detsember 2014. Selle aja jooksul tutvus teemakohase kirjanduse ja metoodikaga, disainis uurimustöö plaani, kogus ja süstematiseeris andmed, analüüsis need ja kirjutas saadud andmete põhjal kirjaliku, korrektselt vormistatud raporti. Tõnis väljendas tööperioodil töökust, täpsust, usaldusväärsust, asjalikkust ja uudishimu, mis noorele uurijale igati kohane.

Sõbra kommentaar:

Tõnis on noormees, kes teadis juba gümnaasiumi alguses, kelleks ta saada tahab. Tema suur huvi ning järjekindlus meditsiini, täpsemalt, neurokirurgia vastu on imetlusväärne. Olgu probleem seotud koolis õpitava või elus toimuvaga, küsib või uurib Tõnis nii kaua, kuni ta on saanud teada põhjuse, miks üks või teine asi just nii on. Vahel võib ta olla oma uudishimuga küllaltki ettearvamatu, kuid kõikidest küsimustest kiirgab välja siirust ning puhast uudishimu ümbritseva suhtes. Mainimata ei saa jätta ka tema abivalmidust, mis on alati olemas, olenemata päevast. Ta on sihikindel ning omab ülevaadet maailmas toimuvast, mistõttu on temaga hea argumenteerida. Tõnis on üks intelligentsemaid ning viisakamaid inimesi, keda tean – kindlasti ka iga tüdruku vanemate unistus! Tema šarmantne iseloom on põhjuseks, miks tal on head suhted nii õpetajate kui ka sõpradega. Vabal ajal sõpradega olles on ta tõeline seltskonnahing ning tabavad naljad ei ole harvaks nähtuseks.

 

Intervjuu Tõnisega on tehtud 2015. a kevadel .