Kaire Kivi – matemaatikaõpetaja, kes ütles, et ta ei hakka kunagi õpetajaks

“Kool on hirmus paik!”, “Kuidas sa NEILE matemaatikat õpetad?” – olete kuulnud seda? Vahel meenuvad meie enda kogemused kuivast kooliajast, kus näiteks füüsikatunni tipphetk ei olnud lahe katse, vaid see, kui õpetaja täna ei vihasta. Mõni, kes on mõelnud õpetajaks minna, ei pruugi seda teha.

Kaire ootab kodus oma kolmandat last ja puhkab oma töödest Rocca al Mare koolis ja enda algatatud Minilaboris, väikeste teaduskoolis. 

Mis olukord on täna hariduses?

Meie õpetajaskond on vana. Nii vana, et inimesi ei saa pensionile saata ja ühel hetkel lõikab see väga valusalt haridussüsteemist läbi – hetkel, mil need inimesed tõesti peavad koju jääma. Noorte õpetajate puudumine koolides on vahel loonud sellise õhkkonna, millist seal ei tohiks olla.

Need noored, kes tulevad kooli, hakkavad õpetama juba bakalaureuse kõrvalt tööna, sest põud nõuab seda. See pole alati halb, sest kes ameti vastu võtavad, võivad olla väga teravad ja värsked. Jätkan nüüd ühe sellise naise näitega.

Kuidas Kaire oma algse ameti jättis ja Minilaboriga alustas?

Pärast keskkooli TTÜ-s majanduse eriala lõpetanud, toimetas Kaire ärinõustamise ja finantsettevõttes. Töökohaga võis esialgu rahule jääda, kuid oma teisel lapsepuhkusel viibides ei rahuldanud teda enam see, et peaks paberite juurde naasema. „Need auditid ja finantsanalüüsid on ju pseudoprobleem, sellega ei muuda maailm paremaks paigaks.”

Kaks tütart osutasid võimalusele end teisiti rakendada. Ta asutas koos mõttekaaslasega Minilabori, ettevõtmise, mille alt pakub aastaid lasteaialastele võimalust teadusringis osaleda. Oma lastel katsetad ja teiste peal viid läbi – nii see õppekava sai loodud. Silmas sai peetud seda, et lapsel oleks võimalus rohkem ka mängida.

„Laste päevad on hakitud ja ette ära programmeeritud. Juba 8- aastane laps kurdab, et tal ei ole aega mängida. Jääb väheks seda juhendamata loova mängu aega. „Ehk aitab see, et Kaire teeb enda huviringis planeeritud osa ära ning laseb siis lastel ise katsetama jääda.

Füüsika teadmised nõudsid peagi täiendust. Tallinna Ülikoolist kogus ta lisateadmisi füüsika laborite ja õpetajapraktika näol. Kuid didaktikat ja reaalaineid õppides on alati oht, et sind kutsutakse kohe ka kooli tööle. Kairele meenuvad sõnad ühele karjäärispetsialistile: „Mulle meeldib lastega tegeleda, aga arstiks või õpetajaks ma küll kunagi ei lähe.”

Kui Kaire kooli jõudis…

Inimest saab hariduse jaoks sobivaks hinnata mitte passi, vaid sisemise nooruse järgi

Nõnda jäi noor naine Rocca al Mare kooli ning õpetab seal põhikooli vanematele klassidele matemaatikat ja 7. klassile loodusõpetust. Matemaatika on distsipliini nõudev ala ja selle õpetaja ei ole tihti kõige populaarsem. Aga ilmselt suutis Kaire süstida osadesse lastesse seda tunnet, mis ilusa lahenduskäigu leidmine ja ajutrenn võib tekitada. „Üks 9. klassi poiss tõi mulle hiljuti šokolaadi ja jättis kirja „Õpetaja, tänu teile ma ootan matemaatika tundi!“”

Missugune võti muudab selle ameti endale ja lastele nauditavaks? Kõiki nippe ei jõuaks nimetada, aga üks mõte: „Loodusteaduse ained on nii rasked ja koledad kuuldu järgi. Tahaks anda neile midagi, mis teeks selle lihtsamaks ja huvitavamaks. Et ei oleks seda, mida mina kogesin füüsika tunnis: “Toome näite köögist ja lastetoast, et tüdrukud ka aru saaks…” Mul on see lause meeles, aga edasise blokeerisin ära.”

Aga mis tagab selle, et tema ise noorte jaoks ei stagneeru? „Praegu tajun ma ära, mis on laste murekohaks või keskendumisel probleemiks. Kui on põlvkondade pikkune erinevus, siis õpetaja võib-olla tõesti ei taju seda. Samas kui vaatan seda 60-aastast keemia õpetajat, kelle juures praktikal käisin. Tal on tohutu elukogemus ja ta toob selle kaudu nii põnevaid näiteid. See kõik on väga meeldejääv.“

Inimest peaks hariduse jaoks sobivaks hindama mitte passi, vaid sisemise nooruse järgi. Praegu näen, et mu ees pole inimene, kes selles ametis manduks. Samas ütlen siin, et mõni alla 30-aastane õpetaja on minu meelest juba alustades nagu noor vanainimene. Täielikult mõtteviisi küsimus.

Millises suunas saab hariduses karjääri teha?

Uue metoodika või kooli rajamine vajab professionaalsust, mitte tormakust

Kairet huvitab juhtimine. Jutus on mitmeid kohti, millest võiks ennustada, et siit tuleb koolijuht, võib-olla mingi täiesti teistmoodi ettevõtmise algataja. Aga selleks peab ta enda sõnul kogemust saama praeguses haridussüsteemis, et teada, mida üldse on vaja muuta. Siinkohal arvab temagi, et mõni haridusinnovatsiooni projekt on suuresti kellad ja vile. Uue metoodika või kooli rajamine vajab professionaalsust, mitte tormakust.

3D printerite või sülearvutite kasutuselevõtule on hariduses suur väline surve. Samas osutab ta tähelepanu sellele, et lastel on puudu mitmetest põhilistest pädevustest, mis peab nende kasutamisele eelnema. Sellel kesisel põhjal on uusima digi kasutamine vahel ebaefektiivne. See kehtib ka õppekavade arendamise kohta. Kaire meenutab üht juhtumit, kus õppekava arendustöö telliti Harvardi lõpetanud teadlaselt. Kuid see väga teaduslik sisend õnnestus õpilasteni toimetada siiski tänu õpetajatele, kes selle koolis sobivasse keelde ja konteksti paigutasid.

Mis hoiab inimest hariduses?

„Mulle endale meeldib koolis töötamine hullult selle poolest, et sul pole kunagi kahte sarnast tundi ega kahte sarnast olukorda.“ See võib kõlada nagu stamplause, mida paljudel ametitel võib öelda, kuid õpetajaametis kehtib see väga sügaval tasandil. Õpetaja töötab inimeste peadega ning mis neilt vastu peegeldub, võib ajada segadusse või tekitada rõõmu, kuid mõlemal puhul on kaalul oma hoolealuse kasvamine mõtlevaks inimeseks. See on motivaator, mida väljaspoolt vaadates tihti ei tajuta. Selle pika õhtuse jutuajamise lõpetame teadmises, et inimene võib küll armastada oma tööd koolis. Kui suhtuda oma töösse nii nagu Kaire, siis teisiti ei saakski.

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Kaire Kivi
Avaldatud: 09.03.2018

On õhtune aeg ja üks hea sõber kirjutab messengeri: „Jonas, kuule täpselt sinu moodi tüüp on telekas.“ Ja uskuge mind… esimene intuitiivne hääl mu peas ütleb: „Tarvo…“. Sest ma käisin kuu aega tagasi õpetajana oma klassiga tema juures meisterdamas ja mul käis see võrdlus juba siis peast läbi. Kihutan kööki, et AK-st ise järgi vaadata ja mis ma näen? „Tarvo…“

Pärast aastast pausi samas töökojas selle endasarnase tüübiga kohtudes ei mõista ööd ega mütsi. Saan alles 10 minutit pärast sisenemist teada, et olen siin ruumis varem olnud. Uksed-aknad on uutes kohtades ja suurimasse saali on ehitatud terve poolkorrus, kuhu „kontor“ ja elektroonikapesa ära mahuvad. Kolaruumidest on saanud metalli- ja puidutöökojad ning meelelahutuseks on ehitatud FPV raadiomudelite rada, mis on RC sportlasena üks minu lemmikuid. Spark Makerlab on Tarvo Metspalu ja kaasasutaja Uku Püttsepa käe all väga võimsa hoo sisse saanud. Mehed võitsid äsja riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija auhinna.

Mis asi on Makerlab? 

Tartu Spark keskusesse rajatud Makerlab (ingliskeelses maailmas makerspace) ühendab endas 3D printimise, puu- ja metallitöö, elektroonika ning laserlõikamise töökodasid. See paik eksisteerib selleks, et tehnoloogia inimestele kättesaadavaks teha ja tänapäeva tööriistade kasutamist õpetada. Kui sa oled korterielanik või sul pole otstarbekas endale kõiki uhkeid seadmeid kokku koguda, siis saad seal oma töö ära teha. Selle juurde kuulub ka põhimõtteline visioon, et igalühel ei peagi olema kõige jaoks oma isiklik tööriist, mida harva kasutada. Inimesed, kes sinuga töökojas viibivad, on sotsiaalne boonus.

Ühe-aastase MTÜ jaoks on kasv olnud tohutu. Külas käivad tudengid, huviringide õpilased, sünnipäevade pidajad ja vahel inimesed, kes oma tootele prototüüpi valmistavad. Töökoda on tegevustega täis broneeritud ning mõne teen-kõike-töötaja asemel on nüüd tööl kuni 20 inimest – näiteks turundus- ja müügijuht Pille-Riin, kes kogu jutuajamise jooksul meie kõrval diivanil arvutit toksib ning üldmeister Põder, kes Tarvo selja taga elektroonikat kokku joodab.

Mis Tarvo selleni viis ja kuidas käivitamine läks?

Tegu pole tavapärase kasumit taotleva ettevõtega, vaid ühiskondliku hüvega – töökojateenuse pakkumisega ja tehnoloogiahariduse kasvulavaga.

Tarvo õppis Tartu Ülikoolis füüsikat ja omandas magistrikraadi. Juba kooliõpilase ja tudengina igatses ta teistele oma leiutamishuvi edasi anda – toimetas foorumites, osales teadusbussi tegevuses ja külastas juba toimivaid makerspace. Ilmselt andsid nähtud tööpesad mõtte, et võiks kunagi ise sama asja käivitada. Õnn leidis tema oodatust kiiremini üles, kui Spark ärikeskus Tartus otsis enda ruumidesse avaliku töökoja käivitajaid. Uku ja Tarvo panid pead kokku ja käed tööle. Tänaseks võib öelda, et Makerlab on Eestis oma ala suunanäitaja.

Paik oli pesa jaoks olemas, kuid ruumid vajasid ümberehitust ja sisustamist. 2016. suvel olid esimesed värvimistalgud ja samm-sammu haaval on edasi kõpitsetud. Enamuse sellest tööst on väike töögrupp oma kätega valmis teinud ja sponsorite abil tehnikaga sisustanud. Mõned suuremad asjad, näiteks laserlõikuri, on Makerlab muretsenud ise, kahasse Tartu linnaga.

Paik toimib MTÜ-na ja Tarvo sõnul peaks sellisena tegutsema jäämagi. Tegu pole tavapärase kasumit taotleva ettevõtega, vaid ühiskondliku hüvega – töökojateenuse pakkumisega ja tehnoloogiahariduse kasvulavaga.

Mida tähendab Makerlabis töötamine?

Tavalise töötaja ehk tudengi seisukohast võib seda näha kui teenimisvõimalust kooli kõrvalt, millega saab kaasa praktika, kontaktid ja juhendamiskogemuse.

Paberimajanduse ja haldamise kõrvalt toimub suurem osa Tarvo tööst ideede ja nende teostamisega. Missugust huviringi arendada, kuidas välja paista, mis üritustel ja projektides osaleda, kellega koostööd teha, kuidas avaliku töökoja ideed ühiskonnas levitada?

Lisaks Tarvole ja Ukule, kes paika esindavad ja arendavad, tegutseb Makerlabis alaliselt turundus- ja müügijuht, kes müüb teenust ja suhtleb klientidega ning üldmeister, kes võtab tänava pealt inimesi vastu ja tegeleb näiteks prototüüpimisega. Gruppidega tegelevad 5 ringijuhti, kes huvitegevust veavad. Neile lisandub vähemalt sama palju abijuhendajaid, kes aitavad suuremate seltskondadega toime tulla.

Täiskohaga asjaosaliste palganumbrid on eesti keskmise juures. Tavalise töötaja ehk tudengi seisukohast võib seda näha kui teenimisvõimalust kooli kõrvalt, millega saab kaasa praktika, kontaktid ja juhendamiskogemuse. Kooli kõrvalt on igal juhul kasulikum ettekandjatöö asemel oma erialaseid teadmisi kasutada.

 

 

 

 

Makerlab’i tulevik

Ettevõtmisel on tänaseks üleriigiline maine ja tugev sisu. Makerlabilt tahetakse õppida ja leidub huvilisi, kes soovivad makerspace kontseptsiooni ka teistesse Eesti paikadesse levitada. Töökoja mõju ulatub ka majast väljapoole ja tekivad uued tegevusvaldkonnad. 2018. aastal tahetakse juba Tartu linnale noortekeskuse teenust pakkuda. Ajujahile mindi võistlema inseneeria õppekohvritega, mida koolidele laenutada või müüa. Pähe tekivad laienemise mõtted – suurem hoone, töökodade võrgustik, välismaa.

Tartus on töökoda loodud, kuid Tallinnas säärases ulatuses teostamata. Pakun, et Eesti kümnes suuremas linnas on piisavalt klientuuri, kelle nimel selline asi käima vedada. Kindlasti on ka koolidel tark läbi mõelda, kas tööõpetuse klass võiks leida kogukonnas laiemat rakendust ja saaks sedasi elulist väljundit juurde.

Loo kirjutamist rahastati Euroopa Regionaalarengu Fondi TeaMe+ tegevustest.

Tekst ja foto: Jonas Nahkor
Avaldatud: 23.03.2018

Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskuses töötava Anna Traksmaa meelest on teadusega tegelemine alati huvitav: see annab võimaluse uurida erinevate toidutehnoloogiaga seotud protsesse, suhelda teadus- ja tööstuspartneritega, püstitada probleeme ja leida õigeid lahendusi, samuti töötada tipplaboris.

Kelleks sa lapsena saada tahtsid ning miks?

Lapsepõlves tahtsin olla arst. Mulle meeldis vaadata, kuidas arstitädi käis mind ja mu venda vaatamas ning seniajani mäletan, kuidas ta alati tähelepanelikult meie tervise kohta küsis ning kirjutas märkmed oma suurde ilusasse märkmikku. Mäletan, kui rahulikult ta rääkis ja kuidas peale arstitädi visiiti kiiresti paraneda tahtsime. Lisaks meeldisid mulle arstikabineti puhtus ja esteetika.

Kuidas sattusid teadusesse?

Lõpetasin Tallinna 53. keskkooli keemia süvaõppega klassi, õpetaja oli Vladimir Ossipov, keda peetakse üheks Eesti parimaks keemiaõpetajaks. Ta on mitu korda „aasta õpetajaks“ pärjatud ja ka presidendilt ordeni saanud. Tema õpetas meid iseseisvalt ja analüütiliselt mõtlema ning kirjandusega töötama.

Peale kooli astusin TTÜ Keemia- ja Materjalitehnoloogia teaduskonda ning valisin alates II kursusest bio- ja toiduainetetehnoloogia õppesuuna. Töötades mõni aeg peale magistriõpet analüütilises laboris, otsustasin sealsed rutiinsed analüüsid kõrvale jätta ning astusin doktoriõppesse. Samal ajal hakkasin juhtima projekti leivauuringutest, mis oli seotud minu doktoritöö teemaga.

Kas esialgsete ootustega võrreldes oled erialaselt jõudnud sinna, kuhu soovisid?

Usun, et jah. Vaadates lapsepõlves erinevaid ulmekaid või kriminaalfilme, tahtsin töötada sarnases tipplaboris või uuringukeskuses. Praegu töötangi Toidu- ja Fermentatsiooni Arenduskeskuses ja Tallinna Tehnikaülikoolis.

Miks soovitad noortel just selle eriala valida?

Teadusega tegeleda on alati väga huvitav ja see sisaldab palju väljakutseid. Tänu teadusele saad paljudest loodusnähtudest ning protsessidest rohkem aru. Rahvusvahelistel konverentsidel osalemine annab parema võimaluse oma saavutusi teistele kolleegidele tutvustada ning ka uusi ideid saada ja kogemusi vahetada.

Kuidas on sinu eriala seotud teiste valdkondadega?

Kuna minu eriala on eelkõige toidukeemia ja -tehnoloogia, siis on see seotud toiduvalmistamisel ja säilitamisel toimuvate protsesside uurimisega. Samas, kuna selleks uurimiseks on vaja teada, juurutada ja ka välja töötada või optimiseerida väga palju erinevaid meetodeid, töötame tihedas koostöös ka füüsikutega (uurides leiva kristallisatsiooniprotsesse röntgendifraktomeetria ja tuuma magnetresonantsi meetodite abil).
Mikroobide koosluse uurimisel tulevad kasuks ka mikrobioloogia ja geneetika teadmised ning oskused. Andmete statistilisel töötlemisel on vajalik ka matemaatika. Projekti juhtimisel on kasulik ja vajalik olla kursis majandusaspektidega.

Milline sinu eriala saavutus on muutnud maailma paremaks?

Kuna minu eriala on interdistsiplinaarne ehk erialadevaheline, on palju saavutusi seotud ka teiste valdkondadega – keemia, mikrobioloogia, geenitehnoloogia, biotehnoloogia, füüsika jt. Näiteks, mõned saavutused: 1) Leiva- ja piimatööstuses kasutatavad isoleeritud bakterite puhtad kultuurid juuretistes; 2) nimetaks ka kristallisatsiooniprotsesside uurimist, seletamist ja võimalusel peatamist, 3) pakkimine – steriilse ja vaakumpakendi väljatöötamine, et vältida või peatada mikroorganismide (kaasa arvatud ohtlike bakterite ja hallituse) arengut; 4) Arstiteadusega koostöös on uuritud ja välja selgitatud toitainete (valgud, rasvad, süsivesikud, vitamiinid, kiudained, mineraalained) mõju organismile; 5) Gluteenivabade toodete tehnoloogia.

Millisele oma eriala teaduslikule probleemile soovid kõige rohkem lahendust leida?

Soovin leida vastuse küsimusele, kuidas oleks võimalik ilma lisaainete või nende vähendatud kogusega valmistada kaua säilivat kvaliteetset toitu, mis oleks üheaegselt nii kasulik kui ka maitsev.

Millised on sinu eriala suurimad väljakutsed ning mis pakub suurimat rahulolu?

“Mulle meeldib töötada tipplaboris, uurida erinevate toidutehnoloogiatega seotud protsesse.”

Meeldib ka suhelda teadus- ja tööstuspartneritega, püstitada probleeme ja leida õigeid lahendusi. Juurutada või töötada välja uusi meetodeid nende protsesside uurimiseks.
Kuna loen Tehnikaülikoolis ja ka Maaülikoolis leivatehnoloogia loenguid, on tore jagada oma kogemusi teistega, seletada protsesse ja nähtusi üliõpilastele, saades ka ise palju targemaks.

Millega tegeled tööst vabal ajal?

Kõige rohkem aega veedan oma pere ja sõpradega. Mõni aeg tagasi tegelesin peotantsuga ning loodan sellega edaspidi ka jätkata. Kuna mind väga huvitavad ka humanitaarteadused, siis uurin palju kõigepealt vene, aga ka teiste slaavi keelte etümoloogiaga seotud kirjandust. Suure mõnuga loen palju psühholoogia raamatuid ja loomulikult ka ilukirjandust. Käin palju erinevatel kontsertidel ja kinos, tegelen käsitööga.

 

Fotod: erakogu, Pexels – CC litsents CC0.
Avaldatud: 13.09.2017

 

Aroomimaailm ja see, kuidas inimesed lõhna tajuvad, on toidutehnoloogiat õppinud Kristel Vene jaoks äärmiselt põnev. Üheks põnevamaks arenguks tema valdkonnas on hetkel o-phone´de ehk lõhnamobiilide väljatöötamine. Loe lähemalt, kuidas Kristel toidutehnoloogia ja oma labori rajamiseni jõudis.

Kelleks sa lapsena saada tahtsid ning miks?

Lapsena mul kindlat soovi ei olnudki. Kui siis mõtlesin saada juuksuriks, sest kui käärid kätte sain, kippusin oma juukseid modelleerima, mille peale ema naljatledes ütles, et ju must juuksur saab. Pigem teadsin kindlalt, et põllumeheks ei hakka ma iial. Vanavanemate juures kapsavagusi kõblates ja parme söötes või küürakil lõõmava päikse käes maasikavagude vahel liikudes tekkis paratamatult soov millegi vähem piinarikkaga tegeleda.

Kuidas sattusid teadusesse?

Eks selles on nii õnne, juhust ja sobivust. Õppimine on mulle alati meeldinud, mis päädis sellega, et ülikool oli kahtlemata ainuõige valik – läksin õppima toidutehnoloogiat Tallinna Tehnikaülikooli. Minu tutvusringkonnas pole küll ühtegi teadlast eeskujuks olnud, pigem vastupidi. Kuni magistrantuuri alguseni ei teadnud ma, et selline karjäärivõimalus üldse variantki oleks. Siis tuli mängu õnn ja juhus. Samal ajal kui ma magistrantuuris õppisin, loodi ülikooli juurde Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskus, kuhu otsiti häid töötajaid. Ju ma oma professorile õpihimulise ja asjahuvilisena silma jäin. Ja kuna ka inglise keel, mis on teaduses ülioluline, oli  tänu neli kuud USA ülikoolis laboriassistendina töötamisele üsna hästi suus, siis tehti mulle ettepanek tööle asuda.
Minu ülesandeks oli vastutada tol hetkel üsna eksklusiivse ja hinnalise aparaadi – gaas-kromatograaf-time-of-flight-mass-spektromeetri töötamise ning analüüside eest. Gaas-kromatograafiga analüüsitakse kergesti lenduvaid ühendeid, kuhu kuuluvad ka näiteks lõhnamolekulid, mis peavad olema kergesti lenduvad, et nad lenduksid (toidust) sinu ninna. Eestis ei tegeletud toidu lõhna analüüsidega ja see tundus olevat nišš, mida arendada. Selleteemaline magistritöö, sealt edasi doktorantuur ja nüüd enda juhitav teadusprojekt, mis tegeleb juba laiemalt toidu lõhna ja maitse küsimuste lahendamisega.

“Lahendame igapäevaselt väga keerukaid ja põnevaid küsimusi alates kõrvalmaitsetest kuni tootearenduseni välja.”

Kas võrreldes esialgsete ootustega oled erialaselt jõudnud sinna kuhu soovisid?

Ootused olid alguses väga väikesed. Peamine huvi oli õppimise kõrvalt pisut töötada ja magistritööd kirjutada, kuid nüüd juhin väikest meeskonda, kes koosneb toidu aroomi ja maitsehuvilistest inimestest. Lahendame igapäevaselt väga keerukaid ja põnevaid küsimusi alates kõrvalmaitsetest kuni tootearenduseni välja.

Miks soovitad noortel just see eriala endale valida?

Toit ei kao maailmast kuskile. Nii kaua kui on inimene, nii kaua on ka toit. See valdkond areneb kiiresti, sest inimeste soovid aga ka terviseprobleemid nagu allergiad, mõjutavad mida tööstused toodavad. Tööstustel endil ei ole alati aega tootmise kõrval tegeleda fundamentaalsete toitu puudutavate küsimustega. Nii tulevadki appi teadlased, kelle ülesandeks on otsida lahendusi lugematutele põnevatele küsimustele seoses toidu kvaliteedi kuni uute toodete arendamiseni. Aroomimaailm ja see, kuidas inimesed lõhna tajuvad, on pagana põnev.

Mida pead seni oma karjääri suurimaks saavutuseks?

Doktorikraadi ja töötava toiduaroomi ning -maitse labori sisseseadmist ja selle igapäevast juhtimist. Eestis selline analüüsiteenus varem puudus, kuid nüüd võime lahendada näiteks küsimusi, mis põhjustab mingile tootele kõrvallõhna, miks see tekib ja kuidas seda vältida.

Milline sinu eriala saavutus on muutnud maailma paremaks?

Toidu aroomiteadus on üsna uus teadusharu, seega väga palju maailma parendavaid saavutusi pole teha jõutud. Pigem tegeleb meie valdkond toidu kvaliteedi parandamisega, kuid seda inimene igapäevaselt ei märka. Kui midagi on halvasti, siis seda märgatakse kohe kindlasti.
Üheks põnevaks arenguks on praegu arendatavad o-phone’id ehk lõhnamobiilid, kus sõpradele-tuttavatele saab saata lõhnavaid lühisõnumeid. Mina olen oma esimese o-phone’i juba ära tellinud. Nüüd ootan kuni seda arendatakse ning siis loodetavasti mulle postkasti laekub.

Millisele sinu eriala teaduslikule probleemile soovid kõige rohkem lahendust leida?

Ei ole osanud ühtegi konkreetset suurt teaduslikku probleemi sõnastada. Pigem tegeleb minu valdkond, nagu juba mainitud, kvaliteediarendusega, kus on palju pisikesi probleeme, mida igapäevaselt lahendada.

Millised on sinu eriala suurimad väljakutsed ning mis pakub suurimat rahulolu?

Suurim väljakutse on leida rahastust, sest paratamatult ei suuda enamus ettevõtteid teadusarendust ise rahastada. Seadmed on kallid, nendel tehtavad analüüsid on kallid, ning veel hinnalisemad on inimesed.
Suurimat rahulolu pakub see, kui mingi kõrvallõhna juhtum on lahendatud. See sarnaneb pisut mõrvajuurdlusega, kuid meil on mõrvatu asemel halvasti lõhnav toit ja meie saame teada, milline molekul vastutab toidus kõrvallõhna eest ja kuidas see toitu sattus. Natuke vähem ohtlik, kuid võib olla sama letaalne, kui see molekul on toksiline ja see toit on juba müügis ja sina oled selle ostnud.

Suurimat rahulolu pakub see, kui mingi kõrvallõhna juhtum on lahendatud. See sarnaneb pisut mõrvajuurdlusega.

Millega tegeled tööst vabal ajal?

Minu kirg ja mõnikord ka teine sissetulekuallikas on show-tants – tantsin aeg-ajalt erinevates showprogrammides kruiisilaevadel ja ka maal. Samuti meeldib mulle orienteerumine, kaljuronimine, lumelauaga sõitmine ning muud aktiivsed, sportlikud ning pisut ekstreemsed tegevused. Teaduses tegutsemises on palju plusse. Näiteks tänu teaduskonverentsidele saab palju reisida kohtadesse, kuhu muidu ei satuks. Kaugeimad reisid on olnud näiteks Shanghai, Toronto, Orlando ja Chicago.

 

Avaldatud: 14.09.2017