Maris Prii – mis häda on ühel ettevõttel end start-up’iks nimetada?

Märkas keegi meedias endise minister Kingo küsimust, mille üks intervjueerija temalt üsna kiuslikul viisil välja pigistas? See kõlas: „Miks ei võiks kohe tavaline ettevõte olla? Miks peab end start-upiks nimetama?“ Valige oma pool või pidage end oskajaks sellele küsimusele vastamisel – kas teame tegelikult nimetada, mis asi see start-up on või miks selle mõistega seonduv eraldi kultuuriruum või „maailm“ on tekkinud? Seekordse intervjuu käigus selgus, et Maris Prii asi on see mulle selgeks teha.

Miks olla start-up?

Oma teadliku tööelu on Maris veetnud selliste algatuste juures, mis moel või teisel asetuvad oma määratluselt start-up maailmasse. Ta on olnud kaasatud noorte ettevõtete juhtimisse nende esimestel eluaastatel. Samas ajal, mil ettevõtjad hakkasid huvi tundma start-up kvalifikatsiooni omandamise vastu, tegutses tema ka vastavate taotluste hindajana. Kuigi juriidilises ega maksupoliitilises mõttes ei eristu start-up tavalisest ettevõttest, on sellel siiski mõned erisused ja selge tähendus.

„Ainuke koht, kus start-up mõiste on seadusandluses reguleeritud, on välismaalaste seadus. Kui viisat taotleb start-up’i kvalifikatsiooni saanud ettevõte, siis nad ei pea jälgima tavapäraseid viisatingimusi näiteks töötukassa ja palgatingimuste jälgimisel. Start-up ettevõttel peab olema tehnoloogiline ja innovatiivne komponent selles, mida nad teevad ning ettevõte peab olema skaleeritava ärimudeliga.“

Skaleeritavus tähendab seda, et ettevõtte teenust või toodet peab olema võimalik suhteliselt väheste ressurssidega pakkuda mitte ainult kohalikus, vaid ülemaailmses kontekstis. Start-up otsib väga tugevalt oma innovaatilise toote ja turu ühilduvust.

Maris tegutses kunagi Startup Wise Guys nimelises ärikiirendis hindaja ja läbirääkijana ettevõtetega, kes soovisid kiirendisse pääseda. Ettevõte Rebelroam osales selles kiirendis ja sealtkaudu tekkis Marisel esimene kontakt oma tänase tööandjaga. Selle suhtluse käigus tegi ettevõtte tegevjuht tugevat müügitööd, et Maris teispoole lauda koliks ja nende ettevõttesse tööle tuleks. Mis võis säärase usalduse tekitada?

„Ma arvan, et nad nägid, kuidas asjad saavad tehtud. Start-up elu on hektiline ja sellest ei tohi töötaja minna stressi ega pingesse.“

Marise ametinimetus Chief Operating Officer ehk COO ei leia head vastet eesti keeles. Kõige lihtsamalt väljendudes on ta tegevjuhi parem käsi – kui otsus on vastu võetud, vastutab tema suuresti selle eest, et see saaks täide viidud.

Rebelroami lugu

Avalikus transpordivahendis võib WiFi võrk olemas olla, kuid kasutajaid ei tee see enamasti just õnnelikuks. Rebelroam tegeleb andmeside liikumise optimeerimisega.

„Meie tehnoloogia optimeerib seda andmesideliiklust – mingeid tegevusi me blokeerime või filtreerime, teisi kiirendame. Kui sinu nutiseade läheb võrku, siis ta hakkab väga kiiresti uuendusi otsima ja neid alla laadima. Samas näiteks pilte ei pea pilve laadima avalikus võrgus. Sellised tegevused me piirame. Seda tehnoloogiat kasutavad bussid, rongid ja kruiisilaevad ning tulevikus üha rohkem ka lennukid.“

Rebelroam ei ole enam startup ettevõte, kuid nad otsivad endiselt toote ja turu head sobivust. Nende meeskonna 20-st inimesest suurem osa on Eestis, ülejäänud aga mööda maailma laiali.

„Pooled meie 20-st inimesest on välismaalased. Välisturgudele sisenemiseks on meil hädavajalik, et meie seas on inimesed, kes neid kultuuriruume tunnevad.“

Olles lõpetanud TTÜ-s avaliku halduse eriala, ei ole Maris kunagi avalikus halduses töötanud. Ta näeb siiski, et see haridus oli piisavalt laiapõhjaline, sisaldades maksunduse, rahanduspolitika, riigihalduse ja õiguse aluseid. Hea haridus on selline, mis võimaldab inimesel ümber orienteeruda – see aga ei tähenda, et inimene peaks liikuma kui putukas, õielt õiele…

„Kuigi erinevate organisatsioonide vahel liikumine kasvatab sind kui inimest ja annab väärtust töötajana, siis ma ei arva, et inimene peaks pidevalt ümber orienteeruma elu jooksul. Mingi aja jooksul võiks aru saada, mis on sinu tugevused ja neid rakendama.“

Missugune on Eesti positsioon start-up maailmas?

Eestil on maailmas kuvand kui väga innovaatilisest riigist, kes mõtleb esimeste seas uute tehnoloogiate kasutuselevõtu peale ja loob selleks ka õiguslikud regulatsioonid.

„Meie senine e-riigi areng on väga aidanud sellele kaasa. Maailmas on hästi kinnistunud e-residentsuse programm. Lisaks on meil väikses riigis nii mitu väga head start-up ettevõtet – ilmselt paikneme maailma tipus unicornide (haruldaselt edukad start-up’id) arvu poolest ühe elaniku kohta.

Ka start-up kogukond on muljetavaldavalt sidus ja tegutsemisvõimeline, algatades uusi fonde (nt. Haridusfond) või pakkudes suisa ise haridust (nt. Cleveroni akadeemia). Küsimus seisneb praegu selles, kuidas seda positsiooni säilitada. Kuigi kliima ega transpordiühendused pole ehk suurepärased, leidub veel üks oluline komponent.

„Suur küsimus on kultuurikontekstis. Meil on palju välismaalasi neis ettevõtetes tööl. Kui muu elanikkonna suhtumine kõikidesse välismaalastesse on negatiivne, olenemata mis tööd nad siin teevad, siis see kindlasti on takistav tegur. Tahetakse elada seal, kus sind väärtustatakse. Need, kes tulevad Eestisse tööle mujalt, on suurelt jaolt spetsialistid ja väga kõrgelt makstud spetsialistid, kes maksavad palju makse ja sooviksid ka täisväärtusliku elu vastu saada.“

Me ei kujutanud ette start-up kultuuri sellist tõusu

Kui tahta olla tehnoloogia start-up’i asutaja või selle juhtimises osaleda, siis see on VÄGA raske töö.

„Kui tahta aru saada aru, mis see maailm on ja mis emotsioonid sealt läbi käivad, siis vaadake filmi „Ükssarvik“. Kui tahta head ja mugavat elu, siis minge kuskile palgatööle. Alustav ettevõte võtab tohutult ressursse – kogu aja ja tähelepanu endale.“

Statistika kõneleb oma – enamus start-up lugusid, mis meediasse jõuavad, on positiivsed ja sellised, kus midagi head on juba toimunud. 75% lugudest on tegelikult negatiivsed, kus on üritatud ja pühendutud, aga sellest pole midagi välja tulnud.

„See võib mõjutada sinu lähedasi ja rikkuda vaimse tervise. Alguses tuleb töötada minimaalse palga eest väga pikalt lootuses, et ühel hetkel saab selle väga mitmekordselt kompenseeritud. Asutaja ei saa tegutseda üksi, vaid vajab meeskonda ning see peab koosnema inimestest, kes väga hästi oma rolli kanda võtavad. Meeskonnas võib valet rolli võttes kergesti läbipõlemine tekkida.“

Miks on vajalik praegu sellest kirjutada? Sest kaasaegne insener tegutseb enamasti kontekstis, kus otsus ettevõtluskiirendis osalemiseks jõuab temani varem või hiljem. Tema väga tugev tehniline pädevus võib leida rakenduse ka mõne olemasoleva ettevõtte sees, aga et oma leiutist või annet maksimaalselt kapitaliseerida, võib osutuda vajalikuks start-up ettevõtte loomine.

„Selles valdkonnas on tohutu puudus tehniliste alade spetsialistidest – arendajatest, tootejuhtidest ja turundajatest. Ning kui näiteks arendaja suudab mõista äriloogikat ettevõtte püüdluste taga, on see tohutu väärtus. Olenemata ametinimetusest või kogemusest otsitakse eelkõige inimesi, kes sobituksid ettevõtte kultuuri – kes oskaksid tulla pinge all rahvusvahelises meeskonnas toime ja ei vannu alla.“

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Maris Prii erakogu
Avaldatud: 08.10.2020

Rando Mere oli teismeline, kui Eestisse jõudsid esimesed raadiojuhitavad võistlusmudelid. Nende pisikesi sisepõlemismootoreid ei osanud veel keegi õieti seadistadagi, aga elevust oli palju, kui need pinisedes talvisel off-road rajal mööda künkaid ja hüppeid lendasid ja pigem meeste endi, kui nende laste rõõmuks lärmi tegid. Esimesed võistlussarjad, mis selliste mudelitega Eesti pinnal toimusid, korraldas Rando. Üht esimest korraliku poena toimivat raadiomudelite äri alustas tema. Rando oli ja on ilmselgelt asjade käivitaja.

Täna kuulen temast siis, kui theOBvan-nimeline ülekandebuss taas mõne põneva produktsiooniga välja tuleb. Teeme juttu sellest, kuidas sai hoo sisse Eesti ainuke ülekandebuss, mis on täielikult autonoomne ja saab teha ülekannet ka sõidu pealt.

Kuidas telet tehakse?

Ühe olulise etapina raadiomudelite maailma ja meediamaailmasse sisenemise vahel tegeles Rando GoPro kaamerate maaletoomise ja müügiga. Selle ettevõtmise kasv esimestel aastatel oli 300-400%, kuid sellest hoolimata kulus Rando eestvedamisel umbes viiendik GoPro käibest erinevate turundusvideote produtseerimisele ekstreemspordist ja motoüritustelt.

„Kui see asi oli käima läinud ning tegelikult endiselt veel kasvas, vajasin ma ise muutust. Ma tundsin, et ma olen teinud asja südamega aga kellelgi teisel oleks aeg üle võtta, et seda sellises stabiilsemas faasis edasi hallata.“

Samaaegselt seikluskaamerate müügiga oli Rando tegelikult juba mõne aastad olnud seotud live-produktsiooni kogukonnaga.

„Sain aru, et sisuliselt tehakse kahte tüüpi ülekandeid. Üks on täielik tippkvaliteet, mida pakuvad Eestis vaid Levira ja ERR, mis on äratuntav kõikides detailides, kasvõi juba selle järgi, kuidas kaablid jooksevad. Ja siis teine on selline väiksemate tegijate seltskond, kes teeb umbes kümme korda odavamalt, väiksema mehitatusega ja kordades efektiivsemalt, aga kus esineb alati ka rohkem probleeme.“

Obvan-i lähteülesanne oli teha ülekannet odavamate vahenditega ja ökonoomsemalt, kui traditsiooniline tele, aga organiseerida end nii, et lahendus oleks usaldusväärne.

“Minu jaoks on live ülekanne nagu tehnikasport. Arvatakse küll, et ralli sõitmiseks on vaja, et auto vastu peaks, aga eduks on tehnikaspordis tegelikult vaja perfektset tehnilist ja vaimset ettevalmistust, filigraanselt toimivat tugimeeskonda ja ka väliste jõudude soosingut. Kusjuures, puudujääk ühes ei ole asendatav teise komponendi suurema annusega, vaid kõik peavad olema tasemel. Noorte kardisportlaste koolitaja Risto Ojapõld ütles mulle kord kuldsed sõnad. Tehnikaspordis on ettevalmistus töö ja tulemus võistlustel palk. Ning kõrgema palga saavad alati need, kelle ettevalmistus on konkurentide omast parem. Otse-eetriga on täpselt samuti.”

Mis aga saab olema lahenduse selge eripära ja võiduloos taskus?

„Eestis oleme me ainus live-produktsiooni tiim, kes suudab teha kogu ülekande sõidu pealt ja olla ainult omaenda akudest ja voolust sõltuvad. Me oleme väga paljudel sündmustel kasu saanud sellest, et me oleme autonoomsed, kui näiteks korraldaja pakutav elekter tõrgub või meil on vaja end kiiresti lahti ja kokku pakkida.“

Obvan-i tiim on selle lahenduse täit potentsiaali ära kasutanud vaid ühel korral – kui tuli teha ülekanne Ott Tänaku teekonnast filmi esilinastusele läbi Tallinna linna. 

Ülekandetiim ei toimi ilma ühise pühendumiseta

Obvan-i tiimis on 6 liiget, kellest ükski pole saanud selle tiimi osaks, küsides, kui palju ta tööle tulles palka saab. Need inimesed käisid alguses kaasas, soovides lihtsalt teada, mida ja kuidas tehakse või oli neil varasem kogemus produktsiooniettevõttest.

„Praeguse tiimi tugevus ongi selles, et see on meie kõigi hobi. Meist keegi pole kusagil filmikoolis õppinud operaatoriks, režissööriks, produtsendiks või tehnikuks.“

Neid nelja ametikohta on vaja aga ülekande tegemiseks täita. Tehnik garanteerib selle, et vahendid on õigesti paigas ja ühendatud, ning et režissöörile tuleb igal hetkel pulti õige valguseadistusega pilt. Operaator töötab otseselt kaameraga ja tagab ülesvõtte kvaliteedi. Režissööril on vaja operaatoreid juhtida, omades terviklikku ettekujutust kogu sündmuse toimimisest. Produtsent korraldab kõik, mis käib ülekande tegemise ümber – alates sellest, kuhu parkida, kust saab tiim pääsmed ja toidu, aga kõige olulisemalt suhtluse kliendiga nii ülekande ajal kui ka püsivalt.

Kuigi võib tunduda, et režissöör on kõige vastutusrikkam amet ja ilmselt täidab seda tiimijuht Rando isiklikult, siis 90% ajast on tema hoopis produtsent.

„Režissööri töö on enamasti üsna tänamatu. Teles on ütlus, et kui ülekanne õnnestub, siis oli sul suurepärane saatejuht aga kui ülekanne läheb pekki, siis oli sul kehv režissöör.“

Sellest, mismoodi on Rando saanud kokku oma unistuste tiimi, tuleneb ka tema nõuanne igaühele, kes selles maailmas kaasa tahab lüüa.

„Mitte et alavääristada akadeemilist haridust näiteks BFM-is, aga kui sa tuleb ülikoolist, diplom näpus, siis sa tunned õigustatud ootust oma valdkonnas tööd leida. Aga see diplom ei pruugi anda sulle paremat stardipositsiooni, kui on sellel, kes on meiega üritustel kaasas käinud ja huvi tundnud, kuidas asjad toimivad. Akadeemiliselt omandatud teadmised aitavad sul töös tõenäoliselt küll kiiremini kõrgemale tasemele jõuda, aga selles maailmas ei ole need töötamise eelduseks.“

Televisiooni turul ei jätku miski samamoodi

Traditsiooniline tele peab hakkama toimima kordades ökonoomsemalt. Reklaamitulu läheb suures osas sotsiaalmeediasse ning meil on järelvaatamise lahendused ja Netflix. Siin näeb Rando väga selget rolli leidlikel tegijatel, kes toodavad sarnast tulemust kordades odavamalt. Tema on tänases olukorras Levira ja ERR-i jaoks asetatud niiöelda telefoninimekirja, kui ülekande tegemisel on vaja pakilist abi.

„Umbes pooled meie töödest on sellised, kus mõni suurem tegija kasutab meie abi alltöövõtuna ja meie toodame mingi osa nende ülekandest. Ülejäänud on otse meilt endilt tellitud produktsioonid. Üsna tihti ei ole me väljas ühe üksusena, vaid paari inimese ja kaameraga mitmel üritusel samaaegselt.“

Selle usalduse aluseks on Rando väga mõõdetud ja arukas tegutsemine klientidega.

„Esiteks ära torma oma kliendist kunagi ette. See tähendab, et kui suurklient tellib näiteks Leviralt ülekande ja nemad kasutavad meie abi selles, siis meie olemegi hallid hiirekesed selle ülekande sees ja teeme märkamatult oma osa. Meie ei lähe otse kliendile end pakkuma, muidu kaotame oma tööandja usalduse. Teiseks – kui sa oled midagi lubanud, siis tee see ära nagu oled lubanud. Ära lase enda muredel saada kellegi teise mureks. Kui mul on endal kellegi abi vaja läinud ja see inimene helistab mulle 3 tundi enne ülekande algust, et kas ma talle mingi autotranspordi organiseerin, siis jah, organiseerin… seekord… aga järgmist korda enam ei tule.“

Ärilises mõttes on kasulikum toota peldikupaberit, aga …

Need on Rando sõnad selle peatüki viimases pealkirjas. …aga tele on põnevam kui mingi eseme tootmine. See on elamuste ja sündmuste jäädvustamine – lähiajaloo ülesvõtmine ja selle juures viibimine. Kusjuures alati ei pruugi inspiratsiooni anda suurte pealkirjade ja eelarvetega asjad.

„Me oleme teinud väga suuri ülekandeid aga mu kõige lahedam kogemus oli see, kui me tegime minu enda lapse lasteaia tantsupeo ülekannet. Kõik oli ülilihtne – meil oli paar kaamerat väljas ja lapsed keksisid ringi kusagil parkimisplatsil. Sellel ülekandel oli 700 samaaegset vaatajat. Kõik sugulased, kes kohale tulla ei saanud, olid ilmselt ekraanide ette naelutatud ja ma pole vist kuskil saanud kunagi nii rohkelt sooja tagasisidet.“

Kõikidele, kes jäid mõttesse, kas tele otse-eetrist võiks saada tema uus väljakutse annab Rando ainult ühe mõttetera: “It won’t be easy, but it’ll be worth it!”

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Karola Koopuu
Avaldatud: 28.02.2020

Ma olen ennast asetanud mõtteliselt olukordadesse, kus meie igapäevane elu on sügavalt mingist tõrkest häiritud ja mõelnud, kuidas me selles hakkama saaksime. Riik sai 2019. aasta kevadeks valmis juhise kriisiolukordades hakkama saamiseks. Milles aga üks tõsine tõrge seisneb ja kuidas selle tekkimist vältida? Tuleb välja, et ka meile kriitiline side ja infrastruktuur on tihedalt kübermaailma osaks põimunud. See, kuidas ajada selles võrgustuvas maailmas asju nii, et sa mingi pettuse ohvriks ei langeks, on aga igaühe küsimus.

Eesti firma Clarified Security infoturbeekspert Sille Laks teab, mil määral selline järjest suurem põimitus kübermaailmaga mõjutab inimest, ettevõtteid ja riike tervikuna. Missugustest ohtudest peab internetikasutaja olema teadlik ja kuidas ennast küberruumis kaitsta.

Mis osa on infoturbe ekspertidel riigikaitses?

Paljude inimestel on ettekujutus sõjast kui relvadega võitlusest metsas, ent tänane sõjapidamine sõltub infosüsteemidest samuti nagu ka meie igapäevane elu.

Sille on kauaaegse Kaitseliidu liikmena ka sealse paarisaja liikmega küberkaitse üksuse liige. Eesti Kaitseväe osana on meil aga 2018. aastal loodud eraldi küberväejuhatus, milles töötab 300 inimest ning kus käiakse ka aega teenimas.

Riigi Infosüsteemi Ametis on küll osakond, mis igapäevaselt küberintsidente käsitleb, kuid eriti ulatuslike intsidentide ning kaitsevõimet või elutähtsate teenuste osutamist (ETO-sid) puudutavate rünnakute puhul peab valmis olema ka Kaitsevägi. Vajadusel moodustatakse ka Kaitseliidu küberkaitse üksuse liikmetest rapid response tiimid, kes ulatuslikumaid juhtumeid lahendada aitavad.

Küberturvalisuse ettevõtte kasvamislugu

Clarified Security alustas oma tegevust veebikeskkondade turvalisuse testimisega. Sille selgitab, mis kontekstides on turvalisus kriitiline teema.

„Keegi peab kindlustama veebiteenuste (sh. riiklike) turvalisuse, et keegi teine näiteks ei saaks sinu nime alt tuludeklaratsiooni teha, raha enda kontole kanda või siis mõnes e-poes tasuta kaupa tellida.“

Turvalisuse testimine on aga tagasiside juba valmis tehtud masinavärgile. Veebiarendajad hakkasid järjest enam soovima, et neid koolitataks juba arendusfaasis – security by design. Sellele nõudlusele leidis Sille praegune töökoht aastaid tagasi lahenduse.

„Esimesele koolitusele Hands on hacking essentials lisandusid aastate jooksul ka sellised, nagu Web application security, Secure logging ja Hunt the hacker. See esimene näitab tehnikutele, kelle igapäevane töö on kaitse, mida on võimalik teha küberkurjategija vaatest. Pärast ründaja poole kogeust minnakse sellelt koolituselt tavaliselt koju šokiseisundis. Kas see nii lihtne oligi? Lisaks mainitud treeningule on võimalik läbida ka kaitsva meeskonna treening, mis õpetab oma süsteemis ründeilminguid märkama.“

Kõigi selliste teadmiste testimiseks on nii Eestis kui ka ülemaailmselt aastaid korraldatud küberkaitse õppuseid, sealhulgas NATO Küberkaitsekoostöö Keskuse korraldatav Lockshields, milles osaleb üle 20 riigi. Õppusel on üksainus ründav, punane meeskond, ning rohkem kui 20-liikmelised kaitsvad, sinised meeskonnad, keda on tänaseks rohkem kui 20-st riigist.

Lisaks Locked Shieldsile tehakse ka erinevaid väiksemaid õppuseid organisatsioonidele, kes tahavad oma kaitsevalmidust testida. Selleks võib olla näiteks väiksemamahuline “Locked Shields” vähemale arvule meeskondadele kui ka julgematele näiteks päriselt käigusolevate süsteemide ja kasutajate testimine. Näiteks emuleeritakse ründeid tootmiskeskkonnas (Red teaming on production).

„Ettevõtted, kes on julgemad ja kel on oma infoturbe meeskond, soovivad teada, kui haavatavad nad tegelikele rünnetele oleks. Sulle antakse ette kokkulepitud periood, millal sa ründeid läbi võid viia ja millistes raamides võid sa opereerida. Lisaks infosüsteemide turvalisusele võib lisada sinna ka inimliku nõrkuse teste.“

Olukorrast võimalikult realistliku pildi saamiseks peab testidest teadlike töötajate arv olema minimaalne. Samuti annab realistlikuma olukorra testimine, kus ka ettevõtte poolt antakse ette võimalikult vähe infot ning kogu info tuleb tükk-tüki haaval ise kokku panna.

„Kuigi piirid on kokku lepitud, teame me umbes sama palju kui need küberkurjategijad, kes istuvad Vietnamis puu all.“

Millest kasvas välja huvi tolle maailma vastu?

Sille on tegelenud eelnevalt küberintsidentide koordineerimise ja lahendamisega riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil. Enne seda on ta töödanud ühes maailma suurimas ettevõttes pettuste tuvastamise ja ennetamise valdkonnas.

„Töötasin tookord kasutajatoes, mis muu hulgas tegeles ka toodete garantiikorras väljavahetamisega ja nähti, et mul on silma pettuste tuvastamisele. Selle kõrvalt tekkis huvi selle vastu, kuidas inimeste psühholoogiat ära kasutatakse selleks, et tasuta või soodustingimustel kaupa saada. Mul endal on olnud kõnesid Nelson Mandelade ja isegi Kurt Cobainidega, elavatest kuulsustest rääkimata.“

Päris tihti vaatab Sille veebikeskkondi juba sisseharjutatud eksperdi pilguga, vaadates, kas keskkond on ka tegelikult piisavalt turvaline, et sealt virtuaalse krediitkaardiga tooteid osta, kas selle taga on ka päriselt olemasolev ja usaldusväärne ettevõte ning kas klient oma tellitava kauba ka päriselt kätte saab.  

„Ristsõltuvus IKT-st kasvab pidevalt. 2017 mai WannaCry intsidendi korral oli halvatud 20% Inglismaa erakorralisest meditsiinist, kuna neil oli paar kuud tagasi välja tulnud Windowsi turvauuendus tegemata. Halvatud on olnud ka suured telekommunikatsiooni, transpordi-, autotööstus- ja kullerettevõtted, teiste hulgas näiteks Deutsche Bahn, FedEx, Nissan ja Telefonica.“

Arvestades seda, et ahelas on enamasti nõrgimaks lüliks olnud alati inimene, siis on olukordade vältimiseks vajalik eriala spetsialistide koolitamine, kuid vähemoluline pole ka tavakasutajate turvateadlikkuse järjepidev kasvatamine.

„2009. aastast on võimalik õppida Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli ühises küberkaitse magistriprogrammis ja Tallinna Tehnikaülikooli IT-kolledž pakub alates 2015. aastast ka küberturbe tehnoloogiaid. Põltsamaalt pärineb hea näide, kuidas juba üldhariduses küberkaitset õppida saab. Siiski algab aga turvalisus küberruumis igast inimesest endast. Süsteeme võib turvata ja uuendada niipalju kui tehniliselt võimalik, küll aga on alati inimfaktor kes võib ikkagi vea teha.“

Äärmiselt aktuaalne eriala

Küberturvalisuse teema on viimase 10 aasta jooksul äärmiselt aktuaalseks muutnud. Seda mitte ainult IT-töötajate hulga vaid ka paljudes tehnoloogia ja tootmisettevõtetes ning avalikes asutustes. Sellist asja nagu 100% turvaline süsteem, mis ilma uuendusteta oleks turvaline ka aasta pärast selle loomist, ei ole olemas. Selles vallas on turvalisuse tagamiseks vaja pidevalt tööd teha.

„Kui sul on IT oskused, aga sa tahad teada, kuidas sinu tehtud asju katki teha, siis hakka küberturvet õppima. Ning kui sa oled midagi valmis teinud, mõtle ka selle peale, kuidas seda katki saab teha.“

Ettevõte, milles Sille töötab, kannabki sellest lähtuvalt motot: We break security to bring clarity.

 

Tekst: Jonas Nahkor
Päisefoto: Taskin Ashiq on Unsplash
Avaldatud: 20.02.2019

Viimase kuue aasta jooksul on Kaisa omal initsiatiivil väga mitmesuguseid algatusi ellu viinud. Tema huvi innovatsiooni, ringmajanduse ja iduettevõtluse vastu sai alguse Tartu ülikoolis majandusteadust õppides ning erinevates tudengiorganisatsioonides tegutsedes. Igatsedes võimalikult praktilist kogemust, on ta õppinduki peamiselt tegutsedes. Vajalikud oskused ja süvateadmised on ta ise juurde otsinud, läbides erinevaid koolitusi ja arenguprogramme.

Kaisa on alati huvi tundnud selle vastu, ​kuidas asju paremini ning efektiivsemalt teha ning milline majandusmudel tegelikult ühiskonnale kasumlik oleks. Seetõttu on ta läbinud enam kui ​20 arenguprogrammi ja koolitust ​nendes riikides, mis on oma arengu poolest eeskujuks kogu ülejäänud maailmale (Holland, Taani, Šveits, Suurbritannia jt). Lisaks on tema silmaringi avardanud ​õpingud Saksamaal, kus innovatsioon ja ettevõtlus​ on juba varajases faasis haridusprogrammi põimitud. Tänu omandatud teadmistele ja kogemustele on ta viimase aasta jooksul ise käivitanud ​2 start-up’i, ühe MTÜ ning läbinud erinevaid ​idu-ettevõtetele mõeldud ​arenguprogramme (nt Ajujaht, STARTER, Negavatt, Climate Launchpad jt).

Plastiku asendamine puiduga kohas, kus ei oskaks oodata

Kaisa esimene start-up 3Cular tegeleb ressursside tõhusa kasutuse ja neile uuendusliku tehnoloogia abil uue väärtuse andmisega. Selleks arendavad nad saepurul põhinevat materjali, mille abil saab kolmemõõtmelisena mitmesuguseid keerulisi tooteid printida. Lisaks arendavad nad välja materjali kasutamist võimaldava ekstruuderi.

“3D printimine on muutunud üha tavapärasemaks toodete loomise ja parandamise meetodiks. Printimismaterjalina kasutatakse aga umbes 80% ulatuses plasti. Meie tahame selle asendada loodussäästliku puidu baasil toodetud materjaliga, mis aitaks peale saepuru väärindamise vähendada ka plasti kasutust,” tutvustab Kaisa.

Igasuguse jääkmaterjali taasväärindamises on suur potentsiaal, mis aitab kaasa uute ettevõtete ja toodete loomisele ning mille positiivne mõju ja eluiga ulatuvad aastakümneteni.

Rohetehnoloogia versus digi-ettevõtlus

Lisaks rohetehnoloogial ja ringmajandusel põhinevale start-up’ile 3cular, käivitas Kaisa eelmise aasta septembris koos Egle Truskaga  (tiimiga liitus hiljuti ka Marie Udam) IT valdkonda kuuluva iduettevõtte CompAct. Kuna praegu läbib Kaisa teist hooaega järjest ka Ajujahi äriideede võistlust ja arenguprogrammi, siis annab see hea võrdluse, kui lihtne või keeruline on vedada füüsilist toodet versus digi-toodet arendavat start-upi.

Rääkides roheteemadest ja keskkonnahoiust seisneb kõige suurem väljakutse aga selles, kuidas inimeste harjumusi muuta. Ökoloogilise jalajälje kalkulaator ei oma piisavat mõju, kuna seda kasutatakse enamasti vaid korra ning otseseid suuniseid sealt ei anta. Töö juures või kontoris veedame aga kolmandiku oma ööpäevast ning seal kujundatud harjumused kannab inimene lõpuks ka koju.

CompAct pakub veebipõhist lahendust, mis aitab ettevõttes luua ressursisäästliku töökultuuri. Esialgu on loomisel chatbot, mis pakub töötajatele väljakutseid ja meeldetuletusi keskkonnasäästlikuks käitumiseks. Tänu sellele hoiab ettevõte kokku nii kulusid kui ressursse ning loob endast positiivse kuvandi.

Huvi keerleb ringmajanduse ümber

“Ringmajandus on näiteks Hollandis, Taanis ja Soomes olnud pikki aastaid suure tähelepanu all. Selle keskmes on ressursside tõhus kasutamine ja vastutustundlik majandamine. Õnneks hakatakse nüüd ka Eestis (Euroopa Liidu üleskutsel) ringmajanduse strateegiat arendama.“

Välismaal koolitustel käies nägi Kaisa, et ka Eesti vajab oma ringmajanduse ühingut. Nii loodigi koos Mayri Tiidoga esimene taoline organisatsioon Eestis – Circular Economy Estonia. “Meie esmaseks eesmärgiks on teadlikkuse tõstmine ning ringmajanduse temaatika põimimine kõikidesse Eesti arenguprogrammidesse ja inkubaatoritesse (nt Ajujahti, Prototroni ja Negavatti). Teine suur sihtrühm on õpilasfirmad.“

„Esmalt peavad inimesed kursis olema, mis maailmas toimub, millised on parimad praktikad ja edulood. Kõige elulisem ja parem on aga see, kui ettevõtjad tulevad oma väljakutsega ja loovad koostöös tudengite ning ekspertidega oma tootele uusi funktsioone või leiavad uusi viise protsesside optimeerimiseks ning ärimudeli innoveerimiseks”.

Väärtuspakkumine on sel juhul mitmetahuline: ettevõtted saavad võimaluse leida koostöös andekate tudengite ja ekspertidega innovaatilisi lahendusi oma ärimudeli uuendamiseks, tootmisprotsesside optimeerimiseks ning uute toodete ja teenuste loomiseks. Tudengid ja noored professionaalid omandavad praktilised oskused ja teadmised ringmajandusest, vastutustundlikust ettevõtlusest ja tuleviku väljavaadetest ning saavad unikaalse võimaluse töötada välja lahendusi koos vastava ala ekspertide ning ärijuhtidega. Tekkinud sünergia loob soodsa pinnase innovatsiooni ja uute vastutustundlike ettevõtete sünniks, teadlike liidrite kasvuks ning arusaama, milliseid hüvesid ringmajandus ja öko-innovatsioon pakuvad ühiskonnale tervikuna.

Kuidas aktiveerida maailmamuutjaid?

Jaanuari alguses alustas Kaisa tööd TalTech Mektory Innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuses, kus juhib uusettevõtluse osakonda ning koordineerib kevadel valmivat avaliku prototüüpimiskeskuse ja 250-le ruutmeetrile loodava avatud koostööala loomist. Lisaks korraldatakse tudengitele ja õppuritele mõeldud start-up programmi STARTERtallinn, mis aitab loodavad ideed toimivateks ärimudeliteks realiseerida. “Minu eesmärgiks on see, et loodavad idud päriselt ühiskonnas leiduvaid probleeme lahendaksid, positiivset mõju looksid ning ka pärast programmi lõppu edasi tegutseksid”. Kevadel valmiv töökoda ja koostööala luuaksegi äriideede edasiarendamiseks, prototüüpide ehitamiseks ning sihtrühmade vahelise koostöö soodustamiseks.

Enne oma algatuste loomist tegutses Kaisa Tartus asuvas DD Akadeemias ning vabatahtlikuna mitmete teiste organisatsioonide juures. DD Akadeemia eesmärgiks on praktiliste meetodite ja koolituste abil julgustada tudengeid suurelt mõtlema, oma algatusi ellu viima ning iduettevõtlusega tegelema. Kindlasti tasub juba õpingute ajal ise aktiivne olla ning erinevate organisatsioonide tegevusse panustada. Tudengi jaoks on tema panus näiteks häkatonil või ettevõtluskiirendis tihti tasustamata, kuid oma tee leidmiseks tulebki teha ka palju vabatahtlikku töö. Edu uute asjade algatajatele!

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Kaisa Hansen erakogu, päisefoto: Andrew Yardley on Unsplash
Avaldatud: 28.02.2020

Loodust õpitakse tihti tundma alusteaduste, nagu bioloogia, ökoloogia ja georaafia kaudu. Need distsipliinid omaette ei paku pärast kooli lõpetamist palju rakendust, mida tänapäeva maailmas või tööturul nõutakse. Miski jääb puudu ja seda on juhtunud mitme miks.ee tarbeks intervjueeritud inimesega.

Jaanus Remm on ökoloog, kes tegeleb teadlasena metsloomade kaardistamisega, selgitades nende elupaikade ja rändekoridoride paiknemist. Alusteaduse tulemuste põhjal pakub ta aga oma ettevõtte Rewild kaudu taristu arendajatele lahendusi, mis leevendaks metsloomade ja liikluse konflikti. Looduskaitses on tegu tänuväärt tööga meie elurikkuse hoidmiseks, kuid taristu arendaja jaoks on sageli veelgi otsustavam liiklusohutuse argument.

Kui suur on tellimus Rewild’i lahendustele?

Rewild on ülikoolist välja kasvanud 5-aastane ja 5 töötajaga looduskaitsetehnoloogia ettevõte, millele Jaanus on end kõige naha ja karvadega ära andnud. Selles ettevõtmises tegutsejaid ühendab bioloogia taust, mis aitab nende peamist uuringuobjekti – metslooma – mõista.

„Meie esimene ülesanne on kirjeldada, millised on näiteks planeeritava maantee ja looduse vahelised konfliktid. Teiseks vaatame asukohas täpsemalt, kus on see konflikt kõige teravam. Kui trassil on elupaiga tuumik või rohekoridor, leiame kohad, kus loomadel on kõige olulisem teisele poole teed pääseda. Seejärel leiame koostöös inseneridega täpsed lahendused, mis loomad teest üle või alt läbi aitaks.“

Rewild’i tooteks võibki nimetada geoinfo mootorit, mille eesmärk on populatsiooni asetsemise ja liikumise arvutus. Siis tuleb leida klient, kellel seda vaja läheb ja kes selle põhjal projekteerimise tulemuse paremaks teeb. Kui raske on suure taristuobjekti tellijat lahenduse vajalikkuses veenda?

„Seadusandlikud ranged keskkonnanõuded on küll olemas, aga meile töö siiski niisama kätte ei jookse. Peame ise teavitama taristuobjektide tellijaid ja planeerijaid nende lahenduste vajalikkusest. Enamjaolt taanduvad otsused ikkagi majanduslikele argumentidele. Kui kõrvutada maanteel metsloomadega toimuvad liiklusõnnetused ja nendega seonduvad kahjud vastava loomade ülepääsulahenduse hinnaga, siis tuleb sageli välja, et ökodukte polegi liiga palju.“

Rewild on seni aidanud planeerida ja projekteerida 400 kilomeetrit maanteid ja raudteid. Tellijate seas on kogetud palju skeptilisust, mis pole teadlase väljaõppega inimesele just võõras lähenemisviis – eluterve skepsis (kahtlemine) on teadlase oluline töövahend. Samas on Jaanuse sõnul Rewild’i hiljutine töövõit kindlasti inimeste kasvanud mõistmine, et loodust hoidvaid lahendusi on päriselt vaja.

Kas teadlase kohus on teha midagi ekstra?

„Tunnen ökoloogiat, aga tegutsen maanteeinseneeria vallas. Kuna me oma teenuse eest ka raha küsime, siis tähendab see teistpidi, et võtame ka vastutuse kvaliteetne tulemus tagada.“

Tundub loomulik, et ühel vanemteaduril on kasulik teha lisategevusi, et mitte oma eriala sulgu kinni jääda. Kitsalt ühe valdkonna spetsialist võib end leida valiku eest, kas arendada uusi külgi ja teha ise palju erinevaid asju, või leida enda ümber spetsialistide meeskond, kes terviklahenduse välja töötaks. Jaanuse mõttekäik ei kalluta raskust ühte „õigesse“ otsa.

„Minu soovitus oleks hoida meel avatuna ja püüda mõista teisi valdkondi. Samas ei pea ise olema mitmes asjas spetsialist. Pideva ümberõppimise ja laia spetsialiseerumise mure on see, et ei õnnestu head vilumust saavutada ühelgi alal. Teadus on nagu pähkel, mis pealt paistab kuiv ja krõbe (teate küll, “kuiv teadus”), aga pealispinnast läbi hammustades saad teada, et sees on mahlakas sisu. Selleks, et teaduses selle erutava tuumani jõuda, on vaja rohkem pühenduda, kui mõnes teises valdkonnas.“

Teise suunava mõtteharjutusena toob Jaanus välja ilusa kolmeosalise jaotuse. Igaühel on võimalus olla passiivne, reaktiivne või proaktiivne käituja. Passiivne inimene on osavõtmatu vaatleja. Olles reaktiivne, tegutsed selle põhjal, mida teised on juba teinud ning nii ei ole sa kunagi juht. Proaktiivne käituja on aga see, kes võtab probleemi käsile, kuna ta sellesse usub ja loob ise tuleviku maailma.

Teema läks hetkel juba maailma muutmisele, kuid selle kõrvalt selgub, et Jaanuse usk suurtesse, aateliselt laetud megaeesmärkidesse ei ole ühene.
„Meil on suuri probleeme, mis lahenevad ainult siis, kui me võtame need väikeste tükkide kaupa ette ja teeme need asjad ükshaaval korda. Ka globaalsetes probleemides otsustab lõpuks see, kui palju me üksikute igapäevaste tarbijate ja tootjatena suudame paremini teha. Valitsuste määratud või ühiskondlikult kokkulepitud regulatsioonid ja piirangud sunnivad meid mõnd reaalset probleemi tunnistama ja ütlema endale, et teeme siis paremini, aga lahendused koosnevad lõpuks siiski väikestest asjadest. Huvitav, et väikeste probleemide lahendamine on teinekord keerulisem, kui suurte eesmärkide seadmine.“

Jah, inimene tarbib lõpuks vaid seda, mida tal on võimalik tarbida ja arukaks tarbimiseks võimaluse loomine on suur väljakutse.

Päris OMA asjal on eraldi väärtus

Kui teadlane kirjutab projekte, siis on tegemist omamoodi müügitööga, oma pakkumise esitamisega. Pahatihti ei rakenda selline tegevus teadlast selles, milles ta tõeliselt hea ja väärtuslik on – saada maailma kohta teada midagi fundamentaalselt uut.

„See on üks parimaid tundeid, kui tunned ära, et oled ISE esimest korda maailmas uue põhimõttelise teadmiseni jõudnud. Pealiskaudsuses võib olla lihtsalt tajuerutus. Aga püsivat rahulolu loob see, kui oled asja kallal piisavalt töötanud, et see oleks päris OMA. Selline asi saab tekkida ikkagi ainult siis, kui hüppad kaldalt vette ja hakkad käsi ja jalgu liigutama, et teisele kaldale välja jõuda.“

Näide Jaanuse suurest leiust on arvutuslik meetod populatsiooni tuumikute ja levikukoridoride määramiseks. See on ilmselt üks neist asjust, mis on nagu kõva koorega pähkel. Kõlab esialgu paberil igavalt, kuid piisavalt kaua asja kallal pusida hakkab mahlane sisu välja tilkuma.

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Jonas Nahkor ja Jaanus Remm (erakogu)
Avaldatud: 12.11.2018

Mõnd inimest teiste ootused väga ei huvita, vaid nad lähevad oma asjaga ees minema. Kui selline inimene läbimurde saavutab, siis polegi neil ootustel vahet. Tekib uus originaal, uus eeskuju ja uus pärand. Reet Aus on minu silmis originaal, sest temaga ei räägi me niivõrd tööst, kui tema kirest ja pärandist.
Kõige olulisem on kohe ära öelda, et tema pakutav muutus – Upmade kontseptsioon – ei ole rõivatööstuse mugav peenseadistus, vaid raiskamise vähendamine suuremahulises kiirmoe tööstuses. Selle asemel, et koguda käsitsi kokku mõne ateljee jäägid ning teha neist midagi oma töökojas, on Reet sukeldunud asja südamesse – palavikuliselt tormakasse ja raiskavasse õmblusvabrikusse Bangladeshis ja Indias.

Mis on Upmade?

„Lääne korporatsioonidel ei ole oma tootmiseid ja kaubamärgil endal ei ole püsisuhet riiete tootjaga. Neil pole ülevaadet sellest, mismoodi tootmine toimib ja mida tehakse ülejääkidega.“

Upmade on sertifikaat, mille tehas saab selle eest, kui ta suudab jälgida oma materjalide päritolu, analüüsida tootmisprotsessi keskkonnamõju, sorteerida oma ülejääke ja suunata esimese õmblustsükli jäägid uuesti õmblusse. Reet Ausi Upmade ettevõte töötab selleks, et aidata tehasel taolist olukorda saavutada.

Sellisest muutusest tootmises võidab eelkõige tehas. Keegi ei pea viiendikku majja tellitud materjalist jäätmetena prügimäele sehkendama ning selle asemel saab tehas hoopis oma peamist artiklit – õmblusteenust müüa. Võiks küsida, et kui see tehasele nii kasulik on, siis miks kõik seda juba ei tee.
„Me elame ajal, mil meil on masstootmine ja meeletult kiire tootmistsükkel. Kui klient ei tunne millegi vastu huvi, siis on ettevõtte ainuke eesmärk see tellimus võimalikult kiiresti välja saada. Rõivatööstus on olnud pikka aega selline, et kepiga mees vaatab sekundi pealt aega, kui kiiresti toodetakse ja mingid tüübid otsivad võimalust, kuhu ülejäägid pärast lihtsalt ära sokutada.

Kontseptsiooni muudab eriliselt terviklikuks see, et Reet ise on ka klient sellele tehasele, mida ta sertifitseerib. Tema loodud Upshirt on üks näide tootest, mida saab suurvabriku prahihunnikust valmistada – särk on nii huvitavalt lapiline, kuna see koosneb peamiselt lõikejääkidest. Nõnda on toodetud 23000 laulupeo särki ning tunnussärgid 2018 ülemaailmse koristuspäeva tarbeks.

Äratundmine, millega on vaja tegeleda

Kui Reet oli EKA tudeng, siis doktorantuuris otsustas ta keskenduda rõivatööstuse jäätmetele. Selles valdkonnas ei olnud midagi praktilist veel tehtud. Miks?
„See on kohutavalt ebaseksikas teema. Need jäätmed on kohtades, kuhu valge inimene minna ei taha. Teiseks on rõivatööstus väga ebastabiilne, ehk tehased paiknevad ümber, lähevad ja tulevad pidevalt. Seal on raske teha püsivat ja pikaajalist koostööd.“

Alguses oli jõukohane tegutseda kohalikult ja genereerida väiksemahulisi lahendusi Eestis. See ei ole aga tegevus, mis peavoolu mõjutaks.
„Kui ma korjasin ise tootmisjääke kokku ja tegin stuudios tööd, siis läks see kohutavalt kulukaks. Ma jõudsin selleni, et see asi saab toimida ainult siis, kui ülejääkidega tegeletakse sealsamas, kus need tekivad. Ehk siis väärtustavat taaskasutust on mõistlik rakendada tehase sees.“
Kuna tema kokkupuude on täna nii laialdane, jagab ta enda kogemust ka EKA õppejõuna ning töötab samas veel poole kohaga ka vanemteadurina. Mulle tundub, et tema sisend mõjutab nende tudengite mõttemaailma päris oluliselt.
„Natukene paremini ei ole lahendus. Kui me soovime rõivatööstuses jäätmeprobleemi lahendada, ei piisa ühe, saja, ka kümne tuhande üksiku disaineri tegevusest. Selleks peaksid kõik kaubamärgid seda rakendama. Mul on aja jooksul tekkinud kogemus, mida just paljudel ei ole ja seepärast ma ka õpetan. Disainerina on muidu väga raske oma tegevust mõtestada, kui sa ei tea, kuidas asjad suures tööstuses käivad.“

Riskimine, järjekindus ja jaksamine

„Mind on mõjutanud väga palju lapsepõlves minu skulptorist vanaisa Enn Roos, kellega me tema ateljees väga palju nokitsesime ja kes oli erakordselt keskkonnateadlik kodanik.“
Reeta huvitab disainerina see, kust tuleb see 5 meetrit siidi mille ta ostab ja kuidas on see värvitud. Sellist kõrgendatud uudishimu on ta enda puhul märganud veel paljudes asjades ja ilmselt on see ka põhjus, miks ma temast seda artiklit saan kirjutada. Ärilisele mõistusele on see kõik esmapilgul võõras.
„Ma olen teinud majanduslikult erakordselt valesid otsuseid aga mitte sellepärast, et ma ei teaks, et see on vale otsus. Ma tean, et kui ma seda otsust ei tee, siis me võime täiesti valesse kohta jõuda. Me oleme pannud kohutavalt palju aega ja raha tootearendusele. Enamus tavalises äris tegutsevatest inimestest ütleks, et see on meeltesegadus.“

Seda, mida Reet oma tiimiga teeb, ei ole varem meile teadaolevalt üritatud. See tähendab, et pole õpikut, ega inimesi, kellelt küsida. Peamine takistus, mis vajab ületamist, on tootjatega stabiilse koostöö tegemine ja pikaajalise, usaldusliku töösuhte tekitamine. Vürtsi lisab asjale see, et Bangladeshi ja India näol on tegemist täiesti võõra kultuuriruumiga, kus teistsugune suhtlemine ja inimeste tõekspidamised väga palju harjumist nõuavad. Pidev tagasilöökide talumine ja jonnakas järjepidevus on viinud kohta, kus nad saavad esimest korda oma kollektsiooni mahtusid kasvatama hakata.
„Sa pead olema avatud ja hirmuta. Kui sa oled aru saanud, mis on sinu huvi ja sa oled ise veendunud, et see asi, mida sa teed, on edasiviiv, siis ei ole keeruline ka teisi selles veenda. Aga oluline on alati teha see esimene samm. Siis tekib ka infot juurde, mille alusel on tavaliselt võimalik edasi liikuda. Ka Upmade’iga on mul tohutult infokilde endiselt puudu ja ma ei tea täpselt, kuidas me lõpuni jõuame.“
Minul jääb omaltpoolt ainult loota, et Reedal jätkub jõudu innustada rohkem disainereid, kaasata rohkem tootjaid, mõjutada rohkem brände. Minge Telliskivis tema poest läbi, väga lahedad riided on.

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Reet Ausi erakogu, päisepilt: Tim Mossholder on Unsplash
Avaldatud: 26.09.2018

Kõigepealt, kui keegi küsib, mis ametist see lugu räägib, siis ma ka täpselt ei tea. Tean aga seda, et kui ma kellegi töökohta külastades ütlen viisakuste peale „Ei tänan, ma ei soovi midagi…“, siis Jana võtab mind niimoodi vastu, et ma lihtsalt pean tema rohelist hiina pulbriteed proovima enne kui üldse millestki rääkima hakkame. 

Kohtumispaik on Tehnopol, kus Jana juhib Prototroni rahastusprogrammi. Enne seda on ta Ida-Virumaal energeetikaga seotud arendusprojekte vedanud ning jätkab täna sealse loomemajanduse ellu äratamist. Lisaks on ta teleprodutsent ETV+ saatele, mille ta algatas ning Narva TedX-i üks korraldajatest. Hobi korras loomulikult veel käsitööline ja kunstnik. Ning viie aasta pärast teeb ta juba järgmisi asju.

Veelkord – see artikkel pole ühest ametist, vaid räägib erakordse algatusvõimega natuurist.

Annan järele või õpin juurde?

Kui tundub, et oskustest jääb puudu, tuleb need muude asjade kõrvalt omandada ja edasi liikuda.

Jana on Ida-Virust pärit. Pärast Ahtme Gümnaasiumi lõpetamist õppis ta Tartu Ülikooli Türi kolledžis keskkonnateadust ja hiljem samas ülikoolis keskkonnaseire tehnoloogiat (magister). Neid samme on lihtne nimetada, kuid võtkem arvesse, et Jana ei olnud õpingute alguses eesti keele oskaja, vaid mõistis hästi ainult vene ja inglise keelt. Vajadust mööda on ta end täiendanud nii keeleliselt, informaatikas kui ka õpetamises. Päris hästi ei saa kõiki õpitud asju ajajoonele sättida, kuid esimene järeldus tuleb pinnale – kohe kui tundub, et oskustest jääb puudu, tuleb need muude asjade kõrvalt omandada ja edasi liikuda.

Nende teadmiste ja oskuste baasilt teostas ta Mäetaguse valla arendusnõunikuna mitmeid projekte, millest üks põnevamaid on kaevandusvee soojust kasutav katlamaja. Liikudes edasi Ida-Viru maavalitsuse arendusosakonda hakkas ta rõhutama loomemajanduse olulisust piirkonnas. 2016. aastal hakkas ta tööle oma praegusel põhitöökohal Prototroni juhina. Paralleelselt sellega veab ta ETV+ kaudu teist hooaega noortele suunatud teaduse populariseerimise saadet TECHnolik, mis sellel hooajal tuleb kakskeelne.

Täna ei tööta Jana enam kodumaakonna avalikus sektoris, kuid tema on üks neid, kelle algatusel tehakse Narva linna visuaalse multimeedia keskus OBJEKT. Ka Prototroni tööle asumise hetke meenutab Jana sõnadega: „Prototron on nüüdsest kolmekeelne“. Sellised konkreetsed sammud toetavad ettevõtlikkust ja innovatsiooni Ida-Eestis ning sellel piirkonnal läheb seda tohutult vaja.

Loovus tahab välja saada

Pärast esimest suuremat jutuvoogu märkan ka muid asju peale meie vestluse. Jana istub tugitoolis kägaras nagu kass kamina ees. Ta on punases kampsunis, millele on õmmeldud terve loomaaed. See on kampsun, mille ta koos sõbraga kavandas. Kõrvarõngad, mis varem silma köitsid, on samuti enda tehtud. Maalimiseks on natuke vähe aega, kuigi ka sellega ta võimalusel tegeleb. Jana tuletab mulle da Vinci näitel meelde, et teadus ja kunst on tihti käsikäes käinud. Ta on kunstilise mõtlemisega, samas tehnilise haridusega. Sellistest inimestest loomemajandus alguse saabki.

Enda aja juhtimine

Kui sinu elu paistab nagu kirjude mänguasjade kast, kus erinevad ettevõtmised on rööbiti üle üksteise, siis tuleb õppida ka oma aega oskuslikult juhtima. Sellega seoses panen kõrvataha ühe meeldejääva lõigukese, mis mind väga kõnetab:

„Kui oled välja mõelnud idee, siis autorina tunned, et pead igat sammu kontrollima. Kuid vahel on targem tiim leida, asjad ära delegeerida ning jääda kõrvalvaatajaks. Praegused protsessid on niivõrd keerulised ja ulatuslikud, et kõiki projekti osasid ei saagi ise osata. Lõpuks oled sina ise kitsaskoht, kuna sa ei suuda kõike juhtida. Iga leiutaja peaks enne, kui ta hakkab projekti enda öötunde panustama, leidma kasvõi ühe kaaslase, kes teda aitab ja keda saab usaldada.“

Kes projektitamisega oma haridustee kõrvalt või töö juures pidevalt tegelevad, teavad seda tunnet ilmselt liigagi hästi. Lõputu mattumine kohustusse, mis suure entusiasmiga sai vastu võetud. Kuid pärast mõningaid näppu lõikamisi määrid algusest peale kohustused ja otsustusjõu tiimi peale laiali ning õpid teisi usaldama ja projekte õigeaegselt lõpetama.

Vestluse lõpp kujuneb palju pikemaks kui see artikkel haarata jõuaks ning lõpuks räägime maast ja kosmosest. Aga mis temaga vestluse tervikuks seob, on ilmselt see globaalne mõte:

„Ma arvan, et kui ametil on igapäevane selge muster ja algoritm, siis need ametid tõenäoliselt lähevad tehisintellektile üle.“

See on tõde, millega me juba pikemat aega tõtt vaatame. Neid masinlikke töid, mille külge inimesed end ikka veel rakendavad, jääb vähemaks. Loomemajandus on näide sellest, kuidas kasutatakse inimese neid omadusi, mida masinad asendada ei suuda, ja ehitatakse sellele uusi ettevõtlusvorme.

Mida sellest loost kaasa võtta?

Edukad ei ole mitte kõige kiiremad, tugevamad ega vastupidavamad, vaid need, kes kõige paremini muutustega kohanevad

Evolutsiooni olulisim printsiip on see, et edukad ei ole mitte kõige kiiremad, tugevamad ega vastupidavamad, vaid need, kes kõige paremini muutustega kohanevad. Mitmete kitsaste erialade tudengid peavad varsti mõtlema, miks nad oma oskusi ei mitmekesistanud – suhtlemise, IT või ettevõtluse teemadel. Selle jutuajamise lõpuks ei tea ma Jana täpset ametinimetust sõna-sõnalt öelda ning ei tunne selleks ka vajadust – see ei iseloomusta teda. Tema CV ei räägi ametinimetustest, vaid kogemuste mitmekesisusest ja kohanemisvõimest. Julgus lineaarsest karjäärist lahti öelda ja laiemalt mõelda ei sobi kõigile, aga see on hinnaline eeskuju rahututele mõtlejatele.

 

Tekst: Jonas Nahkor
Avaldatud: 24.01.2018