Ükssarvikute juhendajaks humanitaartausta kiuste

Kanged Saaremaa naised ei lasknud end heidutada asjaolust, et pole reaalainetega just suurimad sõbrad ning juhendavad nüüd juba kolmandat kursust tüdrukute tehnoloogiaringi HK Uniqorn Squad.

Esimest korda tehnoloogiaringi juhendades vasardas saksa keele filoloogia haridusega ja kinnisvaraettevõttes turundajana töötava Urve Nõgu peas vaid: „Appikene, see on nii hullult keeruline!“ Tunni teema oli „heli“ ning kokku tuli panna kõlar, selleks tekitada magnetväli. Esimesel korral olid kohal paljud uudishimulikud lapsevanemad ning üheskoos saadi kõlarid kenasti tööle. Nüüd tagasi vaadates märgib juhendaja, et see ongi olnud üks keerulisemaid teemasid. Edaspidi läks juba lihtsamalt, enne igat tundi uuris Nõgu Unicorn Squadi liikumise eestvedajate saadetud kasti põhjalikult läbi ning vajadusel otsis infot juurdegi. Nõgu kaasjuhendaja Anneli Raudsepp, kes on kunstialase taustaga ning igapäevaselt töötab kontoris, möönab samuti, et on olnud seni teemakauge, kuid seda enam põnevust pakuvad juhendatavad ringid ka talle endale. „Vabalt võiks neid ka täiskasvanutele korraldada,“ lisab ta.

Küsimusele, kui raske ikkagi on vastavat tausta omamata juhendada algklassi neidude tehnoloogiaringi, vastavad mõlemad naised kui ühest suust, et tegelikult ei ole selles mitte midagi keerulist. „Kui 7-12-aastane laps peab sellest aru saama, küll siis saame meie ka,“ märgib Raudsepp. Aega ja tahtmist peab olema. Mõlemad naised soovisid, et nende tütred saaksid tundma tehnoloogiat, robootikat, elektroonikat ning teisi teemasid, millega muidu sellise põhjalikkusega kokku ei puutu. Uutele juhendajatele, kes kaaluvad samuti tüdrukute ringi kokku panna, ütlevad naised julgustavaid sõnu – kõik juhendid on ette antud, midagi kontimurdvat ei tule teha.

Nõgu on enda laste pealt näinud, kui vajalik on tehnoloogiaring ainult tüdrukutele. Tihti juhtus, et poeg tahtis tütre eest põnevamaid asju ära teha. „See ongi oluline, et tüdrukud ise teeksid, et ei annaks rolli ära. Kui on vaja akutrelliga porgandisse auku puurida, saavad tüdrukud sellega väga edukalt hakkama, selleks ei pea poiss olema.“ Tööalaselt näeb naine, kuidas üha enam on hinnas IT-teadmised ja tehnoloogiataiplikkus, seega soovib ta julgustada nii enda tütart kui ka enda juhendatavaid unicorne neid valdkondi avastama.

Eri teemasid uurivad lapsed praktiliste ülesannete kaudu. Näiteks õpitakse ehitama porgandipilli või katsetatakse vooluringi LED riiete abil, programmeeritakse droone või ehitatakse purjeauto. „Lastelt endilt tuleb päri palju ideid, kuidas ülesandeid lahendada,“ ütleb Nõgu. „Kahju, et ma ise ei ole enam 10-aastane! Oleks meie ajal ka midagi sellist olnud. Robootika, elektroonika, see kõik on nii põnev tänapäeval,“ räägib Raudsepp ja lisab, et tema enda jaoks on füüsikaga seotud ülesanded osutunud väga huvitavateks. „Kooli ajal ei pakkunud füüsika mulle huvi või ei osanud õpetajad seda huvitavaks teha.“ Seda enam hindab ta HK Unicorn Squadi algatust. „Väga äge, et sellise asja peale on üldse tuldud!“

Saaremaal käib teadaolevalt koos viis tüdrukute tehnoloogiaringi. Üle Eesti tegutseb tüdrukute tehnoloogiaringe 96, milles osaleb ligi 1200 last.

HK Unicorn Squad

HK tehnoloogiaringi nimes tähistavad liikumise ellukutsuja Taavi Kotka tütre Helena Kotka nimetähti.

Liikumine sai alguse 2018. aasta sügisel eesmärgiga tekitada ja arendada tüdrukute hulgas praktiliste ülesannete kaudu tehnikaalast huvi. Kuna sageli jäävad poiste-tüdrukute segarühmades tüdrukud tahaplaanile, otsustatigi teha tehnoloogiarühmad vaid tüdrukutele.

2019. aasta kevadel laienes liikumine üle Eesti, hetkel tegutsevad ringid kõikides maakondades, välja arvatud Võrumaal. Liikumise eestvedajad on kokku pannud temaatilised materjalid koos juhenditega, mis saadetakse vabatahtlikele juhendajatele.

Tehnoloogiaring koosneb kursustest, igal kursusel on 9 temaatilist õppekomplektidega varustatud tundi ja üks lisatund. Praegu on korraldajatel käsil 4. kursuse väljatöötamine. Kokku tuleb materjale kuue kursuse jagu.

Avatud on registreerumine rühmadele, mis alustavad 2021. aasta märtsist.

Lisainfo: https://unicornsquad.ee/

Autor: Sigrid Rajalo

Fotod: erakogu

 

Tekst: Sven Paulus

Hiljuti ilmunud raamat kogemusõppest korrastab emakeelset sõnavara ning annab muuseumite ja teaduskeskuste töötajatele nõuandeid. Sellest rääkis lähemalt selle koostaja, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi alushariduse ja algõpetuse didaktika dotsent Inge Timoštšuk.

Mis on raamatu „Kogemusõpe avatud õppekeskkonnas“ eesmärk?

Selle eesmärk on aidata korrastada sõnavara, mida eesti keeles kasutame. Meil on päris palju toortõlkeid inglise keelest ja inimesed kasutavad sõnu sellises tähenduses nagu on harjutud. Erinevates asutustes või kogukondades on teatud harjumuspärased viisid ühest või teisest asjast rääkida, kuid minu püüe oli luua selles mingit korrapära. Soovisin selgitada, kust need mõisted pärit on ja kuidas neid Eesti olemasoleva teadmisega siduda.

Teine eesmärk oli panna kokku metoodiliste soovituste kogum, mis võiks aidata inimestel muuseumites ja teaduskeskustes õppimist paremini juhtida. Tegelikult me teame õppimise kohta päris palju, meil on nii maailmas kui Eestis palju temaatilisi empiirilisi andmeid ning pole vajadust kogu aeg jalgratast leiutama hakkama. Nii võikski mõned asjad olla kirjas, et kuskilt pihta hakates saaks vaadata, mis on juba varasemast juba teada.

Kui sisu poolest rääkida, siis millest raamat koosneb?

Esimene peatükk tegeleb mõistetega ja püüab leida korrapära või tuua eesti keeles välja selgemat sõnumit selles osas, mida avatud õpikeskkonnad endast kujutavad. Teine osa on enam seotud õppimise juhtimisega, kuidas õppijate iseseisvust toetada ja nende õppimist juhtida. Järgnevad peatükid on pühendatud praktilistele soovitustele: kuidas praktilistes olukordades tegutseda, kuidas seada eesmärke ja koostada tegevuskavasid. Samuti keskendub raamat sellele, kuidas õppekäikude plaane paika panna. Mõned tekstiosad on pühendatud sellele, kuidas teha koostööd nende tegevuste kavandamisel näiteks muuseumites või teaduskeskustes.

Kellele raamat eelkõige mõeldud on?

See on inimestele, kes töötavad muuseumites, teaduskeskustes ja võib-olla ka huvihariduses. Samuti ka huviringide juhtidele. Need, kes on kooliõpetajaks õppinud, peaks suurt osa raamatus käsitletavatest asjadest teadma. Eriti kui ülikool on lõpetatud viimastel aastatel või aastakümnetel. Samas küllap on neilgi võimalik raamatu abil veidi oma silmaringi laiendada, sest avatud õppekeskkonna teema hõlmab endas keerukamates keskkondades õppimist. Info hulk läheb ju kogu aeg suuremaks ja olukorrad, kus õpitakse, on mitmekesisemad. Mõneti erineb see klassis toimuvast, sest kui õpetaja klassiruumist välja läheb, siis tema jaoks on avatud õppekeskkonna mõtestamine ehk teisel moel aktuaalne.

Mis erinevus on õpikeskkonnal ja õppekeskkonnal?

Kui räägime õppija positsioonilt ehk õppimisest, siis on tegu õpikeskkonnaga. Kui räägime  õppekeskkonnast, siis sisaldab see nii õppimist kui õpetamist.

Tõenäoliselt hakatakse üha enam viima õppetööd läbi väljaspool klassiruumi. Mida olulist peaks järgima õpetaja ja mida muuseumi või muu avatud õppekeskkonna pedagoog/juhendaja?

Kuna õppimise keskkonnad on nii mitmekesised ja keerukad, siis kõik nendes keskkondades toimetavad inimesed peaks võtma omaks positsiooni, et nad saavad teisi aidata. Sisuliselt tähendab see õpetaja rolli võtmist, sest mida keerukam on keskkond, seda enam vajab inimene infoga toimetulekul tuge. See on ka mõtteviisi muutus: ei ole nii, et keskkond ise õpetab, pigem peab rohkem infot ja kogemusi omav asjatundja olema teejuhiks ning abimeheks.

Lisaks uue mõtteviisi ja võtete omandamisele tuleb juhendajal mõista, et sellist õpetamist on võimalik õppida. Seega tuleb tal anda infot eesmärkide kohta, kaasata õppijaid, neid motiveerida ja pakkuda selliseid ülesandeid ning elamusi, mis võimaldavad positiivset kogemust või eduelamust.

Kuidas toetab raamat avatud õppekeskondades õppimise kvaliteeti?

Selles on välja toodud põhjendused ja selgitused, miks peab õppimist juhtima ja millised põhimõtted on mängus iseseisvuse toetamisel ning kaasamisel.

Ehitasime raamatu teadlikult üles nii, et seda oleks vajadusel võimalik eest taha ja tagant ettepoole lugeda. Oleme kasutanud ristviitamist – teooria juures praktilisele poolele ja vastupidi, mis annab erineva mõtlemisviisiga inimestele võimaluse end sellest tekstist läbi lugeda. Kui meil on väga inforikas keskkond ja praktilisele tegutsemisele selgitusi, struktuuri ja juhiseid ei kaasne, siis võib see teadmise hoopis ära lõhkuda või tekitada väärarusaamu. Olen veendumusel, et ainult võtete või juhiste jagamisest ei piisa, vaid tuleb ka põhjendada, miks üks või teine asi ja millises kohas toimib.

Milliseid nippe raamatus jagatakse, et õppetöö muuseumites ja teistes avatud õppekeskkondades oleks kvaliteetsem ja pakuks kõigile osapooltele (muuseum/teaduskeskus vmt, õpetaja, õpilane) suuremat rahulolu?

Raamatus on täpsemad juhised, kuidas organiseerida tööd, koostada õpijuhiseid, anda selgeid selgitusi, eesmärgistada tegevust ja kuidas teavitada õppijaid eesmärkidest jne. Siin on kõige tavalisem õpetamise protsess avatud keskkonna näitel lahti kirjutatud ja samuti on juttu tagasiside andmisest ning näiteid vanuselise eripära arvestamisest. See tähendab, et lasteaia lastele ja täiskasvanutele ei saa läheneda ühes võtmes. Lisaks on raamatus õppijate häälestamise võtteid. Kindlasti pole tegu retseptiraamatuga, vaid pigem on püütud õppimise protsessi alates häälestamisest kuni kokkuvõtete tegemiseni põhjendada ja kirjeldada otstarbekaid võtteid tuues erinevaid näiteid.

Iga peatüki lõpus on harjutused. Kellele need on mõeldud ja kas kuskil on ka n-ö õiged vastused?

Need on mõtlemisharjutused, mis tuginevad eelnevale tekstile ja õiged vastused tulevadki tekstist. Mõeldud on need kõigile neile, kes iseennast tekstis või sihtrühmana ära tunnevad: muuseumi pedagoogid või avatud keskkondade töötajad. Mõned raamatud on juba jõudnud ka õpetajate kätte. On olnud kuulda, et neil on seda kõike oma vaatevinklist väga huvitav jälgida ja mõelda täpsemalt, mis toimub väljaspool klassiruumi nendes asutustes, kellega nad kokku puutuvad.

Raamatus on mitmeid väga erinevaid kogemuslugusid. Kuidas on siiani toimunud avatud õppekeskkondade (muuseumid, hariduskeskused) pedagoogide/juhendajate koolitamine haridusprogrammide koostamiseks ja läbiviimiseks?

Tallinna Ülikoolis on mitmed aastad olnud valikaine “Õppimine ja õpetamine avatud õpikeskkonnas”, mida pakutakse tulevastele aineõpetajatele ja selles on osalenud ka kutsepedagoogid. Aine on olnud väga populaarne ja õppegrupid on pidevalt täis. Samas ei ole mul liiga head ülevaadet selle kohta, kuidas muuseumite või teaduskeskuste inimesed oma teadmisi täiendavad. Loodan, et ilmunud raamat aitab seda tühimikku täita ning lugejad saavad kaasaegsest infost kätte suurema kontsentraadi.

Mis on Teie hinnangul selle raamatu kõige suurem väärtus?

Raamat kannab sõnumit, et teisi õpetama hakkavatel inimestel tuleb väga selgelt omaks võtta õpetaja roll ja seda on võimalik õppida, mis omakorda võiks aidata muuseumite ja teaduskeskuste inimesi. Lisaks on tervikuna ära kirjeldatud, kuidas sellises keerukas keskkonnas õppeprotsess toimub ja kuidas jõuda motiveerimisest tagasiside andmiseni.

Raamat „Kogemusõpe avatud õppekeskkonnas“ on PDF failina kättesaadav SA Eesti Teadusagentuuri kodulehelt. Samuti on huvilistel võimalik saada tasuta raamatut paberkujul (kuniks neid jätkub). Oma soovist tuleb teada anda veebivormi kaudu: https://bit.ly/3lmMyFs.

Raamatu väljaandja on SA Eesti Teadusagentuur ja seda rahastati TeaMe+ programmi raames Euroopa regionaalarengu fondi toel.

Tekst: Sven Paulus

Värskelt ilmunud käsiraamat annab ülevaate Gaia hariduse neljast aspektist, nende sisust ning tähendustest ja näitab, kuidas neid aspekte käsitleda huvihariduse kontekstis. Raamatut tutvustasid lähemalt selle koostajad, Tallinna Ülikooli õppejõud ja ökoloogid Liisa Puusepp ja Mihkel Kangur.

Kellele on mõeldud „Tervikliku eluviisi alused. Gaia hariduse käsiraamat”?

Esmalt on ta suunatud ja tellitud huvihariduse jaoks, aga ilmselgelt sobib raamat ükskõik, millise vanuseastme õpetamiseks igas koolis. Peamiselt on see õpetajatele, kes soovivad tegeleda säästva arengu haridusega. Raamat annab mõtteid ja nõuandeid ning on suunatud toetama temaatilist haridust, mis on riiklikus õppekava läbiv teema. Selle täitmise peamine raskus on jaotunud kooli ja mitteformaalse hariduse süsteemi vahele. Seega sobib käsiraamat rohkem keskkonnahariduskeskuste või mitteformaalhariduse süsteemis toimivate hariduskeskuste jaoks. Samas, Gaia hariduse peale on üles ehitatud ka Gaia kool, nii et see  mudel toimib nii formaalhariduse kui ka mitteformaalhariduse süsteemis.

Raamatu eesmärk on seega tutvustada terviklikku ehk gaialikku maailmakäsitlust?

Eelkõige soovime tutvustada ja näidata, kuidas on võimalik luua terviklikult toimivaid haridusprogramme või õpiülesandeid ja millised elemendid neis olema peaksid. See lähenemine on suunatud õppija enesearengule ja riigi ning kogukonna arengule. Oleme pidanud silmas tervikut – et ükskõik, mida ka teeme, võiks see kaasa aidata tervikliku mõtteviisi toetamisele. Seni on tegu ühe parima mudeliga, mida oleme näinud ja seda on ka tunnustatud UNESCO poolt.

Raamatus on toodud mõned praktilised näited, kuidas õppetööd läbi viia, et seal oleks olemas pea-käsi-süda õpetamise viisid läbi mille on toetatud õppija enda areng ja antud panus ka kogukonna ja maailma arengusse.

Palun selgitage, mida see tähendab, et kõik õppetegevused kannavad endas midagi nii peale, kätele kui südamele (raamatus lk 10).

Pea-südame-käega õppimine tugineb konstruktivistlikule kasvatusfilosoofiale. Kuigi sarnast lähenemist on soovitanud mitmed kasvatusfilosoofia koolkonnad, on kõige tuntumaks selle ehk teinud USA keskkonnahariduse ja ökoloogilise disaini eestvedaja David W. Orr ökoloogilise kirjaoskuse arendamiseks. See haridusmudel näitab transformatiivse kogemuse terviklikku olemust ja seob kognitiivse domeeni (pea) kriitilise refleksiooniga, afektiivse domeeni (süda) ratsionaalse teadmisega ja psühhomotoorse domeeni (käe) kaasatuse ja tegutsemisega.

See mudel ei esinda mitte ainult transformatiivsete protsesside mitmemõõtmelist olemust, vaid hõlmab ka õppimise koha ja keskkonna olulisust. Kohakontekst loob autentse kogemuse raamistiku sügavamateks mõtisklusteks, seotuseks ja keha/sensoorseks stimulatsiooniks. Kui informatsiooni töötlemine ja talletamine toimub valdavalt eesaju tasemel, siis tugevamad mälusisud tekivad kui õppimisse on haaratud ka keskaju, mis peamiselt on seotud liikumise ja emotsioonidega. Samuti aitab läbi tegevuse tunnetatud ja emotsionaalselt ning eetiliselt dimensioneeritud õpitegevus muuta uut teadmist õppija jaoks tähenduslikumaks.

Raamatul on palju autoreid, kuid mis on selle sisuks?

Oleme selle terviku jaotanud nelja olulise aspekti vahel. Need aspektid korduvad säästvast arengust rääkivates dokumentides või raamatutes ja on kirjas ka Eesti riikliku säästva arengu strateegia peatükkides. Lisaks kultuurilisele, sotsiaalsele ja majanduslikule vaatele oleme keskendunud ökoloogilistele suhetele. Nende nelja olulise suuna juures tuuakse välja ka kogemuslikud õpitegevused, mis aitavad kogu temaatikat õpilastele edasi anda. Teooriat ja kogemuslikke õpitegevusi kombineerides ongi võimalik saavutada nelja aspekti ühtne või samaaegne käsitlemine. See nõuab õpetajalt natuke loomingulisust, aga teoses näitamegi, milliseid aspekte ja kuidas on võimalik õppetöös rakendada.

Viiendas peatükis oleme püüdnud need neli aspekti üheskoos ühe näite varal kokku tuua. Ainete lõimimine on üks keerukamaid asju koolis, seda näeme ka ülikoolis ja seetõttu arvan, et viies peatükk on omaette suur väärtus, kus kirjeldatakse ühe näidisõppeprogrammina erinevate aspektide lõimimisvõimalusi lähtudes Gaia hariduse raamistikust.

Kui rääkida autoritest, siis on Eestis juba pikka aega toimetanud täiskasvanutele suunatud täiendkoolitusprogramm ehk Gaia Akadeemia. Kõik raamatu autorid on ühtlasi Gaia Akadeemia õppejõud. Lisaks teoreetilisele taustale on nad ka praktikud, mis tähendab, et nad on teose autoritena väga pädevad.

Veidi veel viiendast peatükist. Selles on alapeatükk „Disain kui tuleviku kavandamine“. Kas tutvustaksite lähemalt, mida disain tähendab Gaia hariduses? Kuidas see peatükk toetab õppeprotsessi või isegi peo korraldamist?

Disaini peatükk näitlikustab, kuidas on võimalik ühe projekti juures rakendada neljas varasemas peatükis toodud näiteid kogemuslikest õpitegevustest ja aspektide sisulisest poolest. Disaini peatükis toodud loendid on näiteks, millele tuginedes on võimalik luua ükskõik millist õpiprojekti, sealjuures unustamata ühtki olulist õpiprotsessi osa.

Raamatus on palju kogemuslikke õppetegevuste kirjeldusi, kuidas on autorid mõelnud nende kasutamist?

Käsitletud õpitegevused on ühest küljest mõeldud näideteks, innustama õpetajaid otsima juurde analoogseid tegevusi, et oma õppetegevusi mitmekesistada. Oluline on teada, millist õpitegevust millises situatsioonis kasutada. Kindlasti ei peaks neid rakendama ainult kasutamise pärast. Omavahel õpitegevusi kombineerides on võimalik selliselt kasutada nii pea-süda-käsi elemente, kui ka nelja jätkusuutlikkuse aspekti kõigi õpitegevuste, projektide juures. Loomulikult on oluline, et neid tegevusi seostataks teistes valdkondades õpituga ning näidetega oma (huvi)koolist ja kogukonnast.

Mis on teie arvates raamatu kõige suurem väärtus?

Esmakordselt on eesti keeles kättesaadav nende inimeste kogemus, kes on aastakümneid tegelenud tervikliku elu toetavate õppeprogrammide loomises. Lõimingu loomine erinevate ainete vahel on keeruline mitmetel põhjustel, kuid õpilase jaoks on vajalik, et kogu õpitav moodustaks tähendusliku terviku. Selles käsiraamatus näidatakse, kuidas luua tähenduslikku tervikut jätkusuutliku eluviisi kontekstis.

Käsiraamat on PDF failina kättesaadav SA Eesti Teadusagentuuri kodulehelt. Samuti on huvilistel võimalik saada tasuta raamatut paberkujul (kuniks neid jätkub). Oma soovist tuleb teada anda veebivormi kaudu: https://bit.ly/3lmMyFs.

Käsiraamatu väljaandja on SA Eesti Teadusagentuur ja seda rahastati TeaMe+ programmi raames Euroopa regionaalarengu fondi toel.

Mitmed esmapilgul asjassepuutumatud otsused ja käitumisviisid – kuidas mõtleme andekusest, kuidas ja mida tagasisidestame (sh tunnustame), mida peame õppimise eesmärgiks, kuidas mõtestame teistele õppimise tähendust – moodustavad nn motivatsioonilise raamistiku (vt näiteks Park et al., 2016; Sun, 2015). Need tegurid, mis tunduvad õppimise mõttes ehk pealtnäha ebaolulised, mõjutavad aga suurel määral seda, milliseid olukordi õpilased valivad ja kuidas nendes olukordades käituvad. Motivatsiooni valdkonna uurimustest lähtudes võiks seda teemat huvihariduses käsitleda kolme küsimuse kaudu: miks osa lapsi üldse teatud tüüpi huviharidusse ei jõua; miks motivatsioon kõigub või kaob; miks ei saada sageli paremaks, hoolimata ajast ja pingutusest, mida tegevuse alla pannakse.

Esimene küsimus puutub sellesse, miks osa lapsi huviharidusse, näiteks sellisesse, millega käib kaasas arusaam, et osalemiseks on vaja andekust kindlas valdkonnas, ei kipugi. See, kuivõrd arvatakse, milline on kaasasündinud potentsiaali osakaal teatud valdkonnaga tegelemisel, võib määrata õpilaste soovi selle valdkonna kasuks valikuid teha. Usutavasti arvatakse, et näiteks tervisejooks, kabe või rahvatants võiks olla tore hobi, mille puhul ehk ei pea väga palju muretsema, kas selleks sünnipäraseid eeldusi on. Sageli aga näiteks reaalteaduste või muusika puhul kalduvad inimesed arvama, et selliste asjadega tegelemiseks peavad olema mingid kaasasündinud alged, milleta pole mõtet eriti üritadagi. Sellist hoiakut kuuleb sageli ka lapsevanematelt, kes avaldavad oma arvamust umbes sellises laadis: „Sa ei saa selles niikuinii maailma tippu. Miks sa siis peaksid sellega tegelema?“ Siin avaldub vähemalt kaks mõtlemisvildakust: a) nagu maailma tippu saamine käiks muul moel kui järjekindla töö ja pingutuse tulemusena ning nagu keegi oleks ilma selleta tippu jõudnud; b) nagu maailma tipus olemine oleks midagi ihaldusväärset ja toredat. Huvitegevustes – teaduses, kunstis, liikumises – peituvad naudingud iseeneses, eneseteraapia ja rutiinist eemaldumise, füüsilise tervise ja täidesaatvate funktsioonide arendamise, uut tüüpi probleemide lahendamise ja metakognitiivsete oskuste arendamise võimalused. Maailma tipus olemine koos sellega kaasneva tüliga on nimetatud kasu kõrval iseäranis kaheldava väärtusega stiimul. Aga kuidas siis ikkagi motivatsiooni toetada, kui maailma tippu mittejõudmise argumenti kasutada ei tasu?

Loe Grete Arro artiklit edasi raamatust „Kvaliteetsem teadushuviharidus“, peatükk 4:
https://www.etag.ee/wp-content/uploads/2019/10/ETAg_Teadushuviharidus_170x240_veebi.pdf
http://dspace.ut.ee/handle/10062/65087

Foto: Pixabay

Eriolukorra kehtestamine tõi kaasa põhjalikke ümberkorraldusi nii formaal- kui huvihariduses. Kuidas on uutes tingimustes kohanenud Tartu huvikoolide  ja -ringide läbiviijad ning milliseid õppetunde on kriis neile andnud?

 

Tõenäoliselt andis eriolukord kõikjal tõuke huvihariduses digivahendite kasutuselevõtuks, nii ka Tartus. Linna kultuuriosakond küsitles märtsi lõpus – aprilli alguses Tartu erahuvikoole ja huvitegevuse ühinguid ning uuris nende tegutsemise kohta eriolukorra ajal. Küsitlusele vastas 78 organisatsiooni, mille tegevustes osaleb ligi 14 500 huvilist. Selgus, et enam kui pooled ühingud jätkasid juba märtsi teisel poolel tööd ja kolmveerand kavatses eriolukorra tingimustes ka edaspidi tegevusi jätkata.

“Paljud tervitavad virtuaaltunde uudse lahendusena, mida ka peale eriolukorra lõppu püsivalt kasutusse võtta, sest koolinoortele online-tunnid meeldivad,” kommenteeris küsitluse tulemusi Tartu noorsooteenistuse juhataja Piret Talur. Tagasisidest ilmnes, et kuivõrd teismeliste koolielu on küllaltki raske, soovivad nad, et huvitegevus, mis praegu toimub digimaailma vahendusel, oleks pigem lõbus. Lisaks individuaalsetele tegevustele on õpilased huvitatud grupitundidest, mis annab võimaluse nende jaoks nii oluliseks sotsiaalseks suhtluseks. Tulemustest johtus, et digiõppe õnnestumine sõltub oluliselt juhendaja häälestusest ja avatusest.

Selgus aga ka, et algklasside lapsed ei saa ilma vanemate toeta digiõppes osalemisega hakkama.

Huvihariduse õpetajate ja juhendajate vastused küsitlusele jagunesid kaheks. “Üks osa ütles, et tema valdkonnas ei saagi virtuaalseid tunde anda, sest puuduvad kompetentsid või tehnilised vahendid. Teised aga otsustasid digilahendusi proovida ja leidsid, et virtuaalõpe toimib üle ootuste hästi,” kommenteeris Talur. Lisaks tõid mitmed vastajad välja, et õpilaste vastutustunne, enesejuhtimise ja -motiveerimise oskused on distantsõppe jooksul paranenud. Selgus aga ka, et algklasside lapsed ei saa ilma vanemate toeta digiõppes osalemisega hakkama.

Lisaks erahuvikoolidele tuli uute oludega kohaneda ka Tartu munitsipaalhuvikoolidel ja neiski kasutatakse nüüd arvukalt digivahendeid. “Muusikud kalduvad enim hindama rakendust Zoom selle hea helikvaliteedi pärast. Samuti avastati, et veebis on tasuta programme muusika loomiseks,” tundis Talur heameelt. “Kui varem läks kogu rõhk esinemisteks harjutamisele, siis nüüd harjutavad õpilased kodus ja salvestavad loodut hilisemaks ülekuulamiseks ehk arendavad stuudiomuusiku oskusi, võttes nii harjutamiseks rohkem aega kui varem.”

 

Eriolukord pani teadushuvihariduse proovile

Teadushuvihariduse poolel paraku pilt nii optimistlik ei ole. Eriolukorra kahe esimese nädala jooksul lõpetasid umbes pooled selle valdkonna huvikoolid ja -ringid ajutiselt tegevuse. Eesti Teadushuvihariduse Liidu juhatuse liikme Rasmus Kitse sõnul on kogu valdkond rängalt pihta saanud: “Võrreldes spordi või muusikaga on  teadushuviharidus väga noor. Selle arenguhüpe on toimunud viimase kümnendi jooksul ja seetõttu on ka vajalike ressursside (näiteks õppevahendid) kättesaadavus probleemne, mis omakorda muudab keeruliseks ka tegevuste ümberkorraldamise,” lausus Kits. “Näiteks kui sportlane või tantsija saab ka kodustes tingimustes harjutada, siis keemiakatseid paraku kodus ei tee.”

Teadushuvitegevusest osavõttu mõjutavad ka lapsevanemate hoiakud prioriteetide seadmisel. Tihti loobutakse esmajoones pigem robootikast ja tehnoloogiaõppest, kui traditsioonilisest muusikakoolist või sporditegevusest. Hetkel pingutavad valdkonna entusiastid Kitse sõnul selle nimel, et hoida lapsi ringides ja anda tunde distantsõppe abil ning loodavad sügisel jätkata harjumuspärasel moel. “Käivitame praegu suvekoolide projekti ja otsime tegijad, kes oleks maakondlikul tasemel võimelised lastega suvel tegelema. Piirangute leevenemisel soovime alustada erinevaid teemasid käsitlevate väiksemate suvekoolidega,” ütles Kits.

Sarnaselt Kitsele tõdeb  ka Talur teadushuvihariduse valdkonna keerulist seisu. Siiski toob ta olukorraga kohanejatest toreda näitena välja erahuvikooli HuviTERA oma välkväljakutsetega. Nimelt leiab huviline nende Facebooki lehelt igal esmaspäeval ja neljapäeval osalemiseks uue väljakutse.

 

Loodusmaja kolis tegevused veebi

“Noored räägivad, et nad tahaks juba kokku saada ja ringi tulla. See näitab, kui oluline on lastele see, et nad saaks pärast kooli koos midagi teha,” lausus Ruusmaa.

Positiivse eeskujuna tõstab Talur esile ka Tartu loodusmaja, mis reageeris muutustele väga kiiresti ja pakub oma kodulehel lisaks virtuaaltuurile ka õppematerjale. Loodusmaja juhataja Janika Ruusmaa sõnul olid nad muutusteks suhteliselt hästi valmis. “Mullu valmis meid tutvustav virtuaaltuur ja saime seda kohe külastajatele jagada, et neid virtuaalselt külla kutsuda. Rakendus tõestas end hästi ja seal on väga palju sellist infot, mida ehk kohapeal ei jõuakski keegi ära rääkida,” ütles Ruusmaa.

Loodusmaja huvikool häälestas eriolukorra alguses end kohe kaugõppele ja kodulehele loodi väga operatiivselt vastava sisuga eraldi lehekülg. Sinna panevad õpetajad jooksvalt materjale iseseisvateks tegevusteks, näiteks loodusvaatlusteks. Samuti hakati korraldama distantstunde Zoomi või Facebooki gruppide vahendusel. Ruusmaa märgib, et kui alguses ei jõudnud mõned väiksemad õpilased digitundidesse, siis aja jooksul hakkas osalejaid järjest rohkem lisanduma. “Noored räägivad, et nad tahaks juba kokku saada ja ringi tulla. See näitab, kui oluline on lastele see, et nad saaks pärast kooli koos midagi teha,” lausus Ruusmaa.

Kevadisel koolivaheajal toimus loodusmaja virtuaaltuuri viktoriin ning Maa päevale pühendatud õpilaste ja õpetajate videokonverents, mille ettevalmistamiseks tegi huvikooli õppejuht õpetajatele sisekoolituse. Koolitust on Ruusmaa sõnul nüüdseks korraldatud veebinarina ka teistele huvikoolidele üle Eesti. Loodusmaja tegevustest on seni täielikult peatatud ainult ringid eelkooliealistele, beebidele ning emadele ja ka puutööring, sest vajalikud tööriistad on vaid loodusmajas kohapeal.

Ruusmaa arvab, et nad väljuvad kriisist tugevamana, eriti just digipädevuste rakendamise osas. Tema hinnangul on positiivne, et eriolukorra tõttu peatunud tegevused on andnud lisaaega täiendada kodulehte ja tegeleda uute teenuste väljaarendamisega.

 

Kriisi karastavad mõjud

Milliseid väärtuslikke õppetunde on eriolukord pakkunud? Taluri meelest on see olnud värskendav dušš kõigile huviharidustöötajatele, kes arvasid, et nende valdkonnas ei saa digivahenditega uut väärtust luua. “Kuigi need ei asenda silmast-silma kontakti, on see olnud meeldetuletus, kui palju on digimaailmas veel kasutamata võimalusi,” lausus Talur.

Tema sõnul peame ka edaspidi kandma hoolt, et digivõimalused oleksid olemas ja seda esmalt õpetajatele ning juhendajatele, kes oma oskustele tuginedes saavad noori kaasa haarata. Samuti peaks olema huvikoolidel ja -ringidel valmisolek vajadusel rentida digivahendeid. Muuhulgas võib nutikate lahenduste kasutamine aidata lahendada näiteks ruumikitsikuse probleemi.

Kokkuvõtvalt saab nentida, et õpilased virtuaalõpet ei pelga ning edukamaks osutuvad need koolid ja ringi, mille juhendajad-õpetajad, kes julgevad uusi lähenemisi katsetada.

 

Artikkel aitab kaasa teadus- ja tehnoloogiapakti eesmärkide saavutamisele. Pakt on ühiskondlik koostöölepe teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna arendamiseks. Pakti üldeesmärk on valdkonna hariduse ja ettevõtluse jätkusuutlik arendamine ning piisava tööjõu tagamine Eestis.

tekst: Sven Paulus

fotod: Tartu Loodusmaja

Eriolukorra kehtestamine tõi kaasa põhjalikke ümberkorraldusi nii formaal- kui huvihariduses. Kuidas on uutes tingimustes kohanenud Tartu huvikoolide  ja -ringide läbiviijad ning milliseid õppetunde on kriis neile andnud?

 

Tõenäoliselt andis eriolukord kõikjal tõuke huvihariduses digivahendite kasutuselevõtuks, nii ka Tartus. Linna kultuuriosakond küsitles märtsi lõpus – aprilli alguses Tartu erahuvikoole ja huvitegevuse ühinguid ning uuris nende tegutsemise kohta eriolukorra ajal. Küsitlusele vastas 78 organisatsiooni, mille tegevustes osaleb ligi 14 500 huvilist. Selgus, et enam kui pooled ühingud jätkasid juba märtsi teisel poolel tööd ja kolmveerand kavatses eriolukorra tingimustes ka edaspidi tegevusi jätkata.

“Paljud tervitavad virtuaaltunde uudse lahendusena, mida ka peale eriolukorra lõppu püsivalt kasutusse võtta, sest koolinoortele online-tunnid meeldivad,” kommenteeris küsitluse tulemusi Tartu noorsooteenistuse juhataja Piret Talur. Tagasisidest ilmnes, et kuivõrd teismeliste koolielu on küllaltki raske, soovivad nad, et huvitegevus, mis praegu toimub digimaailma vahendusel, oleks pigem lõbus. Lisaks individuaalsetele tegevustele on õpilased huvitatud grupitundidest, mis annab võimaluse nende jaoks nii oluliseks sotsiaalseks suhtluseks. Tulemustest johtus, et digiõppe õnnestumine sõltub oluliselt juhendaja häälestusest ja avatusest.

Selgus aga ka, et algklasside lapsed ei saa ilma vanemate toeta digiõppes osalemisega hakkama.

Huvihariduse õpetajate ja juhendajate vastused küsitlusele jagunesid kaheks. “Üks osa ütles, et tema valdkonnas ei saagi virtuaalseid tunde anda, sest puuduvad kompetentsid või tehnilised vahendid. Teised aga otsustasid digilahendusi proovida ja leidsid, et virtuaalõpe toimib üle ootuste hästi,” kommenteeris Talur. Lisaks tõid mitmed vastajad välja, et õpilaste vastutustunne, enesejuhtimise ja -motiveerimise oskused on distantsõppe jooksul paranenud. Selgus aga ka, et algklasside lapsed ei saa ilma vanemate toeta digiõppes osalemisega hakkama.

Lisaks erahuvikoolidele tuli uute oludega kohaneda ka Tartu munitsipaalhuvikoolidel ja neiski kasutatakse nüüd arvukalt digivahendeid. “Muusikud kalduvad enim hindama rakendust Zoom selle hea helikvaliteedi pärast. Samuti avastati, et veebis on tasuta programme muusika loomiseks,” tundis Talur heameelt. “Kui varem läks kogu rõhk esinemisteks harjutamisele, siis nüüd harjutavad õpilased kodus ja salvestavad loodut hilisemaks ülekuulamiseks ehk arendavad stuudiomuusiku oskusi, võttes nii harjutamiseks rohkem aega kui varem.”

 

Eriolukord pani teadushuvihariduse proovile

Teadushuvihariduse poolel paraku pilt nii optimistlik ei ole. Eriolukorra kahe esimese nädala jooksul lõpetasid umbes pooled selle valdkonna huvikoolid ja -ringid ajutiselt tegevuse. Eesti Teadushuvihariduse Liidu juhatuse liikme Rasmus Kitse sõnul on kogu valdkond rängalt pihta saanud: “Võrreldes spordi või muusikaga on  teadushuviharidus väga noor. Selle arenguhüpe on toimunud viimase kümnendi jooksul ja seetõttu on ka vajalike ressursside (näiteks õppevahendid) kättesaadavus probleemne, mis omakorda muudab keeruliseks ka tegevuste ümberkorraldamise,” lausus Kits. “Näiteks kui sportlane või tantsija saab ka kodustes tingimustes harjutada, siis keemiakatseid paraku kodus ei tee.”

Teadushuvitegevusest osavõttu mõjutavad ka lapsevanemate hoiakud prioriteetide seadmisel. Tihti loobutakse esmajoones pigem robootikast ja tehnoloogiaõppest, kui traditsioonilisest muusikakoolist või sporditegevusest. Hetkel pingutavad valdkonna entusiastid Kitse sõnul selle nimel, et hoida lapsi ringides ja anda tunde distantsõppe abil ning loodavad sügisel jätkata harjumuspärasel moel. “Käivitame praegu suvekoolide projekti ja otsime tegijad, kes oleks maakondlikul tasemel võimelised lastega suvel tegelema. Piirangute leevenemisel soovime alustada erinevaid teemasid käsitlevate väiksemate suvekoolidega,” ütles Kits.

Sarnaselt Kitsele tõdeb  ka Talur teadushuvihariduse valdkonna keerulist seisu. Siiski toob ta olukorraga kohanejatest toreda näitena välja erahuvikooli HuviTERA oma välkväljakutsetega. Nimelt leiab huviline nende Facebooki lehelt igal esmaspäeval ja neljapäeval osalemiseks uue väljakutse.

 

Loodusmaja kolis tegevused veebi

“Noored räägivad, et nad tahaks juba kokku saada ja ringi tulla. See näitab, kui oluline on lastele see, et nad saaks pärast kooli koos midagi teha,” lausus Ruusmaa.

Positiivse eeskujuna tõstab Talur esile ka Tartu loodusmaja, mis reageeris muutustele väga kiiresti ja pakub oma kodulehel lisaks virtuaaltuurile ka õppematerjale. Loodusmaja juhataja Janika Ruusmaa sõnul olid nad muutusteks suhteliselt hästi valmis. “Mullu valmis meid tutvustav virtuaaltuur ja saime seda kohe külastajatele jagada, et neid virtuaalselt külla kutsuda. Rakendus tõestas end hästi ja seal on väga palju sellist infot, mida ehk kohapeal ei jõuakski keegi ära rääkida,” ütles Ruusmaa.

Loodusmaja huvikool häälestas eriolukorra alguses end kohe kaugõppele ja kodulehele loodi väga operatiivselt vastava sisuga eraldi lehekülg. Sinna panevad õpetajad jooksvalt materjale iseseisvateks tegevusteks, näiteks loodusvaatlusteks. Samuti hakati korraldama distantstunde Zoomi või Facebooki gruppide vahendusel. Ruusmaa märgib, et kui alguses ei jõudnud mõned väiksemad õpilased digitundidesse, siis aja jooksul hakkas osalejaid järjest rohkem lisanduma. “Noored räägivad, et nad tahaks juba kokku saada ja ringi tulla. See näitab, kui oluline on lastele see, et nad saaks pärast kooli koos midagi teha,” lausus Ruusmaa.

Kevadisel koolivaheajal toimus loodusmaja virtuaaltuuri viktoriin ning Maa päevale pühendatud õpilaste ja õpetajate videokonverents, mille ettevalmistamiseks tegi huvikooli õppejuht õpetajatele sisekoolituse. Koolitust on Ruusmaa sõnul nüüdseks korraldatud veebinarina ka teistele huvikoolidele üle Eesti. Loodusmaja tegevustest on seni täielikult peatatud ainult ringid eelkooliealistele, beebidele ning emadele ja ka puutööring, sest vajalikud tööriistad on vaid loodusmajas kohapeal.

Ruusmaa arvab, et nad väljuvad kriisist tugevamana, eriti just digipädevuste rakendamise osas. Tema hinnangul on positiivne, et eriolukorra tõttu peatunud tegevused on andnud lisaaega täiendada kodulehte ja tegeleda uute teenuste väljaarendamisega.

 

Kriisi karastavad mõjud

Milliseid väärtuslikke õppetunde on eriolukord pakkunud? Taluri meelest on see olnud värskendav dušš kõigile huviharidustöötajatele, kes arvasid, et nende valdkonnas ei saa digivahenditega uut väärtust luua. “Kuigi need ei asenda silmast-silma kontakti, on see olnud meeldetuletus, kui palju on digimaailmas veel kasutamata võimalusi,” lausus Talur.

Tema sõnul peame ka edaspidi kandma hoolt, et digivõimalused oleksid olemas ja seda esmalt õpetajatele ning juhendajatele, kes oma oskustele tuginedes saavad noori kaasa haarata. Samuti peaks olema huvikoolidel ja -ringidel valmisolek vajadusel rentida digivahendeid. Muuhulgas võib nutikate lahenduste kasutamine aidata lahendada näiteks ruumikitsikuse probleemi.

Kokkuvõtvalt saab nentida, et õpilased virtuaalõpet ei pelga ning edukamaks osutuvad need koolid ja ringi, mille juhendajad-õpetajad, kes julgevad uusi lähenemisi katsetada.

 

Artikkel aitab kaasa teadus- ja tehnoloogiapakti eesmärkide saavutamisele. Pakt on ühiskondlik koostöölepe teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna arendamiseks. Pakti üldeesmärk on valdkonna hariduse ja ettevõtluse jätkusuutlik arendamine ning piisava tööjõu tagamine Eestis.

tekst: Sven Paulus

fotod: Tartu Loodusmaja