TTÜ Mektory ja koolide vastastikku kasulik koostöö

Tekst: Madli Leikop, Fotod: Edmund Mäll

Tallinna Tehnikaülikoolil on loodus-, täppisteaduste ja tehnoloogia (LTT) spetsialistide koolitamise eesmärgil sõlmitud koostöökokkulepped ligi 15 üldhariduskooliga. Kokkuleppeid on sõlmitud alates aastast 2007 ning kõige värskem leping allkirjastati Tallinna 21. Kooliga käesoleva aasta 10. juunil. Kuu varem, mais sai sõlmitud koostöölepe Viimsi vallaga.

TTÜ Mektory Tehnoloogiakooli koordinaator Karin Käär tunneb heameelt, et aastatepikkune töö LTT populariseerimisel hakkab vilja kandma: koolid mõistavad, kui vajalik on noorte reaalne kokkupuude nende valdkondadega ja on initsiatiivi enda kätte võtnud. „Muidugi on TTÜ huvi, et noored tuleksid insenerierialasid õppima aga valdkonna vastu huvi äratama ning hoidma peaksime koos. Koolide initsiatiiv koostöölepingu sõlmimiseks on suur samm edasi. Mõlemad osapooled  mõistavad olukorra tõsidust, mis puudutab loodus-, täppisteaduste ja tehnoloogiaspetsialistide nappust,“ sõnas Karin Käär.

TTÜ Mektory Tehnoloogiakool toetab koole teadushuvipäevade, huviringide ja gümnaasiumiastme valikkursuste korraldamisel. Viimaste puhul aidatakse kooli-koostööpartnerit nii sisulise poole kui ka juhendajatega, kes tulevad TTÜ teaduskondadest ja instituutidest, nii akadeemilise personali kui ka kraadiõppe tudengite hulgast. „Tehnoloogiakooli roll on kokku viia huvilised spetsialistidega, luua tingimused tegevuste läbiviimiseks,“ selgitas Käär.

Gümnaasiumi jaoks pakutavate vaba-valikkursuste teemadering on lai, kõik sõltub sellest, mille vastu õpilased huvi tunnevad: inseneeria, joonestamine, mehhatroonika, maapõu, energeetika. Õppe- ja laboratoorseid töid on võimalik lisaks kooli ruumidele teha TTÜs ja Mektorys. Kõrghariduse tasemel teadmisi või erioskusi nõudvatesse laboritesse õpilasi siiski alati ei saa lubada. Peamine põhjus, miks TTÜ-ga koostööd teha soovitakse pole siiski enam vajadus laboriruumide ja moodsate seadmete järgi, kuivõrd üha rohkemates koolides on need juba olemas. Koolid on silmitsi hoopis LTT ainete õpetajate ning ringijuhendajate puudusega. „Meie käest küsitakse nõu ja abi. Kui on väga spetsiifiline teema, siis soovitakse oma ala spetsialisti ja praktikut rääkima ja selgitama. Noored tahavad saada laiapõhjalisi teadmisi. Mitmekesisus on õppeprotsessis ja koolitunnis oluline,“ sõnas Karin Käär.

Põhikooli osas toetatab TTÜ Mektory Tehnoloogiakool ringitegevuste läbiviimist. „Ülikooli poolt allahindlust ei tehta, olgu huviring või valikkursus, eakohased ja praktilised teadmised on õpilastele garanteeritud,“ kinnitas Karin Käär. Näiteks Viimsi Keskkoolis (mis septembrist reorganiseeritakse Viimsi Põhikooliks) alustab uuel õppeaastal TTÜ Mektory Tehnoloogiakooliga koostöös kosmosetehnika huviring 7.-9. klassile ja Viimsi riigigümnaasiumis kaks valikainekursust: maapõu ja geoloogia ning inseneeria. Tallinna 21. Koolis on põhikooli vanuseastmele ettevõtlus-robootika õppesuund ja gümnaasiumile reaal- loodusainete õppesuund.

Õppetöö ja kooliväline tegevus muutub üha mitmekesisemaks ja atraktiivsemaks. „Tehnoloogiakoolis on Noore Inseneri Programm ehk NIP, kus ka 21. kooli õpilased osalesid. Koolis  toimus kevadel noore inseneri päev, mille raames inseneriteaduskonnast juhendajad käisid töötube läbi viimas ja erialasid tutvustamas.. Mida rohkem saavad noored enne elukutsevalikut teada inseneri, teadlase, IT-spetsialisti, energeetiku, mehhatrooniku jt tööst, seda kindlam on noor elukutset valides ja kõrgkoolist väljalangemine sobimatute valikute tõttu võiks väheneda,“ sõnas Karin Käär.  

 

TTÜ Mektory Teaduskool on teadus- ja tehnoloogipakti partner. Pakt on ühiskondlik koostöölepe teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna arendamiseks ning piisava tööjõu tagamine Eestis. Pakti koostöövõrgustik pakub tuge ja  infot oma tegevuste kavandamisel ning elluviimisel, võimaldab olla infovahetuses pakti teiste partneritega, saada osa teiste parimast praktikast ning jagada oma kogemusi.

Pakti eesmärkide ja tekstiga saab lähemalt tutvuda siit. Selleks, et hoida end kursis tegevustega, mida teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna edendamiseks tehakse, on hea liituda teadus- ja tehnoloogiapakti Facebooki grupiga.  

 

 

Teksti: Madli Leikop, foto: Arvi Hamburg, päisefoto: Daniel McCullough on Unsplash

Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna energiapoliitika professoril, Eesti Inseneride Liidu presidendil Arvi Hamburgil on inseneristaaži paarikümne aasta jagu. Tehnikaülikooli elektrivõrkude ja -süsteemide erialal lõpetas ta 1974. aastal, inseneri kutsetunnistuse sai aga aastal 1992. „Tänapäeval loetakse inseneriks seda, kellel on inseneri kvalifikatsioon, kutse, mida tõendab kutsetunnistus,“ rõhutas Arvi Hamburg.

Tema inseneriteekonna puhul võib öelda, et reamehest kindraliks: 1960ndate lõpus Rapla Elektrivõrkudes elektriinsener, 2012 Tallinna Tehnikaülikoolis energeetikateaduskonna dekaan ja energiapoliitika professor. Sinna vahele mahub aastaid juhtivat tööd Eesti Energias, Majandusministeeriumis, Eesti Gaasis, õppejõu ja teadlase tööd Euroakadeemias ja Tallinna Tehnikaülikoolis, kus Arvi Hamburg õpetab tudengeid tänagi.

„Inseneride koolitamisega sain esimese kogemuse 1976. aastal, mil olin Rapla Elektrivõrkude juhataja. Koondasime kokku inseneri ametipostil töötavad inimesed ja tegime piirkondliku inseneride sektsiooni. Käisime koos korra kuus ja pidasime plaane, millist inseneri-teadmist on meie lähikonnas ettevõtjatel vaja ning kuidas insenere selleks koolitada. Mõtlesime ka, kuidas insenerikutset koolinoortele tutvustada. Insenerid erinevatelt elualadelt vahetasid infot, see oli midagi elukestva õppe taolist,“ meenutas Arvi Hamburg.

Millal Te ise pidite viimati praktilist inseneritööd tegema?

Eesti Gaasis 2011. aasta sügisel. Alexela oli aktiivne Paldiskisse veeldatud maagaasi terminali rajamisel ning tuli teha arvutused: milline on tehnoloogia, mida veeldatud maagaasi taasgaasistamine tähendab ja millised on võimalused soojuse kasutamisel. Tegu polnud projekteerimisega, vaid just uue tehnoloogia läbiarvutamisega. Seda, mida täna TTÜs teen, ei saa otseselt inseneritööks nimetada. Näiteks töötan läbi materjale selle kohta, mis on kuskil riigis tehtud ja võrdlen tulemusi Eesti riigi seisuga. Määratlen, milline tehnoloogia või tegevus võiks meile jõukohane olla.

Kui üks 5-6aastane poiss teie käest küsiks, mida insener teeb, siis mida talle vastaksite?

Kui väike poiss istub täna oma toas toolil, siis insener seletab väikemehele, miks tool on just selline, kes selle tegi ja kui palju selleks kulus mõistust, ressurssi ja tööd.  Lisaks arutleb, kuidas seda tooli antud hetkel muuta veel mugavamaks ja ohutumaks. Edasi lendab inseneri mõte tulevikku kujundama, kus polegi toolil enam oma traditsioonilist otstarvet. Insener loob süsteeme, eeldusi meie ootuste täitumiseks.

Kui lai oli ja on tänapäeval inseneriks õppinu tegutsemisvaldkond?

Nõukogude ajal olid selged, kitsad ja sügavuti minevad õppekavad. Kooli lõpetajatel olid väga selged teadmised ja neid hinnati kõrgelt. Ma ei ütle, et nõukogude-aegne haridus oli kehv, kuid samas ma mõistagi ei väida, et 1974. aastal lõpetanu teadmised täna midagi maksaksid. Tehnoloogia on ju kaks põlve vahetunud.

“Eesmärk ei tohi olla, et õpi ära, tea ja oska, vaid hoopis mõtle, analüüsi, taju taustsüsteeme, näe tervikut, hooma nähtuste ja protsesside põhjuseid!”

Täna püüdleme selle poole, et tulevastel inseneridel oleksid laiemad ühiskonna- ja  tehnoloogiavaldkonna teadmised ning nad oleksid tööturul õppimisvõimelised. Õpingud kõrgkoolis peavad motiveerima inimest mõtlema, äratama neis huvi valdkonna vastu. Eesmärk ei tohi olla, et õpi ära, tea ja oska, vaid hoopis mõtle, analüüsi, taju taustsüsteeme, näe tervikut, hooma nähtuste ja protsesside põhjuseid! Elus on võimalik läbi lüüa siis, kui näed süsteemi kui tervikut. Töökohal võib olla 100 asja, mida ta peab teadma. Me võime neist 10 ära õpetada, aga ülejäänud 90ga ta neid ikka siduda ei oska. Igal töökohal on oma spetsiifika ja töötajalt nõutakse õppimisvõimet ja  kvalifikatsiooni tööga toimetulekuks. Sügavamad teadmised kitsamas valdkonnas omandatakse tööpraktikas end pidevalt täiendades. Kõrgkooli lõpp on tegelikult inseneri jaoks alles õppimise algus!

Kas meil on inseneridest nii suur puudus nagu väidetakse?

Ükskõik millise ettevõtjaga räägid, hakkab ta kohe kurtma, et insenere ei ole. Ja kurdab kohe lisaks, et ka oskustöölisi ei ole. Olen küsinud, mida olete konkreetselt teinud selleks, et insenere oleks? Meil natuke ikka raisatakse, mitte alati ei tööta insener insenerikvalifikatsiooni nõudval töökohal. Ehk on üks põhjus meie tööprotsesside lihtsus, mistõttu tööandjad ei ole väga aldid nõudma ja maksma väärilist tasu kutsega insenerile? Või pole veel karjuvat häda inseneride järele? Kuid tulevikus on meil loomulikult vaja insenere, nii tipptasemel loovinimesi ja kui neid, kes ehitusobjektidel koordineerivad suurte masinate ja seadmete tööd.

Kuidas inseneeriat noorte seas populariseerida?

Tööandjad tuleb püüda tuua kooli, et õpilastele räägiksid inimesed, kes tegelikult selle valdkonna elu korraldavad. Noortele edastatava sõnumi ühisnimetaja võiks olla, et õppimine on põnev, inseneri tööelu on loominguline. On olemas äärmiselt perspektiivne algatus, keskkond avaliku sektori, koolitaja ja tööandaja koostööks – teadus- ja tehnoloogiapakt. Eesti Teadusagentuur teeb pakti koordinaatorina tänuväärset tööd LTT-ainete (loodus, tehnoloogia, täppisteadused) populariseerimisel. Eesti Inseneride Liit on paktiga liitunud ning panustab oma tegevusega igati sellesse, et kõrgkoolide üliõpilased õpetaksid koolides tehnoloogia vailikaineid, kõrgkoolide ja kutseõppeasutuste laborid oleksid kooliõpilastele avatud, toimuksid kooliõpilaste tutvumisreisid ettevõtetesse ning ettevõtjad annaksid loenguid koolides.

“Võibolla oleme liiga palju rääkinud, et reaalalad on rasked ja peaksime hoopis tõstma esile inseneri töö mitmekülgsust ning seotust paljude teiste valdkondadega. Tõsi, matemaatikat peab oskama, aga sa ei pea võrrandeid pähe õppima, vaid taipama asja sisu ning seoseid teiste valdkondadega.”

Võibolla oleme liiga palju rääkinud, et reaalalad on rasked ja peaksime hoopis tõstma esile inseneri töö mitmekülgsust ning seotust paljude teiste valdkondadega. Tõsi, matemaatikat peab oskama, aga sa ei pea võrrandeid pähe õppima, vaid taipama asja sisu ning seoseid teiste valdkondadega. Näiteks on inseneril on väga palju vaja teada majandusest, kuna tehnoloogia valdkond on ressursimahukas ning vaja läheb majanduslikku mõtlemist. Areng ja innovatsioon toimub siis, kui annan endale aru, milline osa sinu unistustest on realiseeritav ja mis sellest realiseerimisest kasu tõuseb.

Eesti Inseneride Liidu eestvedamisel asutati Eesti teadus- ja tehnikamuuseumi algatajate sihtasutus. Miks on tehnikamuuseumi rajamine nii oluline?

Kes ajalugu ei tea, elab tulevikuta! Keskses Eesti teadus- ja tehnikamuuseumis näeks, mida Eestimaal on tehnoloogia ja tehnika valdkonnas tehtud. Paljut me üldse ei teagi! Näiteks omaaegses Dvigatelis tehti maailmatasemel tuumaseadmeid. Eestis on olnud ja on ka täna  kuulsad tööstusettevõtted, leidurid ja teadlased. Miks peaks tehnika noort inimest huvitavama, kui ta  ei tea, kui väärtuslikke ja maailmamuutvaid saavutusi kätkeb endas Eesti tehnikaajalugu.

Muuseumit näeme eelkõige koolitusasutusena, samuti tehnikaringide koduna ja ühiskonna teavitajana. Palju tehnikapärandit, meie kõikide kultuuripärandit on juba hävinud. Seda vähest, mis paljuski on erakätes, saab veel koondada, eksponeerida ja kasutada tulevaste tehnikateadlaste, inseneride kasvatusprotsessis. Tehnikamuuseumi võimalikuks asukohaks oleks järjepidevusest lähtudes Noblessneri kvartal. Seal nimelt asus omal ajal Eesti riigi poolt asutatud tehnikamuuseum, mis kaotas oma ruumid „baaside lepinguga“. Püüame luua eeldused kaasaegse teadus- ja tehnoloogiamuuseumi taasasutamiseks.  

 

Eesti Inseneride Liit on teadus- ja tehnoloogipakti partner. Pakt on ühiskondlik koostöölepe teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna arendamiseks. Pakti üldeesmärk on valdkonna hariduse ja ettevõtluse jätkusuutlik arendamine ning piisava tööjõu tagamine Eestis.

Pakti koostöövõrgustik pakub tuge ja uut infot oma tegevuste kavandamisel ning elluviimisel, võimaldab olla infovahetuses pakti teiste partneritega, saada osa teiste parimast praktikast ning jagada oma kogemusi.

Pakti eesmärkide ja tekstiga saab lähemalt tutvuda siit. Selleks, et hoida end kursis tegevustega, mida teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna edendamiseks tehakse, on hea liituda teadus- ja tehnoloogiapakti Facebooki grupiga.  

 

 

Tekst: Madli Leikop, Fotod: STEMShare NSW on Unsplash

Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus on oma uues strateegias aastateks 2018-2020 seadnud tegevuste keskmesse digipädevuste arendamise ja ühtlustamise Eesti koolis. Võrreldes varasemaga soovib HITSA rohkem rakendada sihtrühmapõhist lähenemist, et aidates nii kaasa sellele, et kõik õpilased omandaksid 21. sajandi võtmepädevused. Senisest enam keskendutakse ka sellele, et HITSA koostööpartnerite ring laieneks ning õppeasutused oskaksid teadlikumalt ära kasutada uusi tehnoloogiavõimalusi.

„Strateegia peamine ülesanne on tagada, et organisatsioonis tehtaks õigeid asju. Uue strateegia koostamise ajal sai selgemaks räägitud ka eri asutuste rollid digipöörde valdkonnas. Haridus- ja Teadusministeeriumiga kokkulepitult on HITSA ülesandeks digiuuenduste ja digioskuste arendamise eestvedamine ning e-lahenduste pakkumine,“ sõnas HITSA juhatuse esimees Heli Aru-Chabilan.

Meeskonnapõhised koolitused

Ta lisas, et ega pärast strateegia vastuvõtmist ei ole HITSA täiesti teistsugune asutus, küll on mõned rõhuasetused uued. „Näiteks HITSA on aastaid pakkunud koolitusi õpetajatele ja koolijuhtidele printsiibil, et püüame panna õpetajaid tehnoloogiat tõhusamalt kasutama, püüame selgitada, miks on tehnoloogia vajalik. Nüüd plaanime üle minna rohkem meeskonnapõhistele koolitustele, sest suured muutused sõltuvad meeskonnast, mitte ainult üksikõpetajast. Esmajärjekorras tahame pakkuda koolitusi nendele koolidele, kus digitehnoloogia kasutus on seni olnud passiivsem. Soovime neile mõnevõrra individuaalsemalt läheneda ja julgustada tehnoloogiat kasutama. Sihtrühmana näeme nii kutsekoole kui üldhariduskoole. Meid aitavad ka HTMi tehtavad märkimisväärsed investeeringud koolide digitaristusse,“ selgitas Heli Aru-Chabilan.

Teise olulise momendina tõi Heli Aru-Chabilan välja eestvedajad, kellele HITSA tahaks pakkuda arendavaid tegevusi. Sihtrühm on liidrid tehnoloogiakasutuses, kes toovad õppetöösse uusi IKT-vahendeid ja innustavad ka kolleege neid kasutama. „Tahame pakkuda tuge, et nad oskaksid eestvedajatena oma praktikaid laiemalt levitada ja saaksid rahvusvaheliste lektorite abil teada, mis mujal maailmas tehnoloogiavaldkonnas toimub. Tahame laiendada eesrindlike tehnoloogiakasutajate baasi, et neid nimesid, mida koolid teavad ning tunnevad, oleks rohkem,“ sõnas Aru-Chabilan.

Uus suund: haridusinnovatsiooni edendajad

Esimesed sammud selles suunas on juba teoksil. EHE programmiga (Eesti haridusinnovatsiooni edendajad ja innovaatorid 2018-2020) saavad sügisest 2018 liituda  õpetajad ja koolijuhid, kes soovivad põhjalikumalt täiendada enda teadmisi digitehnoloogia oskuslikust kasutamisest õppetöös ja kaasata enda asutust (lasteaed, kool, kutsekool, ülikool) haridusinnovatsiooni edendamisse ja rakendamisse.

Programmiga liitujal peab olema tõsine tahe katsetada uusi meetodeid, tõendades nende mõju muutunud õpikäsituse rakendamisel; saada eestvedajateks oma koolis või piirkonnas. Lõppeesmärk on süvendatud enesearengu kaudu saavutada kõrgema tasemega innovaatori tiitel.

Tehnoloogiatrendide arengute seire

Innovatsiooni ja tehnoloogia eestvedajaid peaks aitama (ja vastupidi ka) uus suund HITSA tegevustes: senisest süsteemsem tehnoloogiatrendide arengute seire, et saaksime teadlikumaks, mis IKT-valdkonnas toimub nii meil kui maailmas.

„Tahame saada täpsemat ülevaadet, mida tehakse Eesti ülikoolide teaduse- ja tehnoloogia tippkeskustes, leida kokkupuuteid üldharidus- ja kutsekoolide tegevusega. Näeme HITSA rolli tehnoloogia targema kasutuse eestkõnelejana. Jälgime, milliseid uusi „tehnoloogiavidinaid“ on turule tulnud, testime neid ja anname koolidele teada. Vidin vidina pärast maailma ei muuda, oluline on, kuidas tehnoloogiat praktilises õppetöös kasutada.  Paneme rõhu õpilugudele: kui uue vahendi välja hõikame, siis sellega on kohe kaasas õpilugu, mida tunnis katsetada,“ selgitas Heli Aru-Chabilan. „Kommertslikus vidinate maailmas, kus kogu aeg tuleb uusi asju peale, on HITSA-l suur ülesanne välja noppida need vahendid, millel on suurem potentsiaal koolis kasutust leida. Arvestada tuleb ka, et vahendid oleksid koolidele hinna poolest jõukohased.“

IKT süvaõpe

HITSA strateegias aastateks 2018-2020 on juttu IKT süvaõppest meie koolides. „Selle all mõtleme, et informaatikaõpe oleks kättesaadav kõikides haridusasutustes. HITSA visioonis on samuti kirjas, et aastaks 2020 on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia õpe kättesaadav kõikides Eesti haridusasutustes. Üks asi on õpilaste üldised digipädevused, mis riikliku õppekava mõistes on üks kaheksast üldpädevusest. Meie fookus on kitsamalt suunatud informaatika ainekava väljatöötamisele ja digiõpikute valmimise tagamisele. Oluline on läbi mõelda, kuidas see õppeaine teha kättesaadavaks kooli tasandil, mida teha reaalselt Eesti elus selleks, et õpilased, kes tahavad süvendatult informaatikateadmisi saada, neid ka saaksid. Oleme Mart Laanpere ning Eno Tõnissoni juhitud ekspertrühma abil välja tulemas uute huvitavate ettepanekutega gümnaasiumiastme õppekava jaoks ning loodame eri meetmete abil toetada informaatikaõpetajate ja juhendajate ettevalmistus, “ selgitas Heli Aru-Chabilan.

 

Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus on teadus- ja tehnoloogipakti partner. Pakt on ühiskondlik koostöölepe teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna arendamiseks. Pakti üldeesmärk on valdkonna hariduse ja ettevõtluse jätkusuutlik arendamine ning piisava tööjõu tagamine Eestis.

Pakti koostöövõrgustik pakub tuge ja uut infot oma tegevuste kavandamisel ning elluviimisel, võimaldab olla infovahetuses pakti teiste partneritega, saada osa teiste parimast praktikast ning jagada oma kogemusi.

Pakti eesmärkide ja tekstiga saab lähemalt tutvuda siit. Selleks, et hoida end kursis tegevustega, mida teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna edendamiseks tehakse, on hea liituda teadus- ja tehnoloogiapakti Facebooki grupiga. 

Tekst Madli Leikop, fotod Carmen Kurg

25. veebruaril, päev pärast Eesti Vabariigi suurt sünnipäeva, kogunes hulk tehnikahuvilisi noori Tallinna Lauluväljakule, et hoopis  erilisel viisil Eesti sünnipäeva tähistada: peeti üleriigilist festivali „Noor insener“. Ürituse eestvedaja oli Eesti Tehnoloogiakasvatuse Liit.

Ettevõtmise eesmärk oli virgutada noorte loovust ja ettevõtlikkust ning arendada nende oskusi probleemide lahendamisel: ühiselt tegutsedes võib väikestest asjadest kokku panna suure ja keerulise teose, kasvõi masina, mis sümboliseerib Eestimaa noorte aktiivsust ja nutikust.

Festivalil pandigi üles etteantud plaani järgi varem valmis ehitatud ja kaasa võetud ahelreaktsioonimasinad. Kokku moodustus üks toimiv masinavärk nii, et igas masinas käivitusid ahelreaktsioonid: esimesest masinast väljuv kuul pani tööle järgmise masina ja see omakorda järgmise jne. Kuuli liikumine sümboliseeris noorte edukat koostööd ning nende südikust kavandatud ideede elluviimisel. Oluline on samuti, et masinate ehitamise protsess andis noortele võimaluse põhjalikumalt kokku puutuda tehnoloogia ja inseneeriaga ning on võimalik, et nii mõnelgi tärkab huvi tehnikateadusi ka edaspidi õppima minna – kui ise aktiivselt osaled eakohase ülesande lahendamisel, siis mõistad seda ka paremini.

Osalejad olid lasteaialastest kuni gümnaasiumis või kutseõppeasutustes õppivate noorteni, samuti üliõpilased. Positiivne oli, et festivalil osales hulgaliselt ka tüdrukuid. Kaasa elasid juhendajad, lapsevanemad, lihtsalt huvilised, sest tegu oli kogu perele mõeldud üritusega.

 

Mitu masinat festivali tarvis ehitati?
„Kokku registreerus festivalile üle 50 meeskonna erinevatest Eestimaa paikadest,“ tegi kokkuvõtte Eesti Tehnoloogiakasvatuse Liidu esimees Mart Soobik. „Osalevate masinate arv polnudki nii oluline, et kas on kohal 101 või 61 masinat. Oluline oli sellest festivalist osa saada ning suur töö masinate välja mõtlemisel ja loomisel. Noored said näidata põnevaid ja ägedaid lahendusi ning üheskoos panna tööle suure ja võimsa masinavärgi. Panime esimesest masinast metallkuuli sisse ja see läbis iga masina ja seal olevaid vähemalt viite elementi, lõpuks väljus kuul viimasest masinast. Kõik kokku võttis aega ligi 15 minutit. Masinavärgi panime käima kahel korral ja mõlemal korral protsess toimis kenasti. Uudistajaid ja kaasaelajaid oli rohkesti.“

Meeskonna suurus polnud piiritletud, kuid oma masinat esitlema oodati kuni kolm noort koos juhendajaga. „Festivalil eraldi võitjaid esile ei toodudki, kõik osalejad olid võtjad ja ülikõvad tegijad,“ sõnas Mart Soobik.

„Juhendajad ja noored tulid pühapäeva varahommikul Tallinna Eestimaa kaugematestki paikadest. Kaubikutes ja autode järelkärudes olid ahelreaktsioonimasinad, nad seadsid oma masinad töökorda ning osalesid rõõmu ja uudishimuga festivalil. Nii näiteks Parksepa Keskkooli tüdrukud Võrumaalt oli juba esimestena kohal ja seadsid kaasavõetud ahelreaktsioonimasina aegsasti töökorda

„Noorte järgmisteks sammudeks võiks olla veelgi tihedam seotus inseneri ja tehnoloogia valdkonnaga…”

Kõigil kohalolijatel oli võimalus osaleda rahva lemmiku valimisel, valiti ka masin, mille elukaar on keskkonnale võimalikult väikese jalajäljega. Nendele meeskondadele anti auhindadena üle elektrilised käsitööriistad.Et festival ei olnud võidule üles ehitatud, ei olnud ka žüriid. Kõigil oli võimalus kohapeal vaadata ja uudistada erinevaid masinaid, elemente ja tegevusi masinate sees. Ja autoritega võis iga masina juures pikalt rääkida ning küsida.

 „Noorte järgmisteks sammudeks võiks olla veelgi tihedam seotus inseneri ja tehnoloogia valdkonnaga oma õpingutes ja elukutsevalikutes, nii et Eestis oleks olemas oma ala tippinsenerid ja arukad praktikud, kes saavad hakkama paljude probleemidega ja viivad parimal viisil nii Eestis kui ka maailmas elu edasi,“ tõdes kokkuvõtteks Mart Soobik.

 

Artikkel aitab kaasa teadus- ja tehnoloogiapakti eesmärkide saavutamisele. Pakt on ühiskondlik koostöölepe teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna arendamiseks. Pakti üldeesmärk on valdkonna hariduse ja ettevõtluse jätkusuutlik arendamine ning piisava tööjõu tagamine Eestis. Loe lähemalt siit ja liitu pakti partnerite võrgustikuga.

 

Noorte tehnoloogiahuvi toetamisele ning arendamisele keskendunud MTÜ Eesti 2.0 on tegutsenud küll lühikest aega, aga nii tulemuslikult, et 2017. aasta tõi kaasa Eesti teaduse populariseerimise II preemia teadust ja tehnoloogiat populariseerivate tegevuste ning sarjade hulgas.

MTÜ Eesti 2.0 tegevjuhi Ede Tamkivi tõdes jutuajamises, et MTÜ-s tegutsejad teaduse populariseerimisele pingsalt ja pidevalt ei mõtle, pigem käib see projektidega loomulikult kaasas. „MTÜ põhikiri sätestab, et toetame teaduspõhist lähenemist ja tegutsemist. Teaduslik meetod on kindel ja testitav viis asjade toimimise kindlakstegemiseks. Auhind tuli selles mõttes üllatusena, et on ju palju rohkem tõsiteaduslikke projekte ja ettevõtmisi, mille eesmärk on konkreetselt teaduse populariseerimine. Igasugune tunnustus ja tähelepanu on suur au, aga ka kohustus,“ sõnas Ede Tamkivi.

MTÜ Eesti 2.0 ilmus pildile aastal 2015. Selle asutas Bostonis tegutsev ettevõtja ja riskikapitalist Hardi Meybaum, keda teatakse-tuntakse ennekõike inseneridele mõeldud keskkonna GrabCAD loojana.

Eesti 2.0 äratas kohe tähelepanu: mais 2015 kuulutas MTÜ välja konkursi, et jagada 50 Eesti põhikoolile ja gümnaasiumile Makerbot Replicator 3D-printerid. Konkursile laekus 227 avaldust, mis andis tunnistust, et koolid on väga huvitatud uute tehnoloogiate katsetamisest.

Eesti püsimajäämise ja arengu võti on hea haridus

„Edumeelselt mõtlevad inimesed jõuavad varem või hiljem selleni, et Eesti püsimajäämise ja arengu võti on hea haridus. Aga kuidas peaks haridusse paremini panustama, selles sageli üksmeelele ei jõuta,“ rääkis Ede Tamkivi.

„Oli omamoodi loogiline, et esimese projektina jagasime koolidele 3D-printerid. Paljudes Eesti koolides oli Tinkercadi, SketchUpi või mõnd muud 3D-modelleerimise tarkvara juba aastaid kasutatud, aga vaid üksikutel koolidel oli võimalus esemeid ka välja printida. 3D-modelleerimine võimaldab arendada ruumilist nägemist, õppida geomeetriat ja disaini põhitõdesid. See on lihtne ja odav prototüüpimise meetod, mis annab võimaluse oma vigadest kiirelt õppida ning tooteid parandada.“

MTÜ kolm esimest projekti olidki seadmepõhised: juba nimetatud 3D-printerid, siis „Ehita bitcoini-platvormil“ ja 100 littleBits komplekti koolidele. „Kõige olulisem oli otsustada, missugusel vahendil oleks kõige suurem mõju ja kuidas seda mõju laiendada,“ selgitas Ede Tamkivi seadmete valiku tagamaid. “Oleme püüdnud pakkuda eri vanuseastmetele põnevaid väljakutseid, tehnoloogia annab võrdsed võimalused kõigile sõltumata asukohast.”

Bitcoini seadmete abil saab õppida blockchain ehk plokiahela-tehnoloogial põhinevat programmeerimist. „Ega tänagi täpselt veel ei teata blockchain-tehnoloogia kõiki võimalusi: nagu iga uus tehnoloogia, pakub see õppimis- ja avastamisrõõmu, aga selle juures on kindlasti ka riskid. Samuti oli see projekt heaks näiteks sellest, kui kiiresti tehnoloogia areneb: selleks hetkeks, kui me koolidele spetsiaalse kiibiga varustatud seadmed kätte jagasime, polnud tegelikult neid füüsilisi seadmeid enam otseselt vajagi.“

LittleBits STEAM õpilaste komplektid aitavad aga just käelise tegevuse kaudu mõista elektroonikaseadmete toimimist. Komplektid koosnevad värvilistest klotsidest, mida saab tänu magnetitele vooluringi loomiseks hõlpsasti kokku ühendada. Eri juppe omavahel ühendades saab tulesid põlema panna, käivitada mootoreid, aga mõelda välja ka midagi täiesti uut. Ülaloleval fotol on näha õpetajate poolt tehtud “koera”, kellel saba liikus ja silmad põlesid.

„Esimese kolme projektiga jõudsime selleni, et kriitiline faktor on õpetaja. MTÜna ei jõua me tegeleda õpetajakoolitusega, ja see ei olegi meie eesmärk. Ikka kipuvad projektides osalema ühed ja samad koolid, kus on aktiivsemad õpetajad. See on väga tore, et meil leidub nii palju pühendunud õpetajaid, kes on lisaks oma igapäevatööle valmis kulutama energiat, et tutvuda uute ideede ja vahenditega, aga samas on teistes koolides ka kindlasti palju võimekaid õpilasi, kelleni info millegipärast ei jõua.„Kõikide nende seadmete puhul nägime ka võimalust panna kogukonnad tööle, et mitte iga kool üksinda ei tee omaette midagi, vaid vahendeid ja kogemusi jagatakse,“ selgitas Ede Tamkivi. “Siin näeme kindlasti võimalust veel süsteemsemalt tegutseda ja asjast huvitatud õpilastele vajalikku tuge pakkuda.”

Et jõuda otse õpilasteni, jõudsimegi oma neljanda projektina suvekooli mõtteni,“ selgitas Ede Tamkivi. “Suvel saavad õpetajad nautida teenitud puhkust, aga paljud õpilased tahavad ka suvel lisaks näiteks kohustusliku koolikirjanduse lugemisele oma silmaringi laiendada.”

Suvekool „Hüppelaud“ toimus möödunud aasta juuli lõpus Tartus SPARK Makerlabis ja seal osalesid tehnoloogiast huvitatud õpilased vanuses 14–19 aastat. Eesmärk oli anda õpilastele võimalus ise midagi välja mõelda ning oma käte ja tehnoloogia abil kiire prototüüpimise käigus valmis toode luua.

Õpilased viidi kokku tehnoloogia- ja startup-ettevõtluse tippudest praktikutega, kelle juhendamisel ja julgustamisel jõuti nädalase praktilise programmi vältel oma ideedest praktiliste ja kreatiivsete lahendusteni.

„Selle projekti kõige keerulisem osa oli leida head mentorid, kes oleks valmis südasuvel nädal aega õpilaste juhendamisse panustama. Leidsime suurepärased rahvusvahelise kogemusega inimesed, kes julgustasid õpilasi oma ideid parimal võimalikul viisil ellu viima. Samas, meie korraldajatena ilmselt õppisime noorte käest ehk rohkemgi kui nemad meie käest.“

Õpilased haaravad tehnoloogiat lennult, nad võivad mitmes asjas õpetada õpetajaid, oma vanemaid, vanavanemaid.

Esimeses suvekoolis oli 60 õpilast 31 koolist üle Eesti. Tosinaks tiimiks jagunenud seltskonna nädalase tegevuse tulemusel sündisid näiteks keeleõppeplatvorm, lillepoti mullaniiskust mõõtev andur, magnetitel töötav jalatsite puhastusmasin, füüsikavalemite lauamäng ja sõrmejäljetuvastusega seljakott. Noored, kes tahavad lühikesest Eestimaa suvest veeta nädala oma ideede teostamise kallal nokitsedes, ilmselt juba teavad üsna täpselt, mida nad tahavad elus saavutada, oskavad eesmärke sõnastada, probleeme püstitada ja neid ka lahendada.

“Saime kinnitust, et suvekooli formaadiga tasub edasi tegeleda. Sellega võib saavutada ühiskonnas väärtushinnangute nihet, suunata noori tehnoloogiavaldkonda,“ sõnas Ede Tamkivi. Ja kinnitas, et suvekool 2018 tuleb kindlasti: “Haridus liigub selles suunas, et pole enam üks autoriteet, kes n-ö ülevalt alla teadmisi jagab, vaid teadmiste vahetus käib mitmesuunaliselt. Õpilased haaravad tehnoloogiat lennult, nad võivad mitmes asjas õpetada õpetajaid, oma vanemaid, vanavanemaid. Uus tehnoloogia tähendab ka uut võimalust teadmisi jagada.“

 

MTÜ Eesti2.0 on teadus- ja tehnoloogipakti partner. Pakt on ühiskondlik koostöölepe teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna arendamiseks. Pakti üldeesmärk on valdkonna hariduse ja ettevõtluse jätkusuutlik arendamine ning piisava tööjõu tagamine Eestis.

Koostöövõrgustik pakub tuge ja uut infot oma tegevuste kavandamisel ning elluviimisel, võimaldab olla infovahetuses pakti teiste partneritega, saada osa teiste parimast praktikast ning jagada oma kogemusi. Iga liituja tegevuste elluviimine toimub liituja eelarveliste võimaluste piires. Pakti eesmärkide ja tekstiga saab lähemalt tutvuda teadusagentuuri veebis www.etag.ee/TeadusJaTehnoloogiapakt, samast leiab juhised liitumiseks ja seniste liitunute tegevuskavad. Selleks, et hoida end kursis tegevustega, mida teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna edendamiseks tehakse, on hea liituda teadus- ja tehnoloogiapakti Facebooki grupiga. 

Tekst: Madli Leikop, Foto: Sven Tupits ja Eesti2.0

Tekst Madli Leikop, foto Sirli Taniloo

7. detsembril kogunesid inseneriameti tulevikust huvitatud ettevõtjad, õpetajad, tehnikakõrgkoolide esindajad, ringijuhid, karjäärinõustajad, inseneride liidu liikmed ja paljud teised Rae valda Järveküla Kooli, et koos kaardistada probleemid insenerihariduse andmises ja valdkonna populariseerimises ning muredele ka lahendused leida.

Osalised kutsusid kokku Eesti Teadusagentuur ja Eesti Inseneride Liit eesmärgiga aidata kaasa teadus- ja tehnoloogiapakti eesmärkide saavutamisele. Pakti partner Järveküla Kool oli kokkusaamiseks väga sobiv paik, sest uus kool ja selle hoone on algusest peale kavandatud ning ehitatud loodus-, reaal- ja täppisteaduste arendamist silmas pidades. Sellest koolist sirgub tulevikus nii mõnigi insener!

Milline on vajadus inseneride järele praegu ja tulevikus? Kas noori, kes soovivad insenerikutse omandada, on piisavalt? Palju ühiskonnas teatakse, mis tööd insener teeb, mis palka ta saab, kas insenere on vaja rohkem ehitusel või hoopis pagaritööstuses? Ja millal saab insenerist insener – pärast õpingute lõppu, pärast esimest tööaastat või hiljem?

SA Eesti Kutsekoda peaanalüütik Yngve Rosenblad andis OSKA uuringute põgusa ülevaate, kui palju vajatakse Eestis insenere ja kui paljud selle ameti valivad. Ta tõdes, et aastani 2025 on inseneride tegevusalad (metallitööstus, energeetika, kaevandamine, transport ja logistika, ehitus, metsandus jt) kasvamas, samas inseneeriaharidus on puudujäägi poolel:

Inseneriks õpib praegu palju vähem noori, võrreldes ettevõtete vajadusega.

Inseneriks õpib praegu palju vähem noori kui tulevikus neid spetsialiste vaja on. „Noorte IKT-teadmised on head, aga käelistest oskustest ja mehaanika-alastest teadmistest jääb vajaka,“ tõi esineja välja ühe suundumuse. Miks on tulevikus insenere rohkem vaja, võiks ju arvata, et tehnoloogia areng seda vajadust pigem vähendab? Arenenud tehnoloogiaga, kõrgema tootlikkusega majandus eeldab töötajatelt ka rohkemat haridust. Kus varem sai hakkama lihtsalt mutreid keerates, siis nüüd vaja inseneri oskusi, teadmisi ja taipu. Osa töökohti küll kaob, aga tehnoloogia ja masinate areng toob ka palju uusi töökohti juurde. Ja lõpuks inseneride keskmine vanus muudkui kasvab, noori on valdkonda juurde vaja.

Eesti Inseneride Liidu president, Tallinna Tehnikaülikooli professor Arvi Hamburg rõhutas oma ettekandes, et diplomile võib kirjutada küll „insener“, aga professionaaliks saadakse ikka tööd tehes, probleeme lahendades ja vastutust võttes. „Inseneril on vilumused, oskused ja vastutus. Seda viimast kool anda ei saa, koolis saab läbida inseneri õppekava,“ sõnas Hamburg. Ka tema tõdes, et insenere meil ei jätku, inseneeria valdkonda tuleks populariseerida samamoodi nagu seda on tehtud IT-valdkonnaga, inseneeria võiks olla riiklik prioriteet. „Kool on tellimuse täitja, tellimuse annab tööjõuturg,“ sõnas ta.

Veel kõnelesid Raine Pajo, Eesti Energia juhatuse liige („Milline on ettevõtete nägemus inseneride järelkasvuvajadusest“), Eduard Ševtšenko, Tallinna tehnikaülikooli tööstustehnika instituudi dotsent („Inseneeria valdkonda tutvustava Erasmus+ projekti info“) ja Terje Tuisk, Eesti Teadusagentuuri teaduse populariseerimise osakonna juhataja („Kuidas viia kokku õppija huvid ja oskused ning ühiskonna ootused ja vajadused?“).

Kõik osalejad panustasid probleemide kirjeldamisse

Siis asuti koos välja sõeluma probleeme, miks ei lähe noored inseneeria-erialasid õppima; mis roll on siin koolil, vanematel, tööandjatel, kutseliitudel, tegevinseneridel. Nimekiri tuli muidugi pikk, nendest koondati järgmises ringis välja enam kui kümme suurt probleemi.

Üheks olulisemaks väljakutseks peeti seda, et ei teata, milliste valdkondade insenere olemas on ja milles nende töö seisneb. Olulistena mainiti veel järgmiseid probleeme: õpetajatel puuduvad teadmised inseneeriast; lastevanemate teadlikkus on madal; karjäärinõustaja ei ole kursis kutsehariduse, tehnikavaldkonna ega ka tööstusega; pole seoseid õppekava teemade ja inseneeria vahel; hirm/vastumeelsus/huvipuudus reaalainete osas algklassides ja põhikoolis; pole piisavalt inimesi (õpetaja, ringijuhendaja, mentor); ajaline ressurss on piiratud, et praktilisi töid ette valmistada ning enesearenguks aega leida; hea varustusega klasse ja laboreid on vähe; huviharidus ja formaalharidus ei ole seotud; kohaliku omavalitsuse madal teadlikkus loodus- ja täppisteaduste valdkonna olulisusest ja võimalustest; riik ei ole teadvustanud inseneeria populariseerimise ja tutvustamise hädavajalikkust.

Pärast seda, kui Järveküla Kooli direktor Mare Räis oli tutvustanud oma kooli ja Anneli Ramjalg, Tallinna Tehnikakõrgkooli Ehitusinstituudi lektor projekti “100 sammu inseneerias”, asuti tõstatud probleemidele lahendusi leidma. Eesmärk oli leida võimalikud konkreetsed, kiired (olgu või väikesed) lahendused ja leida ka, kes saab probleemi lahendada.

Näiteks selle puhul, et ei teata, mis on inseneeria ja kes on insener, pakuti välja järgmiseid lahendusi: insenerikutse/-ametiga tutvumine ainetunnis (aineõpetajad); ülikoolide külastused; tehaste, ehitusplatside jne külastused, tootmisettevõtete külastused. Oluliseks peeti, et insenerivaldkonna inimesed ise peavad ennast rohkem nähtavaks tegema ning luua tuleks materjalid, mis tutvustavad erinevate valdkondade insenere.

Teemapäeva ettekannete, väljatoodud probleemide ning lahendustega saab tutvuda siit.

Muljeid inseneeriapäevalt ja inseneeria seotusest õppetööga jagasid Tallinna 21. Kooli robootikaõpetaja Rasmus Kits ning Merivälja Kooli õppejuht Maiu Plumer.

Kas ja kuidas teie  tutvustate oma tundides õpilastele inseneeria valdkonda? Kuidas tegutsevad teie kolleegid või see teema ei ole üldse õpetajate seas päevakorral?

Maiu Plumer: Merivälja Koolis paneme rõhku matemaatika-füüsika-loodusainete õpetamisele ja õppimisele läbi praktiliste eksperimentide ja katsete. Kosmoseklubi ja robootika huviharidusena toetavad õpilaste huvi tehnika vastu, ringid on väga populaarsed. Oleme osalenud Tehnikakõrgkooli korraldatud Goldbergi masina võistlusel ja vähemalt üks õpilane tegeleb raadio teel juhitavate autode ehitamisega. Koolis toimuvad kaks korda aastas teadusnädalad, mille raames käib palju huvitavaid külalisi, sealhulgas ka tehnikaerialade esindajaid. Plaanis on leida võimalusi koostööks tehnikaala ettevõtetega, et erinevate projektõppe vormide abil luua õpilastele ja õpetajatele laiemat pilti tehnikaalasest ettevõtlusest. Õnneks leidsime kooli tubli noore tehnoloogiaõpetaja, kellel on materjalitehnoloogi haridus ning huvi õpilaste tehnikahuvi arendada.

Rasmus Kits: Õpetan Tallinna 21. Koolis robootikat ja kindlasti on tegemist vägagi inseneeriavaldkonna õppeainega. Seega leian, et kindlasti saavad minu käe all õpilased hea esmakogemuse tänapäevastest digitehnoloogilistest (mehhatroonilistest) seadmetest, mida kasutatakse. Kuna üldine rahulolu minu õppeaine osas ja huvi robootika vastu suur, siis arvan, et selline lähenemine on hea. Teistel kolleegidel on ka tekkinud tahe, vaja on veel ainult pädevused kaasa aidata.

Kas te igapäevases koolitöös, tunde andes, täheldate, et tehnilised erialad on õpilaste seas ebapopulaarsemad?

Maiu Plumer: Pole täheldanud, et üks või teine eriala oleks õpilaste seas väga ebapopulaarne. Põhikooli õpilased pigem ei oska oma tulevast tööd veel ette kujutada. Püüame koolis luua võimalusi erinevate elukutsete ja erialadega tutvumiseks, et igaüks saaks valida selle tee, mis teda köidab.

Rasmus Kits: Robootika on väga populaarne ja huvi on väga suur, kuid seda I ja II kooliastmes. III kooliastmes hoog raugeb, sest valdkond on spetsiifiline ja kui puudub piisav eelnev huvi, siis ei soovita sellega ka tegeleda. Seega tuleks teha palju rohkem tööd, et reaalsed inseneerialahendused jõuaksid palju rohkem õppekavaainetesse, mitte ei jääks ainult huvihariduse tasemele.

Mis teile teemapäeval kuuldust enim meelde jäi?

Maiu Plumer: Teemapäevalt jäi kõlama mõte, et riigilt oodatakse panustamist inseneeria- ja tehnoloogiahariduse populariseerimisse ja arendamisse. Kasvõi valikõppeaine õppekavadena, mida koolid saaksid põhikoolis või gümnaasiumis kohe kasutusele võtta. Kindlasti otsime ja leiame koostöövõimalusi kutsekoolidega, kellel on väga head õppeklassid ja tehnoloogiaõpetajad. Kahjuks on Merivälja Kool Tallinna äärelinnas ja teise äärelinna, nt Mustamäele Tööstushariduskeskusse sõit võtab õppepäevast palju ära. Ja lapsevanematelt, kes töötavad tehnikaalal, küsime õppeülesandeid, mis tulenevad lapsevanemate tööst ja seostuvad mõne õppeainega.

Rasmus Kits: Enim jäi kõlama juba teada mõte, et populariseerimisega tuleb alustada oluliselt nooremas eas. Üheks suureks kitsaskohaks on riigipoolne vähene tegevus inseneeriavaldkonna populariseerimisel ja lõimimisel formaalharidusse. Sellega tuleks hakata tegelema süsteemselt – koolitades õpetajaid, luues töökavasid ja tunnikavasid, koostades reaalseid töölehti-ülesandeid jms, mis oleksid tänapäevased, mitte demonstratsiooni tasemel; reaalselt käed-külge võimalustega.

Inseneeria teemapäeva toimumist finantseeriti Euroopa Regionaalarengu Fondi TeaMe+ tegevustest ning see aitab kaasa teadus- ja tehnoloogiapakti eesmärkide saavutamisele.Teadus- ja tehnoloogiapakt on ühiskondlik koostöölepe teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna arendamiseks. Pakti koostöövõrgustik pakub tuge ja uut infot oma tegevuste kavandamisel ning elluviimisel, võimaldab olla infovahetuses pakti teiste partneritega, saada osa teiste parimast praktikast ning jagada oma kogemusi. Selleks, et hoida end kursis tegevustega, mida teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna edendamiseks tehakse, on hea liituda teadus- ja tehnoloogiapakti Facebooki grupiga. 

Tekst: Madli Leikop, foto: Mariya Tyutina

Kutsekoda kutsus 30. novembril OSKA konverentsil arutlema suurimate vastuolude üle tuleviku tööjõuvajaduse ja haridussüsteemi vahel. Konverentsil osales 200 karjäärinõustajat, ametnikku, koolide, noorte ja tööandjate esindajat.

Üheks tulisemaks teemaks kujunes see, kas noor peab valima eriala ja töökoha ühiskonna vajadustest lähtudes või oma huvi ja hingerahu silmas pidades ehk kas õppida inseneriks, sest neid on tööturul väga vaja, või psühholoogiks, sest see on nii populaarne. Teise teemana käis pea igast sõnavõtust-arutelust läbi kutsehariduse roll ja see, et kõrgharidus ei ole ainus võimalus tööturul hästi hakkama saada.

Kutsekoja OSKA programmi uuringud analüüsivad Eesti majanduse arenguks vajalike oskuste ja tööjõu vajadust lähema 10 aasta jooksul. Praeguseks on analüüsitud näiteks IKT-valdkonna, metsanduse ja puidutööstuse, metalli- ja masinatööstuse, sotsiaaltöö jpt tööjõuvajadust. OSKA uuringute järgi napib tööjõudu eriti tehnilistel erialadel. Inseneri ja tehniku erialadele sisseastujate arvud on drastiliselt vähenenud, kuid tulevikus on järjest enam töökohti, mis just tehnilist väljaõpet eeldavad.

OSKA arendusjuht Tiia Randma käsitles avaettekandes peamisi pudelikaelu tööturu ja haridussüsteemi vahel. „Pidevate muutuste sees elades me lõpuks enam muutuseid ei märka, aga me oleme uue tööstusrevolutsiooni lävel,“ sõnas Randma, pidades silmas tehnoloogia kiiret arengut, ajalukku kaduvaid ameteid ning töökohti, mille olemasolust täna veel aimugi ei ole. Ta tõi näiteks Uberi rakenduse, mis algul oli lihtsalt üks äpp, aga mis täna annab 633 linnas üle maailma tööd inimestele, kes igapäevaselt autojuhid ei ole. Või siis pilvetehnoloogiate insenerid, sotsiaalmeediaga seotud ametikohad, youtuberid – aastat kümme tagasi oli see vägagi tundmatu. Noorte eriala- ja töökohavalikuid mõjutab nende nutikesksus; teadmine, et info on alati ühe kliki kaugusel; õpingute katkestamine; soov proovida paljusid asju; nn tööampsude võimalus ehk mitu rauda on korraga tules. Mida peab sellises olukorras tegema tööandja? „Seda ei ole võimalik lahendada käskude ja keeldudega ega kiiresti. Töötegijate vähesuse leevendus on tehnoloogia areng, samas vastandub tehnoloogiliselt keerukamaks muutuv maailm noorte valikute ja võimetega. Mida me muutma peaksime, kas rööpalaiust (tööandjaid) või ronge (noori)?“ küsis esineja, inspireerituna konverentsi toimumiskohast, Balti jaama renoveeritud hoonest, kus kunagi asusid piletikassad.

„Miks on vaja sõiduplaani, kui nagunii tuleb raudteeremont või halvad lumeolud ehk miks on vaja tööjõudu ja oskusi prognoosida?“ – oma mõtteid jagasid Yngve Rosenblad OSKA-st, Reelika Leetmaa Töötukassast ja Merit Luik Tartu Tamme Gümnaasiumist.

Yngve Rosenblad sõnas, et ehkki tööjõuprognoosid 100% ei täitu, saab nende abil jälgida trende ja tulevikuks paremini valmistuda. Ta tõi näiteid Soome, Rootsi, Iirimaa ning Taani põhimõtetest tööjõuprognooside tegemisel ja tulemuste kasutamisest. Näiteks Iirimaal tugineb prognoos tugevalt statistikale (töötuse määr, koolilõpetajate arv, palgad jms). Andmebaasi kasutatakse immigratsiooniotsuste tegemiseks: millise haridustasemega ja ametiga inimesi võiks riiki kergemini sisse lasta. Teiseks – kus suunas muuta inimeste õppimisvalikuid, aga see suunamine on väga pehme. Taanis on prognoos seotud kohaliku töötukassaga: selgitatakse välja ametid, kus on tööjõupuudus; kus on turutõrked ja raske leida häid töötajaid, ehkki spetsiliste oleks; kus on suur tööjõuvoolavus; ametid, kus töö leidmise võimalus on väike jms.

Reelika Leetmaa tutvustas Töötukassa koolituste ja OSKA uuringute seoseid, täiendus- ja ümberõppeprogrammi „Tööta ja õpi“.

Tartu Tamme Gümnaasiumi õpetaja ja karjäärikoordinaator Merit Luik tõi kuulajateni õpetaja mured ja rõõmud karjääriõppe planeerimisel. Kõlasid konverentsilgi ju mõtted, et karjääriõpetus peaks olema üldhariduskoolis süsteemne ja algama palju varem kui põhikooli lõpus või gümnaasiumis. „Info töömaailma kohta on õpetaja kirstunael – seda on raske leida, see on kiiresti muutuv ja raske õppetöösse rakendada.

„Info töömaailma kohta on õpetaja kirstunael“

Tervikpildi saamine tööturul toimuvast nõuab aega ja eelteadmisi, aga karjääriõpetaja teeb reeglina tööd põhiaine kõrvalt,“ sõnas Merit Luik. Ta kiitis OSKA materjale, just valdkondlikke uuringute trükiseid, kus on erineva ülevaatlikkusastmega analüüsid. Neid saab kasutada näitliku materjalina tunnis, rühmatööks, individuaalse ülesande andmiseks. Veel rõhutas ta, et õpilane valib selle eriala, millest ta midagi teab, tundmatu on hirmutav. Ka selles suhtes on karjääriõpetus koolis väga oluline.

Paneeldiskussioonis arutlesid ettevõtja Jaak Nigul, Eesti Õpilasesinduste Liidu aseesimees Marcus Ehasoo, Rajaleidja karjäärinõustaja Anna Gramberg  ja TTÜ õppeprorektor Hendrik Voll selle üle, kas tahame sihtjaama jõuda või teeme lihtsalt lõbusõitu ehk ühiskonna vajadus versus noorte karjäärivalikud. Milles on ikkagi asi, et LTT-alasid, insenerialasid minnakse nii vähe õppima, et mõnda eriala ähvardab TTÜs sulgemisoht, samas kui vajadus nende oskuste-teadmistega spetsialistide järele on tohutu ja noor tööd otsima ei peaks?

„Noored arvavad, et neil on ainult õigused, õigus valida huvitav töö ja hea palk, aga kuhu jäävad kohustused? Kes need õigused kinni maksab?“ küsis Jaak Nigul ning leidis, et sellest olukorrast päästab sund – kohustus töötada õpitud erialal. Ja ülikoolid peaksid üle vaatama erialade vastuvõtunumbrid, seda koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga.

Hendrik Voll sõnas, et me peame tutvustama neid erialasid, mis on teenimatult ebapopulaarsed, näitama nende erialade võluvamaid külgi. IT-erialad ei olnud veel mõni aasta tagasi samuti nii popid kui praegu, see on süsteemse ja teadliku tegutsemise tagajärg: räägi, propageeri, tutvusta ja räägi veelkord.

Õpilaste esindajana arutles Marcus Ehasoo, et tööandjad peavad mõistma, et maailm on muutunud – see mis oli õige ja töötav lahendus aastaid tagasi, enam ei tööta. Noortel on lihtsalt nii palju erinevaid võimalusi. Ta juhtis tähelepanu sellele, et ei peaks noori suunama ainult kõrgkooliõppesse, kutseharidus on ka valik, ja hea valik. Siin sõltub palju vanematest, kuidagi ei taha muutuda see suhtumine, et isa käis ülikoolis, ema käis, venda ja õde samuti, kuidas nüüd sina kutsekooli lähed…

Kui inseneeriaga kokku ei puutu, siis huvi ei teki.

Karjäärinõustaja Anna Gramberg pani kuulajatele samuti südamele, et noore inimese maailmapilt on alles kujunemas, ta võibki valesid valikuid teha. „Kui ta pole kokku puutunud inseneeriaga, siis ei saagi tal selle vastu huvi tekkida. Tuleb leida optimaalne tasakaal selle vahel, mida soovime/mida vaja on. Ei ole õige öelda, et noored ei taha tööd teha. Tahavad küll, aga miks ta läheb seda tööd tegema Austraaliasse, seda peame endalt küsima,“ sõnas Gramberg.

 

Päeva teises pooles arutleti selle üle, kas vedurijuht valib rongi või rong vedurijuhi ehk kaua veel saab tööandja töötajat valida; mõtiskleti, kuidas viia paremini kokku noorte karjäärivalikud ja ühiskonna vajadused; kuidas sobitada töötajate ootusi ja tööandjate võimalusi. Päeva juhtinud Indrek Maripuu tõdes konverentsi lõppedes, et häid ideid kogunes palju, aga ellu viia ei saa neid ei kohe ega kiiresti. Küll saab igaüks alustada väikesest muutusest iseendas – tööandja teeb homme midagi teisiti; töövõtja saab selgeks väikese, aga vajaliku oskuse; õpetaja tutvustab tunnis ootamatut ametit; õpilane heidab pilgu OSKA uuringutesse. Väikesed muutused viivad lõpuks suurteni.

OSKA koostab aastaks 2020 kõigil elualadel Eesti tööjõu- ja oskuste vajaduse prognoosid ning võrdleb neid pakutava koolitusega kutse- ja kõrghariduses. OSKA uuringuid koostab SA Kutsekoda. Vaata täpsemalt oska.kutsekoda.ee
OSKA prognoosisüsteem aitab kaasa teadus- ja tehnoloogiapakti eesmärkide täitmisele.

Päisepilt: alphalight1 on Pixabay 

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tahab 2018. ja 2019. aasta kevadel tutvustada tüdrukutele IKT-maailma infotehnoloogiat õppivate ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektoris töötavate naiste pilgu läbi. Plaanis on teavitusüritused 15–19 aastastele tüdrukutele eesmärgiga tutvustada IKT-erialasid ning murda müüte ja stereotüüpe IKT valdkonnast ja seal töötavatest inimestest. Näiteks müüt, et IT-töö võrdub programmeerimine või arvutite parandamisega või müüt, et IKT valdkonnas töötavad vaid tugevad matemaatikud ning „patsiga poisid“.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi riigi infosüsteemide programmijuht Merilen Sõrmus kirjeldab, miks vähesed tüdrukud on huvitatud IT-karjäärist: „2015. aastal Skype Microsoft Eesti tellitud ja Tartu Ülikooli poolt läbi viidud uuringus  „Naiste roll ja selle suurendamise võimalused Eesti IKT-sektoris: müüdid ja tegelikkus“ toodi välja, et 78% IKT-sektoris töötajatest on mehed. Sama uuring toob muuhulgas välja ka põhjused, miks naisi on IT-s nii vähe: peamiselt kinnistunud soorollide tõttu.

Lisaks mõjutavad naisi kultuuritraditsioonid ja naiserolliga seotud stereotüübid ning sisemised takistused ja sotsiaalpsühholoogilised tegurid, nagu vähene enesekindlus, läbirääkimisoskuste vähesus, soovimatus võtta riske ja negatiivne suhtumine konkurentsi. Vahel võib takistuseks saada seegi, et puudub varasem eeskuju.“

Projekti jooksul viiakse läbi kuuskümmend teavitusüritust üle Eesti.

Merilen tõdeb, et neid kinnistunud stereotüüpe murda ja luua sektorile uus maine tüdrukute ning naiste hulgas, aga ka ühiskonnas tervikuna, tuleks noortele naistele tutvustada IKT-valdkonna kõige ligitõmbavamaid omadusi ning suurendada nende teadlikkust mitmekülgsetest rakendamisvõimalustest. Üks võimalus, kuidas seda teha, ongi teavitusüritused.

Siinkohal tuleb öelda, et Merilen teab täpselt, millest ta räägib, kui selgitab IT-erialade populariseerimise vajalikkust tüdrukute seas. Mitte ainult sellepärast, et ta on selle programmi juht, vaid ta on ehe näide IT-d õppivast noorest naisest. Algselt juriidilise haridusega, tegi Merilen sel sügisel otsuse, et nüüd on aeg IT-d õppida, sest see on põnev, väljakutseid pakkuv ja alati tulevikku vaatav eriala. Ta õpib Tartu Ülikoolis magistriõppekaval “Infotehnoloogia mitteinformaatikutele”. Tegemist on praktilise erialaga, mis annab õppuritele võimaluse liita infotehnoloogilised teadmised varem omandatud eriala ja töökogemusega. „Raske on, aga olen väga-väga rahul,“ ütles Merilen.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi algatatud projektiga tellitakse kokku 60 teavitusürituse läbiviimine üle Eesti, sealhulgas kümme üritust kuuekümnest on suunatud üksnes tüdrukutele..

„Me kindlasti ei oota, et lüüakse linn täis plakateid „Tule õpi IT-d!“, see ei ole vahend, et noori püüda. Neile tuleb lähenda teisi kanaleid pidi. Teavituskampaania koosneb kahest osast, millest esimene viiakse läbi 2018 kevadel ning teine 2019 kevadel, vahetult enne seda, kui noored teevad valikuid, mida minna edasi õppima. Üldised teavitusüritused, kuhu on oodatud nii poisid kui tüdrukud, toimuvad koolides, huviringides, noortekeskustes. Seal tutvustab IKT valdkonda selles valdkonnas töötav inimene või IT-d õppiv üliõpilane. Teavitusüritustel kõnelevad isikud räägivad noortele sellest, miks nad tegid valiku IT kasuks ja miks nad soovitavad noortele IT-sse panustada. Lisaks viiakse läbi üksnes tüdrukutele suunatud üritused.

Tüdrukute puhul töötab kõige paremini see, kui ongi tüdrukud omavahel, see on nende jaoks turvaline, nad on valmis oma mõtteid palju julgemalt avaldama ja nad ei karda eksida,“ selgitas Merilen Sõrmus. „See võiks olla paaritunnine üritus, mille esimeses osas tutvustab  IKT-erialasid ning ameteid IKT-erialal õppiv naistudeng ning IKT-erialal töötav naisterahvas. Päris inimesed räägivad päris kogemusest, kuidas nad tegid oma karjäärivaliku IKT valdkonna kasuks. Sellele järgnevad töötoad, näiteks disain, programmeerimine, tootejuhtimine, robootika. Sellises vormis teavitusürituste eesmärk on tutvustada tüdrukutele IT-maailma laiemalt ning näidata neile, et infotehnoloogia valdkond on palju enam kui programmeerimine.“

Kõrgkoolide jaoks on probleem, et noored, kes tulevad IKT-erialasid õppima, jätavad need liiga tihti pärast esimest aastat pooleli, kuna tegelikkus erineb arvatust. Kas teavitusüritustel selle tähelepanu pööratakse?
„Jah, see on üks meie eesmärk. Soovime, et noored teeksid teadliku valiku, mis lähtuks nende huvist ning tulevikuvisioonist. Selleks tulebki rääkima kutsuda IT-tudengid, kes tunnevad konkreetseid õppekavu ja õppeaineid.“

Kui rääkida IKT-sektorist, kitsamalt IT-st, siis ikkagi tulevad silme ette arvutid, arvutid, arvutid. Mis need muud tööd on, mida naisterahvas saab IT-sektoris teha ja kus ei pea kaheksa tundi arvuti taga programmeerima?

“Väga vähe teatakse, et lisaks programmeerimisele on veel suur hulk teisi ametikohti, mis on vähem tehnilised ning mis eeldavad hoopis teist liiki teadmisi ja oskusi. On projektijuhte, veebidisainereid, testijaid, IT-kvaliteedijuhte, tootejuhte, analüütikuid, on väga palju kliendi ning tellijatega suhtlemist. Tihtipeale ongi nii, et inimene pelgab tundmatut. Kui valdkonnast vähe teatakse, siis ollakse selle suhtes ka skeptilisemalt meelestatud.

Teenused ja tooted, mida IT-sektor tellijatele pakub, lahendavad suuri ühiskondlikke probleeme, kasvõi tervishoius või transpordis. See peaks naise hoolitsevamale, soojemale, naiselikumale poolele hästi sobima. Ja see on paljudele noortele täna oluline – aidata luua midagi, mis loob väärtust ühiskonnale tervikuna.”

Ja ikkagi, põhimõtteliselt ei ole ju vahet, kas IT-s töötavad mehed või naised, kui on mehi rohkem, siis on. Milleks tüdrukutele ja naistele ekstra tähelepanu pöörata?

 „Kui tahame IT-tööturule tuua juurde täiendavat kompetentsi tingimustes, kus tööturul osalejatest poole moodustavad naised, siis kasutamata potentsiaal ongi just naiste seas. Sellepärast viimegi läbi teavitusüritused tüdrukutele ja naistele, et nad tuleksid rohkem reaalteaduste juurde, IT-juurde. Teine lahendus on tuua välistööjõudu sisse.

Mitte ükski uuring ei kinnita, et mehed oleksid reaalteadustes, loodusteadustes tugevamad või eelisseisundis, see on pigem üks kinnistunud stereotüüpidest, mis tüdrukutel ja naistel on – et kui ma ei olnud kooliajal matemaatikas tugev, siis kõik tehnoloogia-alad on välistatud. Ka IT-valdkonna mehed ütlevad, et neil ei oleks midagi selle vastu, kui naiskolleege oleks rohkem. See tooks meeskonda laiapõhjalisemat ning teistsugust lähenemist asjadele, teistsugust probleemilahendamise oskust.”

 

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga teadus- ja tehnoloogiapakti algataja. Pakt on ühiskondlik koostöölepe teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna arendamiseks. Pakti üldeesmärk on valdkonna hariduse ja ettevõtluse jätkusuutlik arendamine ning piisava tööjõu tagamine Eestis. Koostöövõrgustik pakub tuge ja uut infot oma tegevuste kavandamisel ning elluviimisel, võimaldab olla infovahetuses pakti teiste partneritega, saada osa teiste parimast praktikast ning jagada oma kogemusi. Iga liituja koostab tegevuskava, millega mää­ratletakse oma tegevused pakti eesmärkide saavutamiseks, tegevuste elluviimine toimub liituja eelarveliste võimaluste piires. Pakti eesmärkide ja tekstiga saab lähemalt tutvuda teadusagentuuri veebis www.etag.ee/TeadusJaTehnoloogiapakt, samast leiab juhised liitumiseks ja seniste liitunute tegevuskavad. Selleks, et hoida end kursis tegevustega, mida teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna edendamiseks tehakse, on hea liituda teadus- ja tehnoloogiapakti Facebooki grupiga. 

Loomaaed on koht, kus suve jooksul vähemalt korra tahaks käia iga laps. Aga on lapsi, kes käivad Tallinna Loomaaias igal nädalal – huviringis nimelt. Tallinna Loomaaed paneb suurt rõhku loodusharidusele: loomaia looduskooli huviringides osales 2016. aastal 278 last, 2017. aastal veidi üle 300 lapse. Tallinna Loomaaed on Eesti Teadusagentuuri koordineeritava teadus- ja tehnoloogiapakti võrgustiku liige.
 

„Tänapäeval on loomaaiad asutused, kus tegeletakse teadus- ja haridustegevusega ning liigikaitsega, ühtlasi on see koht, kus on hea pere ja sõpradega tulla põnevalt aega veetma,“ ütleb loodushariduse ja avalike suhete osakonna metoodik Helina Maanso.  „Teaduslik liigikaitse on osa tänapäevasest loomaaiandusest, lisaks saab loomaaedades uurida teemasid, mida vabas looduses on keeruline uurida, näiteks loomade käitumist tehistingimustes, sealhulgas teostada erinevad külastusuuringud. Eks me seda kõike püüame ka ringides ja õppeprogrammides lastele edasi anda.“

Nii et see mulje, et lähme loomaaeda ja veedame meeldivalt aega, on veidi petlik, huviringides käib ikka tõsine teadmiste omandamine?
“On mõlemat, nii õppimist kui meelelahutust, kui laps siia ringi tuleb. Õppimine käib läbi mängu, mäng on seotud praktiliste tegevustega, aktiivse vaatlemise  ja uurimisega. Eks teadushuviharidus ongi selline, et tähtsaid asju seletatakse läbi mängu. See on lastele sobiv ja neile meeldib nii. Kõige nooremad, kes huviringis käivad, on 1,5- kuni 3-aastased. Nende jaoks on ring „Väikelaste lemmikud“, kuhu nad tulevad koos lapsevanemaga. See on väga  populaarne ring. Kõige vanemad meie huviringides osalejad on 18-aastased.

Üldiselt ongi meil kõige populaarsemad erinevatele vanustele suunatud loomasõprade ringid. Samas, tulenevalt mugava õppelabori olemasolust, on väga menukad ka looduse laboratooriumi ringid. Ringis tehakse koos juhendajaga põnevaid katseid. Tundides tekib igal juhul õpilasel vau!-efekt. Loomaaia looduskoolis õpetatakse vaikselt ja märkamatult armastama ja mõistma loodust ning loomi. Laps, kes tahab siia ringi tulla, üldjuhul ikka ootab, et ta saaks loomadega kokku puutuda ja seda me ka võimaluste piires lubame.”  

Kas loodusringi juhendamine on teistmoodi kui robootikaringi juhendamine, nõuab see teistmoodi oskuseid, lähenemist?
“Kindlasti on vajalikud tugevad erialased teadmised. Hästi oluline on olla avatud ja loominguline. Et oleks tahtmist, motivatsiooni ja oskuseid põnevaid, kaasahaaravaid ülesandeid välja mõelda. Vähemolulised ei ole lastega suhtlemine ning pedagoogilised oskused, kuna  ringitunnis võib erinevaid olukordi ette tulla. Loodusringi juhendaja peab ise olema tõeline entusiast, kirg ja põnevus peegeldub sinu silmist ja jõuab lasteni.”

Veel ütleb Helina Maanso, et ringijuhendajate nappust tema loomaaias täheldanud ei ole, siia üldiselt tahetakse tulla. Aga head juhendajat tuleb hoida.

Teadushuviharidusega seotud tegevuste loetelu lisaks huviringide tegevusele saab lõpuks pikk: eelpool mainitud laboritundide pakkumine süvahuviga noortele – erinevas vanuseastmes õppijad saavad osaleda laboriringis, kus arendatakse praktiliste tööde oskusi, hinnatakse ja analüüsitakse katsetulemusi ning arendatakse üldisi tööharjumusi, sh oskust töötada nii individuaalselt kui ka meeskonnas. Või siis õppekäikude korraldamine loomaaia looduskoolis õppivatele noortele ja neile mitmepäevaste õppelaagrite korraldamine näiteks 2017. aasta juunis toimus 4-päevane õppelaager Särghaua õppekeskuses ja augustikuus 5-päevane õppelaager Pivarootsi õppe-ja puhkekeskuses. Traditsiooniks on saanud ka linnalaagrite korraldamine sügisestel, talvistel ja kevadistel koolivaheaegadel 1.-6. klassi õpilastele, kus õpitakse mänguliste tegevuste abil tundma loomi ja loodust.

Üldhariduskoolide õpetajate seas on populaarsed õppekava toetavates aktiivõppeprogrammides osalemine ja loodusõpetuse tundide läbi viimine loomaaias, kusjuures kooliõpetajatele on abiks õpilastele iseseisvaks täitmiseks mõeldud zookooli töölehed.

Või siis hoopis SmartZoo mobiilirakenduse loomine kolme loomaaia ja kahe ülikooli (Tallinna Loomaaed, Helsingi Loomaaed, Rootsi Skanseni Loomaaed, Tallinna Ülikool, Rootsi Södertörni Ülikool) koostöös. Rakendus sisaldab erinevat tüüpi mängulisi ülesandeid ning on avatud kõigile külastajatele. Juunis 2017 toimus pilootrakenduse testimine. 

Loomaaed on ka loovtööde ja uurimistööde koostamisel heaks õppekohaks
Mõnikord võib loomaaias jalutamas või mõne puuri ees lausa tunde seismas näha õpilasi, kes loomaaia asukate elu hoopis teistmoodi jälgivad kui tavakülastajad ning vihikusse (tänapäeval pigem tahvelarvutisse) märkmeid teevad. Selle kohta ütleb Helina Maanso, et Tallinna Loomaaia Keskkonnahariduskeskus korraldas juba kolmandat aastat 7.-9. klassi õpilastele suunatud loovtöö kirjutamise kursused. Kursuste eesmärk oli suurendada õpilaste huvi loodusteaduste vastu ning tõsta teadlikkust uurimistöö võimalustest loomaaias. Kursusel osalejad käisid oktoobrist märtsini viiel praktilisel seminaril ning said igakülgset tuge ja juhendamist Tallinna Loomaaias töötavatelt metoodikutelt. Kursus lõppes õpilaste jaoks lõpukonverentsil tööde esitlemisega. Tänavu osalesid kursusel esmakordselt ka vene koolide õpilased.

Kokku osales kursusel 13 õpilast kuuest erinevast Tallinna ja Harjumaa koolist. Valmisid väga erinevad praktilised loovtööd. Näiteks uuriti elukeskkonna rikastamise põhimõtteid ja selle tähtsust ning kavandati lumeleopardidele mänguasjade valmistamist. Uuriti võimalusi, kuidas haridusliku interaktiivse mängu abil muuta kääbusjõehobude ekspositsioon külastajale huvitavamaks. Praktiliste töödena sisustati õpilasuurimistöö raames eluslooduse klassis aga terraarium ning uuendati amuuri roninastiku ja maisimao ekspositsioone. Kirjutati ka kaks loomade vaatlusel põhinevat loovtööd. Esimene neist võrdles erinevates loomaaia osades elavate alpakade eluviisi ja päevarežiimi ning teine keskendus troopikamajas elavate araraunade päevarutiini uurimisele. Valmis põhjalik uurimistöö loomaias elavate suurte kaslaste haiguste kohta ning praktiline töö haraka värvitaju kohta.

Kuidas õpilased teie LoLoLo-kursused (loodusteaduslik loovtöö loomaaias) üles leiavad?
“Paneme kuulutuse välja, on kujunenud ka koolid, kes siia lapsi saadavad. Juhendaja on loomaaia poolt. Kui õpilasel on soov esitada siintehtu kooli loovtööna (uurimistööna), on lisaks juhendaja ka õpilase koolist. Uurimisteemad sünnivad nii, et õpilane ütleb, mis teda enam huvitab ja selle põhjal pakub loomaaed välja konkreetsema teema”.

Kas on huviringides ka lapsi, kelle puhul ringijuht märkab kohe, et see on nüüd küll heas mõttes loodusehull, et temaga tuleb süvendatult tegeleda?
“On olnud ka selliseid lapsi, nad viiksid iga viimse kui putuka ka koju. Kui on selline huvi paista, siis ma suhtlen rohkem vanematega, et nad teaksid lapse huvi suunata. Sellisele õpilasele tuleb individuaalsemalt läheneda, tegevusi planeerida just  talle suunatult, et sügav huvi looduse vastu temas säiliks ja areneks. 

Kui teadus- ja tehnoloogiapakti vaatevinklist vaadata, siis meie valdkonda kuulub just teaduse populariseerimine; süvahuvi tekitamine, hoidmine, arendamine. Oma töös juhime noorte tähelepanu ka sellele, mida kõike võid sa looduses (ja loomaaias) uurida; mis tööülesanded võivad loomaaias olla – paljud ei tule alguses selle pealegi.”

Päisefoto: Pexels

Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) üks tegevussuund on loodushariduse pakkumine. RMK kommunikatsiooniosakonna juhataja Kristi Parro oli lahkelt nõus miks.ee lugejatele selgitama, kuidas seda täpsemalt tehakse.

Laias laastus võib suurt osa RMK tegevusest lugeda hariduslikuks tegevuseks. Kristi Parro, missuguseid suundi Te rohkem esile tõstaksite, kus on suurtele ja väikestele loodusteadmiste andmise moment kõige rohkem esil?

RMK igapäevane tegevus on jaotatud seitsme valdkonna vahel, mis kõik on otsapidi seotud Eesti metsa ja loodusega – maakasutus, metsamajandus, metsakorraldus, puiduturustus, taimla- ja seemnemajandus, külastuskorraldus ja looduskaitse. Oleme igapäevaselt loodusega ninapidi koos, mistõttu on teadmisi ja kogemusi rohkesti.

RMK külastuskorraldusosakonna üks tegevussuund on loodushariduse pakkumine. Seda eelkõige looduses liikudes ja selleks võimalusi luues – seal, kus saab elusat loodust ise käega katsuda ja kogeda. Kokku on üle Eesti 15 külastuskeskust ja neli loodusmaja, kus pakutakse erinevaid loodusõppeprogramme nii suurtele kui väikestele. Peale programmide jagatakse loodusharidust ka näituste, konkursside, ürituste ja õppepäevade kaudu.

Programme luues lähtutakse õppekavast, aga ka piirkonna eripäradest. Eks usinamad õpetajad, kes oma õpilastega looduses soovivad käia, teavad, et RMK pakub õppekavaga sobituvaid programme ja kasutavad võimalust metsas käia hea meelega. RMK hariduslikuks eripäraks on kindlasti metsa teema ja ka loodus laiemalt.

 

Õpetajat toetab näiteks veebikeskkond http://loodusegakoos.ee/metsakool

Meil on hea meel ka selle üle, et kuigi enamiku programmide sihtrühmaks on kooliõpilased, soovivad sageli ka täiskasvanud nendest osa saada. Pakume seda võimalust kõigile, kes huvi tunnevad.

Riigimets on avatud 24/7 ja kõigile, mistõttu saab ka igaüks ise matka- ja õpperadadel tarkust kogumas ja loodust nautimas käia.

Programmide koostajateks on RMK külastuskeskuses töötavad inimesed ja peamiselt teabejuht, kes vastutab ka nende läbiviimise eest. Programme viib läbi teabejuht ja hooajaliselt kaasatakse ka retkejuhte.

Programmipank on pidevalt täienemas. Igal võimalusel arvestatakse ka õpetajate soove ja ettepanekuid, milliseid programme vajatakse või mis teemadel. Raha programmide arendamiseks ja väljatöötamiseks tuleb RMK eelarvest.

RMK ja õpilaste uurimistööd ning tudengite lõputööd – kas siin on kokkupuutepunkte?

RMK on siiani olnud seotud peamiselt ülikoolides tehtava teadusega. Näiteks asuvad riigimetsas mitmed ülikoolide püsikatsealad, kus uuritakse metsa kasvamisega, liikide, metsahäiringutega ja muu sellisega seotud teemasid. RMK on sealjuures abiks sobivate alade leidmisel ja taustainfo kogumisel. Juba pea 20 aastat on preemiaga tunnustatud ka metsanduslikke magistritöid.

“Koolide ja RMK koostöö uurimistööde osas oleks kindlasti ka üks suur ja väga teretulnud koostöökoht”.

Viimastel aastatel on tudengite uurimistööde jaoks teemasid pakutud, kaasatud RMK-poolseid inimesi ning jõutud väga kasulike ja praktiliste tulemusteni, mida RMK töötajad saavad ka oma igapäevatöös kasutada. Näiteks võrreldud võimalusi metsa edukamaks uuendamiseks või analüüsitud uusi tee-ehituse võimalusi.

Kooliõpilaste uurimistööde jaoks leidub RMK tegevusvaldkondadele mõeldes rohkesti sisendit. Koolide ja RMK koostöö uurimistööde osas oleks kindlasti ka üks suur ja väga teretulnud koostöökoht õpetajate ja koolidega, mille peale oleme viimasel ajal tänu Eesti Teadusagentuurile hakanud rohkem mõtlema. Loodetavasti ei pea me esimeste tööde valmimist kaua ootama.

Kuivõrd võib Riigimetsa Majandamise Keskuse tegevusi nimetada teaduse populariseerimiseks? 

RMK on kokku kutsunud teadlastest ja erialaekspertidest koosneva teadusnõukogu, toetamaks asjakohaste rakendusuuringute tellimist. 2008. aastast alates on erinevaid uurimisteemasid välja käidud ja tänaseks ka 15 teadusprojekti rahastatud. Saadud teadmisi rakendatakse metsa majandamisel ja looduskaitsetöödel.

RMK kõige otsesem kokkupuude teaduse populariseerimisega on seotud nende samade uurimuste lihtsasse keelde panemisel. Oleme enamikest projektidest kokku pannud lühiklipid, mis annavad kiire ülevaate metsaga seotud teadusest ja seda väga erinevate valdkondade puhul. Klipid koos selgitustega leiab ka Novaatorist „Metsiku teaduse“ sarjast (http://novaator.err.ee/k/metsik-teadus) ja RMK kodulehelt (http://rmk.ee/metsa-majandamine/teadustegevus/videosari-metsik-teadus) ning need sobivad hästi ka koolitunni sissejuhatuseks. Miks mitte rääkida Eesti linnustikust metsise teadusuuringu näitel või kliima muutustest, uurides, millised mõjud võivad sellel olla metsa süsinikuringele.

Päisefoto: Pexels

Noortel, kes on tulevast elukutset valimas, kes on tööturule sisenenud või tööelu hiljuti alustanud, tasuks meeles pidada, et kooliuksed ei sulgu nende jaoks tegelikult enam mitte kunagi. See ei tähenda, et tuleb järjest kõrgemaid teaduskraade omandada. Aga enesetäienduse ja uute oskuste omandamisega tuleb tegeleda pidevalt, erialast ja valdkonnast sõltumata. Seda tõdes ka uuringu „Eesti tööturg täna ja homme“ esitlusel OSKA vanemanalüütik Siim Krusell: tööteed alustanud noortel tuleb arvestada eluaegse õppimisega tänu arenevale tehnoloogiale ja muutuvatele ametitele.

SA-s Kutsekoda tutvustati veebruari alul OSKA* uuringut „Eesti tööturg täna ja homme“ ning anti ülevaade Eesti tööturu olukorrast ning tööjõu- ja sellest tulenevast koolitusvajadusest järgneva kümne aasta jooksul. Väga lühike kokkuvõte kõlaks järgmiselt: tööealiste inimeste arv Eestis väheneb jõudsalt; hinda lähevad väga head kutseoskused ja IT-oskused kõige laiemas mõistes; suureneb vajadus kõrg- ja kutseharidusega spetsialistide, väheneb põhi- või keskharidusega töötajate järele; kui vähegi võimalik (ja soovi ning võimeid on), siis õppige inseneriks või siduge end infotehnoloogiaga – nende valdkondade tööpõld üksnes suureneb.

Kaubandus vajab vähem, tehnika ja teadus rohkem tööjõudu

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tööjõuvajaduse prognoosi kohaselt kahaneb võrreldes 2015. aastaga 2024. aastaks hõivatute arv ja töötamas on siis ligi 635 000 inimest. Töötajate arv jätkab vähenemist jaekaubanduses, hariduses, avalikus halduses, riigikaitses, ehituses ning mootorsõidukite hoolduse ja remondi valdkonnas. Tööjõuvajadus kasvab IT alal ning kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses. Ja seoses elanikkonna vananemisega tervishoius ning sotsiaalteenustes.

Spetsialistid, spetsialistid ja veel kord spetsialistid – nii võiks tuleviku kohta öelda. See puudutab peaaegu kõiki majandusharusid, heade oskustega inimesed lähevad järjest rohkem hinda. OSKA uuringust võib lugeda, et peamiselt tööjõu asendusvajaduse tõttu (ehk töötajad lähevad pensionile) kasvab nõudlus loodus- ja tehnikateaduste spetsialistide, metalli- ja masinatööstuse oskustöötajate, tervishoiuspetsialistide, pedagoogika tippspetsialistide ning ehituse oskustöötajate järele. IKT-d tasub endiselt õppida, sest suureneb vajadus just IKT-oskuste järele teistes valdkondades, olgu siis metsanduses, põllumajanduses, tervishoius, energiamajanduses või mujal.

Õppimine peab olema rohkem seotud praktilise tööeluga

Muutused tööjõuvajaduses ei ilmne niivõrd kutsealade või ametite lõikes, kui just nende oskuste põhjal, mida töötajatelt oodatakse-nõutakse. Sellega peaksid arvestama nii spetsialiste ette valmistavad kõrg- ja kutsekoolid kui täiendusõppe pakkujad. Õppimine peab olema palju rohkem seotud praktilise tööeluga.

Toogem siinkohal OSKA uuringust kaks valdkondlikku näidet, üks elektrienergia-, gaasi- ja veevarustusest ja teine programmeerimisest. Mõlemad näitavad, et tehnika- ja insenerialad on väga perspektiivikad.

Energeetikas, gaasi- ja veevarustuses on praegu Eestis 300 ettevõtet, kus töötab umbes 9000 inimest. Ehkki prognoosi kohaselt sektori tööhõive pigem väheneb (tehnoloogia areng!), siis uued seadmed nõuavad kõrgema kvalifikatsiooniga inimesi: viimase kümne aastaga on sektoris kasvanud spetsialistide ning vähenenud oskustöötajate osakaal. Keda vajatakse kümne aasta pärast? Kus jääb vajaka kooli lõpetanud spetsialistidest? Juhtidest tööstuses, elektriinseneridest, tööstuse töödejuhatajatest, energiatootmisettevõtete operaatoritest, torulukkseppadest, elektriseadmete mehaanikutest ja paigaldajatest, tööstusmasinate mehaanikutest ja paigaldajatest, aurumasinate ja -katelde operaatoritest. Ainus, kus selles valdkonnas on tööjõuvajadus- ja pakkumine tasakaalus, on müügiesindajad. Elektrotehnika ja energeetika, elektroonika ja automaatika; mootorliikurite, laevanduse ja lennundustehnika, mehaanika ja metallitöö, ehitus ja tsiviilrajatised on erialad, mida OSKA uuringu kokkuvõttes soovitatakse noortel õppima minna, olgu siis kutse- või kõrghariduse tasandil, neis valdkondades tööpuudus ei kummita.

Kõik programmeerijateks?

Programmeerimine hõlmab uuringus lisaks arvutisüsteemide ja andmebaaside haldust ning arvutialaseid konsultatsioone. 2015. aastal tegutses selles valdkonnas ligi 13 000 inimest rohkem kui 2000 ettevõttes. „Kõik prognoosid kinnitavad ühemõtteliselt, et ka tulevikus on sektori ettevõtete jaoks inimeste leidmine paras peavalu,“ võib uuringu kokkuvõttest lugeda.

Programmeerimises nähakse töökohtade kasvu aastaks 2024 koguni 61% (6300 hõivatut). Siinkohal ei mõelda kitsalt mitte üksnes programmeerijaid, vaid ka IT juhte või IKT kasutajatoe tehnikuid. Puudus on IKT-juhtidest, süsteemianalüütikutest, tarkvara arendajatest, veebi- ja multimeediaarendajatest, rakenduste programmeerijatest, süsteemiadministraatoritest. Lõpetajaid on piisavalt või ülejäägiga üksnes kujundajate ja multimeediakunstike ametites, pakkumine ja nõudlus on enam-vähem tasakaalus müügiesindajate seas.

Kokkuvõttes võib öelda, et lähima kümne aasta jooksul on oodata märkimisväärset puudujääki nii kõrghariduse kui ka kutseõppe lõpetajate osas. Kõige rohkem on vaja juurde kutseharidusega töötajaid: 34,2%. Akadeemilise kõrgharidusega töötajaid on vaja 28,3%. „Just kutseharidusega töötajate seast läheb lähiaastatel hulk vanemaealisi pensionile, ja nende asemel on vaja uusi kutseoskustega töötajaid,“ sõnas OSKA uuringu esitlusel OSKA peaanalüütik Yngve Rosenblad.

Uuringu täistekst: http://oska.kutsekoda.ee/tootamise-tulevikutrendid/eesti-tooturg-tana-ja-homme/

*OSKA on tööjõuvajaduse ja oskuste prognoosisüsteem, kus uuritakse, millist tööjõudu ja oskusi Eesti tööturg 5-10 aasta perspektiivis vajab ning kuidas vastab sellele koolituspakkumine kutse- ja kõrghariduses. Uuring tugineb Majandus- ja kommunikatsiooniminsteeriumi tööjõu prognoosil ning OSKA valdkondlike raportite andmetel. OSKA uuringute koostamist korraldab SA Kutsekoda. OSKA prognoosisüsteem aitab kaasa teadus- ja tehnoloogiapakti eesmärkide täitmisele.

F9 Distribution Baltic UAB on infotehnoloogia ja kodutehnika maaletooja ning hulgimüüja Balti riikides, kes peab oluliseks panustamist Eesti haridusse. Juba 1. oktoobrist 2015 on F9 Distribution Baltic UAB teadus- ja tehnoloogiapakti võrgustiku liige. Pakti koordineerib Eesti Teadusagentuur.

„F9 Distribution tegutseb aktiivselt Eesti IT-maastikul ja kui nägime teadus- ja tehnoloogiapakti eesmärke ning missiooni, siis tajusime kohe, et meil on ühised eesmärgid ja nägemus tehnoloogia ja inseneeria valdkonna arengust, meil on ühine missioon,“ sõnas F9 Distribution Baltic UAB juhatuse liige, Eesti üksuse juht Anti Kuiv. „Tahame anda omapoolse panuse Eesti IKT haridusmaastiku arengutesse ja aidata noori eriala ja tegevussuundade valikutes.“ 

“Ka lihtsalt oma ettevõtte tegevust tutvustades saab populariseerida teadust, tehnoloogiat ja inseneeriat”.

„Oleme teinud koostööd mitme kooliga, peamiselt käinud koolitamas ja esinemas. Kindlaid regulaarseid koostööpartnereid meil veel ei ole, oleme pigem reageerinud vajadusele ja huvilised on ise meid üles otsinud. Oleme koostööd teinud IT Kolledžiga, Keila Kooliga ja Reaalkooliga,“ ütles Anti Kuiv. „Senised kontaktid on tekkinud mõlemat pidi. Koolidega on meil olnud isiklikud sidemed ja ühise arutelu käigus on tekkinud ideed loenguks ja teisteks tegevusteks.

Oleme pidanud IT-ettevõtlust tutvustavaid loenguid ja teinud esinemisi näiteks infotehnoloogia tarneahela lisaväärtuse teemal: kuidas liigub arvuti/nutiseade tehasest lõpptarbijani ja kes millist tööd selleks tegema peab; kuidas tuuakse turule erinevaid IT-teenuseid ja -tooteid jne. Lisaks ka sellest, milliseid kompetentse on IT- lahenduste müügil vaja. Purustame müüdi, et IT-maailmas on vaja ainult insenere ja programmeerijaid. Tehnoloogiat tasub tunda ka turundusest ning sotsiaalteadustest huvituvatel noortel. Oleme tutvustanud neid teemasid nii Eesti kui ka maailma kontekstist lähtuvalt.“

Üks võimalus anda oma panus teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna hariduse kvaliteedi tõstmise on õpilaskonkurssidele uurimisteemade pakkumine ja õpilaste konsulteerimine. Seda on võimalik teha nii üldhariduskoolis kui ka bakalaureuse- ja magistritööde puhul.

„Tegelikult oleks meil reaalne huvi aidata teatud uurimisteemade osas kaasa uurimistööde tegemisel. Eestis puuduvad täielikult IKT-sektori spetsiifilisemad uuringud. Tehakse personalisuuna uuringuid, digitaalühiskonna teemadel on tehtud, äppide ja mobiilseadmete teemadel samuti, aga IT-sektoris tegutsevate integraatorfirmade ja maaletoojate tegevust pole meie andmetel üldse uuritud. Neil teemadel tuleks püstitada hüpoteesid ja teha uuringuid. Siin saaksime abiks olla,“ ütles Anti Kuiv.

“Oleme endale oma missiooni teadvustanud ja anname oma panuse hea meelega!”

Ettevõttes ei ole kolleegidele vaja selgitada, miks on koostöö koolidega oluline ja miks tuleb põhitöö kõrvalt vahel õpilastega tegeleda: “Meie ettevõtte puhul ei ole see raske. Kõiki ettekandeid on teinud ettevõtte juht, ettevalmistamisel on sisu osas kolleegid kaasa aidanud.“

Anti Kuiv arvab ka, et teatud arenguetapis olevad ettevõtted on endale väga hästi teadvustanud, et tänane õpilane on homne klient ja töötaja: „IT-sektoris me samuti tunnetame tööjõupuudust ja on näha, et paljud ettevõtted kasutavad tulevaste töötajate leidmiseks alternatiivseid meetodeid. Lisaks on ka meedias seda teemat päris palju käsitletud – tundub, et asjad liiguvad õiges suunas.“

 

Fotod: erakogu, Pexels (CC litsents CC0).