Tõejärgsuselt tõepõhisusele: Väljakutsed haridusele ning võimalikud lahendused

6. oktoobril toimus Tartus Tartu Ülikooli (TÜ) Ökoloogia ja maateaduste instituudis konverents “Tõejärgsuselt tõepõhisusele: Väljakutsed haridusele ning võimalikud lahendused”. Konverentsi korraldajateks olid TÜ loodusteadusliku hariduse keskus koostöös TÜ Teaduskooli, Kuressaare Ametikooli ning Luunja Keskkooliga. Konverentsi näol oli tegemist EL Erasmus+ programmi projekti EVIDENCE lõpuüritusega. Konverentsi sihtgrupiks olid loodusteaduste õpetajad, teadushuvikoolide juhendajad, ülikoolide õppejõud, haridusametnikud jt  teemast huvitatud.

Tõejärgsusega seotud probleemidega (väärinfo levik, usalduse vähenemine teaduse vastu jms), hakkamasaamiseks on EL programmi „Erasmus+“ projektis EVIDENCE (2020–2023) pannud seljad kokku Tartu, Umeå ja Küprose ülikooli haridus-, loodus-, rahvatervise- ja kultuuriteadlased ning António Arroio Kunstikeskkooli ja Kuressaare Ametikooli multimeedia- ja disainieksperdid. 

Konverentsi avas mõtlemapaneva sõnavõtuga HTM-i teadus- ja arendustegevuse ning kõrg- ja kutsehariduse poliitika asekantsler Renno Veinthal, milles ta tõi välja kõige uuemad infoühiskonna väljakutsed, sh probleemid ja võimalused, mis on seotud tehisintellekti järjest laialdasema kasutuselevõtuga. Ta tõdes, et enesestmõistetavalt ootab üldsus  lahendusi eelkõige hariduse valdkonnast ning pani muude hariduslike lahenduste hulgas suured lootused kokkutulnud loodusteaduste õpetajatele.

EVIDENCE projekti juht, TÜ loodusteadusliku hariduse keskuse teadur, Katrin Vaino tutvustas ülevaatlikult projekti jooksul väljatöötatud nelja lahenduste paketti tõejärgsuse probleemidega hakkamasaamisel, mida loodusteadusharidus peaks hakkama ellu viima. 

Esiteks, et paremini ära tunda väärat, pseudoteaduslikku või  vandenõuteoreetilist infot, tuleks õpilastele õpetada otsima  ja eristama usaldusväärset infot ning tundma meediatekstides ära teaduse eitamise põhilisi taktikaid (nn kirsside noppimine, võltstasakaal, võltseksperdid, liigne lihtsustamine, vale dihhotoomia jm). 

Teiseks peaks suurendama õpilaste arusaamist sellest, et teadmised on sotsiaalselt konstrueeritud teadlaste kogukonna, mitte niivõrd üksikute teadlaste poolt ning kuidas teaduslike teadmiste vastastikune kontrollimine ja korrigeerimine teadlaskonna sees aitab lõpuks jõuda teadusliku konsensuseni.  Nimetatud protsess toimub tänu teaduskommunikatsioonile, milleks on teadustulemuste publitseerimine, eelretsenseerimine, teaduskonverentsid jms. Ka on paljude inimeste seas on levinud ebareaalne ootus, et usaldada saab vaid teadust, mis töötab 100%-lise kindlusega. Samas on võimalik arendada õpilastes teadusliku määramatuse olemuse mõistmist lihtsate näidete ning katsete abil. 

Kolmandaks oleks vaja loodusteaduste tundides rohkem rõhku panna selliste isikuomaduste, nagu intellektuaalne julgus, ausus, avatus ning samas kriitilisus, uudishimulikkus, visadus ning objektiivsus, teadlikule kujundamisele. Neid kokku võiks nimetada ka teaduslikuks suhtumiseks. Püüdlemist võimalikult objektiivsete teadmiste poole (mis on teaduse põhiline eeesmärk) ei peaks õpetajad loodusteaduste õpetamisel tajuma kui takistust õpilaste väärtuste ja suhtumiste kujundamisele (sh teaduse enda väärtustamisele), sest teadustulemused ei eksisteeri mitte vaakumis, vaid inimühiskonnas, kus otsuste tegemisel tuleb kaalutleda ning kompromisse teha  nii faktide kui ka erinevate ühiskonnas levinud väärtuste vahel. Seetõttu tuleks neljandaks eesmärgiks võtta empaatia ja hoolivuse kujundamise nii teiste inimeste jm elusolendite kui ka kogu meid ümbritseva keskkonna suhtes, et olla valmis ning võimeline omavahel üldse mingites väga olulistes küsimustes kokku leppima ja koostööd tegema, olgu selleks siis globaalsed probleemid või lokaalsed valukohad. Väärtuste internaliseerumist aitaks soodustada õpilaste põhiliste psühholoogiliste vajaduste senisest tõhusam toetamine loodusteaduste tundides.

Kõigi nimetatud eesmärkide saavutamiseks on EVIDENCE projekti käigus välja töötatud konkreetsed materjalid – metoodilised juhendid õpetajale,  õppematerjalid õpilasele, sh õpivideod jm abivahendid, et näiteks käsitleda selliseid ühiskondlikult tundlikke teemasid, nagu viirused ja vaktsineerimine, kiirgused, evolutsioon jms. Lisaks tutvustati konverentsil projekti käigus valminud käsiraamatut, mis igat eeltoodud eesmärki ka põhjalikumalt käsitleb. 

Teine oluline sõnavõtt leidis aset TÜ kultuuriinstituudi folkloristika kaasprofessori ning mitmete vandenõuteoreetilisi uskumusi uurivate raamatute toimetaja ning autori, Anastasiya Astapova poolt, kes avas Ida-Euroopas ja Skandinaavias levivate vandenõuteooriate iseärasusi ning tekkepõhjuseid ning analüüsis Eesti positsiooni nende kahe inforuumi vahel. Ta tõdes, et vandenõuteooriate suhteliselt laiemat levimist postsotsialislikes riikides võrreldes näiteks Skandinaavia riikidega, on osaliselt soodustanud kauaaegne usaldamatus riigi ning selle institutsioonide vastu,  mis on visa püsima rahva mälus ka aastakümneid pärast autoritaarsete režiimide kokkukukkumist.

Konverentsi oli tervitamas ka EVIDENCE projektiparner,  audiovisualist ning multimeedia õppejõud Márcio Martins António Arroio Kunstikoolist (Portugal), kes demonstreeris projekti visuaalse loomingu (õppevideod ja -animatsioonid) valmimise köögipoolt ning rõhutas, kui erinev nende tavapraktikast, kuid samas silmiavav oli kunstikooli õpilastele kogemus  töötada koos teadlastega.  

Konverentsi paneelarutelul, mida modereeris Jaanus Sepp TÜ teaduskoolist, arutleti selle üle, kas ja mida saaks nii formaal- kui ka mitteformaalharidus teha, et leevendada tõejärgsuse probleemi ühiskonnas. TÜ sotsiaalse innovatsiooni kaasprofessor, Marko Uibu rääkis noorte vajadusest otsida ideaale ja identiteeti, mida koolis õpetatav –  eriti, kui õpetatakse suurema entusiasmita, ei pruugi piisavalt nö toita. Usk “alternatiivsetesse faktidesse” pakub inimestele tunnet, et eraldutakse hallist massist. Anastasiya Astapova tõi omalt poolt välja, et vandenõuteoreetilisi uskumusi aitab soodustada teatud ühiskonnagruppide marginaliseerumine ning “minust ei sõltu midagi” suhtumise kujunemine. Ka pakkus ta välja, et ühiskonna polariseerumist aitaks vähendada keelelelise segregatsiooni lõpetamine Eesti koolides. Lähte Ühisgümnaasiumi õpetaja ning kirjastuse Maurus loodusainete toimetaja Jürgen Hendrik Voitka tegi ettepaneku, et info usaldusväärsuse teema peaks olema lõimitud kõikidesse õppeainetesse. Luunja Keskkooli direktor ning füüsikaõpetaja Toomas Liivamägi tõi uuringutele tuginedes murekohana välja Eesti noorte viimastel aastatel vähenenud huvi loodusteaduste vastul. Vähenenud huvi loodusteaduslike kursuste vastu TÜ teaduskoolis ei kinnitanud õnneks aga teaduskooli direktor, Ana Valdmann, kes rõhutas vajadust aidata noortel leida tee teadushuvihariduseni, sest koolis õpitav ei jäta tihti ruumi õpilaste spetsiifilisemale huvidele. Ka arutleti paneelis teadlaste võimalikust rollist ja vastutusest ühiskonna usalduse kasvatamisel teaduse suhtes.

Konverentsipäeva teise poole moodustasid töötoad, milles osalejatel oli võimalus tutvuda EVIDENCE projekti käigus väljatöötatud õppematerjalidega. Näiteks kummutati TÜ loodusteadusliku hariduse keskuse teaduri Helin Semilarski ja nooremteaduri Triin Rosina juhendamisel evolutsiooni kohta käivaid  müüte, näiteks, et liigid on ajas muutumatud. Kliimamuutuste töötoas viisid osalejad TÜ loodusteadusliku hariduse keskuse nooremteaduri Marie Johanna Univeri ja teaduri Helen Semilarski juhendamisel läbi eksperimendi, et kummutada müüti “Kliimamuutused tekitavad haritavat maad juurde”. Töötoas jõuti mudeldamise teel loominguliste lahendusteni tõestamaks, et haritavat maad küll seejuures juurde ei teki. Kiirguste töötoas uuriti Toomas Liivamägi juhendamisel, kuidas koduste vahenditega saab blokeerida mobiilset sidet ehk kas nn alumiiniummütsikestest on ka tegelikult kasu elektromagnetlainete eest varjestamisel. Disainiõpetaja Merit Karise Kuressaare Ametikoolist viis läbi sirgeldamise töötoa, kus ta tutvustas EVIDENCE moodulite näitel, kuidas juhendada projektõpet visuaalsete vahendite (mõttekaardid, tagasisidestamis- ning eneseanalüüsiplakatid) abil, mis võimaldavad õpilastel koondada ja esitleda töö käigus tekkivaid küsimusi,  ideid, emotsioone ning teadmisi. Luunja Gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Liis Rüütel ning Ana Valdmann TÜ teaduskoolist tutvustasid omalt poolt Viiruste moodulit ning kuidas eksperimentaalselt ümber lükata väidet, nagu põhjustaks maskide kandmine kandjal hüpoksiat. Ka  mängiti osalejatega läbi viiruste ning vakstiinidega seotud lauamängu. Katrin Vaino juhendamisel arutleti erinevate infoallikate usaldusväärsuse määra üle ning tutvuti  teaduse eitamise põhiliste taktikatega kliimamuutuste ning kanepi teema näitel.  Ka oli osalejatel võimalus osa võtta kanepi tarvitamisega seotud müüte uurivast töötoast, milles vaadeldi moraalseid dilemmasid, mille üle noored võiksid koolis arutleda ning mõelda erinevate hüpoteetiliste valikute võimalikele tagajärgede üle nii enda ja lähedaste inimeste vaatenurgast kui ka ühiskonnas laiemalt.

Osalejate tagasisidest koorus välja ootus, et projekti materjalid saaksid ruttu  täies mahus avalikuks. Kriitikana toodi välja, et tegelikult oleks konverents võinud kesta vähemalt kaks päeva, et avada põhjalikumalt tõejärgsuse probleemi erinevaid tahke.  Kõigile projekti materjalidele saab peagi ligi projekti veebilehe kaudu.

Artikli autor: Katrin Vaino, Tartu Ülikooli loodusteadusliku hariduse teadur