Ene Ergma: füüsik võib tegutseda ka sotsioloogias

Tartu Ülikooli emeriitprofessor, astrofüüsik Ene Ergma pälvis 2017. aastal Tiiu Silla nimelise elutööpreemia pikaajalise süstemaatilise teaduse ja tehnoloogia populariseerimise eest. Auhinda annavad koostöös välja Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Teadusagentuur.

Tekst: Madli Leikop, foto: Sven Tupits

Ei pea jääma ühe eriala juurde

Esinemised koolinoortele, kohtumised ja arutelud erinevate inimestega ei ole Ene Ergma jaoks võõras teema, vastupidi – ta naudib suhtlemist; teaduse, astrofüüsika, poliitika, kosmose, kõrghariduse, erialavaliku ja paljude teiste keeruliste teemade selgitamist kuulajatele, seda ikka oma töö- ja elukogemusest lähtudes. „Õpilastele esinemine, loengute pidamine on mulle väga tuttav. Eriti palju käisin õpilastega kohtumas siis, kui olin Riigikogu esimees. Ma tahtsin neile iseenda najal näidata, et olen saanud füüsika-alase hariduse, olen astrofüüsik, ja olen nüüd hoopis teisel erialal suuteline tegutsema. Ei maksa mõelda, et tuleb ühe eriala juurde kinni jääda. Aga füüsika ja astronoomia õppimine on mulle palju andnud ning väga vajalik olnud,“ rääkis Ene Ergma ja lisas, et teadlase elu ongi üks suur õppimine. „Sul on kogu aeg elukestev õpe, muidu oled varsti surnud, mitte füüsiliselt, vaid kui teadlane. Veel tuleks noortel meeles pidada, et ükski asi, ükski tulemus siin elus ei tule kergelt. Ma pidin Riigikogus alustama täiesti puhtalt lehelt, läksin sinna ju otse teadusest. Ja veel enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga! No mida mina teadsin Euroopa Liidu struktuuridest! Aga kõik tuli selgeks õppida, hulk materjale läbi lugeda. Koolides rääkisin astrofüüsikast, aga palju küsimusi oli ka poliitika kohta, selgitasin siis mõlemaid.“ Ja kinnitamaks, kui hea on olla füüsik, rääkis ta näitena loo tuttavast teoreetilise füüsika professorist Londonis, kes sai  auhinna Prantsuse Kaunite Kunstide Akadeemialt, kuna ta uuris prantsuse poeesiat. „Aga kas seda on juhtunud, et humanitaar saab füüsika-alase auhinna…? Pole veel kuulnud,“ sõnas Ergma.

„Sul on kogu aeg elukestev õpe, muidu oled varsti surnud, mitte füüsiliselt, vaid kui teadlane.”

Teaduse populariseerimine hobi korras

Ometi oli Ene Ergma hoolimata aktiivsest tegutsemisest teadusmaailmas siiralt üllatunud, kui ta teaduse populariseerimise auhinna sai. „Ma ju tean tõelisi teaduse populariseerijaid, kes olid enne mind selle auhinna saanud, näiteks Tartu observatooriumi astrofüüsik Mare Ruusalepp või ajakirjanik Tiit Kändler. Inimesed, kellele teaduse populariseerimine on elutöö! Mul on see hobi,“ sõnas Ergma. „Mulle meeldis vaadata säravaid silmi, mitte neid silmi, mida ma väga tihti nägin Riigikogu saalis, kahjuks nii see oli… Noorte silmad hakkasid teadusprobleeme arutades särama, aga kui ma Riigikogu saalis kõnelesin teadusest, siis vaadati, et no nüüd tuli rääkima. Aga ma pean teadust üheks tähtsamaks teemaks üldse. Kõik, mis meid ümbritseb, on teadus, aga keegi ei mõtle, kust üks või teine vidin välja on tulnud. Iga vidina taga on tohutu hulga inimeste töö, teadlaste töö!“  Ja jutustas taas näite elust, kuidas Euroopa Kosmosagentuuri endine direktor sõitis Pariisis taksoga, ja taksol oli GPS-seade peal. Küsinud siis taksojuhilt naljaga pooleks teadmiste kontrolliks, et mis see on. Taksojuht vastu, et ei tea, mingi asjandus on, aga näitab hästi teed. „Vaat selline arusaam ongi. Mõeldakse, et teaduses nad tegelevad oma asjadega. Ei ole nii! Teadus tegeleb sellega, mis tuleb väga kiiresti meie igapäevaellu. Võtame või geeniuuringud või ravimite arenduse, mis mõjutab eluea pikkust. Alles sajand tagasi tundus 70-aastane täielik relikt, praegu elatakse juba 100-aastaseks. Muidugi, eluea tõus toob kaasa omad probleemid,“ arutles Ergma.

Ikka mure reaalteadustega

Kaudselt tegeles Ene Ergma teaduse populariseerimisega selgi päeval, kui intervjuud tegime. Nimelt toimus siis Tartus õpilaste teadustööde riikliku konkursi finaal ehk õpilaste teadusfestival 2018. Ene Ergma oli žürii liige ja aitas otsustada, kes saavad Teaduste Akadeemia eripreemiad. „Vaatasin põhiliselt reaal- ja loodusteaduste alaseid töid, aga kui pealkiri tekitas huvi, siis võtsin ka midagi muud. Saime oma eriauhinnad kenasti jagatud, aga nagu alati, auhindu on vähem kui töid, mida tunnustada tahaks, eriti kui tööde koguarv on suur,“ selgitas ta.

Seekordselt konkursilt jäi silma, et humanitaarala uurimistöid oli tunduvalt rohkem kui reaal- ja täppisteaduste omi. Mis omakorda tõi taas esile probleemi, et reaalteaduseid ei taha noored õppima minna. „Olen ise füüsikaharidusega, mulle on alati meeldinud ka humanitaaria. Olen ikka püüdnud selgitada, et kui inimene õpib füüsikat, siis see ei tähenda, et ta ei võiks ka mujal, ka humanitaaraladel ja sotsioloogias tegutseda. Aga praegu on humanitaar- ja sotsiaalaladel tohutu üleproduktsioon. Kuhu nad tööle lähevad? Meie riik vajab ka inimesi, kes reaalselt midagi valmis teevad, st toovad raha sisse. Olen alati rääkinud, et üks võimalusi väikesel riigil on kõrgtehnoloogilised väikefirmad. Kui suur laev hakkab pööret tegema, vaadake, kui palju läheb aega. Kui võtate pisikese laeva, on kursimuutus lihtne. Loomulikult, siin on teine hädaoht, et hakkadki niimoodi kiirelt muutuma. Suurel laeval on pöörde ajal aega mõelda, kuhu ta välja jõuab,“ kõneles Ene Ergma ja tõi loomulikult värvika näite elust endast, kuidas kunagi 90ndatel ütles Laur Järv, praegu TÜ füüsikainstituudi asedirektor, toona tudeng, et füüsikaosakonda on sisse saada väga kerge, aga sealt välja tulla on jube raske. „Tõepoolest, sa pead palju tööd tegema. Tundub, et humanitaarained on lihtsamad, aga mul on tunne, et need on lihtsaks tehtud, taandatud rohkem jutustamise peale. Ajaloos peab minu meelest palju olema analüüsi, mõtlemist. Astronoomia on ju ka ajalugu. See, mida taevas näeme, see on olnud juba. Kui kaua läheb aega, et päikese pinnalt jõuaks valgus siia! Päikese pinda me näeme ka juba minevikus. Tuleb aru saada, et tulevikku me eriliselt vaadata ei saa,“ mõtiskles Ergma.

“Olen ikka püüdnud selgitada, et kui inimene õpib füüsikat, siis see ei tähenda, et ta ei võiks ka mujal, ka humanitaaraladel ja sotsioloogias tegutseda.”

Akadeemiline õpe nõuab annet

Kõrghariduse teemal jätkus juttu kauemaks. Ene Ergma sõnas otsekoheselt, et ta ei ole massiülikoolide pooldaja. „Me oleme liiga väikesed. Ameerikas on üle 2000 ülikooli, aga teatakse-tuntakse neist vast 15. Me teame hästi, et nende 15 diplom maksab kogu maailmas, ülejäänud annavad välja korraliku haridusega inimesi, mitte rohkemat. Aga meie oma väiksuse juures ei saa niimoodi! Meil tuleb aru saada, et igasugune akadeemiline õpe nõuab inimestelt teatud talenti. Mina tahaks ka olla Pärt või Panso. Aga mul ei ole seda annet! Peetakse arusaadavaks, et heliloojaks või lavastajaks sajakaupa ei saa, ja nendele erialadele ei võeta massiliselt õppima. Aga ülikoolides on sisse võetud pearaha ja ülikoolid kaklevad, et saada rohkem üliõpilasi enda juurde õppima. Peaksime mõtlema, kas meil on ikka vaja 800 bakalaureusetasemel ajakirjanikku. Või 300 juristi. Kui võtta vastu niisuguse hulk inimesi, siis mina õppejõuna ütlen, et tase kukub. Loengut loed keskmise järgi, sest muidu sa tapad kursuse ära ju. Ja nii lased keskmist allapoole ja allapoole. Arvamine, et meie pisikeses riigis, mis on sama suur nagu Londoni üks linnaosa, et me suudame siin kõike, suudame hoida üleval mitut ülikooli ja veel hulga kõrgkoole lisaks, on kõige suurem viga üldse, mida teha.“

Kõigepealt mõista, alles siis ole kriitiline

Tähtsam kui reaal- või humanitaarvaldkonna valik on siiski see, et eriala oleks südame järgi, et see oleks noore inimese kirg ja kutsumus. Ene Ergma meenutab, et Moskvasse ülikooli läks ta omal ajal õppima plasma- ja tuumafüüsikat, astronoomia nii väga huvi ei pakkunud. „Astronoomiasse suhtusin kooli ajal külmalt, see tundus nii igav aine. Alguses ei oska ju öelda, kus sa leiad selle efekti, et see siin on tõeliselt minu oma. Astronoomia ei meeldinud mulle sellepärast, et ma ei teadnud sellest mitte midagi. Selles ongi asi. Minu jaoks on väga tähtis mõte, et alati püüa aru saada, ja alles siis ole kriitiline. Aga me oleme tihti sellised, et kui midagi ei meeldi, siis kohe võtame sõna ja oleme negatiivsed, anname hinnangu, see või too on halb. Ei ole ju nii!“  

Et noored vaimustuksid kosmosest

Suuresti Ene Ergma teeneks loetakse Eesti liitumist Euroopa kosmoseagentuuriga. Keerulised läbirääkimised ja ettevalmistused kestsid ligi 10 aastat ja Ergma rõhutas, et selles protsessis ei olnud ta üksi, vaid tegutses Eesti kosmosepoliitika töögrupp. „Mõtlesin, et mina sain olla osaline kosmosevaldkonna kiires arengus. Nagu üks vene akadeemik ütles, et teadus on omaenda uudishimu rahuldamine maksumaksja arvelt. Aga sul peavad olema võimalused. Kui me ei oleks läinud kosmoseagentuuri, siis meil neid võimalusi ei oleks. See on nagu tagasimakse nooremale  põlvkonnale, et nemad saaksid ka tunda seda tohutut vaimustust, entusiasmi. Tänavu mais sai viis aastat Eesti esimese satelliidi ESTCube-1 orbiidile saatmisest. Teame, kui suure entusiasmiga ja kui õnnestunult poisid-tüdrukud tegid seda tööd. Riik peab andma võimalusi. Riik ei tohi olla lapsehoidja, et võta nüüd üks väike amps suhu. Inimene harjub sellega ära ja siis ajab kogu aeg suu laiemaks, anna rohkem ja rohkem. Võimalused peavad olema, meie tegime ukse lahti, see ei olnud ainult minu teene,“ selgitas Ene Ergma ja meenutas, et kosmosepoliitika töögrupis tegutsesid inimesed oma vabast ajast ja vabatahtlikult. „Mulle meeldib, kui inimesed teevad midagi, mis on kasulik. Mitte enda jaoks kasulik, vaid teed midagi teiste jaoks. Ärme mõtle nii, et esimene peab olema enda tasku ja siis erakonna tasku. Kui teeme midagi kõikide jaoks, siis seda hinnatakse. Poisid-tüdrukud, kes on teinud ESTCube-1 ja ehitavad ESTCube-2e, ongi need tulevased insenerid, keda riik vajab. Nemad on õppinud tegema tööd väga perfektselt. Nad teavad, et kosmos ei andesta ühtegi eksimust.“

Teadlane, õppejõud, poliitik

Kas kolm eluetappi – töö teadlasena, õppejõuna, poliitikuna – moodustavad ühe rea või eristub mõni neist jõulisemalt?  „Ma töötasin pikalt Moskvas Teaduste Akadeemia astronoomia instituudis. 1988 kutsuti mind Tartu Ülikooli, et hakkaksin siin astronoomia ja astrofüüsika alal edasi tegutsema. Tundsin, et Moskva periood on minu jaoks läbi, olin alati tahtnud tagasi tulla Eestisse. Naasmine ei olnud lihtne. Läksin ära 20aastaselt, tulin tagasi 44aastasena. Noorpõlvesõbrad, kaaslased olid kõik Moskvas. Jah, ma käisin kodus, ei kaotanud iialgi eesti keeles rääkimise võimet, aga need olid ikkagi pistelised kontaktid,“ meenutas Ene Ergma, ja ütles oma keelevõimekuse kohta, et tal oli keele jäävuse seadus – ei suutnud oma eesti keelt ära rikkuda, aga selle eest ei suutnud ka teisi keeli selgeks saada. Moskva perioodile järgnes pingeline töö õppejõuna Tartus, loenguid oli palju. „Siis ma tapsin ennast tööga ära,“ ütles Ene Ergma otsesõnu. 80ndate lõpp ja 90ndate algus oli vabanemine ka selles mõttes, et pääses vabalt välismaale. „Olin nagu vasikas, kes pääses aiast lahti, sõitsin igale poole välismaale oma tuttavate juurde, kohutavalt põnev ja tore aeg, nautisin seda täiel rinnal,“ meenutas ta. „Õppejõu elu on teistsugune. Kui oled puhtalt teaduse peal, oled palju vabam. Aga kui on loengud lugeda, tudengid juhendada… Mõistsin, kui raske ja ajamahuks on loenguid ette valmistada ja pidada. Aga professoriamet õpetas, et õppejõud peab olema ka teatud määral näitleja: kuidas ma suudan auditooriumit hoida, kuidas panen tudengid huvituma, kuidas oleme teatud aegadel partnerid. Minu jaoks oli see põnev. Poliitikas õppisin inimestega jälle teistmoodi suhtlema.  Kui elad teadlaste ja õppejõudude maailmas, siis elad ju väga väikeses kihis. Kui tahad erinevate inimestega suhelda, siis pead nende olukorraga kohanema ja neid mõistma, mitte mõtlema, et nemad peavad sinu tasemele tulema ja sinu moodi asjadest aru saama,“ sõnas Ergma. Üheks oma suureks õppetunniks peabki ta seda, kui hakkas tudengitele loenguid pidama ja otsustas, et paneb kõik oma teadmised täie rauga loengusse sisse. Aga loengus hakkas vaatama, et tudengite silmad on tühjad. Nad ei saanud mitte midagi aru. Siis tuligi arusaamine, et tudengid on oma tee alguses, tema aga 20 aastat teaduses olnud, ja arvestada tuleb algajate teadmistega. „Olin küll keskealine, aga õppejõuna noor, ja tegin samu vigu, mida teevad noored õppejõud,“ meenutas Ergma nüüd.

“Mulle on oluline, et inimene oleks professionaal omal alal. Mul on head, professionaalsed arstid, ma ei uuri ise internetis, mis mul võiks viga olla.”

Austa professionaalsust!

Olgu teadlane, õppejõud, poliitik – Ene Ergma on alati käitunud oma tõekspidamiste järgi, mitte nii, nagu seisus kohustab. „Üks ajakirjanik küsis kunagi minu elu kõrghetke kohta. Vastasin, et see oli siis, kui kolleegid valisid mind Teaduste Akadeemiasse. Ajakirjanik imestas – aga Riigikogu esimehe ametikoht? Teate, sinna võib igasugune sattuda. Mulle on oluline, et inimene oleks professionaal omal alal. Mul on professionaalne juuksur, mina ei oskaks iialgi inimestel juukseid lõigata. Mul on head, professionaalsed arstid, ma ei uuri ise internetis, mis mul võiks viga olla. Ja ma ei paigalda ise elektrijuhtmeid, ehkki ma elektrist üht-teist tean. Jah, ma tean, ka professionaalid eksivad, aga mulle meeldivad inimesed- professionaalid. Ma olen teatud kohas akadeemik, aga teine on omas valdkonnas akadeemik! Kui sa inimest austad selle eest, mida ta teeb professionaalselt, siis inimesed tunnetavad seda.“

Räägime lõpetuseks veel taevatähtedest. Millal te viimati tähti vaatasite, üldse mitte teaduse pärast? „Vahel ikka vaatan. Möödunud aasta lõpus oli üllatav, et 24. detsembril oli nii ilus tähistaevas, see oli fantastiline. Oli selge ja küllaltki külm. See on väga hästi meelde jäänud.“

 

Artikkel aitab kaasa teadus- ja tehnoloogiapakti eesmärkide saavutamisele. Pakt on ühiskondlik koostöölepe teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna arendamiseks. Pakti üldeesmärk on valdkonna hariduse ja ettevõtluse jätkusuutlik arendamine ning piisava tööjõu tagamine Eestis. 

Loe lähemalt siit ja liitu pakti partnerite võrgustikuga.